Hiljuti toimus üks paljudest misjoniretkedest Setomaale. Minul oli see esimene kord. Reis viis teisele poole vene piiri, sinna, kus elavad pooleusulised ehk poluvernikud, nagu neid kutsuvad sealsed venelased. Kuigi setud on vene õigeusklikud, millest annab tunnistust igas kodus kõige nähtavama koha peal, tavaliselt kõrgel lae all nurgas, asuv neitsi Maarja ikoon, ei pea venelased neid päris õigeteks usklikeks, ilmselt erineva keele ja omamoodi kommete tõttu.
Reis sai alguse Tallinnast koos Jaanuse, tema abikaasa Katja ja nende pisitütre Eliisabetiga. Mõisakülast läbisõites ühines meiega Kalju, kes on Setumaa tee lugematul korral rataste alla võtnud ning edasi suundusime juba Valga poole. Katja ja Eliisabet jäidki piirilinna ootele, meie aga liikusime edasi. Piiril, kus meid päris põhjalikult uuriti, läks aega umbes 1,5 tundi.
Kuidas kuulutada head sõnumit vene piirivalvurile? Väga lihtne, oma eluga ja korraliku käitumisega nagu igal pool.. Aga kas on veel võimalusi? Tuleb välja, et on küll ja sellest saime alles kohapeal aru. Igasugused muusikariistad võetakse piiri peal alati luubi alla, veendumaks, et tegemist ei ole millegi antiikse ja väärtuslikuga. Minu kitarr osutus kõige tavalisemaks riistapuuks nagu ta ka on. Muusikariista kotis on kaasas mõned vaimulike laulude sõnad, Venemaale sõites ikka vene keelsed. Neid laulusõnu loetigi ühte ja teistpidi. Samuti oli kõikidel teelistel kaasas Piiblid, mõnel isegi kaks! Ka neid lubasime piirimeestel lahkelt lugeda.
Setomaa tervitas meid Petseri linnas harjumatute külmakraadide ja auklike teedega. Külma leevendas üsna varsti ühe kohaliku pastoripere soe õhtusöök koos imehea teega, kuid augud teel näisid vaid süvenevat.
Plastmass... Kui lumme kinni jääd, eraldub see auto põhjast.
Lõputud lumised metsad peidavad endas kümneid väikeseid setu külasid. Majapidamised on üsna lähestikku ehitatud – tõeline naabrivalve süteem. Kõige rohkem valmistas mulle rõõmu maja keskel asuv ilmatusuur ahi, mille peal saab nagu vene muinasjutus ennast magama sirutada. Leivaahi. Sellised ahjud on siin igal pool, ka naabri-Nastjal, kelle käest sai kartuleid ja porgandeid osta. Ma arvan, et ta oleks need suurest rõõmust meile isegi tasuta andnud, selle eest, et keegi külas liigub, sest tavapäeviti elabki seal vaid tema koos oma viinalembese pojaga.
Küla kõige kõrgema künka peale puudesalusse on ehitatud imeväike palvela – tsasson. Üle läve saab vaid kummardudes. Sees selga sirutades tõusevad üsna lähedalt silmade ette mitmed värvikirevad ikoonid. Siin käiakse Jumalat kummardamas, läheks ka kirikusse, aga see on mitme versta taga ja kui on kibe tööaeg, ei jõua sinna kohe kuidagi. Selle väikese tšasovnja püsikülastajaks on alles jäänud vaid naabri-Nastja, enamus külarahvast on kas surnud või Eestisse ära kolinud. Aga oot! Päris tihti käib kohal ka siinmail sündinud Tartu politseinik ja muidugi Kalju, kes on omale siia ühe korraliku setu palkmaja soetanud, suure ahjuga. Meie reis mööduski enamasti selles majas praktilist tööd tehes.
Suitsusauna väga tahmane keris
Vapper naelatõmbaja ja tubli kütja
Üks väga väike palvela
Naabri Nastjal on kolm lammast ja üks kana
Eesti keelega saab hakkama nii setu külades kui ka Petseris, eriti sealse luteri kiriku ümbruses. Pühapäevasele teenistusele kutsub uksele kleebitud eesti keelne kuulutus, mida lugedes võib aru saada, et siin piirimail elatakse kahe erineva aja järgi – nii eesti kui ka vene aja järgi. Meie ise viibisime teenistusel üle tee asuvas vene nelipühi koguduses, mis tähistas hiljuti oma 75. aastapäeva ja mis on rajatud rootsi misjonäri Söderlundi poolt. Algusaastatel oli koguduses ülekaalus eesti keel, hiljem tõlgiti teenistus nii eesti kui ka vene keelde, tänaseks toimub kõik vene keeles. Need setud, kes teenistust ka külastavad, saavad juba ammu vene keelest aru.
Elu kahe aja järgi. Silt kohaliku luterliku koguduse uksel.
Petseri nelipühi koguduses
Selist vahvat tädi ei kohuta pühapäeval libe tee
Tagasiteel Eestisse külastasime mõningaid külakesi. Kalju tahtis teada, kuidas elavad talle armsad inimesed. Üksik vana tädi Veera oli väga õnnelik meid nähes, istusime mõnda aega suures köögis juttu puhudes. Enne lahkumist olime koos palves ja jätsime tädikese Jumala hoolde. Edasi viis tee pilkasesse pimedusse – vaid Kalju teadis, kust võib leida Janeku ja Leena. Selgus, et nad elavad ilma elektrita majas üsna eraldatud metsatukas. Lund selle maja ees oli nii palju, et auto jäi oma plastmasspõhjast ilma. Majas oli kõle külm, ahjus paar vinduvat vesist notti. Pime. Leenat ei näinudki näost näkku, kuna ta peitis end põrandal teki all lamades. Janek rääkis, et iga päev jalgsi tööleminek (üks ots 10 km) ja pidev rõskus on neile mõlemale mitu haigust külge pookinud. Jätsime neile riideid ja toiduaineid ning usaldasime nemadki Jumala hoolde.
Jõudsime Janeku manu
Kodus tagasi on hea olla, kuid alatiseks jäävad meelde sealsed siirad ja lahked inimesed ning kaunis loodus. Kui soovid rohkem infot Setumaal toimuva kohta, siis loe www.eknkvalismisjon.ee Seal on ka kirjas, kuidas on võimalik sealset tööd toetada. Aga võib-olla soovid hoopis isiklikult käe külge panna? Ka sellelaadset infot leiad samalt veebileheküljelt. Viimati muudetud: Pühapäev 8. Veebruar 2009 11:09 |
