Koguduse ajaloo jäädvustamisega tegid 1920. aastal algust A. Lepp ja Eduard Lepp.
Töö algus
Usuline töö algas Raasikul, Jüri talus, vendade Gienemani ja Kruusenbergi poolt. Usule tulid esimesed vennad Jaan Peipmann ja Mart Roop. Hans Krabi ristis Tallinna all meres 24. juunil 1889. 4 inimest - need olid Mart Roop, M. Vaatman, Miina Roop ja Kati Peipmann. 8.10.1889. ristis T. Laas Raasikul veel 8 inimest - Jaan Peipmann, Abram Krööksin, Hans Sirkas, T. Krööksin, E. Krööksin, A. Vainola, L. Tooming ja A. Poomberg. Seega sai 12-liikmeline kogudus Kehra Priikoguduse aluseks. Juhatajaks valiti M. Roop. Sellel väikesel kogudusel tuli ette raskeid katsumusi.
Mängukoor 1912
all maas: J. Lepp, H. DomingoI rida: H. Koort, ??, A. Lepp, E. Sillam, J. Schmeidt, A. Sillam, M. Looberg, M. Lepp
II rida: G. Malm, E. Lepp, K. Känd, ??, L. Känd, J. Känd, L. Känd, A. Lepp, J. Tooming
III rida: J. Schmeidt, R. Kana, A. Lepp, T. Piirfeldt
1890. aastast siirdus töö üle Kehrasse. Esimesed, kes Kehras usule tulid, olid Madli Malm ja tema poeg Jüri Malm. Evangeliseerimise tööd viisid läbi Gienemann ja Ernesaks. Veel tulid usule vennad G. Sillam ja Jaan Schmeidt. Samal ajal tegid Kehras kuulutuse tööd M. Glehn ja parun Üksküll. Anijal tulid usule Mart Ilves ja Jüri Aguraiuja. Et kogudus ei olnud ametlikult registreeritud, tulid ka raskused. Raasikult kutsuti politseikordnik, kes koostas protokolli ja kõnelejad vennad said 2 päeva aresti. Talu peremees, kelle juures peeti jumalateenistust - Ilves - sai 10 päeva aresti. See aga hoogustas veel rohkem Jumala riigi tööd.
Koguduse palvela sisevaade 1929
Nii sai 10. märtsil 1890. (ülestõusmispühade ajal) ristitud veel 12 inimest. Sellel ristimisel oli suuri segadusi aga ka suuri õnnistusi. Koosolekute ajal oli ikka palju segajaid. Ei puudunud ka karistused aresti näol. Said karistada T. Tooming 10 päeva, J. Schmeidt 10 päeva, G. Sillam 9 päeva, M. Roop 10 päeva ja J. Rodemann 10 päeva. Jüri Malm sai aresti 3 korda 3 ja veel 10 päeva. Eriti oldi kurjad vendadele Krabidele, kes olid kutsutud külalisjutlustajateks. Kui oli jumalateenistus Allika talus, tuli sinna inimesi laiali ajama Nalgi talu vana peremees Mihkel Malm. Aga seal sai talle selgeks, et ta ei ole ainult usklike vaenlane, vaid ka Jumala vaenlane ja et ta peab kord Jumala ees vastust andma. Siis mees murdus, langes maha ning Jumal kuulis ta ahastust, nägi tema kahetsust ja võttis ta vastu. Juba järgmiseks õhtuks palus ta vendi oma juurde Nalgi tallu tundi pidama.
Registreerumine baptistikoguduseks
Tuli ette ka valeõpetusi. Keegi tõi Haapsalust sellise õpetuse, et kui oleme usule tulnud, oleme kõigest vabad, siis ei ole enam vaja võidelda. Nimetatud õpetus aga ei püsinud kaua. Raskused ja segadused panid vendi kaaluma ja järele mõtlema, et kas on ehk muid võimalusi töötamiseks. Sarnaseid uute nimedega kogudusi on Ridalas, Tallinnas ja Rummus. Valitigi neljaliikmeline komisjon ja mindi tolleaegse baptistiliidu juhi A. Tetermanni juurde, kes neile selgitas, et tuleb valida kogudusevanem ja koostada koguduse liikmete nimekiri. H. Krabi hoolsal kaasabil koostati koguduse nimekiri ja kinnitati liikmete allkirjadega. Viidi läbi koguduse täiskogu koosolek, et kogudus baptistikoguduseks organiseerida. Nüüd tuli ka mitmeid mõtete lahkuminekuid, aga enamus, umbes 80 liiget, valisid koguduse vanemaks G. Sillami. Umbes 20 liiget ei ühinenud, vaid pidasid registreerimist ja üleskirjutamist ülearuseks ja isegi metsalise märgiks. Siiski hiljem mitmed ühinesid kogudusega. See kõik sündis 1899. aasta sügisel.
Koguduse keelpilliorkester 1921
Maja ehitus
Aastal 1900 algab koguduse töö registreeritud kogudusena. Astuti Eesti Baptistide Ühendusse ning sellega lõppesid ka tagakiusamised. Palvela ehitus sai esmaküsimuseks. Krundi selleks kinkis Matsi talu peremees Jaan Schmeidt Jägala jõe kaldale. Teoorjuse ajal asus selle koha peal Karjaküla kõrts. 12 venda läksid seda kohta vaatama, põlvitasid tühjale platsile ja kandsid oma mured Jumala ette.
1899. sügisel kaevati vundamendi kraav ja täideti kividega, et kevadel võiks varakult ehitustöödega alustada. Jaan Schmeidt valiti kassapidajaks. Osa palke osteti aga enamus kinkisid vennad oma talu metsadest. Ehitusmeistriks oli A. Lepp. Osa ehitustöödest tasuti varaliselt, aga enamus tehti armastusetööna. Töödega jõuti niikaugele, et maja võidi jaanipäeval sisse õnnistada. Palvela avamisel osalesid A. Tetermann, M. Glehn ja M. Krabi. Uksed avas Tetermann. Pidu kestis kaks päeva. Algus oli laupäeval, siis peeti koosolek Matsi talu aias. Jumalateenistus oli väga õnnistusrikas, kus ka mitmed noored tulid usule. Nende seas ka Emilie Bertelson, kes hiljem väga õnnistusrikkalt töötas Jumala riigi töö põllul. Palvela ehitus läks maksma 1060 rubla. 400 rubla jäädi ehituse eest võlgu, mis oli oma vendade käest laenatud ja hiljem tasuti. Oma majas algas ilus töö. Tuli uusi liikmeid nii priikogudusest kui ka maailmast. Kõnelejate vendade poolest oli kogudus väga rikas.
