Kasutatud materjal: David Pawson „Is John 3:16 the Gospel?“
Vt selle kõne järge siit Peaaegu kõik kristlased teavad peast ühte piiblisalmi. Mis salm see võiks olla? Arvasite ära, Jh 3:16. Ja see kõlab meil levinud tõlkes nii: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal on igavene elu.“
See salm on nii paljudes kohtades olnud evangeeliumi kuulutamise „aluseks“, ka mina olen seda kasutanud. Evangeeliumi sisu oleks siis (selle salmi ja levinud kuulutusmudeli kohaselt) umbes järgmine: Jumal armastab sind (niisugusena nagu sa oled, tingimusteta), ta on andnud isegi oma Poja Jeesuse, kes suri sinu eest (ja kui sa ei saa aru, mis ta pidi küll surema, siis toome ekskursina sisse patuteema – Jeesus suri sinu pattude eest, aga kui sa sellest hetkel aru ei saa, siis läheme edasi) ja nüüd, kui sa Jeesuse „vastu võtad“, siis oled „päästetud“ ja sul on igavene elu.
Kas tuleb tuttav ette? Kas sellisel lähenemisel on sinu arvates midagi viga? Mis see viga võiks olla ja kuidas seda viga võiks parandada?
Tingimusteta armastus?
On üks huvitav tähelepanek, mida paljud ei ole piiblit lugedes teinud. Nimelt: Jumala armastusest ei räägi seal keegi ja kusagil uskmatutele. Vanas Testamendis on mitmeid kohti, kus Jumal oma armastust väljendab, kuid seda üksnes oma rahva vastu. On küll halastuse kohti, kus Jumala halastust pakutakse ja osutatakse (kohe meenuvad Noa, Soodoma ja Gomorra lugu). Aga armastusest räägitakse vaid Jumala rahva vastu, kes on juba Jumalaga lepingus. Ja see ei ole „tingimusteta armastus“ – Vana Testament on täis näiteid, mida Jumal ette võttis või juhtuda lasi neile, kes Jumalast ja tema pakutud lepingust ei hoolinud.
Kas asi on muutunud Uues Testamendis? Kas see saigi muutuda – Jumal ju ei muutunud (kui te nüüd ikka sellega nõustute?). Uuest Testamendis on küll Uus Leping – see alus, millega saab kuuluda Jumala rahva hulka ei ole enam käskude pidamine, vaid usk Jeesusesse, aga põhimõte ei ole muutunud. Jumala armastusest ei räägita kui „tingimusteta armastusest“, vaid kui tema armastusest nende vastu, kes usuvad Jeesusesse ja on peavad kinni Uuest Lepingust.
Jätaksin iga huvilise kodutööks otsida Piiblist üles kohad, kus Jeesus või keegi muu Piibli tegelane räägib Jumala armastusest ning vaadata, kas see armastus on tingimusteta või tingimuslik ning kelle vastu on Jumala armastus suunatud ning kes olid need kuulajad, kellele seda sõnumit räägiti.
Väidan, et Jumala armastus ei ole tingimusteta, vaid vägagi tingimuslik. Esimene samm ja tingimus Jumala Isa juurde tulemisel ja tema poolt vastuvõetuks olemisel on meeleparandus. Selle aluseks on usk Jeesusesse. Selle normaalseks järelmiks on Püha Vaimu vastu võtmine. Niisugune peaks olema suhe Kolmainu Jumala evangeeliumisse ja usuelu algus ning jätkumine. Tavapäraselt aga me kuuleme ja võib-olla oleme ka ise mõtlemas järgmiselt: Ole informeeritud, et Jumal sind armastab. Võta vastu Jeesus. Ja Püha Vaimu suhtes – noh looda või taha, et ta sind täidaks, ristiks aga pole ka hullu, kui see üldse vahele jätta.
Mis on Jumala armastusest mitteusklikele rääkimisel viga? Seal on mitu olulist viga.
1) Esiteks ei pea see teatud mõttes paika. Viga ei ole selles, nagu Jumal ei armastakski üldse inimesi. Jumala armastus on täiesti olemas ja omal kohal, ent seda tuleb targalt esitada. Sõnal „armastama“ on tänapäeva keeles väga tugevad romantilised ja emotsionaalsed kõrvalvarjundid, mis takistavad jumalatutel Jumala armastust mõistmast sellisena, nagu see Uues testamendis esile on toodud. Me eksitame inimesi, kui me alustame Jumala armastusest, veel enam – rääkides tingimusteta armastusest – nende vastu. Me tuleme selle „armastuse“ mõiste juurde veel tagasi, aga nii tore, kui seda ka ei oleks mõelda, on enam kui küsitav, kas Jumal ikkagi „armastab tingimusteta“ igat inimest. Kui ma suudan veidi su usku selles punktis murendada, siis ole hea, ja uuri ise Piiblist järgi.
