Kuidas ja kust leida motivatsiooni edasitöötamiseks siis kui entusiasm on otsas?
Sõna „entusiasm” tuleneb kreekakeelsest sõnast „theos” – Jumal ning eesliide „en” väljendab „seesmist” või ka instrumentaalset seost. Niisiis võiks olla entusiast keegi, kelle „sees on Jumal” või „kes tegutseb Jumalaga/Jumalast ajendatuna”.
http://en.wikipedia.org/wiki/Enthusiasm
Kuigi seda sõna kasutatakse tänapäeval laialdaselt lahus religioossest tähendusest – innukus, iseeneslik kõrge motivatsioon, pühendumus – on see igati omal kohal ka kristlikes tegemistes.
Kui lähtuda sõnasõnalisest probleemi püstitusest – „entusiasm on otsas” – siis tuleks seda meie kontekstis tõlgendada „Jumal on mängust väljas”. See on üsna karm diagnoos, kuid sedagi võib koguduse töös juhtuda. Kõigest väest „Jumala asja” ajada püüdes võib väga väsida, lootuse ja usu kaotada, kibestuda, pettuda. Arvan, et see ei pea juhtuma, aga seda juhtub.
Minult tellitud jutu pealkiri kõlab „kuidas ja kust leida motivatsiooni, siis kui entusiasm on otsas”. Sealt kumab läbi üks tähelepanek: seni kuni jätkub entusiasmi, ei ole motivatsioon enamasti probleemiks. Kui aga entusiasm läbi saab („ära kulub” vms), siis tuleks tarvitusele võtta mingisugused „erakorralisemad motivatsiooniabinõud”. Võib-olla see ongi nii.
Mitmesugused käsitlused jagavad motivatsiooniallikaid sisemisteks ja välisteks. Kuigi täpset piiri sisemiste ja välimiste motivatsiooniallikate vahele on raske tõmmata, on erinevused üldiselt arusaadavad. Sisemised motivatsiooniallikad panevad meid tegutsema „iseenesest” – siia hulka võivad kuuluda eneseteostuse püüded, uudishimu, seiklusjanu, loomupärane entusiasm, sisemised usulised motiivid jne. Välised motivatsiooniallikad panevad meid enamasti tegutsema selleks, et saavutada midagi soovitavat (palk, preemia, tunnustus, au, kiitus jms) või vältida midagi ebasoovitavat (karistus, süü, häbi, laitus jms).
Inimese (ka iseenda) tegutsemist jälgides ei ole alati kerge tõlgendada, millised motivatsiooniallikad meid parasjagu toidavad. Ideaalsel juhul (seda aga reaalne elu harva on) võiks meid liikuma panna sisemised motivatsiooniallikad, ning see hea, mis on saadav (või see halb, mis on välditav) väliste motivatsiooniallikatena on pigem meeldivaks kõrvalsaaduseks kui liikumapanevaks jõuks. Ehk siis, nagu ütleb rahvas: „Ühendame meeldiva kasulikuga”.
Me võime nüüd uues valguses oma jutu pealkirja veelkord ümber sõnastada: Mida ette võtta, kui sisemised motivatsiooniallikad on ammendatud? Ja sellest, mis eelpool räägitud, johtub kaks võimalikku teed.
Esimene tee: Võtta kasutusele välised motivatsiooniallikad. Näiteks: maksta oodatud tulemuste eest tasu ja/või karistada vastasel juhul.
Teine tee: Taastada sisemised motivatsiooniallikad. Leida kadumaläinud entusiasm üles ja püüda luua olukord, kus entusiasm ei kahaneks.
Pakun välja kombineeritud lahenduse, mis peamiselt tegeleb sisemiste motivatsiooniallikatega, ent ei jäta päriselt tähelepanu alt välja ka välimisi.
Vaatame kahte kirjakohta:
...selleks ka mina näen vaeva ja võitlen tema jõu toimel, mis minus on tegev väega... Kl 1:29
...sest ta oli Kristuse töö pärast surmasuus ega hoolinud oma elust, et täita teie aset minu eest hoolitsemisel... Fl 2:30
Üldiselt peetakse väsimise, motivatsioonikaotuse ja läbipõlemise põhjuseks olukordi, kus raske (füüsiliselt või ka vaimselt) töö on kombineeritud kestva negatiivse tagasiside ja puuduliku tunnustusega. Osutub, et raske ja pingutusi nõudev töö pole siiski nii oluline põhjus, küll aga rohke kriitika tunnustuse asemel.
Kahes ülaltoodud kirjakohas räägib Paulus raskustest Jumala riigi töös. Esimeses lõigus kõneleb ta iseendast. Ta nendib, et töö Jumala riigis on raske, vaevanägemine ja võitlus pole seejuures võõras ega taunitav, vaid normaalsed kaaslased.
Teises kirjakohas on juttu filiplasest Epafroditosest, kes oleks äärepealt füüsiliselt läbi põlenud, tehes seda, mis mõnedel teistel (kes seda ilmselt oleks saanud ja pidanud tegema) tegemata jäi. Need kirjakohad on olnud mul meeles, esimene julgustuseks, teine lohutuseks.
Kust me saame jõu?
Meie teenistus ja elu Jumala lastena seisneb ühel väga põhimõttelisel tõsiasjal. Me saame Jumalalt armu rohkem, kui ise «ära tarvitada» suudame. Sellest ülejäägist lähtudes osutub võimalikuks ennastohverdav teenimine. Termin «ennastohverdav» on sageli valesti mõistetud, otsekui oleks teenimise eesmärgiks teenistuses olija võimalikult kiiresti ohvriks tuua. Nii see pole.
