Jah, ma olen päästetud!
Mõned kristlased räägivad päästetud saamisest ja päästetud olemisest kui millestki väga lihtsast ja enesestmõistetavast asjast, samal ajal kui teised on üpris ettevaatlikud. Evangeelse õpetuse järgi kuuluvad päästetud saamise juurde sellised asjad nagu pöördumine, pattude andestus, lepitus Jumalaga ja Jumala lapse seisusse võtmine.
Inimeste päästetud saamine algab tegelikult Jumala poolse kutsega, milles antakse teada, et päästetud saamine on võimalik, lepitus Jumalaga ja pattude andestus on kättesaadavaks tehtud, õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus ootavad, et me sinna sisse astuksime. Jumala kutset näeme me Piiblis üldise kutsena kõigile ning erikutsega teatud olukordades teatud inimestele. Üldist kutset kuuleme näiteks Jeesuse suust: *Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud ning mina annan teile hingamise!+ (Mt 11:28) Samas näeme Jeesuse tähendamissõnas kuninglikust pulmapeost, et mitte kõik ei võta kutset vastu (Mt 22:14). Jumala erilise kutse näiteid on Piiblis väga palju, nimetagem siin Sakkeuse või Sauluse lugu. Jumala eriline kutse on tegelikult Püha Vaimu töö, mis ilmutab meile meie olukorda ja teeb kuuldud või loetud Jumala sõna elavaks inimese jaoks. *Ükski ei või tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa,+ ütleb Jeesus Jh 6:44. Seepärast peaks iga inimene Jumala kutset tõsiselt võtma. Paljud arvavad, et nad võivad tulla Jumala juurde siis, kui neile meeldib. Ülaltoodud kirjakoht lubab arvata, et päris nii see pole.
Jumala kutsele järgnevad pöördumine ja uuestisünd. Pöördumist võib vaadelda peamiselt millegi sellisena, mida inimene vastuseks Jumala kutsele teha võib. Uuestisünd on aga Jumala töö inimese juures. Üldiselt tundub, et pöördumine, inimesepoolne meeleparanduse ja usu ülesnäitamine on loogiliselt eelnev uuestisündimisele. Leidub aga ka neid, kes ütlevad, et meeleparandus ja usk pole patusele inimesele üldse võimalikud, vaid kõigepealt sünnib inimene uuesti, alles see teeb tema võimeliseks uskuma ja meelt parandama. Sellisele kahtlusele võib aga vastu väita, et Jumala eriline ja isiklik kutse on ka Jumala armutöö inimese juures ning see teeb ta võimeliseks Jumala kutsele vastama.
Pöördumise juures on kaks tahku, võime neid nimetada negatiivseks ja positiivseks. Negatiivne tahk kirjeldab seda, mille juurest (või mille poolt) me ära pöördume ning positiivne kirjeldab seda, mille poole me pöördume. Negatiivset poolt nimetame me sageli meeleparanduseks (ja seda teeb ka Piibel) ning positiivset poolt nimetame usuks. Niisiis meeleparandus ja usk.
! Pöördumine tähendab ennekõike ära pöördumist pattudest. Vana Testamendi heaks näiteks on Hesekieli kõne oma rahvale (Hs 18:30-32). Uue Testamendi näiteks pöördumisele kutsumisest olgu Peetruse ütlus Ap 3:19 *Parandage siis meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks!+ Sageli nähakse pöördumises mingit sammu, mida inimene ei võtta ette enne, kui ta asjad tõesti täbarad on. Tegelikult see nii pole ja meie sõnakuulutus ei peaks olema suunatud vaid õnnetutele, kes oma patu tagajärgede või muude eluraskustega kimpus on.