2) Teatud mõttes on see nagu pärlite heitmine sigade ette. See ei ole mõeldud mitteusklikele, vaid neile, kes juba meeleparanduse kaudu on Jumala juurde tulnud. Kui sa alustad evangeeliumi kuulutamist Jumala armastusest, siis suure tõenäosusega kaks võimalikku tagajärge. Joonistan välja kaks tüüpilist suhtumist:
a. „Noh, kui Jumal juba niiväga mind armastab, mis saab mul selle vastu olla. Minugipoolest sobib mulle ka igavene elu“. Tulemuseks on rahvas koguduses, kellega „ei ole midagi peale hakata“ ja varem või hiljem on nad kadunud.
b. „Kui Jumal juba niiväga maailma armastab, siis miks on nii, et …“. Mõtle ise edasi – katastroofid ja õnnetused, isiklikud kaotused ja läbielamised. Tulemuseks on inimesed, kes arvavad Jumalast pärast veel halvemini ja on evangeeliumi suhtes veelgi kõvasüdamelisemad kui enne.
3) Me ei leia Piiblist eeskuju, kes Jeesus või keegi apostlitest oleks pöördumata inimestele rääkinud Jumala armastusest, samuti ei leia me, et meid oleks kästud seda teha. Me ei leia, et Jeesus või apostlid avalikult õpetades oleks inimestele rääkinud Jumala armastusest nende vastu – või kas sa leiad? Jumala armastusest räägitakse vaid neile, kes on juba Jumala juurde tulnud.
Armastusest
Sõna „armastus“ on paljudes keeltes üks ja sama, ent nii ei ole see keeles, milles kirjutati Uus Testament. Kui me räägime Jumala „armastusest“ kellegi või millegi suhtes, siis on oluline mõista tähenduslikke erinevusi. Vaatame neid sõnu, mida paljudes keeltes tõlgitakse kui „armastama“ ning näeme, millised sisuerinevused siin on. Ei tohi unustada, et erinevates keeltes ja isegi sama keele erinevates kultuurides ja aegades tähendused muutuvad ja kattuvused ei ole nii täpsed. Tähendusvarjundite uurimisel ei tohi me mingil juhul muutuda tehnilisteks ja mehaanilisteks.
Esimene ja kõige madalam tähendus, mida mõnikord „armastusena“ tõlgitakse, on „epithumia“ ja see tähendab peamiselt „kirglik himu“. See on himu selle kõige lihalikumas tähenduses ning teatud mõttes ei ole sellel armastusega midagi pistmist. See sõna on kasutuses peamiselt negatiivses tähenduses ja on patt, mida Jumal hukka mõistab. Sellel me rohkem ei peatu.
Järgmised sõnad on sagedasti erinevates jutlustes ja õpetustes käsitletud, peatume neil vaid lühidalt.
EROS – see on sõna, kust meie keelde on tulnud näiteks „erootika“ ja kes teab, võib olla ka „erutus“. See on sõna seksuaalse ja sugudevahelise romantilise armastuse jaoks. See kannab tähendusi nagu „külgetõmme“ ja „meie vahel on mingi keemia“, kõige adekvaatsemalt ehk „armumine“. Enamus armastuselauludest, mida me tunneme räägib just sedasorti „armastusest“. See on normaalne osa meie elust ja iseenesest ei ole selles midagi valet.
Eros-armastus on seotud meie südame ja tunnetega, see ei ole tahtlik ja see kas tekib või siis jällegi äkitselt kaob – me ei saa ise sellele kuigi palju kaasa aidata. Oma olemuselt on eros-armastus isekas – sa tahad temast midagi saada, enamasti on see tahtmine seksuaalse alatooniga, aga ka tähelepanuvajadus ja ligioluvajadus on sageli sellega seotud.
Jumala armastus ei ole eros-armastus. Jumal ei „armunud“ meisse ära ega taha meist ka midagi saada. Uues Testamendis teadaolevalt seda sõna ei esine, küll aga mõnel korral Vana Testamendi kreekakeelseis tõlkeis (Õp 7:18 ja 30:16) ja üsna ohtralt muudes UT kaasaegseis kreeka tekstides.
