Mida tähendab „Jumal on ustav”? - Piiblitund
Alland Parman; Agapes 17.1.2003
Tänase lühikese õpetusosa teemaks on Jumala ustavus. Tean, et see on teie kuumoto ning täiesti võimalik, et olete kuulamas juba kolmandat korda ühtejärge sel teemal. Loodan, et Jumal kasutab seda siiski kuidagi teisiti, kui eelnevaid samateemalisi kõnesid.
Praegu vaatame mõnda asja, mida Piibel meile Jumala kohta õpetab. Kui me tunneme Jumalat praemini, siis on meie usk tugevam ja usuelu sisukam. Jumalateenistuse jutluse osas räägin, kuidas elada koos ustava Jumalaga.
Kõigepealt, miks me väidame, et Jumal on ustav?
1) Sest Piibel räägib seda – seda teemat puudutame siin piiblitunnis;
2) Selline on ka usukogemus – sellest osast tuleb rohkem juttu jutluses.
Ustavust võib sõnastada mitut moodi, kuid lihtsal viisil ümberöelduna võiks „ustav” tähendada „teeb seda, mida lubas”. Kasutame „ustavusega” paralleelselt ka sõna „usaldusväärne”.
Näeme, et ustavusega on peaagu alati seotud aeg. Selleks, et teada saada, kas keegi või miski on ustav, kulub alati kuigi palju aega. Kõigepealt keegi lubab midagi ning siis aja jooksul või ka teatud konkreetsel ajal selgub, kas ta osutub ustavaks (teeb mida lubas) või mitte (ei tee mida lubas).
Siit näeme ka, et ustavus on teatud mõttes „skalaarne” suurus. Kohe selgitan. Mida pikema aja jooksul on keegi olnud ustav, seda usaldusväärsem ta on. Usaldusväärsus kasvab. See aga ei pea paika vastupidises mõttes – pika aja jooksul kogutud usalduväärsuse võib kaotada väga ruttu ja lihtsalt.
Ustavus ei ole lihtsalt mingi abstraktne mõiste, ustavus toimib alati kellegi või millegi suhtes. Alati, kui on tegemist suhtega, tuleb mängu ka ustavus. Jumala ustavusest räägime me ka Jumala ja inimese vahelise suhte mõttes.
Teie kuumoto "Jumala ustavus on kindel ja püsiv" toetub kirjakohale "Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab" (2Ts 3:3). Siin räägitakse Jumalast, kes kindlasti kinnitab uskujate usku ning hoiab neid kindlasti kurja eest. Jumal on ustav seda tegema.
Sarnased kirjakohad leiduvad veel 1Kr 1:9 ja 1Ts 5:24; kus Paulus soovib, et kirja saajad ja kuuljad oleks pühitsetud ja laitmatud ning lisab, et Jumal, kes tegi üht (kes meid kutsus), on ustav tegema ka teist. Jumal ei tee nii, et kutsub inimesed maailmast, annab neile patud andeks ja jätab siis omapead, et vaadake edasi ise, kuidas hakkama saate. Jumal teeb oma töö lõpuni, sest ta on ustav.
Huvitava ja eelmisi asju täiendava aspekti toob apostel Paulus välja 2Kr 1:18-22. Põhiliseks teemaks on siin seesama: „Me oleme päästetud saanud, aga mis edasi?” Paulus vastab: „Ärge muretsege, kui Jumal ütles „jah”, siis ta ka mõtles „jah” – Jumal on ustav.” Aga apostel läheb edasi. Jumal ei ootagi, et me üksnes sellega peame leppima, et Jumal meile oma „jah” ütles. Paulus kasutab siin ühte ärist laenatud terminit: „käsiraha” või „pant”. Suuremate varaliste tehingute puhul oli see kinnituseks, et tulevikku kavandatud tehing kindlasti toimib. Jumal on andnud käsirahaks meile oma Vaimu, et me võiksime kindlad olla – me oleme päästetud ja meie lunastus on kindel. Sedasama mõtet arendab apostel ka teises kohas, kus ta räägib kristlastest kui kihlatutest Kristusele.
Nimetan veel mõned kirjakohad, mida me praegu ajapuudusel lähemalt ei vaatle – 2Tm 2:13; 4Ms 23:19; 1Pt 4:19.
Peale kirjakohtade, kus Jumalat ustavana nimetatakse, on Piibel täis lugusid, kus Jumal end ustavana ilmutab. Mõningaid neist me vaatame jutluses.
Niisiis me oleme näinud, et Jumala ustavus tähendab seda, et Jumal teeb alati seda, mida ta on lubanud. See tähendab, et Jumal ei valeta.
Valetamist võib esineda kahes mõttes. Esimene on teadlik valetamine – me räägime, et asi on nii, aga tegelikult on teisiti ja me oleme sellest teadlikud. Teine valetamise viis on see, et me räägime või lubame, et asi on nii, kuid tegelikult osutub, et asi on või läheb teisiti.
