KARL MÄRTMAA 100, KEHRA (vanas) PALVEMAJAS
10. SEPTEMBRIL 1995 D. M. peetud kõne. Veidi täiendatud 17.10.2002
SISSEJUHATUSEKS. Tänase juubilari lastest oleme siin kahekesi- Jaak ja mina. Mõttes on siin ka õde Hilja, kes tervislikel põhjustel jäi koju (suri 04.02.1996). On väga sümboolne, et meenutame meie isa siin, vanas palvemajas, kus märkimisväärse osa oma elust ta teenis Jumalariiki… Ka on sümboolne, et just selles toas, kus me täna kasutame teie külalislahkust, on enne põlemist elanud vanaema Mari (suri 1918), ka meie isa, ema ja siin on sündinud õde Hilja. Minu mälestused algavad Aliinilt, kus istusin ema süles ja vaatasin kirevates värvitoonides kukke. Kolmeaastaselt, 1934. aastast mäletan Aaviku kodu ehitust, kui majal ei olnud veel sarikaid peal ja tädid Senni ja Erna arutasid, kuhu tuleb klaver. On väga kahju, et ma ei jõudnud endale õigeaegselt kõike selgeks teha, sest need, kellelt oleks küsida, enam ei vasta. See peaks olema noorematele õpetuseks! Kes teab, kus asus Nahkoi saun? Vanemate pildialbumites on palju huvitavaid pilte endistest aegadest. Kes tunneb neid armsaid inimesi?
Mulle on isa mälestamine siin palvemajas südamelähedane eriti sellepärast, et tekitab väga palju erksaid mälestusi. Majast, mille ees kasvas suur kastanipuu, mis hukkus 1939/40 talvepakases. Majast enne kurja käe poolt süütamist1944. a sügisel. Aga ka uuesti ehitamisest pärast sõda. Käisin siin pühapäevakoolis, kus õpetas isa ja tädi Mann (Johannes Lepa õde). Pühapäeviti olid rahvarohked jumalateenistused. Käis palju külalisesinejaid (näiteks Karl Kaups, Evald Mänd, Kalju Raid, Osvald Tärk, Militsa Korjuse vend? mängis túellot, perekond Tammede (kelle talu asus Tapa ja Kadrina vahel) keelpilliansambel jt. Heldur rääkis isa ristimisest vend Peipmanni poolt, kelle nägu on mul veel praegugi erksalt silme ees. Muide, mul oli mõni aasta tagasi võimalus kohtuda tema Austraalias elava pojaga. Oli suur laulukoor Johannes Lepa (kes mängis ka harmooniumi) juhtimisel, meenuvad lauluharjutused tema kodus Anija-Kiisal. Mängis keelpilliorkester. Sagedased külalised olime Helduri ja tema vanemate juures Aasa talus. Kuni 1938. aastani puhta veega, pärlikarpidega Jägala jões toimusid ristimised. Kõik see oli inimea pikkuse suhtes arvestades küllaltki ammu. Üle kuue aastakümne pole enam pärlikarpe, ega kastanit… Enesestmõistetavalt oli tollal kõikjal aktiivsed kaasalööjad meie isa ja ema. Isa oli väga sõbralik, sümpaatne, alati abivalmis, lugupeetud inimene.
Oma kõnedeks valmistus isa alati suure põhjalikkusega, pani kirja vähemalt teesid. Lubage mul täna samuti kasutada ettevalmistatud teksti. Nii saab lühema ajaga rohkem ära öelda. Täna uues palvemajas Heldur juba tutvustas põhjalikult mälestusi isast. Aitäh! Püüan teda võimalikult mitte korrata.