Usuline elu enne II Maailmasõda
1902. aasta 7. ja 8. juunil peeti Kehras EBÜ Konverents. Võõraid oli rohkesti ja toitlustamine korraldati Matsi talus. 1910. a. suvel vooderdati maja jaanipäevaks - 10.aastapäevaks ja 1911. a. vooderdati maja seestpoolt.
Koguduse laulukoor 1928
1911. a. 14.novembril suri kogudusevanem G. Sillam. Seoses G. Sillami surmaga tuli valida uus koguduse vanem. Täiskogu koosolekul seati üles mitu kandidaati, suure häälteenamusega valiti 27.11.1911 J. Schmeidt koguduse vanemaks. Aastal 1912, jaanipäeval, oli tema õnnistamine Tetermanni ja Johansoni poolt. 1912. a. algas Kehras uute tuultega. Siia tuli kuulutama Villem Rõõmus. Tema kuulutuse kaudu tuli päästmisele umbes 40 noort, nende hulgas Ed. Lepp ja kogudusevanema poeg J. Schmeidt. Asutati ka koguduse jaoskonnad: Peningis, mida juhatas v.Malm; Ravila-Palvere, juhatajad Sitron ja Ellermaa; kolmas jaoskond Anijal-Raudojal.
Esimese koori asutamine
See toimus 1903. Koori töö algataid oli P. Reisner. Koori liikmeid oli 10. Laulud õpetas kätte oma häälega Reisner. Oli ka neid, kes pidasid koorilaulmist ilmalikuks ja olid selle vastu. Narva linnas puhkes epideemia ja et vend Reisner oli elukutselt velsker, viidi sinna tööle. Aga temagi jäi haigeks ja suri 19.1.1913.
Laulukoor 1920
Esimene pühapäevakool
1904. aastal selle tööga tegi algust samuti Reisner. Lapsi käis koos umbes 40. Pühapäevakoolitööd pidas vend Reisner oma korteris. Läbi võeti Johannese evangeeliumi 6 peatükki. Lapsed olid pühapäevakoolist väga huvitatud ja neist tulid mitmed usule ja kogudusse. Reisneri järel jätkas seda tööd J. Hiob. Tema käis iga kord üle 10 km suure armastusega Kristust kuulutamas. Temas oli väga palju ohvrimeelt ja armastust. Vend asus elama Lehtsesse ja sestpeale jäi pühapäevakooli töösse kauaks ajaks seisak.
Koguduse pühapäevakool 1928
Kui aasta 1912 algas uute tuultega, siis A. Lepp kogus noori enda ümber, pidas neile palvetundi ja hakkas ka uusi laule õpetama. Temale abiks tuli Ed. Lepp, kes hakkas Kehras uut neljahäälset laulu õpetama.
Mängukoor
1912. aastal tuli Anijale elama Anni Koort, tal oli kaasas kitarr. Tema juurde tulid abiks ja õppisid kitarri mängima A. ja Ed. Lepp. Veel liitusid nendele juurde mandoliinid ja osteti ka tsitter. 1914. aastal osteti ka tshello. Mängukoor tõi juurde palju kuulajaid. Ilus töö kestis, kuni algas esimene maailmasõda, mis viis noored mehed kaugele laiali. Tööd hoidis üleval vana vend A. Lepp. 1916. aasta oli kurb, suleti palvelad ja vennad olid ära. Kui sõda lõppes avati jällegi palvelad ja ka vennad, 7-8 inimest, tulid tagasi. Ed. Lepp alustas jällegi kooritööga, mis tõi uut rõõmu koguduse ellu. Vabadussõja ajal tulid Kehras paljud noored usule. Aga vend Ed. Lepp asus elama Tartusse, kuigi teda nii väga oodati tagasi. Sellega seoses asus koori juhtima K. Märtmaa. Kooris valitses üksmeel ja armastus. 1926. a. sügisel läks Märtmaa õppima Keila Baptisti Seminari, siis võttis kooride juhtimise ülesande endale J. Lepp, kes tegi seda tööd oma teekonna lõpuni. 1928. a. oli jällegi kurb, sest andekas ja mitmekülgne kaastööline Märtmaa läks elama Narva sealse koguduse vanemaks.
Koguduse keelpilliansambel 1929
1. septembril 1929. organiseeriti ümber Noorsooselts Kehra koguduse Laulu-muusika osakonnaks, kellel oli ka oma juhatus. 1931. a. alustati kirjanduse ja Piibli küsimuste õhtutega. See oli jällegi üks ilus aeg koguduse noorte elus.
Koguduse keelpillikoor 1933
Pühapäevakooli töö uus algus. 1918. a. kevadel kutsus pühapäevakool uuesti ellu. Üldjuhatajaks oli Ed. Lepp ja abilisteks Marie Lepp, M. Borisova (Tooming), kaasa aitas ka K. Märtmaa. 1928. a. asutati pühapäevakool ka Anija-Põtkal. Tööd tegid samad ja veel L. Känd ja enne II Maailmasõda Heino Tuulik.
