Võta või jäta
Sellise nimega on meie sotsiaaltöö üks toimiv haru. Asja olemuseks on väike poetaoline ruum, mille remontisid ja korrastasid koguduse noored. Võta või jäta teenistust veab meil Helgi, kellel on ka abilisi. Saadaval on peamiselt kasutatud riided, aga mõnikord ka muid elus ja majapidamises kasulikke asju. Saadud tulu kulub peamiselt ruumide ülalpidamiseks ja sageli ka kasutuskõlbmatu kauba utiliseerimiseks.
Võta või jäta teenistus on lahti esmaspäeviti 9:30-13:00 ning muudel aegadel kokkuleppel.
Võta-pool. Abivajajad saavad tasuta või sümboolse hinna eest võtta kasutatud riideid ja muud kraami, kui seda peaks saada olema. Hinna määrab iga kasutaja vajadusi ja võimalusi määrates Võta või jäta töötaja kohapeal.
Jäta-pool. Üha enam on ka meie oma inimestel võimalus ära anda heas korras esemaid, mida endal enam tarvis ei ole. Kui varem sõltus sellise abijagamise võimekus peamiselt saadavatest välisabi koormatest, siis nüüd enam mitte. Siinkohal mõned olulised näpunäited neile, kes kavatsevad Võta või jäta teenistusse midagi anda:
- Too ainult terveid, puhtaid ja kasutuskõlblikke riideid ning esemeid. Riided peavad olema pestud, muu kaup peab olema terve, töökorras, puhas. Võta või jäta ei ole prügikast, me maksame oma prügi äraveo eest samapalju kui sina.
- Ära jäta asju lihtsalt ukse taha. Lepi asjade üleandmine ja ülevaatus kokku Helgiga või kellegi teise Võta või jäta abilisega. Sa kohtad neid ülaltoodud lahtiolekuajal või pühapäeval kirikus.
- Meie ruumid on väikesed ja meil ei ole kuigi palju laopinda. Me ei saa enamasti vastu võtta väga suurtes kogustes või suuremõõtmelisi asju (nt mööblit).
Veidi ajaloost
Kehra Kogudus on humanitaarabi laialijagamisega tegelnud alates varastest "paikiaegadest" peale. Kui esimene "makaroniabi" üheksakümnendate alguses tuli, tekkisid arvatavasti ka "makaronikristlus", nagu seda mõned põlgusega pooleks nimetasid. Siiski, peamiseks tõmbenumbriks suuresti Rootsi kristlaste kokkupandud abipakkides näis olevat hoopis kohv - Lila Löfbergs ja Gevalia ja muud hõrgud maailmailmed.
Toidule hakkas lisanduma ka mustadesse prügikottidesse topitud riideabi ning sellest sai praktiliselt omaette tööstusharu, mis mitmel pool tänaseni pole vaibunud. Toidupakid jäid suurema nälja rahuldamise järel tagaplaanile, lisaks ei saanud toitu korduvkasutada - kui sõbrad meile toidu ära saatsid, siis ei saanud nad seda enam ise süüa. Nii pole aga riideabiga ja muu säärasega - võib-olla seepärast on ka see abistamisviis nii elujõuline tänini. Seda enam et utiliseerimine, prügivedu ja mistahes korduvkasutuson Läänes üpris kulukas lõbu. Mõnikordon lihtsam oma "ülejäägid" tuua tasuta ära andmiseks mitmesugustesse Ida-abi keskusesse, kus see vabatahtlike annetatud raha eest üle mere saadetakse, hea enesetunde saad pealekauba...
Paljudes kogudustes rajati omaette vähem või rohkem legaalsed (aeg oli selline...) kauplused humanitaarabi turustamiseks. Nende poodide teke oli sageli seotud vähem või rohkem edukalt hangitud sõpruskoguduse või koguduste ja Soome/Rootsi heade sõprade võrgustikuga, kes kaupa ette ajasid. Mõnedki kogudused said palgal pidada keskmisest rohkem töötegijaid, renoveeriti ja ehitati oma hooneid, sõidukeid ja mida iganes vaja. Kuldaeg, arvavad mõned.
Kehra Kogudus oma second-hand äri püsti ei pannud (kuigi sellele mõeldi), sellega tegelesid mõned koguduseliikmed ning sedakaudu tuli ka toetust ning sponsorlust koguduse tegemistele. Üheksakümnendate teises pooles aga kippus kasutatud riiete turg küllastuma, lisaks seadsid järjest enamad abisaatjad tingimuseks, et saadetavat abi ei tohi müüa või kui, siis rangelt aruantavaks heategevuslikuks otstarbeks.
Kogudus sai aeg-ajalt siiski mõned koormad riideabi, mida jagati kampaaniate käigus. Mõnda aega koguti varusid ja siis tehti üks suurem riidejagamine maja fuajees ja kui ilm lubas, siis ka treppidel. Paraku muutusid sellised abijagamised väga ettearvatavateks üritusteks - tegelikud abivajajad pääsesid üha vähem löögile, abi viidi ära jalgratta pakiraamidel suurtes kottides ning üritati mõnisada meetrit eemal turuplatsil rahaks teha. Abist korjati välja "paremad palad" ning suhteliselt mõttetu kraam jäeti kogudusse, kus seda aina järgmistel kordadel "realiseerida" püüti. Viimaks tuli kättejäänud kaup kalli raha eest prügikonteinerisse panna, metsatalus ära põletada või parimal juhul olid selle kaltsuvaipade tegijad vastu võtma.
Idee asja teistmoodi ajada tuli ühel ameerika-reisilt naasnud koguduseliikmel, kes sealpool nägi "tasuta asjade poode", kuhu inimesed tõid oma elus ülejääva, ent (loodetavasti) korraliku kauba, ja mitte üksnes riided vaid ka muud koduse majapidamise kraami. See oli umbes 2002/2003 aastal, taaskasutus hakkas ka mujal Eestis nime tegema. Koguduses otsustati asi ümber kujundada pidevalt toimivaks teenistuseks, kuhu inimesed saavad korralike asju ära anda ja abivajajad neid võtta. Lepiti kokku, et "poepidajail" on õigus asjade eest tasu küsida või neid ka tasuta ära anda - sõltuvalt konkreetsest silma all olevast vajadusest ja väikelinnas siiski enam-vähem teada-tunda inimese taustast, kes abi saama tuleb.
Ürituse nimeks panime "Võta või jäta". Viimati muudetud: Teisipäev 15. Detsember 2009 11:36 |