Jumal ei pea valetama ega taha valetada. See tuleneb tema iseloomust. See ei iseloom nii nagu inimestel on, vaid see on Jumala olemuses. TA ON SELLINE, sest ta on Jumal.
Kui me mõtleme, miks inimesed alati ei ole ustavad, siis üks põhjus on see, et nad ei taha. Nad mõtlevad ühte, aga ütlevad teist, et saavutada midagi isiklikes huvides. See tuleneb sellest, et inimene on patu poolt rikutud. Ta on valmis teistele kahju tegema, et ise kasu saada. Jumala puhul sellist probleemi pole. Jumal on täiesti turvaline, ta ei pea „punkte koguma” ja ta ei ole oma maine pärast mures. Ta ei pea mingit kasu saama, sest kõik on niikuinii tema päralt. Sellepärast saab Jumal olla ustav. Inimestel on see palju raskem, kuigi püüda tasuks.
Ning kuidas me ka ei püüaks, on olukordi, kus me ei ole ustavad, sest me ei saa. Me teeme oma parima, kuid olukorrad on meie vastu. Mõnikord me ei saa olla ustavad, sest me ei tea kõike. Me võime näiteks haigeks jääda ja me ei saa esmaspäeval ustavalt tööle ilmuda, kuigi me seda kavatsesime…
Jumalal see probleem puudub. Ta ei pea oma otsuseid ümber tegema, sest ta teab kõike ja on kõikvõimas. On üks asi, mida Jumal ei saa – ta ei saa jätta oma lubadusi täitmata, kuid ei ole midagi, mis sunniks Jumalat sellist lubadust andma, mida ta täita ei saa.
Kuidas käia koos ustava Jumalaga - Jutlus
Ustavus – teeb seda, mida lubas
Mõne aja eest ma vahetasin välja oma mobiiltelefoni. Minu abikaasa päris veel üsna korraliku Nokia ja mina võtsin kasutusele ühe teise mudeli. Mitte päris uue aga natuke nutikama kui eelmise – sain selle umbes nagu humanitaarabi või nii.
Mõne nädala pärast hakkasin arvama, miks eelmine omanik selle muidu kena telefoni ära andis. Nimel paistis, et masinal on probleeme äratusega. Üldiselt ta helises ettenähtud ajal. Aga aeg-ajalt ta seda ei teinud. Alguses ma ei saanud arugi, arvasin, et olin ise unustanud õiged sätungid sisse panna, kuid kahtlus süvenes. Praeguseks on lugu selline, et ma kasutan teda edasi, aga neil hommikuil, kui pean 100% kindlalt üles saama, palun, et abikaasa ka mu vana mobiili tirisema paneks. Igaks juhuks.
Me saame hästi aru, mis on usaldus ja usaldusväärsus. Lihtsalt öeldes on see, kui keegi teeb seda, mida ta on lubanud teha või miski toimib nii, nagu ta peabki toimima.
Me oleme oma elus harjunud „piiratud usaldusväärsusega” – inimesed ei saa või ei taha olla täiesti usaldusväärsed ja sedasama tuleb öelda ka meid ümbritseva tehnika suhtes. Me kindlustame end ebakindluse vastu ja kui vaja, siis paneme tirisema kaks äratuskella.
Jumal on täiesti usaldusväärne. Kõik, mis ta on lubanud, selle ta viib täide. Ta ei hakkagi lubama midagi sellist, mida ta täide viia ei saa – teha meile näiteks uues Jeruusalemmas kandilisi ringe või ümmargusi kolmnurki.
Tahan teiega täna jagada mõtteid, kuidas elada koos ustava Jumalaga, kuidas Jumala ustavus saaks meie usule ja usuelule rohkem sisu anda.
Ustavus, ajamõõde ja usk
Selleks, et ustavust üles näidata ja kellegi ustavuses veenduda, on aega vaja. Võimatu on hinnata teise isiku ustavust, kui näeme teda esimest korda. Me peame kas tema ajalugu tundlma või temaga koos mõnda aega veetma.
Kui räägime Jumalast, siis teeb meie olukorra keerulisemaks see, et Jumala ajakäsitlus ilmselt erineb meie omast. See, mis on ajalugu, saab meile teavaks Piiblist ja teiste inimeste kogemustest, kuid me vajame aega, et ise koos Jumalaga käia ja tema ustavust tunda saada.
Tuntud piiblilugu on Jumala tõotus Aabrahamile. Juba alguses tõotas Jumal, et Aabramist saab suur rahvas. Tegelikult oli Aabram siis juba 75-aastane.