Keelpilliansambel 1936
I rida: G.Lehiste, H.Lodo, V.Toomet, K.Märtmaa, J.Rebase, R.Mäe, H.Tuulik, M.Lepp
II rida: H.Rebase, O.Rebase, A.Mäe, A.Lepp, J.Lepp, M.Malm, J.Tooming, A.Ploompuu, A.Altsepp, L.Altsepp, Pettai, E.Märtmaa
III rida: M.Looberg, F.Piirfeld, H.Rahe, A.Kana, L.Känd, Pettai, G.Rebase, H.Rebase, M.Tooming, A.Malm, A.Kask, S.Ots, Pettai
IV rida mehed: R.Kana, T.Piirfeld, K.Põldsaar, A.Rebase, A.Piirfeld, H.Kiisel, J.Sinivee, F.Vitsur
Noortetöö
1914. organiseeriti koguduse juurde Kristlik tütarlaste selts. See töötas kuni 1915. a. lõpuni. 19. novembril 1917. asutati Kehra Baptisti koguduse Noorsoo-Selts. Seda juhtisid õed L. Känd, A. Kana ja M. Lepp. 1921. a. aastapäeva pidustustel olid külas vend Groob Inglismaalt, vennad Podin, H. Dahl, Mill, õde Sirotkin, Kotkas, Malm. Kontserdil kanti ette Händeli Messiasest koor Halleluuja esmakordselt. Selts alustas tööd 6 liikmega ja tõusis 50 liikmeni, siis aegamööda langes ja jäi püsima 25 liikmele. 1919. organiseeris selts raamatukogu, milles oli 140 raamatut ja 1929. a. juba 300 raamatut. Noorsoo seltsil oli suur osa nende noorte kasvatamisel, kes ei olnud veel koguduse liikmed, kuid hiljem tulid usule ja ühinesid kogudusega.
Koguduse naislauljad 1928
Koori meeslauljad 1928
Ees: J.Lepp, R.MäeI rida: A.Saaremets, T.Piirfeld, pastor J.Schmeidt, J.Tooming, R.Kana, J.Rebase
II rida: R.Kadakas, Ed.Kajakas, K.Märtmaa, O.Reisner
Osakondade töö
1922. algus Pikval ilus töö ja usuline ärkamine. Jumalateenistusi peeti Anton Jõhvika talus. Töötegijateks vendadeks olid Johansonid, kuid hiljem see töö lagunes. 1924. oli tööpõld Rookülas. Jumalateenistusi peeti Sipelga talus Läänemetsa juhtimisel.
Koguduse laulukoor külas Kohilas 1932
1928. aastal valiti Kehra koguduse vanemaks Voldemar Jõeste, kes teenis kogudust 1959. aastani - 30 aastat. Ta lahkus ajaliku surma läbi ja maeti Harju-Jaani kalmistule 15.2.1959. 1932. a. tuli koguduse rõõmuks Narvast tagasi perekond Märtmaa, kes kohe asusid koguduses jumalariigi töösse. Sama aasta suvel peeti 17-19. juunini Kehras Eesti Baptisti Liidu aastakonverents. Samal aastal algas Märtmaa algatusel töö keelpillikooriga. 1933. a. valiti Märtmaa koguduse kutsetööliseks. Sama aasta evangeeliumi nädalal tuli palju noori usule. Hiljem nad ühinesid kogudusega ristimises - 27 liiget. Noored hakkasid kooris laulma. Koor suurenes 45-liikmeliseks ja oli võimeline ette kandma mitmeid suurvorme. Samal aastal tähistati koguduse 50. juubelit. Sõjaväest tuli tagasi H. Tuulik, kelle algatusel asutati 8-liikmeline mandoliinikoor. 16. detsembril ordineeris K. Kaups K. Märtmaa koguduse kutsetööliseks.
Koor 1934
I rida: K.Känd, A.Kotkas, E.Märtmaa, M.Tooming, J.Lepp, A.Lepp, H.Ledo, M.Lepp, J.Tuulik
II rida: K.Känd, H.Rahe, M.Looberg, L.Mäe, A.Aabel, M.Tuurmann, A.Kana, H.Vilbaste, R.Toomet
III rida: E.Pettai, A. Kask, H.Ots, G.Puks, M. Kuuskmann, J.Sinivee, M.Rebase, H.Kiisel, L.Känd, A.Malm,
IV rida: Pettai, A.Saaremets, V.Toomet, J.Rebase, R.Kana, R. Mäe, A.Rebase, K.Märtmaa, H.Tuulik, J.Tooming, A.Ploompuu
Laulukoor 1936
1936. a. korraldati Allika palvelas 3-kuuline koorijuhtide ja pühapäevakooli juhtide kursused. Kehrast võttis osa nimetatud kursustelt K. Märtmaa ja H. Tuulik. 1938. a. 24. aprillil valiti K.Märtmaa koguduse teiseks jutlustajaks. 1939. korraldati Kehras Tallinna ringkonna noorte kevadpäevad. Sügava mulje jätsid O. Tärgi ja E. Männi kõned kogudusele. 1940. a. jaanipäeval tähistati koguduses 40. palvela ja 50. aastapäeva usulise töö algust. Juubelipidustused möödusid vaikselt, sest õhus oli juba sõjahõngu tunda. Kogudusele osteti harmoonium.
1941. aasta algas rahulikult. Jumalateenistusi peeti igal pühapäeval palvelas ja neljapäeva õhtuti talutubades. 21. juunil külastas Kehrat Tallinna Kalju koguduse laulu- ja keelpillikoor. Oli õnnistatud päev. Samal päeval algas ka sõda. 2. juulil mobiliseeriti kooriliige, hea bass, Martin Malm. 22. juulil mobiliseeriti veel Heino Tuulik, Arnold Rebase, A. Piirfelt ja Arnold Altsepp. Palvelasse pandi elama vene sõjamehed. 22. augustil jätsid vene väed Kehra maha, asemele tulid sakslased. Kogudus töötas edasi aga laulukooris oli meestest suur puudus.
Sõda ja sellele järgnevad aastad
1944. aasta algas mureliku südamega, sest sõjamürin lähenes jällegi Eestile. Sõja ärevust sai tunda ka Kehra koguduse ja alevi elu. Jumalateenistusi peeti siiski edasi. Sügisel tulöid sõjateelt tagasi vennad H. Tuulik, A. Altsepp, Martin Malm ja A. Piirfelt, viimane oli aga selle aja jooksul kaotanud oma usuelu. Arnold Rebase suri Arhangelski oblastis.
16. november kujunes kogudusele raskeks, sest palvela põles maha. Õnnetuse põhjus on teadmata. Koosolekute pidamiskohtadeks registreeriti Aasa, Mihkli, Loovälja ja Nalgi talud. Peamiseks kooskäimise kohaks sai Aasa talu. Kadunuks jäi aga veel üks vend, nimelt Heldur Tooming, kes mobiliseeriti saksa sõjaväkke.