Vaimulike töötegijate probleemiks pole läbipõlemine, vaid liiga kiiresti läbipõlemine. On loomulik, et tehes rasket ja vastutusrikast tööd, me kulume. Kahjuks pole alati vastupidi - iga asi, mis meid kulutab ja väsitab, pole alati kasulik, vajalik ega viljakas. Jumala heade majapidajatena peame meile antud talente - ka ja eriti iseennast ning meie ümber olevaid kaasteenijaid - tululikult «paigutama» ning vältima raiskamist.
Jumala teenistuses seistes olen alatasa kogenud olukorda, kus minult justkui oodataks pidevalt rohkem, kui ma võimeline olen. Mõnikord on ootused inimlikest allikatest lähtudes, teinekord aga tunnen peaaegu et «taevast väljakutset». Ainus lahendus on saada teenimiseks vajalikud ressursid Jumalalt.
Lähtudes jäävuse seadustest saab igaüks välja anda just niipalju, kui ta ise on saanud. Me võime koguda mõningaid tagavarasid, et välja anda ka siis, kui me parajasti midagi juurde ei saa. Vaimulike töötegijate ees on alatasa vajadus jagada, välja anda. Kui töötegija loodab üksnes sellele, mida ta seminaris ja kursustel või töötegijate osaduspäevadel tallele on pannud, on ta siiski varsti end ammendanud, sest väljaandmine on palju intensiivsem, kui saamine. Viie aastaga või umbes nii, on tal kõik konspektid läbi jutlustatud ning ta mõtleb koguduse vahetusele.
Lahenduse on pakkunud Peetrus: «Teenigu teist igaüks selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab.» Sellest, mida Peetrus veel edasi ütleb, osutub, et pole nagu mingi eriline auasi, kui igaüks teeb niihästi kui ta suudab ja niipalju kui ta jaksab. Mulle meenub, mida ütles Churchill sõja ajal oma ohvitseridele: «Praegu ei piisa, kui te teete oma parima; te peate tegema, mis kästud!» Jumala tahte teostumiseks ei piisa meie parimast, sest see toob au meile. Oma au ei anna Jumal kellelegi, selle peab saama Kristus üksi. Siit tuleneb vajadus teenida Jumalalt saadava ande ja jõuga (1Pt 4:10-11). Siin on ka ammendamatu vastupidamise saladus.
Kes vastutab vaimuliku töö eest?
Üks pastor tunnistas kord: «Mul oli palju lihtsam kogudust juhtida, kui seal olin vastutajaks mina, mitte Jumal.» Õnneks valas Jumal oma armu Vaimu selle koguduse peale enne, kui see pastor läbi jõudis põleda.
Paljudele koguduse juhtidele on tuttav delegeerimise maksiim, mis ütleb, et juht võib delegeerida kõik, välja arvatud lõplik vastutus. Väga väsitavaks võib osutuda oskamatus või uskmatus delegeerida. Jumal on kogudustes teenistuseks seadnud apostlid, prohvetid, evangelistid, karjased ja õpetajad selleks, et nad valmistaksid igaüht ette kaasateenimiseks. Mitte selleks, et nad ise kõik ära teeksid. Oleme end harjutanud mõttega, et töötegijate koolitus ja ettevalmistus toimub spetsiaalsetes koolides ja seminarides, kuid peamine roll on siin täita kogudusel ning pastor (koos teiste vaimulike ametimeestega) on vastutav oma koguduse töötegijate ettevalmistuse eest. On mõistetav, et osa koolitustegevusest on kogudused volitanud selleks eraldi pühendunud asutustele - <st1:PersonName w:st="on">Seminar</st1:PersonName>, piiblikoolid, kursused.
Minu arvates pole töötegijate probleemiks liiga palju vastutust, vaid omapäi vastutuse võtmine asjade eest, mis kuulu meie pädevusse, samas kui vastutus oma töötegijate koolituse eest (kelle kaudu Jumal küll tahaks igat oma sulast enneaegsest läbipõlemisest säästa) on unarusse jäänud.
Kogudus kuulub Jumalale ning ta on selle enesele võitnud Kristuse kalli vere läbi. Kristus on oma koguduse rajanud ja ehitab seda. Meie oleme tema alluvad ja ühtlasi kaastöölised, kelle esmaseks vastutuseks on Jumala kuulamine ja isiklik vaimulik kasv. Järgmiseks vastutuseks on (eriti abieluinimestel) oma kodakondsete eest hoolitsemine (sealhulgas vaimulike vajaduste eest). Sellele lisaks on Jumal kutsunud igaüht vastavalt tema annetele ja võimetele vastutama teatud piiratud asjade eest Jumala riigi töös.
Praktilisi järeldusi ja küsimusi
Kas sa oled väsinud? Kui jah, siis leia võimalus puhkamiseks. Töötegemine väsinud olekus on aja ja ressursi raiskamine, lisaks sellele on see ka ohtlik.
Kas sa teenid selle andega mis sul on? Kui sa oled andekas mitmel alal, kas oleks mõistlik kaaluda vaheldust? Kui sa pidevalt pead pingutama alal, millel sul pole annet, tuleks kaaluda kohavahetust. Vaevalt õnnestub pingutusega kompenseerida seda, „mis algusest peale on välja jäetud”.
Kas koguduse juhid tegelevad töötegijate järelkasvu teadliku koolitusega? Mitu tundi nädalas koguduse täisajaga töötegija investeerib koolitatavatesse uutesse töötegijatesse ja olemasolevatesse toimivatesse töötegijatesse?
Mida tähendab 20/80 reegel?
Väidetavasti sõnastas nn 20/80 reegli möödunud sajandil Itaalia majandusmees ja mõtleja Vilfredo Pareto. Tegelikult on selle Pareto printsiibi nime all tuntuks saanud reegli taga lihtsalt tähelepanek, et maailm pole üles ehitatud ühtlaselt. Pareto väide oli et 20% sinu prioriteetidest annab 80% sinu tulemustest, kui sa pühendad oma peatähelepanu, aja ja vahendid neile 20%-le. Veelkord teisiti öeldes tähendab see, et oma töös peaksime me keskenduma asjadele, mis kannavad kõige enam vilja. Kas oled mõelnud, millised piirkonnad need sinu elus või koguduses on?
