Mis sünnib Jumala koguduses?
"Hävitage see tempel ja ma ehitan selle jälle kolme päevaga üles" ütles Jeesus oma kriitikutele. Jeesus mitte ainult ei vastanud nende küsimustele templis, vaid Ta esitas väljakutse saatanale ja seda mitte esimest korda. Samal viisil ütles Jumal saatanale: "Kas sa oled pannud tähele mu sulast Iiobit? Sest tema sarnast maa peal ei ole : vaga ja õiglane mees, kardab Jumalat ja hoidub kurjast" (Ii 1:8).
Nii Jeesuse kui ka Iiobi juures kasutas Jumal oma kõikvõimsuses saatanat selleks, et saavutada oma täiuslikku tahet. Oma piiramatus tarkuses ja armastuses võtab Jumal oma parima, mis Tal on ja lubab saatanal sellega teha halvimat. Ja siis - läbi tuha ja kotiriide - austab Jumal oma nime.
See on musternäide sellest, mis hakkab koguduses sündima ja sünnib juba praegu. Nii nagu Jeesusega, lubab Jumal variserluse ehk silmakirjalikkuse vaimul teha halvimat. Tulemuseks saavad olema inimesed, kes on murdunud ja alandlikud Jumala trooni ees B inimesed, kes värisevad Tema Sõna ees. Kristlaste vastu pöörduvad nende eneste poolt religioossuses ja traditsioonides tehtud ebajumalad. Sellest segadusest ja meeleheitest kostab välja karje Jumala Vaimu ja armastuse tõelise vajadusese järele koguduses.
Püsima jäävad vaid need, kes mõistavad, et nad on kitsikuses. Jumal asetab nende jalad ilmutuse kaljule. Vastu peavad vaid paindlikud ja alandlikud - need, kes on õppinud palvetama: "Mitte minu, vaid sinu tahtmine sündigu!"
Õndsad on paindlikud, sest neid painutatakse, aga nad ei murdu. Kangekaelsed ja uhked saavad "välja sülitatud Jumala suust." Oleme jõudnud ja jõuame sõtta, kus mõned kogudused laastatakse niivõrd halastamatult, et isegi tolm aetakse laiali. Teised murtakse tükkideks. Ma ei räägi majadest, neid kasutatakse võib-olla kontserdi- või spordisaalidena, räägin vaimulikust kogudusest, inimestest. Aga need tükid saavad olema elavad kivid, mis on kohandatud ja lihvitud vastavalt Jeesuse isikule. Nemad saavad olema kivid, mis sobivad kokku ja täiendavad üksteist ühtsuses, et saaks valmis ehitatud lõpuaja palvekoda. Kasutamiskõlblikud on vaid kivid, kes alandavad endid Jumala ees ja õpivad tundma austust Tema hääle ees.
See ei paista ehk just parima koguduse ehitamise viisina, kuid see nii on Jumala ehitanud oma kuningriiki. Selleks, et teha ära eesolev lõikustöö, peame me kogema uskumatult suurt Püha Vaimuga täitumist. Koguduse näruses olukorras ei ole uksed suletud mitte üksnes Jumala tõelisusele, vaid ka mitteusklikele, kellel on nälg tõelise Jumala järele. Mitte ainult seda, et kristlased ei lähe uksest sisse, vaid nad seisavad ukse ees ja ei lase sisse minna neil, kes seda tahaksid (Mt 23:13).
Meie ees on järgmine valik: me kas tegutseme edasi variserliku ehk silmakirjaliku arusaamisega Jumalast ja sellest, mida Ta teeb või me joome selle karika, mis Isa meile annab. Ainus viis, kuidas saame Jumalat austada, on see, et me sureme ära omaeneste soovidele ja tahtmistele.
Kelle oma siis kogudus lõpuks on?