Pöördumise üks tahk on meeleparandus. Meeleparandus on siiras ja jumalakartlik kahjutunne oma pattude pärast, millega kaasneb otsus patt hüljata. Küsimus pole üksnes kahetsuses. Oma valesid tegusid võib kahetseda, sest need on toonud halbu tagajärgi. Meeleparandus on kahetsus seetõttu, et me Jumala Püha Vaimu mõjul mõistame, et meie patud on Jumalale pahameelt põhjustanud ning paljudele inimestele, kes on olnud asjasse segatud, kahju toonud. Tõsine meeleparandus on erakordselt oluline, kui keegi tahab oma osadust Jumalaga taastada ning patust ja selle tagajärgede mõjust vabaneda. Jeesus ütles, et kellele on palju andeks antud, see armastab palju ja kellele on vähe andeks antud, see armastab vähe (Lk 7:47).
Pöördumise teine tahk on usk. Usk on see, millega inimene vastab Jumala tõotustele ning Kristuse tööle. Olulised kolm komponenti usu juures on teadmine, nõusolek ja usaldus. Peame puudutama oma sõnumiga inimese teadmisi, tundeid ja tahet, siis alles näeme, kes inimene usub või mitte.
Me ei saa uskuda seda, mida me ei tea. Kristliku usu juurde kuluvad teatud faktid, mida tuleb lihtsalt teada. Kui me neid ei tea, siis tuleks need teada saada. Me peame teadma elementaarset Kristuse isikust – et ta on ajalooline isik, et ta suri ristil meie pattude eest. Loomulikult saab selle üle vaielda, kui palju peab inimene täpselt teadma, et päästetud saada. Ilmselt mitte eriti palju. Me peaks küsima teisiti: kuidas päästetuks jääda ja usus kasvada. Ja siin on vastus selge, mida rohkem me teame, mida uskuda, seda kindlamaks (sügavuti ja laiuti) saab meie usk minna.
Tõsi, üksnes teadmised ei suurenda meie usku iseenesest. Nende asjadega tuleb ka nõustuda. Palju kas ei ole ilmateatest, kui sa sõnumiga ei nõustu. Prognoos tõotab sadu, aga kui sa ilma vihmavarjuta väljud, siis ei aita teadmine sind just palju.
Me rääkisime usu intellektuaalsest poolest, üsna sageli oleme me selles osas end kaunis „paksuks söönud“. Siia tuleb lisada usaldus. Siinkohal on huvitav märkida, et Vanast Testamendist on peaaegu võimatu leida sõna „usk“. Miks? Sest uskumine tähendas tegelikult tegutsemist selle põhjal, mida sa usud. Usaldus kristlikus usus tähendab isiklikku suhet Jeesuse Kristuse kui elava isikuga.
! Uuestisünd on Jumala poolne akt, mis kuulub päästetud saamise juurde. Vastavalt piibellikule arusaamale inimese täielikust rikutusest on nüüd vaja midagi sellega ette võtta. Kui inimene oli vaimulikult surnud, siis on vaja, et ta sünniks uuesti. Sellest räägib Jeesus Nikodeemosega (Jh 3:5-8), andes mõista, et uuestisünd on vaimulik, mitte füüsiline protsess ning see on vältimatu, kui keegi tahab Jumala kuningriiki sisse minna. Me tuleme uuestisünni praktiliste külgede juurde veel tagasi, enne aga nimetame lühidalt kaks uuestisünni tagajärge, mille praktilist mõju me hiljem näeme. Uuestisünd on algus, mitte eesmärk iseenesest. See on uue ja vaimuliku elu algus, mis erineb inimese senisest elust tunduvalt. Seda uut elu mõjutavad oluliselt kaks asjaolu:
• Õigeksmõistmine. Õigeksmõistmine tähendab seda, et meid ei kohelda Jumala ees enam süüdlastena. Me oleme pattu teinud, me mööname ja tunnistame oma pattu, kuid me teame, et keegi teine – Jeesus Kristus – on meie patu karistuse, surma juba kandnud ning Jumal arvestab meid kui süüst vabasid. See on kaudselt sarnane olukorraga kohtus, kus kohtualusele määratakse üleastumise eest rahatrahv, või kui ta seda maksta ei suuda, siis vanglakaristus. Kohtualune tõepoolest ei suuda trahvi tasuda, ent keegi hea sõber teeb seda tema eest. Kohtualune mõistetakse vabaks. Et meie näide veel paremini toimiks, tuleks eeldada, et see kohtulause sõber on ühtlasi kohtunik ise.