Kahjuks on 20/80 reegel sageli rakendatav ka vastupidi. Siis tähendab see, et 20% tegijaist teevad ära 80% tööst, 20% inimestest nõuavad 80% sinu ajast (isegi ja eriti, kui sa seda aega hiljem mahavisatuks pead) või 20% ohverdajatest paneb kokku 80% rahast.
Pareto printsiibi «pahupool» on minu arvates küllalt suureks probleemiks meie vaimulikus töös. Mul puudub siin aeg ja ruum ühe väite tõestamiseks, mille tahan siiski esitada igale huvitatule järeleproovimiseks: Mida enam sa rakendad Pareto printsiibi positiivset poolt, seda vähem kannatad sa sama printsiibi «pahupoole» mõjude käes.
Kes tunnustaks?
Kui kõneldi kultuuritöötajate madalatest palkadest, vilksas ajakirjanduses läbi nali: osa palgast saavad nad ju kätte aplausi näol. Vaimulike töötegijate olukord on selles valguses isegi täbaram. Üks õpetaja kõneles Misjonikoolis koguduse piltidest Uue Testamendis ja kui ta jõudis karjase ning karja võrdkuju juurde, siis ta nentis, et kõige muu kõrval paistab kari silma ka selle poolest, et nad nii harva karjasele aplodeerivad (või lihtsalt „aitäh” ütlevad).
On valdkondi, millised just eriti tihti kantslites käsitlemist ei leia. Pastorid ei taha teatud asjadest rääkida - muuhulgas on kummaline enda tööle tunnustust nõuda, kuigi Pühakiri nõuab vaimulike töötegijate tunnustamist. Me ei saa jääda lootma üksnes sellele, millal keegi ise sinnamaale jõuab, vaid vajame apostliku võidmise ja kutsumusega töötegijaid (need, kellele Jumal on andnud hoole ja meelevalla teenida laiemalt, kui üksnes ühe koguduse piires, näiteks võiks olla koguduste liidu juhid), kes meenutaksid kogudustele seda, mida apostel Tessaloonika usklikelegi südamele pani: «Me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast.» (1Ts 5:12-13).
Kui viibisin Alfa-koolitusel, palus üks kõnelejaist, anglikaani kiriku preester, saalisviibinud pastoritel kõrvad kõvasti kinni panna ning lubas kõigile ilmikutele öelda suure koguduse edukuse saladuse. Ma tõesti ei saanud kiusatusele vastu panna ning «piilusin» pisut. «Make your pastor happy! » ütles ta. Kogu lugu. Mul hakkas kahju, et olin sellele koolitusele vaid ühe oma koguduse kaastöölise toonud.
Puudulik tagasiside
Iga inimene vajab tagasisidet, et teada, kas tema töö ja pingutus kannab vilja ning mida tuleks ette võtta, et see veelgi viljakam oleks. Vaimulikus teenistuses me võime muutuda tagasiside suhtes kartlikuks mitmel põhjusel. Esiteks võime me tagasiside segamini ajada kohtumõistmisega või tagantjärele targutamisega. Tõsi, ka kohtumõistmine on teatud liiki tagasiside, kuid see pole meie pädevuses, selle töö on Isa andnud Poja kätte, jätkem see temale. Tagantjärele targutamine on ka teatud liiki tagasiside, mida juhtimise teoorias nimetatakse staatiliseks tagasisideks. Kahjuks on meie ümber alati neid, kes ootavad juhust, et meile öelda, mida me oleme valesti teinud. Võib ju olla huvitav teada, et kallis kaastööline lahkus meie seast südameataki tagajärjel, milleni viisid ta ületöötamine, puhkepäevade puudumine, abiliste vähesus ja vilets palk. Kadunul pole sellest kasu. Loodetavasti on saadud õppetunnist abi järgmisel töötegijal...
Milline siis on õige tagasiside? Selline, mis kasvatab usku ja motivatsiooni. Ka negatiivset tagasisidet tuleb mõnikord anda, kuid see peaks olema rangelt isiklik. Häbistamine, alandamine ning süütunde põhjustamine, saati veel avalik, on vahendid hingevaenlase arsenalist ning neid tuleks vältida. Kristlastel ja eriti vastutajatel, on oht haigestuda teatud kutsehaigusse - küünilisusesse, hoiatab A. Tozer. Pidev vajadus vastu üldist liikumissuunda minna võib meist karmilt arvustava kriitiku teha. Eriti ohtlikuks teeb asja see, et enamasti on see kriitika õige, meie hinnangud on täpsed, otsused õiglased ja halastamatud. Oleme teel sügava kibestumuse poole. Sellistel inimestel on vaja harjutada tänulikkust, leiab Tozer.
Ometi on see nii: Kui keegi igatseb ülevaatajaametit, siis ta igatseb üllast tööd. See pole kerge ega ohutu töö. Ainus viis tulla sellest auga läbi, on tulla sellest läbi auga, mida anname Jumalale, tehes asju, mis oleks võimatud, kui Jumal poleks meiega, sest meie kasutada on jõud ja vahendid, mida saame Temalt.
Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad, ega väsi! Js 40:30-31
Praktilisi järeldusi ja küsimusi
Kas sa teed enamasti asju, milles oled efektiivne? Kas sa võiksid tegemata jätta (või kellegi teise hooleks anda) need asjad, mis nõuavad sinult tulemusega võrreldes ebaproportsionaalselt palju aega või energiat? Mis juhtub, kui neid asju üldse ei tehtaks?
Kuidas toimub teie koguduses tunnustamine ja julgustamine? Kas seda tehakse „siis kui meelde tuleb” või „kui muud enam üle ei jää” või on olemas mingi regulaarsus ja süsteem?
