Postitatud: Kolmapäev 15. August 2007 11:00
 Paljudesse Eesti palvemajadesse puutöid - korjanduskarpidest ja kantslitest kuni kogu sisustuseni - teinud mees oli kogu oma elu aktiivne ka kodukoguduses Kehras. Tema isiklikust materjalist ja tõhusal kaasalöömisel kerkis pärast sõda kahjustada saanud palvemaja, Heino oli pikka aega koguduse nõukogu (juhatuse) esimees, laulis praktiliselt kogu elu laulukooris. Heino jätkas puutööd ja koguduse teenimist ka väga kõrges eas, viimased tema kätega tehtud puuasjad on koguduse majja jõudnud vaevalt paari aasta eest.
Heinot jäid leinama abikaasa ja tütred. Koguduse kaastunne neile raskel hetkel. Jeesus ütleb, kes elab ja usub minusse, see ei sure igavesti. See sõna on Heino puhul täide läinud.
Tänu Heinole on kogudusel kirjapandud vanem ajalugu, oma elu viimaseil aastail üritas ta üles tähendada paljut, mis pika elu jooksul koos Jumalaga juhtunud. Laseme siinkohal Heinol ka endast rääkida.
Sa sündisid…
Anija vallas, Pirga külas, Liivakalda talus, 8.novembril 1913. Isa, Muhust pärit Jüri Tuulik sattus töödega Harjumaale ja abiellus Anija tüdruku Marie Vertinaga. Isa oli puusepp ja ehitustöömees, hiljem töötas raamatumüüjana. Olin 8-kuune, kui isa läks I maailmasõtta ja sinna ta jäi. Ema oli koduperenaine. Olin 3-4 aastane, kui ütlesin oma esimese „kuradi”. Ema kuulis seda ja viis mind pliidi ette, kus tuli lõõmas. Ta näitas mulle tuld ja ütles: „Vaata, kuhu lähevad need, kes valetavad, varastavad ja selliseid sõnu ütlevad.” See jäi mulle eluks ajaks meelde.
Kuidas leidsid Jumala?
Minu koolivend Arnold Rebase läks Kehrasse koorilauluharjutusele ja tal tuli südamesse minu juurest läbi astuda. Mina mängisin kodus koroonat. Arnold ütles: „Lähme täna Kiisa tallu harjutusele” – kooriharjutused olid koorijuhi kodus. Panin koroonakepi lauale ning läksin. Hakkasin kooris käima ja nii olen kooris laulnud kogu aeg. Jumal alustas minu juures tööd. Meenub, et kord tuli abijutlustaja Märtmaa minu juurde ning ütles: „Heino, kas sa võiks teha nii, et üks sõna jääks ära? – Sinder.” Ma ei olegi seda sõna pärast enam tarvitanud. Olin käinud kooris laulmas peaaegu aasta. Ühel lauluharjutusel kutsus taas vend Märtmaa mind talu tagatuppa ning küsis: „Heino, mis sul mureks on?” „Ma ei julge ennast usulises mõttes avaldada…” Vend vastas üsna karmilt: „Argade koht on tule ja väävli järves.” Paari nädala pärast oli evangeeliumi nädal, selle ajal, kolmekuningapäeval 1933. sain päästetud.
Miks valisid elukutseks puutöö?
Sellepärast et olin vaenelaps. Lõpetasin 6 klassi Anijal ja tahtsin õppida vallakirjutajaks. Püüdsin saada Raasiku vallakirjutaja juures õpilaseks, aga koht oli just kinni läinud. Suvi läbi ei teinud ma midagi, sügisel küsis onu: „Poiss, mis sa kolad niisama, tule tee tööd!” Isa vend oli hea puutöö mees, tal oli oma töökoda, hakkasin tema kõrval õppima. See töö jäi eluajaks. Käisin hiljem õhtustel õppinud töölise kursustel Tallinnas ning sain vastava kutsetunnistuse.
Kuidas leidsid abikaasa Hildegardi?
Sellesama õhtuse tööliste kursuse ajal käisin ka Baptistiliidu korraldatud pühapäevakooli õpetajate kursustel Allika koguduses. See oli muuseas 1936. aasta, kui Seminar majanduslikel põhjustel ei saanud töötada. Selle asemel korraldati kursusi jutlustajatele ning pühapäevakooliõpetajatele. Seal kohtasingi esimest korda Hildegardi, kes oli sinna läkitatud Mustvee koguduse poolt. Pärast pühapäevakooli kursusi kohtusime Hildegardiga siin-seal, ta tuli Tallinna tööle ning käis Tallinna II Baptistikoguduses. Käisin meelega Tallinnas Hildegardi koguduse koosolekul ja kord kutsusin Hildegardi oma poole Soodlasse külla, ta tuli ka. Esmaspäeva hommikul viisin Hildegardi rattaga Kehra jaama. Ta sõitis ees „toru peal”, seal ma seda abiellumise juttu tegingi. Kihlusime 23. detsembril 1939, abiellusime 18. mail 1940. Tallinna II Baptistikoguduses, meid laulatas Osvald Tärk.