• Jumala lapse seisus (adopteerimine Jumala perekonda). Päästmata seisund tähendas peamiselt just Jumalast lahutatust. Jumalast lahusolek on hädaohtlik ja meile kahjulik olukord, seepärast kasutame õigustatult sõna „päästetud saamine“. Jumala lapseks saamine (lapsendamine) uuestisünni kaudu on väga rikkalik pilt, seal on oma õiguslikud aspektid (lapse õigus perekonna hoolitsusele ja kaitsele, pärimisõigus – kristlikus kontekstis: mis ootab meid selle maise elu järel) ja väga praktilised küljed – õigus pöörduda Jumala kui oma Isa poole, teadmine ja kogemus, et Jumal Isa armastab meid, õed ja vennad Kristuses – õigus saada kaaskristlaselt vaimulikku tuge ning vastutus teda omakorda toetada ja palju muud.
Kuidas teada, kas keegi on uuesti sündinud?
Uuestisünd näib olevat midagi sellist, mida Jumal teeb inimese juures, korraga ja täielikult. See on vaimulik protsess, seepärast ei saa seda „vahetult registreerida“, küll aga ilmnevad uuestisünni korral varem või hiljem teatud ilmingud (nagu Jeesus tõi ilmekalt näiteks tuule – me ei näe seda, aga me võime näha, mida see teeb), millest saame aru, et uussünd on toimunud. Seda nii inimese enda poolt vaadatuna kui ka kõrvaltvaataja pilgu läbi.
Koguduse juhatuses kaasa teenides on ikka ja jälle ette tulnud küsimus, kuidas hinnata ja teada saada, kas inimene on uuesti sündinud või mitte. Me oleme oma kogudusega otsustanud olla kristlikus mõttes uuestisündinud inimestest koosnev kogudus, seepärast peaks kuidagi saama seda kindlaks teha, kas kogudusega ühineda sooviv inimene on uuesti sündinud või mitte. Osutub, et seda hinnata ei ole alati nii lihtne.
Küsime ühe sarnase küsimuse – millest me saame aru, et miski asi on elus? See on uuestisünni kindlaks tegemise juures oluline, sest me püüame ka avastada uut tekkinud elu, küll mitte boiloogilist, aga vaimulikku. Lapsesuu annaks sellele küsimusele ehk kiireid ja loogilisi vastuseid – kui ta liigutab, kui ta häälitseb, kui ta hingab, kui ta sööb – need on kõik head tunnused ja enamasti hindamiseks ka sobivad, aga tõsisema uurimise jaoks jäävad need küsimused puudulikuks. Mida siis täpsemalt tähendab „hingab“ või „sööb“?
Me oleme leidnud, et elu kindlakstegemine ei ole niivõrd mingi „laboratoorne eksperiment“, kus me viime läbi rea katseid ja siis tulemuste tagajärjel hindame, kas on elu või ei ole. Esiteks on see sobimatu lähenemine, sest elu võib katsete käigus kaduma minna. Kui sa võtad teepervelt elusa konna, siis ütleb lapski, et see konn on elus. Kui sa aga konna laboratooriumis ribadena preparaatideks lõikad, siis võivad kõik su bioloogiatestid kinnitada, et see konn tõepoolest „oli elus“, aga nüüd kahjuks enam mitte.
Elu kindlakstegemine (sealhulgas vaimuliku elu) on pigem eksperthinnangu küsimus. Eksperthinnang on hinnang, mida me anname oma kogemustele tuginedes. Kui me oleme piisavalt palju „elu näinud“, siis suudame üsna suure tõenäosusega (aga siiski eksimisvõimalusega) ära tunda, kas „elu on või ei ole“.