Küsimus seisneb selles, kes saab olema koguduse valitseja troonil? Kas meie intellektuaalsed ja religioossed kavatsused või saab see olema Jumal. Iga kristlane teab, et Jumala Vaimu ei saa kontrollida ega juhtida. Kui Ta oleks juhitav, siis Ta poleks Issanda Jumala Vaim. Variserlik meel võitleks oma loomu poolest pigem surmani, kui et annaks ära kontrolli ja juhtimise.
Jumal on huvitatud sellest, et meist kasvaksid rahutegijad. Oma kõikvõimsuses kasutab Ta vaenlast - variserlust, et meid raputada, murda ja tühjendada, et Tema võiks meid jälle täita. Jeesus ütles Mt 10:36, et meie vaenlased saavad olema meie eneste kodakondsed. Keegi teine ei tea meie nõrkusi nii hästi, kui meie oma pere liikmed; niisiis nemad mõtlevad, et tunnevad meid kõigist paremini, nad siiralt usuvad, et nad teevad oma parima - need on inimesed, keda Jumal kasutab, et meid tuua läbi puhastava tule ja siis Jumala valitsuse alla.
Prohvetlik kutse suremisele.
Selleks, et meid vabastada religioossetest kindlustustest, kutsub Jumal meid täielikule sõnakuulmisele. See sõnakuulmine juhib surma ja seejärel toob viljana esile igavese elu. Jeesus teadis seda protsessi väga hästi, kui Ta ütles: Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks! Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui nisuiva ei kuku mullasse ja ei sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, aga kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kui keegi mind teenib, see järgigu mind" (Jh12:23-26).
Jeesus allutas end täielikus armastuses ja teadmises, mis Teda ees ootab, Isa tahtele. Jesaja prohveteeris seda ette: Jeesus on otsekui Tall, kes on vait oma tapjate käes (Js 53:7).
Mt 16 ütles Jeesus Peetrusele , et Ta ehitab oma koguduse "ilmutuse kaljule," Isa sõna kuulmisele. Aga ka seda ütles Ta Peetrusele, et sind sõelutakse nagu nisu (Lk 22:31). Sel ajal oli Peetrus seotud ja pimestatud vaimuliku uhkusega. Ta mitte ei olnud ainult üles puhutud oma usu ja pühendumise poolt, vaid ta oli ka niivõrd kindel oma tarkuses, et hakkas Jeesust sõitlema.
Peetruse puhul oli kuradil täielik õigus teda tema vaimuliku uhkuse pärast sõeluda nagu nisu. Aga see Peetrus, kes pärast Jeesuse ülestõusmist einestas Jeesusega mere ääres, oli murdunud ja alandlik Peetrus - mees, keda Jumal võis täielikult usaldada Nelipühipäeval.
Samal viisil, nagu Peetrusel, on ka paljudel tänapäeva kristlastel õigustatud ootus, et Jumal hakkab neid kasutama. Aga enne veel, kui see saab tõelisuseks, peavad nad iseenesele surema, sest uhkus on Jumala juures vastunäidustatud. Suremise protsess saab olema niivõrd täiuslik, et enam ei saa olema mitte mingisugust toetumist oma võimetele ja annetele Jumala kuningriigi ehitamisel.
Kui Jeesus läks läbi iseenesele suremise tule, siis peame ka meie seda tegema. Jeesus ütles: "Nüüd on mu hing ehmunud! Ja mis ma pean ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Aga sellepärast ma olen tulnud sellesse tundi! Isa, austa oma nime!" (Jh12:27,28). Ka meie lõpetame ükskord lootusetus olukorras, kus meil on vaid nii palju usku, et ütleme: "Isa, Sinu kätte usaldan ma oma vaimu."
Kui me jõuame nii kaugele, et tunneme: vajame ainult Isa armastust, tarkust ja valitsemist, siis jõuame sinna, kus ilmutus ületab ideaalid ja meie kavandatud plaanid ning viib igavesse elusse, mis on nende jaoks, kes on haiget saanud ja murtud. Selline kõikeületav ilmutus on väga tähtis sellepärast, et autoriteet ei tule mitte õpetamisest ja võidmisest, vaid ilmutusest, mis annab autoriteedi ja väe teha Jumala asju.