1946. a. tehti kogudusele ettepanek, kas palvela taastada või maha lõhkuda. Otsustati siiski palvela taastada. 1947. algas tavaliselt, siiski oli valus, et puudus palvela. Aga nõupidamised ja palved aitasid kaasa, selleks, et kevade poole talve sõideti metsa palke maha võtma, mis H. Tuulik oli oma sõjamehefondist kinkinud. Esimene voor oli oma metsa 12 hobust regedega. Palgid veeti saeveskisse, kus nad täpselt mõõtude järgi saeti ja hiljem virnastati kuivama. Ehitustööd algasid kevadel. Tööde juhatajaks valiti H. Tuulik. Kõige sagedamini olid abiks ehitustöödel vennad M. Malm, J. Tooming ja J. Lepp ja Lillemets. Sügisel jõuti maja katuse alla. Suureks abiks vennad olid ka vennad Toomet ja Märtmaa. Õedki aitasid jõudumööda kaasa.
1948. Palvela juures tehti sisetöid - uksed-aknad, pingid. Vaimulik töö kulges rahulikult. Kogudus astus uude aastasse lootusega avada uus palvela. 1949. Veebruari kuu kujunes Eeesti Baptismi 65. juubeli läbiviimisel. Kogudust tabas jällegi raske aeg. Valter Toometi ja J. Küttmaa perekonnad küüditati Siberisse, vennad olid olnud ka palvela ehitamisel abilisteks. Jumala abiga võidi 13. novembril avada uus palvela. Õnnistuse talituse pidas Lipstok ja Levindato. Oli külalisi. Laulis suurendatud koor. Edaspidiseks jäi välja ehitada majahoidja korter. Nii lõppes ka see aasta suure tänu tundega Issanda ees.
1950 - 1959 Lõpetati palvela juures majahoidja korteri väljaehitamine. Kõigil aastatel tähistati palvela taastamise aastapäevi. 1954. tähistati Tetermani 100. juubelit. 1955. tähistati Sillami ja Schmeidti 100. juubelit. 1957. siirdus H. Tooming Järva-Jaani koguduse vanemaks. 14. juunil 1959. a. valiti K. Märtmaa koguduse vanemaks. Ka nendel aastatel kulges vaimulik töö koguduses rahulikult. Tegutses koor ja tähistati pidulikke sündmusi.
1960-1969 Aasta algas Märtmaa poolt koostatud teema kõnedega. 28.2.1960.a. tähistati pidulikult Händeli 275 sünniaastapäeva. Koori poolt kanti ette mitmed koorid Messiasest. Saateks mängisid Oleviste koguduse keelpillimängijad ja V. Linask harmooniumil. See oli suurim ettekanne, mis Kehras tehtud. Jaanipäeval tähistati Kehra kogudus 60. juubelit. 1961. aasta algas palvenädalaga, teemaks Valmistumine. 1962. aasta algas samuti palvenädalaga. Jätkati temaatiliste õhtutega. 25. märtsil 1962. korraldati Fanny Grosby õhtu. 1963. aasta algas palvenädalaga. Peale Moskva kongressi oktoobris avanesid mitmed uued töövõimalused koguduses. 1964. a. tähistati Eesti Baptismi 80. juubelit ja Kehra koguduse 75. juubelit - priikoguduse algusest 1965. sügisel tegi Märtmaa kogudusele teatavaks, et tahab loobuda koguduse vanema tööst vanuse ja tervise halvenemisega. Märtmaa jäi oma otsuse juurde kindlaks, siis tegi koguduse nõukogu ettepaneku H. Toomingale tulla tagasi Kehra koguduse vanemaks, 1966. a. 2. oktoobril valiti H. Tooming koguduse vanemaks ja 13. novembril - taastamisaastapäeval - andis Märtmaa ameti üle. 1969. aasta 6. veebruaril lahkus meie hulgast V. Jõeste. Ta maeti Raasiku uuele surnuaiale.
1970 - 1979. 1970. a. oli koguduses pidulik päev 18. oktoober kui R. Võsu ja H. Tooming viisid läbi diakonide õnnistamise, need olid vennad F. Vahesalu, M. Grünling, A. Kaasma ja H. Tuulik. 1972. aasta 6. mail lahkus igavikku koori hea tenor ja solist Valter Toomet oma 58 eluaastal. 25. septembri varahommikul lahkus igavesele unele koguduse kauaaegne tööjõud ja kogudusevanem K.Märtmaa, oma köögis laua ääres istudes ja avatud Piibli juures. 1973. aastal F. Vahesalu asus elama Kohilasse. Kui V. Toomet ja K. Märtmaa surid, tuli korraldada uued valimised. Valituks said uued inimesed. H. Tooming kogudusevanem, tema abi, nõukogu esimees Heino Tuulik. Nõukogu liikmed R. Mäe, M. Grünling, revisjoni komisjon A. Kaasma, Hildegard Tuulik, E. Mägila. 1974. tähistati A. Tetermanni 120. sünniaastapäeva. Koor laulis tema laule ja loeti tema deklamatsioone. 23. mail lahkus meie keskelt M. Tooming. Ta oli nagu koguduse ema, võõraste vastuvõtja ja koorilaulja. 1975. tähistati koguduse 75. juubelit. Hommikul teenis oma koor, õhtul Nõmme noortekoor. 16.11. tähistati palvela 26. aastapäeva. Koor kandis ette Mozarti Maa see vaarub ja Gounod Babüloonia sees. 1979. a. suvel organiseeris M. Grünling pasunakoori 5 pilliga ja esimene esinemine toimus jõuluõhtul palvelas. Lepp oli teinud avalduse tema vabastamiseks koorijuhi kohalt seoses vanusega ja tervise halvenemisega, aga lubas seista koori ees nii kaua, kui leitakse uus koorijuht. Õnnestuski leida koorile uus juht - Malle Vaga.