PHILIA – see on sõna, kust on meie keelde tulnud filosoofia ehk tarkuse armastus ja filoloogia ehk keelearmastus ja filharmoonia ehk muusika-armastus ja mõtle ise edasi. See kannab tähendusi nagu „meeldima“, „sobima“, „klappima“. See ei ole niivõrd südamega ja tunnetega, kuivõrd pea ja mõistusega seotud. Sõna esineb Uues Testamendis tegusõna vormis 24 korda ja tuletatud nimisõna vormis (kui „sõber“ või „armastatu“) 28 korda.
Philia-armastus ei ole nii isekas, kui eros-armastus. See on partnerlus – ta on valmis midagi andma juhul, kui midagi ka vastu saab. See põhineb ühistel huvidel, vastastikkusel kasul, mõlemaid pooli huvitaval koostööl, ratsionaalsetel kaalutlustel. Philia-armastust saame rohkem kontrollida – selleks aitab meid mõistus, niipalju kui kellelgi seda on. See „armastus“ võib olla ka armastus näiteks šokolaadi vastu. Ühel kaalupoolel on meeldiv emotsioon ja hea enesetunne, mis saabub, kui ma šokolaadi söön. Teisel kaalupoolel on võimalik kahjulik mõju mu hammastele ja figuurile. Kui mõistus on omal kohal, siis saame selle asja ka tasakaalus hoida.
STORGE – see sõna esindab armastust, mis tuleneb sugulus-suhtest, nagu seda esineb perekonnas. See on nn „naturaalne“, loomupärane armastus. Üks võimalus seda sõna esitada on mõelda „truudusele“ (nagu selle sõna negatiivne vorm „truudusetus“ esineb Rm 1:31) ja „lojaalsusele“ või „halastusele“ (nagu on esitatud tõlge 2Tm 3:3 – „halastamatu“) või teatud juhtudel isegi soosing (tähenduses „veri on paksem kui vesi“).
Storge-armastus kirjeldab siis sarnaselt philia-armastusele kahepoolset suhet, mis siinjuhul tugineb „loomupärasele“, näiteks ühisele päritolule – armastus oma perekonnaliikmete vastu, armastus opma kodukandi ja selle rahva vastu või ka isamaa-armastus ning üldisemas tähenduses humaansus – armastus kaasinimeste vastu meie ühise inimliku päritolu pärast ja veel laiemas mõttes armastus kõige elava vastu.
Jumala armastus „kõikide vastu“ ei ole philia-armastus. Inimesel ei ole midagi pakkuda, millest Jumal peaks olema huvitatud ja ta ei vaja meilt midagi. Jumal ei paku meile mingit vahetuskaupa (nagu ka kergesti ekslikult arvatakse, et pääste on Jumala poolt meile antud mingi erilise tubliduse või saavutuste eest).
Philia-armastus esineb Uues Testamendis küll mõnes kohas, kus räägitakse Jumala armastusest nende vastu, kes on uskunud Jeesusesse. Näiteks Jh 16:27 ütleb Jeesus oma jüngreid julgustades: „…sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.“
AGAPE – sellest sõnast meie keelde laene ei ole ja sellest on kahju. Uues Testamendis on see kõige sagedamini kasutatud sõna armastuse kohta (117 korda tegusõnana ja 109 korda nimisõnana). Agape on tähelepanu pöörav ja tegutsev armastus, parim sõna, mis annaks selle mõtet edasi meie keeles, on „hoolima“. Agape-armastus puudutab eelkõige meie tahet, vähem on siin mängus tunded ja mõistuse kaalutlused.
Agape-armastus ei vaata, kas teine on mingis mõttes meile meeldiv, kas meil on temaga ühiseid huvisid või midagi vahetada, vaid see keskendub teise poole vajadustele. See ei tähenda, et agape-armastus oleks külm ja emotsioonideta (pigem võib philia-armastus sobivate kaalutluste korral sellise vormi võtta). Agape-armastus on sageli motiveeritud ja käivitatud halastuse ja kaastunde emotsioonide poolt, aga need sõnad on juba ise omaette teema.
Kuna agape-armastus on seotud tahtega, siis seda saab käskida. Eros-armastus kas tekib või ei teki – seda ei saa sundida. Philia-armastus kas on vastastikku kasulik, või ei ole – see on väljaspool meid seisev objektiivsus. Aga agape-armastust me kas otsustame osutada või ei otsusta. See on meie vaba tahte küsimus ja seda saab käskida nii sisemiselt kui väliselt. Kas see seletab sulle, kuidas Jeesus andis uue „armastuse käsu“?