Mitte üksnes see pole oluline, et me läheme läbi puhastava tule, vaid kuna koguduses on pattu, siis on saatanal ka täielik õigus nõuda Jumalalt luba meid proovile panna. Usun, et Jumal oma suveräänses ajastamises ja tarkuses ka annab saatanale loa käesoleval ajal sellega algust teha. Jeesus ütles, et sõdade, maavärinate ja näljahädade ajal jaheneb paljude inimeste armastus ning paljud taganevad usust, vihkavad üksteist ja reedavad üksteist (Mt 24).
Nendesamade õnnetuste arv, mis juba täna sünnivad, saab tulevikus suuresti kasvama. Kristlased ja juhid, kes peamiselt kritiseerivad, ründavad ja mõistavad hukka kaaskristlasi, muutuvad tulevikus oma tegevuses veelgi ägedamaks. Ka väga lähedases osaduses olevad inimesed ründavad üksteist ja seda niivõrd ägedalt, et paljud kogudused lagunevad ja langevad kogudusesiseste tülitsemiste tõttu.
Need asjad juba sünnivad, kuid see kasvab veelgi. Sellised asjad, mille kohta Piibel selgesti ütleb, et need on põrguga karistatavad - laimamine, tagarääkimine ja valetamine hakkavad koguduses kasvama kahel peamisel põhjusel:
Esiteks sellepärast, et Jumal tahab töötada ja liikuda suveräänselt; mitte meie kavatsusi ja plaane mööda, vaid oma väes ja strateegias. Silmakirjalikud juhid ärrituvad ikka enam ja enam nende asjade peale, mida nad ei suuda kontrollida, mõista või järele teha. Jesaja ütleb 8. Ptk: kui Jumal liigub, siis see, mida Ta teeb, saab olema "komistuskiviks" loomulikule ja religioossele mõtlemisviisile. Sama räägib ka Paulus: (1Kr 2:10-14)
"Ent Jumal on selle meile ilmutanud Vaimu läbi; sest Vaim uurib kõik asjad, ka Jumala sügavused. Sest kes inimesist teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on? Samuti ei tea ka ükski, mis on Jumalas, kui aga Jumala Vaim. Aga meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid Vaimu, kes on Jumalast, et teaksime, mis Jumal meile armust on andud, ja seda me ka räägime mitte sõnadega, mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim, ja seletame vaimseid asju vaimsetega. Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt" ütleb Paulus 1Kr 2:10-14.
Teiseks, variserlik ja silmakirjalik sõdimine on midagi enamat, kui vaid suhtumine. See on saatanlik jõud, mis võib meid võimsalt eksitada, kui me kaldume toetuma enda arusaamistele. Inimesed muutuvad üha enam kriitilisemaks ja uhkemaks, eelistades mingit jumalikkuse kuju tõelisele Jumalale. Eksitus saab olema nii tugev, et paljud muutuvad sõnakuulmatuks Piiblile, kuid samas püüavad oma ründamisi teiste inimeste suhtes Piibliga kaitsta.
Silmakirjaliku vaimu tunnistuseks on see, kui kristlased - eriti juhid - ei keskendu enam igavesele elule ja probleemide ülesehitavale lahendamisele. Selle asemel nad mõistavad kohut, mõistavad üksteist hukka ja hävitavad teineteist. Kui Jeesuse poolt välja toodud Uue Testamendi prohvetite kohta kehtivad nõuded rakendada seesuguse meelsusega inimestele, siis on näha, mis nad tegelikult on - vili räägib iseenese eest. Kui ortodoksia, traditsioonid ja kõrvalise tähtsusega õpetused on tähtsamad, kui armastus ja sallivus vendade suhtes, siis on võimust võtnud silmakirjalikkus. Probleemiks on see, millest Jeesus rääkis Mt 24. peatükis - armastus on jahenenud.