1980. a. kooritöö anti lõplikult üle M. Vagale 13. juulil tähistas kogudus oma 80. juubelit. 1984. a. 31.12. lahkus surma läbi koguduse sekretär ja kauaaegne koorijuht J. Lepp. Ka venna R. Mäe surmaga seoses valiti uus koguduse nõukogu - H. Tuulik, A. Kaasma ja M. Grünling. 1986. a. 19.jaanuaril oli Taavi Kaasma, Riho Pauluse ja Elmar Mägila diakonideks ordineerimine. Ordineerimise viis läbi Ü.Meriloo. 10. augustil oli vendade nõupidamine, et valmistuda ette uue koguduse vanema vastuvõtuks. 21. septembril tehti lõplik otsus Ingmar Kure kutsumiseks koguduse vanemaks, kui ta ise on sellega nõus. 7.12. andis I. Kurg nõusoleku asuda Kehras pastori kohale.
1987. a. 8. veebruaril toimus koguduse vanemate vahetus, õieti uue ametisse seadmine. Kohal oli ka vanempresbüter Ülo Meriloo.
Esimene koguduse vanem Gotlieb Sillam
Gotlieb Sillam sündis 30. novembril 1854. a. (vana kalendri järgi) Harju maakonnas, Jõelähtmes, Sillamäe talus. Hiljem kolisid vanemad, isa Hans ja ema Liisu, koos perekonnaga Kehra külla, Pirgu tallu. Vanemate hoolsa silma all kasvas Gotlieb mõistlikuks nooreks meheks. Hariduse omas tolleaegses valla ja kihelkonna koolis. Oli elava loomuga, täis noorustuld, hea mõtlemisvõimega, mille tõttu luuletas palju igasuguseid nalju ja pilkelaule ümberkaudsete noorte kohta, kelle juures vigu või halbu kombeid nägi. Kõige selle juures oli täiskarsklane ning kõigiti lugupeetud mees ümbruskonnas. Abiellus 24-aastaselt 2.2.1879. Madli Liikmanniga, kes oli pärit Arukülast, jõuka mehe tütar. Peale isa surma jäi Gotlieb taluperemeheks. Oma hoolsa töö ja korraldamistega osutus Pirgu talu üheks eeskujulikumaks taluks Kehra külas. Kõigiti oma ausameelsuse tõttu oli valitud ka kohaliku omavalitsuse ametisse. Jumal õnnistas ka nende abielu rikkaliku lasteperega. Kui 1890. jõudis ärkamislaine Kehrasse, oli Sillam kohe üks neist, kes võttis asja tõsiselt ja ei pidanud Jumala tööd mingisuguseks võõraks usuks. Käis alati koos abikaasaga jumalateenistustel. Umbes aasta oli tõeotsija, uuris hoolega Jumala Sõna ning kaevas sügavasti selle sees, kuni 1892. aasta talvel elas läbi tõelise pattude andeksandmise ja uussünni. Varsti peale seda leidis Issand ka tema abikaasa. Jumala Sõna uurides, sai tal ka usuristimine selgeks ning nad ristiti ühes abikaasaga Anijal 1. aprillil 1892. Mart Roobi poolt. Kui kogudus end registreeris Baptisti koguduseks, valiti vend Sillam 1899. aastal koguduse vanemaks, see otsus kinnitati 1900. Kui 1910. toimus Rakveres piiblikursus, siis võttis sellest ka Sillam osa, omades seega kasulike teadmisi vaimuliku töö alal. Samal aastal tähistas kogudus tema koguduse teenimise 10. juubelit, kinkides talle laualambi ja hõbedase taskukella.
Ehkki ta ei olnud õpetatud kõnemees, oli Jumal teda ise selle poolest ehitanud. Kõne oli tal alati toitev, kütkestav, sulatav ja tööle innustav. Ta tegi seda tööd püha aukartusega ja sügava tõsidusega. Oli rõõmus rõõmsatega ja nuttis nutjatega. Jumal õnnistas ka tema ajalikku elu ja kätetööd, nii ei keeldunud ta ka ainelist ohvrit toomast kogudusele. Ohverdas suurema summa palvemaja ehitamiseks. Teenis kogudust täiesti ilma ainelise tasuta. 1911. aasta novembrikuus jäi ta raskesti haigeks kõhu ja soolte põletikku ning mõni päev hiljem, 14.11. lõpetas Issand tema töö, kutsus ära paremasse kodusse.
Teine kogudusevanem Jaan Schmeidt
Jaan Schmeidt sündis 4. veebruaril 1855. (vana kalendri järgi) Anija vallas, Kehra külas, Matsi talus. Ta Kasvas korralikuks noormeheks, oli elava loomuga, alati rõõmus ja lahke. Hiljem vahel sattus viina küüsi, siiski suutis ennast vaos hoida ning niiöelda parajust pidada. Peale isa surma jäi Matsi talu peremeheks. Teiste laste, ning ema ja võõrasisa talust väljaminekuga oli ka koha varandus üsna napiks jäänud. Siiski ei kaotanud Jaan tasakaalu, vaid vaatas kindlalt tulevikule silma. Kõike oma jõudu ja energiat tööle rakendades, hakkas ta peagi ülesmäge rühkima. 1877. aasta 12. juunil abiellus ta sama küla Pirgu talu peretütre Leena Sillamiga. Raudse tööga kerkisid aja jooksul nägus elamu ja mitmed kõrvalhooned. Soetas mitmesuguseid põllutöömasinaid, kultiveeris heinamaid ning peagi oli Matsi talu mitmeti eeskulikem ümbruses. Kui algas Jumala Vaimu töö Kehras, ei kahelnud ka Matsi peremees ja perenaine kaua Jumala tõdedes - nad võtsid, ümbruse suureks üllatuseks, Kristuse kui oma Päästja vastu, pühendades oma elu tervelt Temale. Nad lubasid oma talumaja sageli koosoleku ruumiks ning külalisvendade vastuvõtuks. Jaan sai usklikuks nimelt 25. märtsil 1891. a. ning ühes abikaasaga sama aasta 24. juunil M. Güülmanni poolt Kehra jões ristitud ja kogudusse vastuvõetud.
