Hilja Kuusk (12.03.1926 - 04.02.1996).
“Pereraadio” 11. märtsil 2001
Minu õde Hilja sündis 12. märtsil 1926 Kehra palvemaja jõepoolses otsas asuvas teenijakorteris Elisabeth ja Karl Märtmannide pere esimese lapsena. Mina sündisin viis aastat hiljem Narvas. Kuna isal-emal oli palju tööd, oli loomulik, et kui ma olin väike, jäi minu kantseldamine Hilja hooldeks. Küllap see oli temale tülikas. Sest kord piiblit lugedes küsis isa: tütar, kes on Sinu vaenlased? Vastuseks kõlas: Daniel.
Hilja noorpõlve suurteks autoriteetideks oli eeskätt kahtlemata isa, ka isa õde Senni Märtmaa, ema õde Anette Sillam, tädi Silla, nagu teda hiljem Olevistes kutsuti, aga ka Liisi Uusmann, kelle juures pärast sõda Aarde tänaval 17-2 elasime. Kahtlemata oli Hilja noorpõlvesündmuseks Narvas, ka Madise tänaval kolmekümnendate algul viibitud aeg, kus isa teenis kohalikku kogudust, sest seal toimunut ja mängukaaslasi meenutas ta korduvalt.
Hilja läks Kehra Algkoolist juba varakult kooli Tallinna, mistõttu meie sidemed jäid põgusamaks. Meie peres lauldi palju. Meenub, et neljakümnendate aastate algul, sõja aastatel oli tema üheks lemmiklauluks Noortelauliku laul nr 84: “Väikesesse nurka, kuhu päikene Paistab, sinna viska lilleseemneke … ja refrään: Mõnes väikses vaikses nurgas lilled õitsevad, Nende magust lõhna taevas inglid ihkavad”. Kuigi ma ei ole enam tükil ajal laulnud, lubage mul siiski sellest esimese salmi ja refrääni laulda. See laul võiks ka täna olla aktuaalne.
Hilja mõju minu edasisele käekäigule oli suur. Tema algatusel loobusin vedurijuhiks õppimise mõttest ja tema juhendamisel tegin sisseastumiseksamid tehnikumi, kust omakorda jätkasin kõrgkoolis. Tema võttis mind 1946. aastal kaasa Allika palvemajja, kus laulsin laulukooris ja mind ristis Osvald Tärk. Kahjuks hiljem suhted Olevistega jahenesid.
Nagu oli juba nimetatud, pärast Kehra Algkooli lõpetamist 1938. aastal läks Hilja õppima Tallinna Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi Eragümnaasiumi ja seejärel Tallinna 4. Keskkooli, mille lõpetas 1945. aastal. Keskkooli lõpetamise järel pärast sõda asus Hilja tööle tol ajal Pika ja Rataskaevu tänavate nurgal koos trükikojaga asunud ajalehe “Rahva Hääle” toimetusse korrektorina. Korrektorid töötasid öösel ligi kella neljani hommikul. Et pea ja silm oleksid selged, joodi kanget kohvi. Korrektori töö oli äärmist tähelepanu nõudev ja tolle aja olusid arvestades eriti vastutusrikas. Trükkalid tegid palju vigu ja sageli ilmselt meelega. Sest Stalini asemel oli ikka kirjutatud “Satlin” istungi asemel “situng”. Aga Moskvas parteikongressi kajastav tekst oli kirjutatud nii: Jossif Vissarionovitš Stalini kõnele järgnevad tormilised, kestvad kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti. Kestvad kiiduavaldused lähevad üle ovatsioonideks … ja ovatsioonid lähevad üle lärmiks … Säärase rahvavaenuliku jutu pääsemine ajalehte oleks tol korral nähtavasti paremal juhul lõppenud minekuga Siberisse.
Öötööst võimaldas pääseda tööleminek “Harju Elu” toimetusse. Meenub temaga koos suslaga sõit Vääna, “Bolševiku” kolhoosi intervjuud võtma. Tagasitulekul saime Vääna rongile peale umbes saja meetri pikkuse jooksu järel, sest rong oli enne meie jaama jõudmist sealt välja sõitnud. Muide, tõusudel sõitis rong nii aeglaselt, et poisid kargasid maha, rabasid metsa alt mõned marjad ja siis jälle rongile. Et Hilja oli usklik, tekkisid tal arusaamatused peatoimetaja Maks Laossoniga ning kirjasaatja töö lõppes.
Järgnes töö korrektorina trükikojas Pikal tänaval. Tema töö uudistajateks olid rotid, sitsides kartmatult laua kõrval. Ja neid oli palju. Õe sõnul hommikul vara nad tulid Paksu Margareeta tagustelt, sõja ajal rajatud peenramaadelt, kellel porgand seljas, kellel hambus.
Vastuseks pr Urve küsimusele, kuidas meie kodune õhkkond aitas kaasa Hilja kujunemisele, märgiksin, et igati hästi. Meie kodus Haavikul valitses ikka meeldiv õhkkond. Ei meenu ühtegi riidu ega arusaamatust. Isa-ema olid aktiivsed tegutsejad Kehra Baptisti koguduses, kus isa oli hiljem ka kogudusevanem. Mõlemad laulsid laulukooris, isa mängis hästi viiulit, oli tegev pühapäevakoolis. Külvi luges siin ka ema luuletusi. Ka isa kirjutas luuletusi, mida on avaldatud ajakirjas “Teekäija” ja mujal. Emal (nagu ka tema õel Anettel) oli väga ilus lauluhääl. Nagu rääkis Johannes Lepp, oli ema laul vaiksetel õhtutel kuulda Anija-Kiisal, kuhu aga meilt oli kolm kilomeetrit. On huvitav lisada, et nagu isal, nii ka Hiljal oli väga ilus käekiri.
Kahtlemata kujundas Hilja elu ja käekäiku heas suunas abiellumine Edgar Kuusega, tutvumine Edgari isa-emaga ja õe Martaga armsas ning külalislahkes Kella talus, kus jätkus tööd ja laud oli alati rikkalikult kaetud.
Kui veel rääkida Hilja edasisest käekäigust, siis trükikojas töötamisele ja abiellumisele järgnes koduperenaise roll. Sündis Külvi ja Mari-Ann. Viimaseks töökohaks oli tehas Salvo ja sellele töötamine hiljem ka kodus, Akadeemia tee 6-53 .
NOORTELAULIK 84
Väikesesse nurka, kuhu päikene Paistab, sinna viska lilleseemneke.
Koor: Mõnes väikses, vaikses nurgas lilled õitsevad,
Mille magust lõhna taevas inglid ihkavad.
Mõnda väikest nurka ilma laias vöös
Oma põllu hulka Issand valis väes.
Väiksemasse nurka oma armastust
Külva, et võiks õits´ta truudus, arm ja usk.
Pisikeses nurgas looda vaiksesti.
Jumal rohkes armus aitab heldesti.
Pisemasse nurka külva julgesti.
Sealtki ükskord tõesti lõikad rõõmsasti.
Eelimi laulud nr 116
Viimati muudetud: Kolmapäev 19. Oktoober 2005 16:40 |