Nii umbes kümme aastat hiljem räägib Jumal taas mehega ning ütleb, et tema järeltulijaid saab olema nagu tähti taevas. Selleks ajaks ei olnud Aabramil ikka järeltulijaid ja ta ise oli juba oma mõttes leidnud isiku, kes tema vara pärib.
Nüüd otsustas Aabram natuke Jumalat aidata. Jumal oli ehk oma tõotustega liiale läinud. Aabram, kuigi vana mees, otsustas lapse muretseda oma teenijaga. See ei ole meile eeskujuks, see on sõnakuulmatuse eeskujuks. Ja kui islamiusulistel on õigus selles, et nad end Ismaeli järeltulijaiks peavad, siis on meil põhjust mõelda, mida üks sõnakuulmatus maksma võib minna…
Kui Aabram oli saamas sada, tuli Jumal uuesti oma tõotusega ja see oli vanapaari arvates juba naeruväärne.
Kui sa tahad Jumala ustavust kogeda, siis peab sul aega olema. Aga meie aeg on lühike. Jumalal on olnud mingi viisteist miljardit aastat ja teadlased arvavad, et teist samapalju vähemalt võiks veel tulla. Sinu elu on palju lühem ja sellepärast ei piisa üksnes „aja ära ootamisest”. Vaja on veel ühte asja ja sa võid seda kohe, kasvõi täna proovida. See asi on usk.
Selleks, et keegi või miski saaks ustavust üles näidata, on vaja, et tema peale loodetakse. Ja tegutsetakse usule vastavalt.
Jumal on ikka ustav, ka siis, kui meie ei usu. Aga me saame Jumala ustavusest teada, kui me usume, usaldame teda. Ja siis läksid saja-aastane Aabraham ja üheksakümne aastane Saara telki ja usaldasid Jumalat.
See, kes meid on kutsunud ja päästnud, see ka hoiab meid
Me tuleme korraks veel Aabrahami juurde tagasi, aga enne seda vaatame ühte läbivat teemat, mida Uus Testament seoses Jumala ustavusega toonitab. See on, et Jumal, kes on meid kutsunud ja päästnud, hoiab meid.
Kui keegi saab päästetud, võtab Jumala kutse vastu ja usub, et Kristus on tema pattude eest surnud, siis ta saab Jumala lapseks. Tema patud antakse talle andeks ja ta saab sisemiselt uuendatud. See on Jumala imeline töö, üksnes Jumal on võimeline inimesi sisemiselt muutma.
Aga varem või hiljem muutuvad kristlased murelikuks. „Kas ma olen ikka päästetud?” või „Kas ma olen ikka piisavalt päästetud?” või „Võib-olla ma olin päästetud, aga nüüd ma tegin seda ja teist ning kas Jumal mind enam taevasse lasebki?” – ja nõnda edasi.
Mõnikord süveneb mure, kui me vaatame teisi usklikke ning mõtleme: „Jah, võib-olla tema, sest ta on nii tubli ja tugev, aga kas mina…” ja siis kuuleb ta pühapäeval manitsevat jutlust ning kõneleja jätab õhku rippuma painava küsimuse: „Aga kas meie ikka osutume väärilisteks…” - ja nii edasi.
Apostel Paulus kirjutab meie jaoks midagi väga julgustavat. Vähemalt kolmes kohas, kus ta Jumala ustavustest räägib, toonitab ta seda, et Jumal, kes meid on kutsunud, on ustav selles, et ta hoiab meid.
„Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab.” (2Ts 3:3).
„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks. Ustrav on see, kes teid kutsub; küll tema teebki seda.” (1Ts 5:23).
„Kui aga Jumal on ustav, siis meie sõna teie vastu ei ole ühtaegu „jah” ja „ei”. Sest Jumala Poeg Jeesus Kristus, keda meie […] oleme teie seas kuulutanud, ei olnud „jah” ja „ei”, vaid temas oli „jah”. Sest Jumala tõotused, millised iganes need olid, olid Kristuses „jah”. [… ] Aga see, kes meid koos teiega on kinnitanud Kriustusesse ja kes meid on võidnud, on Jumal, kes one meid ka pitseriga kinnitanud ning meile andnud käsirahaks Vaimu südamesse.” (2Kr 1:18-22)
Aeg, mille jooksul Jumal oma tõotusi täidab, võib meie jaoks olla katsumusterohke. Aga iga kord on tulemus sama – Jumal on ustav.
Ühes kohas, kirjas Timoteosele (2Tm 2:13), mainib Paulus veel Jumala ustavust, ta ütleb, et isegi kui meie ei ole ustavad, Jumal jääb ustavaks. Ta ei tee meile „tagasi”, ta ei saagi seda teha.
Ta teeb seda, mida ta on tõotanud. Ta on lubanud päästa igaühte, kes hüüab appi Kristuse nime – ja ta teebki seda, eile, täna ja igavesti. Ta on lubanud hoida igatühte, kes jääb Kristusesse – ja ta teebki seda.