Kohe hakkas Schmeidt agaralt ka jumalariigi tööle. Temast ei kasvanud küll sõnakas kõnemees, aga seda suurem oli ta südamlikkus, ta oli täis armastust. Ta sai maitsta mõnesuguseid esimese aja raskusi ja kannatusi, ka 10 päeva aresti, et oma majas jumalateenistust pidas, samuti puhtusulistel põhjustel vallavalitsuse ametist tagandatud, kuhu aga hiljem tagasi valiti, nähes, et mees on rohkem korralik ja aus. Ta kinkis oma talukoha põllumaast maa kogudusele palvemaja ehitamiseks. Alati toetas jõudumööda koguduse majandust. Oli ka koguduse laekahoidja alates koguduse asutamisest 1900-1927. aastani, pidades seda ametit suure täpsusega. Peale esimese jutlustaja venna Gotleb Sillami surma valis 27.12.1911. kogudus ta suure häälteenamustega uueks jutlustajaks. Kõigiti püüdis ta kogudust armastuses ja alanduses teenida. Tegi seda ilma mingisuguse ainelise tasuta, alles viimased mõni aasta sai koguduse poolt 200-300 senti kuus, seda ka vastu tema tahtmist. Eriline armastus oli tal noorte vastu. Kui vahest noorte peale taheti kiviga visata, astus ta ikka nende kaitseks välja. Sellepärast ka noored armastasid teda. Eriti armastas ta koorilaulu. Noortele oli ta isaks saanud, hüüti koguduses Matsi isaks.
1912. ärkamisajal said ta lastest usule üks tütar ja üks poeg. Vanemate suureks kurvastuseks lahkus tütar mõne aasta pärast surma läbi, kuna poeg maailma tagasi läks. 15. veebruaril 1928. suri ta armas abikaasa. 1927. a. jagas ta oma Matsi talu nelja lapse vahel ära jäädes ise tallu poja Mardi juurde, kes eriti oma isa armastas. Käesoleval ajal elab selles talus tema poja Mardi poeg Olav Schmeidt. Koguduse nõukogus oli ta kuni surmani. Aasta aastalt jäi ta tervis viletsamaks, kuid jumalateenistustel käis ta hoolega. Esmaspäeva hommikul 16. jaanuaril kell 10.00 1933. aastal pani ta silmad kinni viimsele unele. Jumal kutsus ära oma truu sulase. Mulda sängitamine toimus 21.01. Harju-Jaani kalmistule.
Veel mõni märge Schmeidti isiku kohta. Koosoleku korra osas oli ta eriti range. Kui vahel mõni kõneleja vend kippus pikale minema ja ei osanud lõpetada, siis ütles ta parajal ajal kõvasti Aamen. Tuli ka seda ette, et ta läks ja tõmbas kõnelejat pintsaku sabast. Ükskord oli koosolek väga ülesehitav ja mõned õed rõõmustasid ja plaksutasid. Üks õde oli aga koosoleku ajal tukkunud. Kuuldes, et teised rõõmustavad, hakkas ta kaasa rõõmustama. Siis vend Schmeidt ütles: Õde, mis peale sina rõõmustad? Sa ju magasid, sinul küll sellest rõõmust osa ei tohi olla.
Kolmas koguduse vanem Voldemar Jõeste
Voldemar Jõeste (endine Johanson) sündis 24.10.1886.a. (vana kalendri järgi) Laitse mõisas, Nissi kihelkonnas, Harjumaal, mõisa tisleri teise pojana. Ta räägib: Kord lapsena nägin Laitse mõisas parun Ükskülli lambanahkses kasukas. Ta oli siis juba usklik ja pidas tunde, millest ka minu vanemad osa võtsid. Esimese vaimuäratuse sain, kui olin 8 aastane, kuuldes ema misjonilehte lugemas, mis mind mind pisarateni liigutas. Siis otsustasin end anda Issandale, aga need paremad mõtted kadusid. Mäletan seda aega kui elasin Tuhala vallas, Kose kihelkonnas, kus ma ka algkooli hariduse sain ja telliskivi meistriks õppisin. Olin umbes 18-aastane, kui asusin elama Tallinna. Suurlinna elu haaras mind kaasa ja tõi mu ellu muutuse. Eriti huvitas mind poliitika. Seal kaotasin kõik isakojast järelejäänud usulised tunded. 21-aastasena saadeti ta kroonuteenistusse Poola maale, Holmi ja Ljublini linna sanitarina teenima. Peale kaitseväeteenistust elas lühikest aega Tallinnas, siis asus Jõhvi endise mõisa telliskivimeistri asetäitjaks. 1813. tuli Pikva mõisa telliskivi meistriks.
Pööre minu hingeellu tuli 1914. a. veebruarikuu keskpaiku. Ühel päeval võtsin Uue Testamendi ajaviiteks kätte ja lugesin Ilmutuse raamatut. Lugedes kasvas huvi Pühakirja järgi. Piiblit lugedes hakkasin nägema kahte rahvast. Ühed jumalakartlikud, teised Jumala vastased, keda manitseti meelt parandama. Palusin: Kui Jumal, sa oled olemas, siis ilmuta ennast minule. Ma ei külastanud koosolekuid, vaid lugesin Piiblit ja palusin Jumalalt selgust. Nii kestis see umbes poolteist kuud. 1914. aasta 4. aprillil kell pool neli hommikul hüüdsin Jumala poole: Kui sa ei halasta, siis neelab mind hingevaenlane! Siis hakkas Issanda Vaim minuga rääkima. See oli nii selge, nagu oleks keegi ilmsi rääkinud: Kõik patt on andeks antud. Valgus, rõõm ja rahu täitis südame. Äratasin oma uskliku ema ja rääkisin, kui suuri asju Jumal on mulle teinud. Nüüd püüdsin selgusele jõuda, kus pean ma Jumalat teenima, kas luteri kirikus või mujal. Inimestelt nõu ma ei küsinud, ka mitte armasalt emalt. Jumal, kes oli senini kandnud, pidi ka nüüd selgust andma - ja Ta andis. Palvetasin jällegi ja ootasin vastust. Kiitus Jeesusele! Vaimu hääl hüüdis selgesti: Kehra, Kehra. Kui esimene kord jõudsin Kehra palvelasse olid ju kõik võõrad. Ainult Liivakant tundis mind ja küsis: Kas sa ei taha Issanda omaks saada. Vastasin, et olen juba Ta oma. Usuristimine selgus mulle peagi. Kehras, 6. juunil 1914. a. sain Jaan Schmeidti poolt ristitud. Samal suvel algas maailmasõda. Olin esimene sõttamineja. Teenisin sõjaväes mitmes kohas, kuid ikka sanitarina. Sõjaväest vabanedes asusin elama Pikvale telliskivi vabriku meistriks. Tulin jällegi Kehra kogudusse kui armsasse kodusse. Eesti Vabadussõja aega teenisin jällegi Tallinna sõjaväe haiglas. Hiljem töötasin Kehra riigimõisas telliskivi tehase meistrina.