Kas oled kogu oma elu karske mees olnud?
Olin siis 5. klassis, kui karskusseltsi astusin. Seltsi juht oli meie eesti keele õpetaja ning ta tegi lastele ettepaneku sinna astuda. Aga kord kui kool oli juba läbi, kutsus Anija kooli direktor kõiki kaitseliidu orkestri mängijaid oma tuppa, seal oli ka kanget jooki ja minagi maitsesin pool pitsi. Tõesti kole oli, see jäi minust lõpuni joomata. Paar aastat hiljem ühel vähipüügil kutsus sõber napsu võtma, proovisin taas tilgakese – seekord tundus asi veel hullem. Pärast seda vähipüüki mitte tilkagi ja siiani.
Millal ühinesid kogudusega?
Pool aastat pärast usuletulekut, maikuus, mind ristiti – Kehras, Jägala jões. Siis kohe ühinesin Kehra Kogudusega, kus kogudusevanemaks oli tookord Voldemar Jõeste. Kahe nädala pärast läksin kohe vabatahtlikuna Eesti Vabariigi sõjaväkke, sealgi tegin puutööd. Kehra Koguduses olen olnud kogu elu, sõjaväe ajal Nõmmel olin sealses koguduses.
Milliseid ameteid oled koguduses pidanud?
Eesti ajal olin „ühesendi ohvri” laekur. Koguduse liikmed andsid iga päeva kohta ühe sendi, mis ei läinud koguduse kassasse, vaid otse keskusesse. Seda ohvrit võeti Karl Kapsi eestvõttel paar-kolm aastat. Olen koguduse diakon, aastatel 1952-1987 koguduse nõukogu esimees. Lisaks sellele mitmesugused puu- ja ehitustööd koguduses. Koguduse laulukooris laulund 70 aastat, mängukooris mandoliini ja viiulit mänginud.
Kas kogudusevanema või vaimuliku ametit ei ole igatsenud?
Mõtet on olnud, aga alati on läinu teisiti. Võiks öelda, et see amet ei ole „külge hakanud”. Minu kutsumus on olnud siiski teha tööd eelkõige oma kätega. Mul oli kogunenud 1300 kõnekonspekti – ma ei ole osanud ühte juttu kaks korda ajada. Varem oli neid aegu palju, kus pidin ise koosolekut juhatama, harmooniumi mängima ja jutlustama, näiteks kui koguduse vanem pidi vahetuse tõttu pühapäeval ära olema.
Mis asjad sulle ei meeldi?
Olen pidanud „lugema” enam kui kahesajal matusel, aga need asjad mulle ei meeldi.
Sul oli oluline roll palvela taastamisel pärast sõjapõlengut?
Kehra palvela läks teadmata põhjusel põlema 16. novembril 1944. Olin samal ajal Sõrve lahingutes, kui kirja teel abikaasalt selle sõnumi sain. Viskasin püssi nurka ja nutsin. Palvetasime koos väeosas olnud vendadega olukorra lahenemise pärast. 1945. sügisel tulin sõjast tagasi, käisin koguduses edasi, koos käidi siin-seal taludes, hiljem peamiselt Toomingate juures Aasal. Täitevkomitee andis 1946. aastal käsu: lõhkuge varemed maha või ehitage uus. Läksime viie koguduse juhatuse vennaga palvela varemetele, otsisime Jumala tahet. Kõik jõudsime selgusele: Ehitame üles. Pisut varem oli mulle kui sõjast tulnud mehele antud vallavalitsuse poolt luba raiuda soodushinnaga metsa oma kodu taastamiseks, mis oli ka sõjas hävinud. Mina tahtsin need palgid koguduse maja jaoks anda. Oma kodu jäi seekord ehitamata, elasime abikaasale antud korteris Kehras. Aga kogudusekoda taastati heameelega, abis käis ka mittekristlasi. Palvela taasavamist märtsis 1949 varjutas kurb sündmus, enne seda olid mitmed tublid ehitajad küüditatud. Oleksin tahtnud teha palju ilusama palvekoja, aga aeg oli kitsas. Kõik materjal kulus täpselt ära – üle ei jäänud ja puudu ei tulnud.