Kas sa tunnustad oma vaimulikke juhte? Kuidas? Kui tihti ja mis puhkudel?
Kuidas analüüsida ennast ja oma tegemisi õigesti?
Et rääkida enda ja oma tegemiste „analüüsist”, peame täpsustama, mida me saavutada tahame. Sõna „analüüs” tähendab algosadeks lahtivõtmist. Mõtiskledes teie poolt pakutud vestluse pealkirja üle, jäi mulje, et siin on kandvaks mõtteks analüüsimine mingisuguse hinnangu andmiseks. Teine aspekt, millest „enda ja oma tegemiste” analüüsimisel (psühhoanalüüs) huvitutakse, on põhjused. Usun, et meie kontekstis me niivõrd ei ole huvitatud põhjustest kuivõrd analüüsist, et olla võimeline andma endale ja oma tegemistele õigemat hinnangut.
Võiksimegi siis sõnastada ühe vahepealkirjana teesi: Meie analüüs on õige, kui see viib õigetele hinnangutele. See tees küll sisu poolest väga rikas ei ole, sest asendab ühe mõiste teisega.
Uurime pisut lähemalt, kas ja kuidas me peaksime üldse mingeid hinnanguid andma. Koolis pannakse hindeid ja tööl makstakse palka, kuid vaimulikus töös ei ole see mitte alati iseenesest mõistetav, et meie tööd ka hinnatakse. Võib küll olla, et me räägime vaimulikus töös mingist „üldisest vaimulikust hindamisest”, mida ükskord teeb meie töö suhtes Jumal. Aga kuidas hinnata seda, mida me teeme „siin ja praegu”?
Ükskord tahtis ühe koguduse juhatus oma pastorile tulemuspalka hakata maksma. Tekkis küsimus, mille järgi pastori tööd hinnata? Ei osanud pastor ise sellekohta midagi mõistlikku kosta ning ka teiste käest ei saadud head nõu. Mida mõõta? Kas koosolekul käijate hulka või ristitute arvu või annetuste suurust, kas mingit suurust ühekaupa või kuidagi kombineeritult erinevaid suurusi ühendades? See küsimus, niipalju kui ma tean, ei ole siiamaani lahendust leidnud ja pastorile ei maksta tulemuspalka. Meie teemaga on see näide seotud sedavõrd, et mõlemal juhul on küsimuse all: mida vaimulikus töös saab mõõta ja hinnata?
Jumal hindas oma tööd iga päeva lõpul. Kuidas ta hindas? Ta „vaatas”, mida ta oli teinud, leidis (õigemini „nägi”), et see oli hea (kuni kohani, kus ta avastas, et inimesele ei ole hea üksi olla ja ta lõi ka naise). Oma tegevuste analüüs ja hindamine ei ole tarbetud ega valed asjad. Me leiame Piiblist hulgaliselt näiteid „läbikatsumistest”, mida võime samastada meie oludes analüüsi ja hindamisega.
Vaimulikus töös võib teatavat võõrastust hindamise suhtes tekitada see, et me tajume intuitiivselt, et mõned populaarsed kriteeriumid ei sobi mõõdikuteks. Äsjaesitatud näites mainiti ühe võimalusena hinnata pastori tööd näiteks ristitute arvuga. Loomulikult oleks tore, kui kogudus kasvaks päästetud saanud inimeste läbi, kuid enamus nõustuvad, et see ei saa olla ainuke kriteerium, mida arvesse võtta. Pisut süvenedes võime leida, et see pole ka mitte peamine kriteerium ja võib-olla pole see üldse oluline kriteerium, mida pastori töö edukuse hindamisel arvesse võtta.
Vaatame mõningaid olulisi asju, mida me peame enese (ja miks mitte ka teiste) töö analüüsi ja hindamise juures arvesse võtma.
Hindamine mõõdab tegutsemise tulemusi
Meie teema piiritleb siin tegutsemise hindamise ja eneseanalüüsi (hindamise) tegutsemise tulemuste põhjal. Siit ilmneb oluline asi: selleks, et midagi hinnata, on vaja anda aega, mille jooksul tegevus aset leiab. Kas tegevus ise ka aset leiab või mitte, see ei olegi kõige olulisem (mõned asjad lähevad „isevoolu” ja parim, mida me teha saame, on mitte vahele segada).
Aja andmisel on tähtis tajuda, kui kiired mingid protsessid on. Mõned vaimulikud protsessid võivad olla väga pika toimega. Kui me asuma mõõtma valel ajal (enamasti liiga vara), siis me ei saa adekvaatseid tulemusi.
Teatud kokkulepitud aja järel (või mingi regulaarsusega) vaadatakse tulemusi. On hea, kui tulemused oleksid objektiivselt mõõdetavad. Mõnikord on vaimuliku töö tulemusi üsna keeruline mõõdetavaiks tulemusteks „konverteerida”. Olete kindlasti kuulnud hinnanguid stiilis: „Täna oli väga hea koosolek.” Mis ühikutes seda headust mõõta? Kas oli palju osalejaid? Või oli kõnes mõni õpetlik iva? Või oli kvaliteetne muusika? Kas see oli „hea” kõikide meelest või „hea” millekski/kellelegi?
Hindamine otsib muutusi
Kui meil ka õnnestuks kuidagi näiteks määrata oma ürituste „vaimulikku temperatuuri”, siis ei aitaks meid kuigipalju teadmine, et tänase koosoleku „temperatuur” oli 118. Kas see on palju või vähe? Ilmselt oleneb sellest, milline oli „temperatuur” eelmisel korral või milline on olnud viimaste nädalate koosolekute „keskmine temperatuur”. Me ei peaks tingimata mõõtma, milline oli meie „vaimulik temperatuur” võrreldes naaberkoguduse omaga vaid millises suunas meie koguduse näitaja on liikumas. Kas asi liigub ülesmäge, allamäge või seisab ühe koha peal?