1929. a. 28. juulil lõppes jutlustaja Johansoni proovi aeg ning samal päeval valiti ta täielikult ametisse jutlustajaks määramata ajaks põhikirja järgi. Ordineerimine toimus 27.10.1929. Õnnistamist toimetasid J. Lipstok ja V. Korjus. Üldiselt oli see ajalooline päev kõigiti ilus ja armas. Kogudust teenis 1929-1959. Paar aastat sellest abijutlustajana. 30-aastase teenistuse järel lahkus koguduse vanema ametist, valiti aga kohe nõukogusse, kus teenis surmani. 1967. tabas teda osaline halvatus, mille tõttu tuli ka takistus kõnevõimesse. Kuigipalju küll veel paranes, võttis mõned korrad osa teenistustest, kui teda autoga toodi ja viidi. Ei jutlustanud enam kuid oli alati väga rõõmus ja tänulik oma Lunastajale. 1969. aasta 6. veebruaril lahkus Jõeste surma läbi. 15. veebruaril maeti ta Harju-Jaani uuele kalmistule vanempresbüter Sildose poolt, rohkearvuliste leinajate ja laulukoori saatel.
Neljas kodudusevanem Karl Märtmaa
Karl Märtmaa, endise nimega Märtmann, sündis 08.12.1895. Rosina vallas, Tartumaal, isa Aleksandri ja ema Mari neljanda pojana, peale tema oli veel tütar Jenni. Isa oli puusepp, kuid kurt. Varsti tulid nad Tartumaalt Kehrasse elama. Kuna nende majanduslik olukord oli raske, siis tuli siin elada üürilistena peremeeste saunades. Siis juhtus aga õnnetus. Isa kui ainus perekonna toitja jäi rongi alla, jättes lese üksi viie alaealise lapsega. Ema oli usklik ja pani ka viletsuses oma lootuse Jumalale. Juba 7-aastaselt läks Karl võõra juurde karja. See ei olnud kerge nii väikesele mehele. Varsti tulid ka kooliaastad. Neid ei olnud aga palju - ainult kolm talve. Muuseas oli siis seal koolmeistriks hilisem loodusteadlane doktor Gustav Vilbaste, kellega nad jäid sõpradeks kuni elu lõpuni. Teaduse janu oli noorel Karlil suur ja ta püüdis seda rahuldada iseseisvalt, lugedes ja uurides palju kogu oma eluaja ning kogus seega elutarkuse kõrval ka palju vajalikku kirjatarkust. Suuremaks sirgudes tuli hakata juba taludes tööpoisiks. Siis läks Karlil korda õppida Tallinnas puutööd ning sealt siirdus tagasi ema juurde, kes oli vahepeal võetud koguduse majahoidjaks ning elas palvela korteris. Karl hakkas tööle Kehras ja selle ümbruses. Varsti sai ka Karl usklikuks - 15.02.1914. - ja ristiti sama aasta 22.8 Tõnu Peipmanni poolt. Puhkes I Maailmasõda. Karli kõik kolm venda surid, kes tüüfusesse, kes sõjaväljal. Tuli ka Karlil selga tõmmata kroonu kuub ja astuda sõjatulle. Kord siis sõdade lõppedes läbi tohutute raskuste ja vintsutuste tuli koju, kandes kogu tee kaasas oma kallist aaret viiulit. Vahepeal oli ema jõudnud igavikku. Nüüd tuli hakata elu üles ehitama. Abiellus Elisabeth Sillamiga. Rajasid oma ilusa kodu Aaviku. Nende elu rikastus ühe tütre ja kahe pojaga, kelledele võimaldasid kesk- ja kõrghariduse. Karl töötas ikka edasi ehitusalal, kuni asus tööle raudteele remonditööliseks, kus teenis välja oma vanaduspensioni. Viimased aastad töötas veel Tallinnas valveteenistuses. 33 aastat kestis Elisabethi ja Karli abielu, siis surm viis ära Elisabethi paremasse kodusse. Uuesti abiellus Karl Elviine Kant'iga, kelle nüüd lesena leinama jättis. Kõigis oma tööülesannetes oli ta väga kohusetruu ja täpne. Tema silm nõudis töös ilu ja vastupidavust.
Koguduses oli ta 58 aastat, selle aja sees laulnud ja mänginud kooris 56 aastat, esmalt tshellot, siis viiulit. Oli Lehtse ja Kohtla-Järve koguduste hooldajaks, kui seal puudus koguduse vanem. Viimase sõja ajal teenis ka Tapa kogudust. Õppis jutlustajate seminaris Keilas. Kehra koguduses on olnud laulukoori ja keelpillikoori juhiks, koorivanemaks, pühapäevakooli rühmajuhatajaks, abijutlustajaks, kutsetööliseks, diakoniks, kirjatoimetajaks, revisionikomisjoni liikmeks, koguduse notariaalvolinikuks. Kehra koguduse presbüteriks olnud 1959-1966. Peale selle oli koguduse nõukogu liige kuni surmani. Peale Jõeste ülesütlemist koguduse vanema kohalt tegi koguduse nõukogu K. Märtmaale ettepaneku lubada end valida Kehra koguduse presbüteriks. Paarinädalase kaalumise järel andis Märtmaa jaatava vastuse ja ta valiti 14. juunil 1959. a. Ametisse õnnistamine toimus pidulikul jumalateenistusel 25. oktoobril 1959. a. J. Lipstoki ja Ed. Heinla poolt. Pidulik ameti üleandmine Jõeste poolt ja K. Märtmaa vastuvõtmine oli liigutav ja haarav silmapilk.