On olemas siiski üks peaaegu absoluutne tunnus elu eristamiseks mitte-elust. See on elava võime anda elu edasi, toota omasuguseid, paljuneda. Ma arvan, et see kehtib ka vaimulikus elus, kuid seegi omadus ei ole „laboritingimustes mõõdetav“. Iga elusolend peab tavaliselt saavutame „küpsuse“, alles siis on ta võimeline elu edasi andma. Seepärast ei saa me koguduse liikmeksvõtmise juures seda kriteeriumi alati rakendada. Me peame vaimuliku elu ära tundma ka siis, kui see on õige noor. See on tegelikult meie kohustus, sest kui me äsjatärganud elu ei suuda tuvastada, siis on see sarnane olukorraga, kus me peres vastsündinud beebidele ütleme: eks me vaatame nii aasta või paari pärast, kui te ikka veel elate, siis võime veendunud olla, et te olete elusad ja me saame teid lasteks nimetada. Tegelikult mõistame, et olukord on vastupidine: just vastsündinud beebid vajavad abi ja hoolt kõige enam.
Millised võiks siis olla need kogemused, mille alusel „eksperdid“ – tegelikult mitte eksperdid vaid me igaüks – saaksime hinnata, kas siin on vaimulikku elu või mitte? Enne, kui räägime, mida hinnata, peame tähelepanu pöörama sellele, kuidas hinnata.
Kõigepealt, elu kindlakstegemiseks on vaja aega. Kui sulle näidatakse hetkelist ülesvõtet inimesest, siis ei saa alati kindlaks teha, kas ta on sellel pildil elus või mitte. Sa pead seda inimest jälgima teatud aja jooksul, tegema tähelepanekuid.
Teiseks, sa pead jälgima elu selle loomulikus keskkonnas. Mis puudutab vaimuliku elu kindlakstegemist, siis peame kahjuks tunnistama, et koguduse kooskäimised ei ole sageli eriti loomulikud kohad, kus vaimuliku elu olemasolu adekvaatselt hinnata saab. Loomulikult puudutab see hinnangu andmist teiste poolt. Kui inimene just väga eriline eksemplar pole, siis ta suudab ta iseenda kohta öelda, kas ta teeskleb või käitub loomulikult, sõltumata sellest, kas ta asub kirikus, kodus või kõrtsis.
Kolmandaks, ära ürita mõõta „absoluutseid suurusi“ vaid arenguid aja jooksul. Kas mingi nähtus on kasvuteel või kahaneb või ei ole see üldse muutunud. Kui me räägime varsti kahjulikest harjumustest loobumist ja heade harjumuste omandamisest, siis on ju selge, et need ei teki hetkega. Kui mul kulus 25 aastat (enne kui ma pöördusin), et harjutada sisse teatud maailmavaade ja sellest tulenevad hoiakud ja elustiil, siis on selge, et mul kulub teatud aeg, et need teiste harjumuste, hoiakute ja elustiiliga vahetada. Jumala arm on see, et meil ei kulu heaks muutuseks siiski niipalju aega, kui raiskasime halva omandamiseks, aga peame andma inimestele aega.
Ja nüüd mõned tähelepanekud, mida võime märgata uuestisündinud inimeste juures. Need nähtused ei ole üksnes tugevateks vihjeteks uue vaimuliku elu olemasolust, vaid sageli saab neid kasutada ka vaimuliku elu kvaliteedi hindamiseks. Eriti mõjus on see hinnang, kui sa seda ise enda kohta teed.
• Teadlikkus uuest elust. Enamasti inimesed teavad ja tajuvad, kui Jumal nende juures oma üleloomulikku tööd teeb. Tõsi on see, et tihti ei suuda inimesed seda adekvaatselt sõnastada. Aga kui me küsime usalduslikus õhkkonnas vastpöördunult: „Räägi, mis sinuga juhtus ja kuidas see juhtus?“, siis on inimene tõenäoliselt siiski võimeline mingi kogemuse jagama – seda, kuidas tema Jumala üleloomulikku tööd tajus.