Ka eneseanalüüsi ja vaimuliku läbikatsumise puhul me otsime edenemist. Eeskujud on igati omal kohal, kuid me küsime: Kas möödunud aja jooksul on olnud edasiminek, paigalseis või tagasilangemine.
Hindamine eeldab andmete kogumist
Selleks, et analüüsida ja hinnata, peab meil olema vastavat „toormaterjali”. Ma tunnen inimesi, kellel selles valdkonnas tuleb meelde vaid üks „piibellik näide”, mille pealkiri on „Taaveti rahvalugemise raske tagajärg”. Selle näitega on kõik otsustatud – ei mingit külastatavuse statistikat ega muid „kokkulugemisi”.
Loomulikult leidub Piiblis muidki kokkulugemiste ja täpse arvepidamise näiteid, kui sa ei usu, siis ava 4. Moosese raamat või Ajaraamat. Ja oma tõde on ka selles, et me ei tohiks igasugustest arvutustest ja hinnangutest omale puuslikku teha. Koosoleku külastajate arv ei näita mingil juhul ühe konkreetse koosoleku kvaliteeti. Seepärast pole ka erilist mõtet ühe koosoleku külastajaid kokku lugeda. Küll aga võib tähendust omada, kui võrrelda mingi kuu keskmist külastajate arvu sellel ja eelmisel aastal. Aga et saaksime seda teha, tuleb järjekindlalt neid arve kokku lugeda ja üles märkida.
Hindamine võrdleb saavutatud tulemusi püstitatud eesmärkidega
Analüüsi ja hindamise väärtus tuleb esile alles suurema pildi kontekstis. Hindamine ei pea näitama mitte üksnes seda, mida me saavutasime või kuhu me jõudsime, vaid kas ja kuivõrd me saavutasime seda, mida me tahtsime (mida oli vaja) või kas me jõudsime sinna, kuhu me tahtsime jõuda.
Hindamisel tuleb niisiis tulemusi võrrelda varem püstitatud eesmärkidega. Juba see mõte võib mõningaid hirmutada, sest eesmärke ei soovita seada. Miks? Eks osalt ka sellepärast, et pärast poleks „läbikukkumist” karta. Kui sa pole midagi üritanudki saavutada, siis pole pärast ka vaja seletada, miks see välja ei tulnud. Või kui sa midagi omas mõttes üritasidki, siis vähemasti avalikult sellest ei räägitud.
Eesmärkide seadmine pole mingi võlu-abinõu iseenesest, kuid realistlike ent siiski pingutust nõudvate, mõõdetavate ja arusaadavate, ajaliselt määratletute eesmärkide seadmine võib olla suureks motiveerivaks asjaoluks. Kui eesmärke seatakse kollektiivile, siis peavad need olema ka ühiselt läbi arutatud ja vastuvõetud – pealesurutud eesmärgid ei innusta kedagi.
Eesmärkide seadmisel on tähtis see, et nende saavutamiseks tehakse plaane. Eesmärgid, mis täituvad „iseenesest” ei ole eesmärgid, need on paratamatud tõsiasjad. Eesmärkide saavutamiseks on vaja midagi teha ning selleks on vaja ressursse. Samuti on vajalik tegevusi planeerida, et mitte kaotada aega, kui ressursid on valmis töölerakendamiseks. Planeerimisest ja ressursside kogumisest räägime järgmises osas, kus küsitakse, miks ja kuidas on vajalik ette valmistuda.
Kui räägime koguduse töö eesmärkide seadmisest (olgu isiklikus plaanis või kollektiivselt) siis on oluline seegi, et eesmärgid oleksid kooskõlas organisatsiooni laiema strateegia ning otstarbega. Kui me seame näiteks eesmärgiks kahekordistada aasta jooksul kodugrupis osalevate inimeste arvu või pühapäevakoolitöö tegijate hulka, siis peame enne küsima: „Milleks see hea on?” Eesmärgid on harilikult „vahepeatused” mingi kaugema sihtmärgi saavutamiseks. Kui me räägime näiteks inimeste kaasahaaratusest kodustes palvegruppides, siis eesmärgiks võiks olla kasvatada iga aastaga haaratud inimeste arvu 20% võrra. Sihtmärgi saavutamine on omakorda väljundiks mingi suuremale strateegiale. Meie näite mõttes võiks sihtmärgiks olla see, et 100% koguduse liikmetest on kaasatud mõnesse kodusesse palvegruppi. Strateegiaks aga on selles näites palvetamise korraldamine – sõnastatuna näiteks nii, et koguduse üheks oluliseks tööharuks on palvetöö. Selle raames võib olla sihtmärke rohkem kui üks, kuid neid ei saavutata kunagi korraga ja kiiresti (muidu pole see asi väärt, et seda strateegiaks nimetada). Eesmärgid on sammud sihtmärkide (soovitud lõpptulemuste) saavutamisel. Selle näitliku lõigu lõpuks võib veel nimetada, et strateegiad omakorda lähtuvad otstarbest. Nii kogudus kui ka selle tööharud peavad mõistma oma otstarvet – miks me olemas oleme ja miks me oma olemasolu jätkame. See aga on hoopis teine ja pikem teema, tuleme tagasi hindamise ja analüüsi juurde.
Hindamine pole vajalik kohtumõistmise ega asja iseenese pärast
Hindamise eesmärk on anda tagasisidet, mis mõjutaks meie planeerimist ja tegutsemist. Kui pole olnud ei planeerimist ega plaanidekohast tegutsemist, siis on hindamisest vähem kasu.