Meile antud armastuse käsk (nii Jumala kui kaaskristlaste suhtes) ei tähenda kohustust „ära armuda“, see ei tähenda, et alati meile meeldiks see (või see mida ta teeb), keda me peame armastama. See ei tähenda, et ta peaks olema meiega sarnane või samast sordist. Armastuse käsk tähendab tegutseda armastavalt, tõstes selle huvid, keda me armastame, ettepoole enda huvidest.
Kõrvalepõige abielu teemasse
Esimese osa lõpetuseks mõned sõnad ka armastusest, mis peaks aset leidma abielu poolte vahel. See on väga praktiline paljude jaoks meie seast.
Kui kaks inimest abielluvad ja annavad laulatusel armastuse tõotuse, siis on selles „armastuses“ koos kõik neli mainitud armastuse komponenti – eros, philia, storge ja agape. Aga tõotada saame vaid seda, mis allub meie tahtele – see on agape.
Kui ma abiellusin, siis meid laualatv pastor ei küsinud: „Kas sinu kõrval seisev isik meeldib sulle, kas te tunnete üksteise suhtes mingit külgetõmmet?“. Ta ei küsinud ka: „Kas teil on ühised huvid, muusika- ja toidumaitse, kas te olete ühisel arvamusel, kuhu te kodu rajate ja mitu last te saate ja kas olete ühel meelel selles, et naine jääb koduseks või saab temast hoopis karjääridaam?“ Laulatusel küsiti: Kas sa tõotad armastada? Ning selgitati seda sõnadega: „toetada“, „hoolitseda“, „kaitsta“ ja laiendati seda sõnadega “külluses ja viletsuses“, „kogu eluaja“ ja muud seesugused.
Mis iganes meie abielus juhtub, agape – minu tahe ja tegu armastada – peab jääma.
Loomulikult – ei saa jätta täpsustamata – heaks abieluks vaja on armastust tervikuna, agapest üksi ka ei piisa. Ma ei laulataks kedagi, kui on näha, et seal ei ole eros-armastust. Aga samas ei tohiks paari panna kedagi, kes on tuginevad vaid erose-armastusele. Selline abielu ei kesta kuigi kaua. Nii tegelikkus kui ka kirjanduse klassika tunneb palju philia-armastusele ehitatud abielusid. Need ei ole kuigi õnnelikud ja niipea, kui olud muutuvad, lõppevad sellised kooselud – mõnikord isegi traagiliselt.
On hea, kui abielupaaridel on ka philia-armastust. See nõuab mõnikord aega ja tööd, et see üles leida. Kihluse aeg on just selleks, et veenduda, kas meil on midagi ka ühist. Storge-armastus on miski, mis õiges abielus tekib ja kasvab aja jooksul. Koos rajatud kodu, kui Jumal annab siis lapsed, ühes veedetud aeg – see loob normaalsetes oludes vastastikkuse kiindumuse ja truuduse ja „ühisosa“, mis aitab ka perel koos püsida.
Eros-armastus võib aja jooksul taanduda, philia-armastus või muutuda, varem või hiljem läheb igas abielus vaja ka agape-armastust. Kui selleks puudub meie tahe, siis abielu ei püsi ja see on selgelt meie vastutus.
Esimese osa kokkuvõte
Jumal on maailma armastanud just nimelt agape-armastusega. Ta on midagi teinud, sest ta tahtis teha. Ta on andnud oma ainusündinud Poja. Me läheme järgmisel korral, kui kokku saame, lähemalt Jh 3:16 salmi ja selle kirjakoha ümbruse juurde ning vaatame selle tähendust sügavamalt ja seal võib sulle veel üllatusi tulla. Sa saad teada, mida Jumala armastus tähendab ja mida see ei tähenda.
Üleskutse abielus inimestele – määratlema omaabielus uuesti agape-armastus. Teha midagi oma abielus, mis kinnitaks, et armastus toimib. Paluda Jumalalt, kui eros-armastus on lahjaks jäänud või philia-armastus on kadunud – siin on abi saadaval.
Üleskutse neile, kes ei ole meelt parandanud või on sellest välja libisenud – uuendada oma lepingut Jumalaga, et sa oleks uuesti Jumala armastus, aga mitte viha ja hukkamõistu all.
Üleskutse neile, kes jätkavad usus Jeesusesse – tea, et Jumala armastus hoiab sind langemast. Kui sa oled vastu võtnud Jeesuse, aga mitte kunagi Püha Vaimu, siis tea, et Püha Vaimu vägi on sulle saadaval. Tule ja sa saad Vaimuga täidetud, imelise väe ja võidmise kristlikuks eluks ja teenimiseks.
II osa on siin Viimati muudetud: Pühapäev 19. Juuli 2009 13:30 |