AUSTATUD SÕBRAD! Uue kalendri järgi jõulukuu kaheksandal päeval 1895 sündis Meeksi vallas Tartumaal Märtmannide peres neljas poiss, kellele pandi nimeks Karl. Märkusena, viies laps oli ainus õde Senni. Vanaema Mari oli sündinud naabruses, Rasina vallas. Märtmannide nime on leida Mehikoorma surnuaialt. Nende järeltulijaid on mitmel pool Eestis, eeskätt Järvseljal ja Nahal. Kahjuks jäi isal hiljem Meeksi vallas käimata. 19. sajandi lõpus kolis vanaisa Aleksander Märtmann perega Kehra, kingsepatööle. Sajandivahetusel jäi vanaisa Peterburi rongi alla. Ta ei kuulnud raudteel käies rongi vilet, sest oli kurt. Kuulmise oli kaotanud sarlakite tagajärjel. Kuuldes, et pere kaotas ainukese toitja, korraldasid rikkad reisijad sellelt rongilt kohe korjanduse ja kogusid tollal väga suure summa, vist ligi 2000 rubla. Kahjuks see raha anti hukkunu venna kätte, kes selle raha omastas ja ehitas maja Rakverre. See oli Märtmannide pere suur saladus, millest tädi Senni rääkis mulle alles enne surma. Vaevalt oskame ette kujutada vaese lesknaise ahastust Nahkoi saunas viie näljase lapse toitmisel ja katmisel. Kui ükskord ema Mari läks talumehe juurde tööle, jäi lastele söömiseks vaid üks keedetud kaalikas. Ema tuli tühjade kätega koju, sest peremees lubas maksta teine kord. Ema oli usklik. Tema pikka palvet võeti kuulda, sest naabriperenaine tuli vaatama, kas neil ikka süüa on. Ütles, et tegi just leiba ja otsustas ühe pätsi tuua. Nähes olukorda ja pere rõõmu, tõi lisaks kuumale leivale ka nõutäie piima. Kuueaastaselt pandi isa hane- ja seakarja. Kui hoolealused ükskord laiali jooksid, peksis peremees väikese Karli oimetuks, veriseks. Käskis emal poiss ära viia. Kui ema küsis, kas see on kristlik tegu, ähvardas peremees ka tasu jätta maksmata. Karl pandi Kehra vallakooli, mis asus siit mitte kaugel Pirgu talu lähedal. Õpetajaks oli Gustav Vilbaste. On säilinud kaheksa aastase Karli koolitunnistus 1903/4 õppeaastast. Sellest loeme: elu kombed 5-; tähelepanemine 4; usinus 4; edasiminek 3; katekismus 4; piibli lugu 4; vene keel 3; eesti keel 3; ilukirjutamine 3+; laulmine 2; puudus 5 päeva. Mis puutus laulmisse, siis ei tea, kas aitas sündimine ühel päeval J. Sibeliusega, sest nagu teate, edaspidises elus Karlile selles osas küll midagi ette heita ei olnud. Hiljem Tallinnas õppimise ajast meenutas isa, kuidas ta vendadega Stroomi rannas jalutamas käisid. Tekkis tüli linnavurledega, millest isa püüdis esialgu küll kõrvale hoida, siis aga lõi ühe kakleja kõvakübara jalaga lendu. Pärast vennad olid arutanud, kuidas see kübar nii kõrgele ja kaugele lendas. Isa oli vait.
Isa teenis viis aastat tsaari sõjaväes. Algul Peterburi lähistel Peterhofis ja lõpuks Arhangelskis. Sellest ajast on säilinud osa tema alati ilusa käekirjaga kirjutatud päevikust. Erinevalt vendadest Esimene Maailmasõda teda säästis. Isa rääkis, et sõjaväes olles, mõlgutas ka mõtteid enda vigastamisest koju pääsemise eesmärgil. Oma ihuliikmete ülevaatamisel jõudis ta väikese sõrmeni, leides, et ka seda läheb viiulimängul vaja. Nii jäi too plaan õnneks katki. Vend Juliuse analoogiline tegu lõppes aga traagiliselt Túitaa surnuaial. Soovimata astuda kindral Milleri armeese, tuli isa koos sõbraga Arhangelskist Soome kaudu, põhiliselt jalgsi Eestisse. Head soomlased aitasid rongi- ja laevasõidul. Tuli viiul kaelas ja kohver käes. Sellest tulekust ta mulle üht-teist rääkis. Eriti vilets olnud mäenõlvakutelt laskumine. Selle õigsusest olen ma alles nüüd hakanud aru saama. Sel ajal ei olnud pikad jalgsimatkad haruldased. Vanaema Mari käinud jala poega sõjaväes vaatamas, sinna üle 300 kilomeetri ja sama palju tagasi. Vanaema suri 1918. aastal. Poeg ei saanud kaugelt matusele tulla. Jäi vaid võimalus minna ema kalmule Harju-Jaani kiriku vanas surnuaias. Koos õe Senniga pandi mälestuseks plaat tekstiga "Meie ema Jeesuse taastuleku ootel", mis hiljem kahjuks lõhuti.