Oled kuuldavasti oma kodus kõik oma kätega teinud?
Telekas ei ole. Üks poest toodud diivan on meil ka. Alguses tegin uksi-aknaid, edaspidi üha rohkem mööblit. Kuigi esimese kodu palgid läksid palvemaja taastamiseks, tekkis hiljem võimalus Kehrasse oma väike maja ehitada. Siin toas on veel 1933. aastal tehtud harmoonium ja ennesõjaaegsed voodi, kapp ja kirjutuslaud.
Ka Kehra Koguduse uues majas on raske leida mõnda kasutuses olevat ruumi, kus poleks sinu kätetööd. Mis paneb sind tegutsema?
Kätetöö on minu kutsumus, seda ma ütlesin. See on loomulik, et mulle minu töö meeldib. Ma usun, et mulle on antud Jumalast näha asju valmiskujul. Siis ma näengi, kus võiks midagi olla. Ma olen väga rahuliku isa ja käreda ema laps – väga otsekohene. Siis ma pakun kohe välja ka, mida teha saaks ja kui sobib, siis teen ka. Vaata ühte puutöö lugu siit.
Oled puutööd ja sisustust teinud paljudele kogudustele. Millistele ja mida?
Paljudes kohtades, kus mina töötasin, on sisekujunduse autor olnud Asta Proos. Näiteks Mustvees pingid, mööbel, altaribarjäär ja tähed. Pärast tulekahju tegin seda ka teist korda. Elvas pingid, barjäär, altarilaud ja muud puuasjad. Ma kardan, et kõik meelde ei tule: Puust sisustustööd - kantsel, barjäär, tähed, mõnel pool ka pingid - Kalju koguduses, Paladel, Kärdlas, Hillestes ja Harjus Hiiumaal. Siis veel Pärnu Saalemis. Olen kaasa aidanud Kohtla-Järvel ja Narvas. Paljudes kogudustes on tänaseks minu tööd juba vahetunud uute vastu. Olen ehitanud puuasju Kohilas, Nõmmel, neist asjadest ei ole vist palju järel. Igas suurema töö kohas olin kohal paar-kolm kuud. Minu puutöö masinad mahtusid sõiduautosse, seepärast oli lihtne kohale minna ja töid teha. Ega ma ilma oma masinateta polekski midagi teha saanud. Neid kohti, kuhu olen teinud vähemaid töid – nagu üksnes kantsel või leivamurdmise laud – ei jõua üleski lugeda. Kõige viimane kantsel läks möödunud suvel vastloodud Mustamäe kogudusse.
Sinu tehtud asju on paljudes Eesti ja välismaa paikades. Nimeta mõned huvitavamad tööd.
Üks huvitav töö on eesti koguduste intarsiatehnikas kaart. Sellele mõttele tuli Osvald Tärk, kui vend Võsu oli minemas esimest korda Ameerikasse, et kohtuda Välis-Eesti usklikega. Igast kogudusest toodi puutükk, sageli lõigati see peitliga kohast kus kogudusevanem tavatses palvetada. Sellest puutükist tehti väike palvela kujutis, mis pandi Eesti kaardile. Kaardi suurus valiti täpselt kohvri mõõdu järgi. Hiljem tegin neid kaarte veel, üks selline on liidu keskuses ning teine Vancouveri koguduses. Minult on kingitusi tellitud, mis on läinud paljudele tuntud inimestele. Olen teinud töid Neeme Järvile ja doktor Seppole ja veel tuhandele inimesele, keda ei jõua nimetagi.
Sa teed puutööd ka praegu (siis oli Heino saanud 90-aastaseks). Kas näitaksid oma töökojas, mis sul pooleli on?
Möödunud nädalal tegin ühele invaliidile tema eritellimisel voodi. Aeg-ajalt leian mõne kasutuseta klotsi ja trein sellest midagi. Praegu teen suurt viie sahtliga kummutit oma lastelastele.
Kas oled õnnelik?
Olen.
Mis teeb sind õnnelikuks?
Jumala arm on praegu veel suurem kui enne. Veel 90-aastasena võin teha oma tööd, mis mulle meeldib.
Mida sooviksid noortele meestele, kes tahaksid elada saja ligi ja seejuures õnnelikud olla?
Üks asi: Usaldage Jumalat. Teine asi: Kasutage oma mõistust jätta halvad asjad tegemata.
(Heino sõnad on kirja pandud tema 90-aastase sünnipeäva eel ajalehe Kuulutaja jaoks tehtud intervjuu materjali kogudes). |