Esimese asjana tuleb tagasisidest rääkides võib-olla meelde korrigeerimine. Midagi kippus viltu minema ja vaja oli teha parandus. Tegevustega on seotud tegijad - inimesed - ja korrigeerimist (siis negatiivne tagasiside) mõistetakse enamasti kriitikana. Ja see meile ei meeldi.
Positiivne tagasiside ehk tunnustus kipub mõnikord vähemusse jääma. Siis kui asjad lähevad hästi, tekib inimestel mulje, et nii peabki minema. Alles siis, kui miski "kinni kiilub", hakatakse vigu ja süüdlasi otsima.
Juhid saavad organisatsioonis tavaliselt suurima osa kriitikat ning on vastutavad selle eest, et vajalikul määral alluvaid tunnustataks. See paneb nad eriti keerulisse olukorda. Juhtide ülesandeks on kujundada toimiv tagasiside süsteem.
Staatiline
Skeem: Plaan->Tegevus->Hindamine. See on hinnangutest kõige levinum ning sobib hästi neile, kes armastavad tagantjärele targad olla. Võib-olla täppisteaduse (ja selleks tagantjärele tarkus alati on) eksperimentides on selline hinnang omal kohal, kuid elus kõlab see otsekui hauakõne. Ja sa võid kindel olla, et alati on kohal need, kes teavad sulle öelda, kuidas sa oleksid pidanud seda tegema.
Dünaamiline
Skeem: Plaan->Tegevus->Hindamine, millele järgneb tagasiside, mis mõjutab Plaani. Palju parem on dünaamiline hinnang. See arvestab asjaoluga, et elus on vaja õppida ja kohaneda. Midagi ei ole kasu, kui pastori haual tõdetakse, et tubli mees, aga kahjuks suri südameatakki ülekoormuse, kehvade töötingimuste, viletsa palga ja puhkuse puudumise ning alailmse kritiseerimise järel. Palju targem on asju regulaarselt üle vaadata ja kui miski hakkab viltu minema, siis korrigeerida suunda.
Orgaaniline
Skeem: Nagu eelmiselgi, ent tagasiside mõjutab mitte üksnes plaani vaid ka tegevusi. Alati ei ole vaja oodata, kuni tegevus lõpeb, et näha, mis saab. Sageli on juba töö keskel märgata, et midagi on vaja muuta. Seda tähendabki orgaaniline hinnang - see mõjutab nii plaane kui protsessi.
Näiteks võib tuua külastatavuse jälgimise.
Staatilise hinnangu puhul konstateerime fakti, et meie koosolekuil on külastajaid vähemaks jäänud. Kahju.
Dünaamilise hinnangu puhul ma tuvastame, et koosoleku külastajaid on võrreldes eelmise aasta sama seisuga vähemaks jäänud. Me otsustame jumalateenistuse kava muuta, kaasates sinna rohkem kaasaegset muusikat, lühendame jutlust kümne minuti võrra ja hakkame oma teenistusi kohalikus ajalehes reklaamima. Mõne aja pärast saame otsustada, kas need abinõud aitasid kaasa teenistuse külastajate arvu muutusele või mitte.
Orgaanilise hinnangu puhul me ei oota ära aasta möödumist, vaid jälgime koosolekust osavõtjate arvu pidevalt. Kui see näitab langustendentsi, siis kohendame oma teenistuse kava ja ülesehitust kohe ning viime sisse muudatused ka edaspidisteks plaanideks. Samal ajal me jätkame külastatavuse jälgimist, et näha, kas meie mõjutused annavad soovitud suunas tulemusi või mitte.
Me võime hindamisel eksida
Hindamise tulemusi ei tasuks võtta absoluutidena. Vaimuliku töö hindamine on enamasti mitte tehniline mõõtmine, vaid eksperthinnangu küsimus. See tähendab, et parema tulemuse saamiseks on vaja rohkem ning kogenud hindajaid.
Kuna meil juba kord on tõenäosus eksida, siis on parem teadlikult eksida armu kui hukkamõistu suunas.
Praktilisi järeldusi ja küsimusi
Kas sulle tundub oma (või oma koguduse, rühma) vaimuliku töö analüüs ja hindamine kohane? Kas te praktiseerite hindamist ja analüüsi? Miks või miks mitte?
Kas sa sead isiklikus vaimulikus elus eesmärke? Kas te teete seda oma koguduse või rühmaga? Miks või miks mitte?
Kas teie kogudusel või rühmal on sõnastatud oma otstarbelause? Miks või miks mitte? Kui on, siis kas sa tead seda? Kui ei ole, siis mis see võiks olla?
Kuidas saaks hinnata mingi vaimuliku töö (koguduse terviku, mingi tööharu vms) kvaliteeti?
Kas oled kuulnud midagi „Koguduse loomuliku kasvu” liikumisest ja selles kasutatavatest koguduse vaimuliku kvaliteedi mõõtmistest?
Ettevalmistuse tähtsus, kuidas seda teha?
Et mõista ettevalmistuse tähtsust, korraldame väikese eksperimendi. Vaja on kahte vabatahtlikku. Mul on siin kaks instrumenti ning nüüd oleks vaja, et vabatahtlikud võtaks need pillid ja esitaksid meile ühe loo. Olgu, me teeme nende elu lihtsaks – nad võivad ise valida loo, mida nad esitada tahavad.
Milles probleem? Te ei oska neid instrumente mängida? Aga te püüdke! Pingutage! Üritage! Pingutage veel rohkem! Pingutage lausa kõigest väest!! Ärge hoidke tagasi!
On ilmne, et kui on vaja head esitust, siis ei piisa üksnes pingutusest. On vaja ka ettevalmistust. See sama lihtne tõde peab paika väga paljudel, et mitte öelda kõikidel elualadel. Ei ole kasu pingutamisest eksamil, kui sa pole tunnis käinud ega teemast undki näinud. Kui sa teed võidujooksu, siis ilmselt on kaugel ees need, kes on teinud trenni ja harjutanud. See, kes tuleb ettevalmistuseta võistlusrajale, ei saavuta head tulemust, kuidas ta otsustaval hetkel ka ei püüaks ja pingutaks.