Nagu lubatud, tuleme korraks veel Aabrahami juurde tagasi. Suur tõotus ja igatsus oli tema elus täide läinud, aga raske katsumus oli ees – ohverdada Jumalale see ainus poeg. Meie teame, kuidas see lugu õnnelikult lõppes, aga kuidas oleks olla selle isa nahas?
Aabraham oli saanud juba õppetunni ning teadis, et Jumalat saab lõpuni usaldada.
Nüüd peaksime olema juba küllalt palju kuulnud, et mõista: Küsimus ei ole selles, „kui ustav siis Jumal on?” vaid „Kui palju me Jumalat usaldame?” – ehk teisisõnu:
Jumal ootab ustavust ka meilt
Jumala ustavus ei ole „staatiline”. Masinate ustavus võib olla selline. Auto, mida kasutan, tähistab varsti väärikat 20-aasta juubelit, aga see on mind viimased aastad ustavalt teeninud ja ma usaldan teda: kui ta tõi mind Pärnusse, siis küllap viib ka koju tagasi – kuigi sellises eas masinal võib mistahes asi mistahes ajal üles ütleda.
Jumal ei ole masin. Jumal on isik. Ta suhtleb ja temaga saab suhelda. Jumalat ei mõjuta vajadused, sest kui see nii oleks, siis vajadusi poleks. Kui miski üldse „mõjutab” Jumalat, siis need on palved. Ja see on osa Jumala ustavusest – võtta kuulda inimeste ja iseäranis oma rahva palveid. Meenutame – et Jumal saaks näidata oma usaldusväärsust, peab teda usaldama. Palvetamine on selleks suurepärane praktiline võimalus.
Teine osa meie ustavusest on Jumala imiteerimine – ustavus oma kaasloodute suhtes. Me ei anna välja tühje sõnu – selliseid mida me täita ei kavatsegi või täita ei saa. Jumal võtab meie sõnu ja tõotusi tõsiselt ja Jumala loodud maailmas on asjad nii, et ebaustavus läheb kalliks maksma.
Olete kindlasti tähele pannud, et usladusepagas on pikaldane kogunema, et kiire haihtuma. Kui me kohtame uut inimest, siis tavaliselt anname ta niinimetatud „usalduse avanssi” – eeldame, et ta ei ole röövel ega sarimõrvar, vaid tõenäliselt kena inimene.
Kui me aja jooksul teise inimesega suhtleme, siis pikkamööda usaldus kasvab. Kui koos on „puud soola ära söödud” ja usaldus on kasvanud piisavalt, siis nimetame teda isegi sõbraks ja ütleme, et sellisega võib küll koos luurele minna.
Sellised usaldusväärsed suhted on ilusad. Inimesed on üksteise suhtes heade kavatsustega ning näitavad seda ka välja tegudes ja sõnades. Neid motiveerib armastus, mitte isikliku kasu saamine. Nad ei jäta tegemata seda, mida teise heaks teha saab. Te juba tunnete ära – me räägime ju kogudusest.
Tänapäeva pankade hüüdlause on see, et nad müüvad usaldust. Nad näevad kõvasti vaeva, et inimesed oma vara nende kätte annavad ning mõned on kaunis edukad.
Siit on midagi õppida, kui tahame olla usaldusväärsed, usaldus ei tule kergelt. Inimesed on palju haiget saanud ning ei ava end kergesti. Suur osa panga usaldusväärsusest sõltub personalist – ütleme lihtsalt inimestest. Pangad valivad väga hoolikalt oma inimesi. Kui paljud teist pangas töötanud on? Kui palju teist saaks tööd pangas? Võib-olla mitte just väga palju. Jumal aga kutsub kõiki.
Pank otsib neid, kes on juba oma ustavust tõendanud, valvab oma inimeste ustavuse järele, aga eksib siiski mõnikord. Jumal tahab aga meid ustavaiks ja usaldusväärseiks muuta. Meie usaldusväärsus ja ustavus sõltub sellest, kui hästi me Jumalat tunneme ja kui palju me teada ise usaldame.
Osa panga usaldusväärsusest on kapital – see vara mis tal on. Väike osa sellest kapitalist on nähtav – uhked hooned, kena sisustus, võib-olla kullakangid keldris, mida tegelikult pole peaaegu keegi näinud.
Meie ustavuse tagab üks teine „kapital” – mitte meie võimsus ega teadmised ega võimed – vaid Jumal.
Jumal teab kõike ning on armastav ja õiglane – seepärast teeb ta õigeid otsuseid ning lubab ja tõotab õigeid ja häid asju. Jumal on kõikvõimas – ta ei ole mingit probleemi ka ellu viia kõik see, mida ta on tõotanud. Viimati muudetud: Neljapäev 22. Jaanuar 2004 13:57 |