• Jumala iseloomujooned. Nimetan seda nii, sest mulle meeldib see analoogia. Kui keegi sünnib maisesse perekonda, siis ta pärib oma vanematelt teatud eeldused, nii füüsilised kui mittefüüsilised. Aga sugugi mitte vähemoluline pole see, millises peres laps kasvab ja millised omadused ta kasvades omandab. Kui me oleme sündinud Jumala perekonda, siis paneme tähele, et meie juures ilmnevad omadused, mida enne ei olnud. Need kõik ei pruugi ilmneda „üleöö“ ja korraga, aga siiski. Mõned näited:
Soov Jumalal paremini tunda, lugeda Sõna ja viia seda praktiliselt ellu. Me avastame, et me soovime seda teha ja see ei ole meile liigne tüli. Kuigi meie pöördumisega kaasnev meeleparandus andis meile uue suuna, ei piisa ainult ringipööramisest. Uues suunas tuleb ka liikuda ja Jumala lapsena avastame, et tegelikult me tahame seda teha, kuigi võidud ei tule ka sellel teel ilma võitlusteta. Õigupoolest on paljud kristlased seda märganud, et nüüd alles võitlus algab. Kui enne ei olnud mingit probleemi „vooluga kaasa minnes“ kõigile tahtmistele järele anda, siis nüüd ilmneb, et mõnele soovile ja ihale tuleb lihtsalt vastu astuda, kasvõi jõuga, kuid pidagem meeles – Jumalalt saadav jõu ja abiga.
Jumala tundmise juurde käib ka palveelu. Kui palvetamine oli meile pigem arusaamatu või mõnel juhul mingi maagiline vormel millegi saamiseks, mida sa saada tahtsid, siis nüüd on palvetamine suhtlemine. Sa õpid Jumalaga rääkimise selgeks ja see on loomulik.
Soov Jumala lastega koos olla. Kristlasi seob vaimulik perekonnaside. Meid tõmbab üksteise poole ja osadusse. Mitte sellepärast, et me oleme nii kenad inimesed ja koos on tore olla (kuigi loodetavasti kas seda), vaid siin on midagi enamat. Paljud kristlased peavad seda enda juures üsna heaks indikaatoriks vaimuliku leiguse eest hoiatamisel. Kui sa tunned, et sind miski kogudusse ja teiste kristlaste juurde ei tõmba, siis on põhjust vaimulikuks inventuuriks – mis võiks lahti olla. Johannes hoiatab meid kirjas enesepettuse eest, kus võime väita, et Jumalaga on kõik korras, aga ma lihtsalt ei seedi teatud inimesi seal koguduses...
Jumala iseloomujoonte hulka kuuluvad ka rohkem või vähem üleloomulikud vaimunähtused, ühtesid nimetame me Vaimu viljaks ja teisi vaimuandideks. Vaimu vilja all (Gl 5:22-23) mõistame inimese iseloomu juures asetleidvaid muutusi. Kui me tuleme Jumala juurde ja käime koos Jumalaga, siis me muutume. Niivõrd võimas isik nagu Jumal lihtsalt mõjutab meid. See, et üks isik teist mõjutab, ei ole ju meile üllatus. Vaadake, näiteks kuidas see toimib sõprade ja abikaasade juures. Vaimu vili ongi see, kui me oleme muudetud selliseks, nagu Jumal meid näha tahab. Vaimu vilja ilmnemist võime ka pühitsuseks nimetada. Vaimuannid annab Jumal oma lastele, et nad saaks teisi teenida.