Näib, et ettevalmistuse tähtsus tuleneb mõningatest olulisest omadustest, mida Jumal on maailma ehitusse sisse programmeerinud. Paljude nähtustega on nii, et me võime mingi aja jooksul mingit asja „koguda” või „salvestada” ning teise aja jooksul seda jälle „vabastada” või „rakendada”. Mõnikord on lugu nii, et me võime ära kasutada asjaolu, et saame „laadida” vähe intensiivselt pika aja jooksul ning „tulistada” väga intensiivselt lühikese aja jooksul.
Winnie Puhh leidis, et nii mõnus on elada keset korralagedust, sest siis tuleb ikka ja jälle esile põnevaid avastusi. Kahjuks tulevad enamus neist avastustest liiga hilja, kui võimalused on juba möödas. Niisuguse asja vastu aitabki ettevalmistus. Abraham Lincoln ütles: „Ma valmistan end ette ja võib-olla siis tuleb minu võimalus.”
Uus Testament kasutab mitmes kohas vaimuliku töö võrdlemiseks pilte, mis rõhutavad ettevalmistuse tähtsust. Üks niisugune valdkond on sport ja teine sõjavägi.
1Kr 9:24-27 räägib jooksjast ja pingutusest ning „kasinusest võidu nimel”. See on ettevalmistus ning loobumine mõningatest asjadest, et saavutada seda, mida me tahame saada. 2Tm 2:3-6 võrdleb Paulus vaimulikku tööd sõjaväelase eluga, kes ei tegele teenistuses argiaskeldustega ning põllumehega, kes rügab, et saaki saada. Need ja paljud muudki kohad Piiblist näitavad meile, et ettevalmistus on väga oluline.
Ettevalmistusel on ka suur praktiline väärtus. Kui me oleme vaimulikus teenimistöös, siis me teenime ehk teenindame ka inimesi. Tänapäeval on inimesed harjunud teeninduse kõrge professionaalse tasemega. Inimesed tõlgendavad kõrget teeninduse taset lugupidamisena nende vastu ning vastupidi – kui teeninduse tase on madal, siis kliendid tajuvad, et neist ei peeta lugu.
„Kliendi-teenindaja” pilti ei saa koguduse elus küll meelevaldselt rakendada, kuid teatud asju me siiski saame siit õppida. Koguduse töö on sageli keskendunud lojaalsete „püsiklientide” vajaduste rahuldamisele. See võib tekitada kiusatust „teeninduse taset” alla lasta, sest omad inimesed on leplikud. Praktikas tähendab see, et oma tööd tullakse tegema vähese ettevalmistusega või sootuks ette valmistamata. Loomulikult saavad peaaegu kõik aru, et see on haltuura.
Paljud meist on olnud hämmingus, kui keegi võib sütitava kõne pidada otsekui mängeldes, ilma nähtava ettevalmistuseta. Või istuda pilli taha ning esitada virtuoosne pala. Või haarata nurgast oda ja visata maailmarekord. Või mida iganes. Kui me pisut asjasse süveneme, siis me näeme, et tegelikult ei juhtu sellised asjad ilma ettevalmistuseta, vaid otse vastupidi – väga pika harjutamise ja praktiseerimise tulemusena. Loomulikult ei ole alati see harjutamine ja ettevalmistus meile näha. See ei ole eksponeerimiseks, vaid sooritus on. Enamus oma ala virtuoose on sellega tegelnud aastaid, võib-olla lapsepõlvest saadik, ning kulutavad tunde päevas, et vormis olla.
Siin tasub korrata veel sedagi, et ette valmistumine ei tähenda üksnes enda ettevalmistamist teenimistööks vaid ka teiste ettevalmistamist. Selle töö on Jumal andnud koguduse juhtidele, keda nimetatakse ka apostleiks, prohveteiks, evangelistideks, karjasteks ja õpetajateks.
Kaks olulist tahku ettevalmistusel on planeerimine ja ressursside kogumine.
Planeerimine
Põgusalt puudutasime planeerimise vajadust juba siis, kui rääkisime hindamisest ja analüüsist. Märkisime ära, et tegutsemine on tõhusam ja tulemuslikum siis, kui see on planeeritud.
Võib-olla oleme kohanud suhtumist, mis planeerimist eriti kõrgelt ei hinda. Argumenteerimine käib umbes nii, et kuna me ei suuda niikuinii kõike ette näha, siis ei ole mõtetki plaanide tegemisega pingutada. Mõnikord lisatakse koguduses siia ka vaimulik dimensioon ja püütakse näidata, et planeerimine ja Jumala juhtimine on vastuolulised asjad ning selgelt tuleks eelistada Jumala juhtimist igasuguse planeerimise ees.
Planeerimise ja Jumala juhtimise seoste selgitamine on üsna suur omaette teema, millesse siin pole aega ega ruumi süveneda. Toon välja mõned olulised punktid:
On tõsi, et me ei suuda kõike ette näha, kuid me suudame üsna hästi üsna paljusid asju ette näha. Me planeerime oma argielus üsna palju, toetudes oma kogemustele ja tervele mõistusele. Ja me mõistame, et planeerimisel ja Jumala juhtimisel ei ole mingit teoloogilist vastuolu. Jumal võib meid juhtida „siin ja praegu” aga võib juhtida ka kuu aega varem, kui tegelikud sündmused veel pole aset leidnud. Piiblis on planeerimise näiteid palju, olgu nimetatud kasvõi seadusetelgi või templi ehitamine ja templi taastamine.