Meie ema, neiuna Sillam (sealtkaudu oleme Helduriga sugulased) oli hea häälega laulja. Johannes Lepa sõnul kostis tema laul vaiksetel õhtutel Haavikult Anija-Kiisale, kuhu läbi metsa on kolm kilomeetrit. Aastal 1935 eestistati Märtmann Märtmaaks. Kas tolleaegne nimede eestistamise kampaania oli täiesti mõistlik, kahtlen. Mulle ei meenu, et meie kodus oleks olnud tüli, riidu. Ja vaatamata sellele, et elasime küllaltki kitsalt. Isa oli enamasti heatujuline. Vahel ta jutustas lastele naljakaid tõestisündinud lugusid, aga ka viisakaid anekdoote, nagu näiteks professorist, kes pärast kella vaatamist hakkas uurima maastvõetud kivi ja seejärel kivi asemel kella jõkke viskas. Oli väga looduslembeline. Looduse uurija ning tundja. Kogus ravimtaimi, mida leidus mitmete tõbede raviks. Gustav Vilbaste initsiatiivil oli ka kodu-uurija.
Nooruses oli isal probleeme kopsudega. Nende tugevdamiseks püüdis ta alati sügavalt hingata, seda soovitas ka mulle. Ka osutus ta heaks jooksjaks. Seda kogesin veel suvel 1941, kui tema töökoht, Kehra saeveski raudteesilla juures läks põlema. Ka olid talle jõukohased pikad jalgsimatkad koosolekutele näiteks Valklasse, Kolgakülla, Hirvlisse, Voosele, Rookülla. Seda vaatamata veenilaienditele säärtel (mis aga päästis tegevteenistusest sõjaväes), mis opereeriti alles Ravila haiglas aastal 1962. Läks sinna ja tuli ära vaikselt, ilma laste abi kasutamata. Siis algasid tõsisemad tervisehäired. Oli korduvalt haiglaravil nii Kehras, kui ka Tallinnas. Mäletan, et Keskhaiglas tehtud viimase operatsiooni järel lugesin tal pulsisageduseks koguni 260.
Ajalikus elus oli Karl Märtmaa meister paljudel aladel. Nooruses oli isa parvepoiss, ka saekaatritööline. Isa oli hinnatud ehitusmees. Veel on säilinud hulk tema ehitatud maju Kehras ja selle ümbruses. Ka oma kodu Haavikul ehitas ta onu Gottliebi abiga ise. Isa oli kodus ka tisleri- ja sepatöös, mida õppis noorena. Oma isast jäänud riistadega tegi oma pere tarbeks ka kingsepatööd. Tema arvukad tööriistad olid alati korras. Vabadussõja järel andsid põhilise sissetuleku ehitustööd. Haaviku majapidamine andis toidulisa. Sõja aastatel läks tööle raudteele, mis päästis ka sõjaväest. Pikka aega olid tema remontida raudteemajad Lagedilt Tapani. Viimased aastad töötas isa Eesti Projektis valvurina.