Vaimulik tunnetus tuleb südamest, aga mitte peast. Kuid ikkagi tegutseb väga suur hulk kristlasi toetudes pigem oma loomulikule tarkusele, kui vaimulikule tunnetusele ja tajule. Selle põhjus on see, et me oleme hinnanud teoloogiat ja õpetust kõrgemalt, kui palvet ja ülistust. Paljude jaoks on palve ja ülistus vaid mingiteks programmideks, mis tuleb läbi teha. Selline praktika on kristlasi viinud samasse olukorda, mis oli Jeesuse päevil: Pühakirja tuntakse, kuid Messiat ei tunta ära - salgamine läheb nii kaugele, kus Vaimu tegusid hakatakse pidama deemonlikeks (Mt12:22-14).
On oluline vahet teha "Iisebeli vaimu" ja silmakirjaliku vaimu vahel. Silmakirjalik vaim on iseenese arvates täiesti pühendunud Jumala asjade tegemisele. Probleem on siin aga selles, et silmakirjalikkuse vaim peab Jumala asju Jumalaks endaks. Osadus, vennaarmastus, kaastunne ja arm on vahetatud eeskujuliku soorituse, esinduslikkuse, asjade üle valitsemise ja korra vastu.
Iisebeli vaim on nõiatööde tegemine Kristuse ihus. Vaimuandide kasutamine, manipuleerimine ja võim selle kaudu - neid asju kasutab Iisebeli vaimu mõju all elav isik selleks, et saada raha, au ja isiklikku võimu. Otse loomulikult on mõlemad sellised asjad Püha Vaimu tegeliku töö vastu ning seda sel põhjusel, et Vaim toob Jumala lastele vabaduse ja tunnetuse, et välja tulla vale juhtimise või hirmu alt.
Religioosne seotus või vaimulik vabadus
Kaasaegse prohvetluse kohta leiame parima kirjelduse 2Sm 6. Pärast seda, kui Taavet oli saanud kuningaks, oli tema südameigatsuseks tuua tagasi Taaveti linna seaduselaegas, mis sümboliseeris Jumala kohalolu. Nagu Taavet, igatsevad ka paljud täna kogudusse tagasi tuua Jumala tõelist kohalolu nii, nagu algkogudus seda koges.
Ajal, mil Taavet seaduselaeka linna tagasi tõi, ülistasid Iisraeli lapsed Jumalat parimatel viisidel, mis nad oskasid. Ilma selleks luba omamata puudutas mees nimega Ussa (mis tähendab *Tugev+) seaduselaegast ja suri sealsamas põrandal.
Ussa surm on pilt, kuidas Jumala asju ei saa ajada. Ei aita see, et sa oled tugev ning sulle tundub, et oskamatutel on oht Jumala laegas ümber ajada. Austuses tuleb meil tulla üle rehealuse põranda ning seejärel siseneda tõelisse ülistusse Vaimus ja ilmutatud tões. Jumal on kaasajal meile õpetamas, kuidas "nõuda oma päästet kartuse ja värinaga. Sest Jumal on see, kes teis on tegev, et te tahate ja tegutsete Tema hea meele järele" (Fl 2:12,13). Taavet - kurvastuses ja vihas selle üle, et kaotas Ussa - ühe oma meestest, jättis seaduselaeka maha, kuid tuli peagi tagasi janu pärast Jumala järele, sest see mees, kelle rehealuses oli seaduselaegas, oli saanud õnnistatud Issanda ligioluga. Võti rehealusest väljatulemiseks on see, mida Taavet siis hakkas tegema.