Kindlasti ei suuda plaan ette näha kõiki ootamatusi, kuid hea plaan püüab võtta vähemalt mõned ootamatused arvesse. Oletame, et sa oled kavandanud raju ja hi-tech noorteõhtu, ülistusbänd valjude pillidega, slaidiðõu, kuumad snäkid jne. Mida näeb su plaan ette, kui elekter juhtub ära minema? Mis juhtub, kui peaesineja ei ilmu välja? Kui su plaan seda ei arvesta, siis pole see tingimata planeerimise viga vaid konkreetse plaani viga. Loomulikult ei ole vaja iga kord piinlikult läbi kaaluda kõiki situatsioone, kuid mõistlik on arvestada mõningate ootamatustega, mis võivad su ürituse täiesti läbi kukutada, kui need tõesti juhtuma peaksid. Niisugusteks juhtudeks peab olema varuplaan.
Jumalaga plaanides arvestamine on kristlaste puhul täiesti loomulik, kuid me peame meeles pidama, et Jumal onn suveräänne ning ei pruugi ennast meie plaanidesse painutada. Alati on kerge öelda, et ära püüa oma plaanidesse Jumalat paigutada, vaid püüa ise Jumala plaanidesse paigutuda. Seda on lihtsam öelda kui teha. Jumalaga „arvestamine” on tegelikult meie vaimuliku kasvu küsimus, ükskõik kas me planeerime või teeme midagi muud. Mida paremini me Jumalat tunneme, seda suuremas kooskõlas Temaga saame käia – olgu kaugeleulatuvaid plaane tehes või kiir-reageerides ootamatus olukorras.
Mis on plaan
Plaanid on ajalises järjestuses toodud tegevuste loend koos ressurssidega, mida on vaja rakendada, et eesmärgid saavutataks. Kes oma tegevusi ei planeeri, riskib aja, jõu ja raha raiskamisega. Kui me läheneme mistahes projektile kehva planeerimisega, siis tabavad meid ootamatused, mida olnuks võimalik ära hoida. Ootamatute asjade lahendamine läheb enamasti rohkem aega ja ressursse maksma kui nendesamade asjade lahendamine aegsasti (võttes arvesse ka planeerimisele kuluva ressursi ja aja). Ega asjata ole ärimaailm täis kõikvõimalikke planeerimise, eelarvestamise, projekteerimise ja projektijuhtimisega tegelevaid firmasid ja osakondi. Kuigi see on nii ilmne, kiputakse seda koguduse töös mõnikord alahindama.
Rusikareegel ütleb, et planeerimisele võiks kuluda kuni viiendik ajast ja muudest ressurssidest. Selleks, et kuu ajaga kasutada mingiks mõistlikuks otstarbeks targasti 10000 krooni (eeldusel, et asi on uus ja seda pole varem tehtud), tasub võtta kuni nädal aega ettevalmistuseks ja olla valmis kulutama tuhatkond krooni (kas rahas või mitterahalises vääringus), et projekti ette valmistada. Siit võib tuleneda kiusatus jätta see aeg ja ressurss kulutamata. Kuid nagu elu tõestab, läheb pärast asi veel kallimaks maksma või kukub hoopis läbi.
Juhtimispraktikud on avastanud, et kehva planeerimise puhul juhtub äpardusi peamiselt kahes valdkonnas: Ajastus ja ressursside puudulik valmisolek.
Ajastuse probleemid seisneb selles, et tegevused on küll õiged, kuid ei toimu õigel ajal. See on eriti häiriv, kui ürituses osaleb palju osapooli. Enamasti aga ongi nii, et millegi vähegi väärtusliku sooritamiseks on vaja enam kui ühe inimese jõupingutusi, tiimitööd. Sageli löövad töötegijad käega, nad püüavad enamuse asju ise teha, sest ei suuda korraldada, et kõik vajalikud inimesed oleksid õigel ajal õiges kohas ja valmis tegema õigeid (kokkulepitud) asju. Osalt võib see olla ka organisatsiooni sisekultuuri probleem. Kui kõik algab hilinemisega, kestab suvalise aja ja üsna juhitamatul viisil, siis õpivad inimesed, et siin koguduses pole vaja asju tõsiselt võtta. Üllatus küll, samad inimesed, kes ei suuda kunagi kooriproovi õigeks ajaks jõuda, ei jää naljalt rongist maha ega vallandata neid igast töökohast tähtaegadest mittekinnipidamise tõttu.
Ressursside kogumine
Head asjad siin maailmas ei ole jaotatud ühtlaselt. Samuti näib, et kõikide võimalike ja isegi vajalike asjade tegemiseks ei jätku ressursse. Ettevalmistus tähendab, et me peame otsustama mida teha (ja sellest järeldub ka mida mitte teha – ning säästa need ressursid selle tegemiseks, mida me oleme otsustanud teha) ja millal teha (et sellel hetkel oleks vajalikud ressursid õiges kohas).
Tegelikult on ka ressursside kogumine üks planeerimisega seotud valdkond. Miks ressursside kogumise ja rakendamisega keskmisest rohkem probleeme on? Võib-olla sellepärast, et ei osata arvestada, mis on ressurss.
Aeg, inimeste aeg, eriti nende vabatahtlikult üritusse panustatav aeg on väga kallis ressurss. Kahjuks näeme just selle ressursi raiskamist. Kui mulle makstakse 800 krooni tunnis, siis võin ma ka mõne aja koridori seina najal aega surnuks lüüa ja oodata, kuini teised suvatsevad kohale jõuda. Vastupidisel juhul see frustreerib mind ja ma tulen ka ise teinekord pool tundi hiljem või ei taha sarnastest asjadest enam üldse osa võtta.
Praktilisi järeldusi ja küsimusi
Kas Jumala peale lootmine ja ettevalmistus on kuidagi vastuolulised asjad? Miks või miks mitte?
Kas sa võtad piisavalt aega planeerimiseks? Miks või miks mitte? Viimati muudetud: Neljapäev 25. Mai 2006 10:39 |