Et isa oli läbielanud väga raske lapsepõlve, olid teiste inimeste mured talle väga arusaadavad ning püüdis neid seepärast igati aidata. Sageli külastas haigeid kodus. See oli talle enesestmõistetav. Rasketel sõja-aastatel tõi isa tütar Hiljale küttpuid Tallinna praktiliselt käeotsas, kelguga. Mulle tõi linna süüa, kui olin tudeng. See tundus lastele olema siis enesestmõistetav. Kas oskasime selle eest küllaldaselt tänada? Vanemate abiga lõpetasin kiitusega nii tehnikumi, kui ka TPI 1955. aastal. Kui mind seejärel suunati tööle Tarva Masina-Traktorijaama, ütles isa: "Poeg, sul tuleb nüüd hakata suure hulga inimeste ülevaatajaks. Püüa ülemusena nendega alati inimlikult läbi saada. Ära kunagi kärgi nende peale. Enne, kui võtad vastu otsuse karistamiseks, püüa ennast mõelda selle inimese olukorda, tema asemele. Siis näed paljutki hoopis teises valguses." Seda põhimõtet olen ma alati püüdnud järgida, see on kuldne reegel.
Aidates teisi, jäid kodused mured vahest tagaplaanile. Kui ema 13. jaanuari 1957. aasta hommikul suri, oli isa jumalateenistuse pidamiseks juba Rookülas. Teate saanud, pidas ta koosoleku ikkagi ära ja alles seejärel tuli koju. 1942. aastal kinkis isa mulle sünnipäevaks väikese Uue Testamendi. Selle pühenduseks on isa kirjutanud: "Armsale pojale Danielile 11 aastaseks saamise sünnipäeval head õnnistust soovivalt isalt. Taaveti laul 119. 105. Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgtee peal." See sõna oli temale valguseks pika eluea jooksul, nagu te teate. Maisest elust lahkus isa vaikselt, piinadeta. 25. septembril 1972 ta tõusis voodist vara, kell 4 hommikul. Leiti köögist pingilt. Piibel laual oli avatud.
Karl ja Elisabeth Märtmaal on kolm last, viis lapselast ja üheksa lapselapselast.
Juubilari järeltulijate nimel tänan teid kõigest südamest tänase mälestuspäeva nii ilusa korraldamise eest! Soovin kõigile Jõulurõõmu ja kõike head! Tänan tähelepanu eest!
10. detsembril 1995 Daniel Märtmaa
KARL MÄRTMAA ELULOOST. Kuupäevad uue kalendri järgi
- 08.12.1895. Sündis Meeksi vallas Tartumaal
- 1899. Isa Aleksander (sünd. 29.01.1863) jäi Kehras rongi alla
- 1902. Hane- ja seakarjas
- 1903-1906. Kehra Vallakool
- 1910. a paiku. Tallinnas tisleri- ja sepatööd õppimas, parvepoiss Jägala jõel
- 1913-1919. Venemaal sõjaväes, vt Arhangelski Koguduse tunnistus
- 06.04.1918. Suri ema Mari (sünd. Kriis 06.01.1962)
- 24.12.1924. Abiellus Elisabeth Sillamiga Kehra Babtisti Usuühingus
- 12.03.1926. Tütar Hilja sündis Kehra palvemajas kell 14.30
- 1926. Õppimine Jutlustajate Seminaris Keilas. Lõputunnistus jäi Narva
- 07.1928-1932. Narva Baptisti Kogudus. Elas Narvas, Madise 25-2
- 09.06.1931. Poeg Daniel sündis Narvas
- 04.07.1931. Haaviku talu maa on kantud kinnisturaamatusse. A-48 nr 3512.. Algab oma kodu ehitus
- 03.05.1935. Märtmann nimetati Märtmaaks
- 21.02.1939. Poeg Jaak sündis Ülejõe külas, Anija vallas kell 4.30
- 1940-1941. Kehra saeveski tööline
- 1941-1960. Raudteetööline. Raudteemajade remont Lagedilt Tapani
- 25.10.1959-13.11.1966. Kehra Babtisti Koguduse vanem. Võttis üle V. Jõestelt, andis üle H. Toomingale. Oli Koguduses tegev surmani. Abiellus uuesti Elviine Kantiga
- 1967. Valvur Eesti Projektis
- 25.09.1972. Suri kell 4. Diagnoos: südame veresoonkonna lupjumine.
Viimati muudetud: Esmaspäev 21. Oktoober 2002 11:29 |