Vaimulikus töös oli ta väga hoolas ja kohusetruu. Oli sirgjooneline, nõudlik pühitsuses. Tundis põhjalikult Piiblit. Omal ajal pidas piiblikursusi oma koguduse vendadele ja pühapäevakooli töötajatele. Ei unustanud ka koguduse vanu. Ka viimasel ajal käis ta neid külastamas ja leiba murdmas. Vend Karl Märtmaa tohtis viia koguduse 80. juubeli aastasse. Märtmaa teatas presbüteri ametisse astudes kohe, et ta laseb ennast valida ainult ajutiselt sellele kohale, kuni leitakse vastav noorem mees. 25.9.1972. varahommikul oma kodus astus ta üle igavikuläve. Ta istus köögi laua taga, Piibel ees ja oligi jäänud sinna puhkama. Ärasaatmine toimus kodust ja palvelast. Ta maeti Harju-Jaani uuele kalmistule oma abikaasa Elisabethi kõrvale.
Viies kogudusevanem Heldur Tooming
Heldur Tooming sündis 6. mail 1926. a. Anija vallas Ülejõe külas Idu talus Maria ja Johannes Toominga esimese lapsena. Teda õnnistati sama aasta 20. juunil tolleaegse koguduse vanema vend Jaan Diedo Schmeidti poolt. Helduri vanemad kuulusid ka Kehra Baptisti Kogudusse.
Pean siin märkima seda ilusat osa, mis oli tema ema südames, kui beebi anti esmakordselt ema kätele - "Jumal, tee sellest poisist oma sulane."
Idu talus jooksis Heldur oma jooksud ja mängud, kus teda saatsid ojavulin, metsakohin ja linnulaul, kus ööbik oma ilusad viisid tema kõrva ja südamesse talletas.
Läks paar aastat või veidi rohkem, kui isa ja ema omale kodu ehitama asusid. Vanaisa Tõnu Tooming andis pool Idu talust poeg Johannesele, millele ehitas Helduri isa maja, see valmis 1928.a. Nii sündis Aasa talu ja Heldurit on kutsutud tänaseni Aasa Helduriks. Aastal 1932 läks Heldur koguduse pühapäevakooli ja 1934. a. laulukoori alti laulma. 1934. a. viis ema poja Kehra Algkooli, kus ta õppis kuni 1940.a. kevadeni. Siin on jälle ema süda oma osa täitmas: " Hea direktor, palun ärge pange Heldurit koolis näidendisse ega tantsupidusse kaasa tegema." 1936. a. tuli koolijuhatajaks uus mees, kes ei soosinud usklike lapsi ja pani neid näidendisse, kus tuli mõnda muud ütelda, mis oli olnud Helduri sõnavaras.
Usule tuli Heldur 1936. a. kevad-talvel evangeeliumi nädalal. 24. juunil 1942. a. Heldur ristiti 16-aastaselt vend Karl Märtmaa poolt ja ta astus Kehra Baptisti Kogudusse.
1943 - 1944 töötas ta Kehra tehases. 16. aug. 1944 mobiliseeriti sakslaste poolt ja viidi Saksamaale. Sõja lõppedes 1945. a. viidi sõjavangina Vorkutasse, kus ta töötas söekaevanduses. 1946. a. Heldur vabanes vangist ja toodi tagasi Eestisse Sillamäele, kus teenis sõjaväe ehituspataljonis. 1948. a. toodi mehi Sillamäelt Tallinna, nende hulgas ka Heldur. Algas aktiivne tegevus Tallinna Allika koguduses. 1951. a. vabanes sõjaväe kohustusest ja asus tööle Tallinna Leivatehasesse nr. 2 elektrik - lukksepana.
Seoses Allika koguduse liitumisega Oleviste kogudusega jäi ka Helduri vaimulikuks koduks Oleviste. 1952. a. abiellus ta Saara Jäetmaga, kes kuulus samuti Oleviste kogudusse. Neid laulatas v. O. Tärk 21. sept. Oleviste kirikus. 1953. a. sündis tütar Tiina. 1954. a. kolis pere Kehra Aasa tallu Helduri koju. Algas töö Kehra Koguduses jutlustajate kontingendis ja laulukooris.
13. sept. 1953. a. sai Heldura v. Lipstoki 70 - aastasel juubelil kutse pühendada oma elu jumalariigi tööle. 1956 - 1960 õppis Heldur Usuteaduslike Kaugõppe Kursustel.
1957. a. sündis tütar Heldi.
1958. a. kutsuti tööle koguduse vanemana Järva - Jaani kogudusse. Samal aastal toimus ka diakoniks õnnistamine. 11. nov. 1960 toimus ordineerimine. 1960. a. sündis tütar Vööbe. Töö Järva - Jaanis kestis 8 aastat.
1966.a. kutsus Kehra Kogudus Helduri tagasi koju, kuna v. Märtmaa astus tagasi oma vanaduse tõttu. Valimine toimus 2. okt. 1966. a. 13. nov. toimus v. Märtmaaga ametite vahetus.
Pensionile jäädes ajalikult töölt loobus Heldur ka jutlustaja töökohalt 1987. a., andes töö Jumala riigis üle Ingmar Kurele. Nii töötas Heldur Kehra Koguduses koguduse vanemana 21 aastat.
Ajalikus töös on Heldur töötanud Tallinna Leivatehases, lukksepana Kehra Mööblis, Tallinna vesivarustuses, Kehra majavalitsuses.
Praegu elab ta koos abikaasa ja tütar Tiina perega oma kodus Aasa talus.
Arvan, et Heldrui loomingus on kaasa aidanud Idu ojaäärne elu oma metsakohina ja linnulauluga. Heldur on palju ilusaid laule loonud. Ka on tema tegevusele palju kaasa aidanud Jumala vaikse hääle kuulmine ja vastuvõtmine.
See on toimetamata väljavõte koguduse vanema ajaloo käsikirjalisest variandist. Vabandame võimalike ebatäpsuste eest õigekirjas ja puuduliku faktoloogia eest. Koguduse täpsem ajalugu on koostamisel. |