Järgmine kord, kui Taavet jälle seaduselaeka juures oli, ei ülistanud inimesed Jumalat mitte üksnes nii nagu traditsioon ette nägi. Nad muutusid radikaalseks oma armastuse ja tänu väljendamises Jumalale. Nad muutusid ülirõõmsaks, ohverdasid Jumalale ning siis hakkas Taavet kogu oma jõust ja rõõmust tänaval tantsima.
Küsimus ei ole mitte tantsimises või ainult selles, et unustaksime endid Temasse. Jumal kutsub meid selja taha jätma meie piiratud arusaamist Temast ning käituma Temaga kui Jumalaga. Silmakirjalikkuse vaim koguduses saab murtud, kui ütleme: "Isa, Sinu tahe, aga mitte minu!"
Sel ajal, kui Taavet tantsis, tõusis tema naises - Miikalis, silmakirjalikkuse vaim. Ta tundis end häbistatuna Taaveti lapseliku käitumise pärast tänaval. Ta ei suutnud kuidagi mõista Taavetit, kes oli nii kaasahaaratud rõõmust Issanda kohalolu üle.
Miikali suhtumine on sarnane nende tänapäeva kristlaste suhtumisega, kel jääb vajaka sallivusest palve ning ülistuse suhtes. Üks tõelisi erinevusi tõsiselt Jumalat otsivate ning religioossete inimeste vahel on see, et kuningriigi inimesed armastavad Isa paluda ja ülistada, kuid religioossed inimesed eelistavad sellele lõputut organiseerimist ning asjatamist.
Inimesed, kes on kogenud Isa ilmutust sel kombel nagu see on kirjas Ef 1:17-18, muutuvad sellisteks nagu see naine, kes oma võidis oma juustega Jeesuse jalgadele kallist salvi. Vastupidiselt sellele aga arvavad paljud, et see on raiskamine, sest seda aega, energiat ning raha võiks ju paigutada uutesse programmidesse. Teise külje pealt - vaimulikust vaatenurgast vaadates on aga raiskamine kõik, mis ei lähtu palvest ja ülistusest.
Miikal - meie näide silmakirjalikkusest - sõitles Taavetit. Sellest ajast peale oli ta needuse all - ta jäi lastetuks, viljatuks. Need kogudused ja kristlased, kes keelduvad vastamast Jumala kutsele uuendada endi armastussuhe Jumalaga, kaotavad oma küünlajalalt - nende tunnistus maailmale ning nende võime Jumalat tunnetada lakkab kasvamast. Paljud on juba praegu jõudnud kohta, kus nad oma teoloogiliste väärtuste kaitsmise nimel on muutumas anti-piibellikuks oma kavatsustes ja tegudes. "Sest kellel on, sellele antakse veelgi, kuid kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on," ja ta süda paadub.
Õppetunnid rehealusest
Käesoleva aja vaimuliku sõjapidamise puhul on meil vaid üksainus abinõu: minna edasi nii, et meie näod on pööratud Isa poole. Vaimulik sõda - eriti kriitika ja kohtumõistmine koguduses - hakkab dramaatiliselt kasvama. Kui me ei lange armastuses maha oma põlvedele Isa ees, leiame endid siis kas selili maas ja vaenlase ees hirmul või kasvamas uhkuses ning upsakuses.
Js 30:15 ütleb: Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääsete, rahus ja lootuses on teie jõud." Läbi pöördumise väe ning põlvedel olles võime olla vabad seistes vastu oma vaenlastele. Issanda rahu väes võime olla vabad murdmaks maha põrgu väravad.
Strateegia silmakirjalikkuse vastu sõdimisel
Kui Jeesus rääkis jüngritele, et peagi on Ta minemas kohta, kuhu nad ei saa Talle kohe järgneda, ütles Ta neile: "Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina olen teid armastanud - nii peate ka teie üksteist armastama. Sellest tunnevad kõik inimesed, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate." Kui me tahame jõuda Vaimu liikumisse, siis me peame ikka enam ja enam süvenema armastusse ning mitte lubama oma südameid paaduda. See on ainus viis, kuidas silmakirjalikkuse sõjast võitjana välja tulla.