Jumala iseloomujoonte ilmnemise juures tuleb rääkida ka allergilisusest patu vastu. Jumala laps ei saa jääda patusse, ütleb Johannes. Me saa väita, et meil nüüd ei olegi enam pattu, aga patu praktiseerimine ei ole meile vastuvõetav. Kui me saame mõnest patust enda juures teadlikuks, siis soovime seda hüljata. See on sarnane pöördumisega. Me oleme kord pöördunud ja jätkame teed uues suunas. Aga me peame igal konkreetsel juhul taas patust pöörduma, kui avastame, et patt seisab meie eest –see on midagi sellist, mis ohustaks meie suhte Jumalaga.
Selle näitlikustamiseks meeldib mulle võrdlus seast ja lambast. Kui võrdleksime pattu poriga ja patustamist porisekssaamisega, siis on meile vahe selge. Kui siga puhtaks küürida, siis võib ta mõne aja puhas püsida, kuid tema loomuses on püherdama minna ja ta teeb seda niipea, kui saab. Meiega on uuestisünnil juhtunud umbes midagi sellist – kui enne olime nagu sead poris, siis nüüd Jumal esiteks, muutis meie loomuse, et see ei sarnane enam pori armastava seaga vaid puhta lambatallega. Teiseks pesi Jumal meid porist puhtaks. Kas nüüd lambatall ei saagi enam poriseks saada? Saab loomulikult, aga kui see on juhtunud, ei ole tal tahtmist sea kombel mülkas mõnuleda, vaid tema esimene mure on porist välja saada ja teine mure võimalikult kohe puhtaks saada. Ja õnneks ütleb Jumala sõna, et see on võimalik: 1Jh 1:9
Kokkuvõtteks
Me pole kaugeltki Jumala poolt meile pakutud pääste kõiki aspekte ja tagajärgi vaadanud. Ma lihtsalt nimetan asju, millesse ma soovitan teil süveneda. See on nagu isuäratamine selle suhtes, milliseid imelisi asju pidas silmas Jeesus, kui Ta ütles, et Ta on tulnud, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti (Jh 10:10). Me peaksime usklikena teadma, mida tähendab see, et päästetutena me oleme üks Kristusega; mida tähendab see, et me oleme õigeks tehtud; mida tähendab see, et me oleme vastu võetud Jumala perekonda; mida tähendab see, et Jumal on tõotanud meid pühitseda; mida tähendab elu Kristuses ja nii edasi.
Olgu kõneldu kokkuvõtteks mõned ülevaatlikud väited:
! Inimese loomust ei saa muuta sotsiaalsete reformide ega parema haridusega. See peab saama muudetud kõikvõimsa Jumala üleloomuliku töö läbi.
! Uuestisünd on Jumala suveräänne armutöö. Keegi ei saa seda kunstlikult esile kutsuda ega ka mitte takistada.
! Kristliku elu alguseks on vajalik, et inimene tunnustab enda patusust ja rikutust Jumala ees ning otsustab pöörduda oma senisest enesekesksest eluviisist Jumala poole. Erinevate inimeste pöördumised võivad olla erinevad, vältimatuteks jäävad aga tõeline meeleparandus ja usk.
! Päästev usk saab aru Jumala loomusest ning sellest, mida Jumal on teinud Jeesuses Kristuses meie päästmiseks. Kuid ei piisa vaid faktide mõistmisest ja tunnustamisest, vajalik on aktiivne usaldus selle vastu, mida Jumal on teinud ning enese pühendamine Jumalale.
! Tunnete olemasolu või puudumine ei anna tunnistust uuestisündimisest. Vaimulik uuestisünd ilmneb inimese uutes omadustes tähele panna, tajuda ja arvestada vaimulike reaalsustega. Vaimulik uuestisünd ilmneb uues elusuunas, mis nüüd on Jumala poole suunatud, endise iseka elustiili asemel. Vaimulik uuestisünd avaldub ka inimese võimes armastada Jumalat, olla vaimulikus osaduses Temaga ning teiste uuestisündinud inimestega ning kasvavas võimes alluda Jumalale. Viimati muudetud: Kolmapäev 2. Oktoober 2002 15:09 |