Samamoodi nagu Jumal lubas silmakirjalikkuse sõjal murda Jeesuse, lubab Ta sellel murda ka paljud Jumala mehed ja naised ning lambad laiali ajada. Mõnede inimeste jaoks algab silmakirjalikkuse sõda nendest inimestest, kellega koos nad on oma karikat jaganud. Sellepärast saabki see niivõrd pingeline olema. Kõige selle pingelisuse südamikuks jääb armastuse küsimus; kui me kaotame oma armastuse Jumala inimeste vastu, siis oleme ka lahingu kaotanud. Kui oleme kaotanud armastuse vendade suhtes, siis ei armasta me enam ka Jumalat.
Neli põhimõtet aitavad meil relvastuda silmakirjalikkuse sõja rünnakute vastu, kui need peaks tulema inimestelt meie lähikonnas või koguduses.
1. Me peame meeles pidama, kes on vaenlane ja kes ei ole. Me ei võitle mitte liha ja verega, vaid deemonlike võimudega. Valitsema peab seega armastus. See tähendab, et me palume vendade eest, kui nad meid ründavad ja niipalju kui see sõltub meist, oleme ka rahutegijad - Jumala lapsed. Jätke meelde - inimesed, kes teevad teistele haiget, teevad seda sellepärast, et nad ise on haiget saanud.
2. Me peame käima pigem alandlikkuses kui eneseõiguses. Tihtipeale ka siis, kui mõni rünnak või süüdistus meie vastu ei oma alust, võib selles ikka mõni tõetera leiduda. Kui me seisame alandlikkuses Isa ees, suudame kergesti eraldada tõe, parandada meelt, kus vaja ja armastuses teenida. Ja juhul, kui meie pihta suunatud kriitika on tõene, ei pea me endid mitte õigustama, vaid tegema, mida Jeesus käskis: "Ole kiire järele andma oma vastasele," nii et ei tuleks mingit kohtumõistmist.
Üks Jumala mees ütleb nii: "Kõige alandlikum mees võidab!" Alandlikkus ei tähenda mitte tõeste asjaolude salgamist või Jumala tahtest taganemist; ennemini tähendab see armastuse säilitamist isiklikust uhkusest loobumise hinnaga.
3. Me peame laskma Jumalal endid kaitsta. Meie jõud on vaikuses ja usaldamises (Js 30:15), aga mitte meis enestes. Kui meie meeled on koondatud Jumalale, siis ületab Tema täiuslik rahu kõik olukorrad. Siis me võime alandlikkuses kuulda Vaimult, kuidas ja mida paluda ning võtta vastu Jumalalt tarkust selle kohta, mida peaksime edasi tegema. (Vt 4Ms 12:1-15).
4. 1Kn 8:35 ütleb, et kui ma tuleme Issanda ligiolusse, peame olema valmis ka ahastuseks südames. Kui me läheneme Jumalale alandlikkuses, siis on me eludes vabadus, mis laseb mineviku kibedusel, andestamatusel või patul valguse kätte tulla.
Selleks, et võita eesolev lahing, peame tunnustama, et Jeesuse on maksnud hinna meie pattude eest, et saatanal ei oleks meist midagi saada.
Nõnda ütleb Jehoova: Taevas on minu aujärg ja maa on minu jalajärg! Kus saaks siis olla koda, mida te tahate mulle ehitada ja kus saaks siis olla minu hingamispaik? On ju minu käsi selle kõik teinud ja nõnda on see kõik sündinud, ütleb Jehoova. Aga mina vaatan ka niisuguse peale, kes on vilets, kellel on rusukspekstud vaim ja kes väriseb mu sõna ees! Js 66:1,2
Marc A. Dupont järgi Viimati muudetud: Pühapäev 10. November 2002 13:51 |
