|
|
Loengud juhtimisest |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Me mõistame siin usaldatavuse all asja pisut laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. See on meie seisund, kui meie sõnad ja teod kattuvad; kui ma olen see, kes ma olen, sõltumata ajast või kohast.
Töölesoovija ankeedis oli küsimus: «Kas olete vangis olnud?» «Ei,» kirjutab töölesoovija. Järgmine küsimus ankeedis oli «Miks?» Aus vastaja kirjutab: «Küllap seepärast, et mind pole kordagi kätte saadud.»
Me kuuleme skandaalidest valitsuses, spordis, kirikutes, abiandmise asutustes, kus iganes. Me peame leppima, et meie usaldatavus on otseses sõltuvuses meie aususega.
Ausal inimesel ei ole jagatud lojaalsust (kahepalgelisust) ega püüa nad näida kellegina, kes nad pole (silmakirjalikkus). Ausal inimesel pole midagi varjata ega midagi peljata. Meie ausameelsus ei väljendu mitte niivõrd selles, mida me teeme, vaid selles, kes me oleme.
See, kes me oleme, määrab selle, mida me teeme.
Meie väärtuste süsteem on osa, mida me ei saa enesest lahutada. See on navigatsioonisüsteem, mis juhib meid. See määrab, mida me peame oluliseks, mille jaoks on meil aega ja mille jaoks mitte.
Ükskõik kui «vaimulik» keegi ka poleks, meis on alati võitlus vastuoluliste soovide vahel. Tuletagem meelde, mida kõneles Jumala mees Paulus: «Ma ju ei tunne ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid seda, mida ma vihkan, seda ma teen.» Meie ausameelsus määrab tegelikult selle, mis jääb selles võitluses võitjaks. Päevast päeva oleme me võitluses selle vahel mida me peaks tegema ja mida me tahaksime teha. Meie ausameelsus paneb aluse reeglite süsteemile, mille abil me saame lahendada sellise võitluse juba enne, kui see konkreetsetes küsimustes tekib.
Kui me oleme ausameelsed, siis see, mida me usume, määrab selle, kuidas me käitume. Siis pole vahet sellel, millistena me näime ja millised me oleme. Meie ausameelsus lubab prognoosida millised me saame olema vaatamata olukordadele ja inimestele meie ümber. Sokrates tuletab meile meelde, et esimene samm suuruse poole on olla tegelikult see, kellena me näime.
Et saavutada usaldust, peab juht olema usaldatav. Kui see, mida ma ütlen, langeb kokku sellega, mida ma teen, saavutan ma püsivaid tulemusi alluvate juures.
Kui ma ütlen: tulge kohale õigeks ajaks ja tulen ise kohale õigeks ajaks, siis ma saavutan, et tullakse kohale õigeks ajaks. Kui ma ütlen: olge positiivsed ning näitan ise üles positiivset suhtumist, siis ma saavutan positiivse õhkkonna.
Kui ma ütlen: tulge kohale õigeks ajaks, ise tulen aga hiljem, siis mõned tulevad õigeks ajaks, mõned mitte. Kui ma ütlen: olge positiivsed, ise aga demonstreerin negatiivset suhtumist, siis mõned on positiivsed, mõned mitte.
89% sellest, mida inimesed selgeks saavad, tuleb visuaalsest stimulatsioonist, 10% kuuldavast stimulatsioonist ning 1% muude meelte kaudu.
Mida nad kuulevad, seda nad mõistavad. Mida nad näevad, seda nad usuvad.
Mida usaldusväärsem sa oled, seda enam inimesed sind kuulavad, andes sulle sellega eesõiguse mõjutada nende elusid. Mida vähem usaldusväärne sa oled, seda vähem inimesed sind usaldavad ning seda vähem sa neid juhid.
Eesmärk ei ole muuta kõigepealt organisatsiooni, mida sa juhid, vaid muuta sind. Ja koos sellega muutub ka organisatsioon. Sinu organisatsioonis tõuseb või langeb kõik vastavalt juhtimisele. Langemisest hoidumiseks ning tõusmiseks ei tohi kaotada usaldusväärsust. Vaadakem mõningaid põhjusi, miks usaldusväärsus ja ausameelsus on nii olulised.
Juht peab looma ning seejärel säilitama usalduse. Sellisel juhul on tal järgijaid. Väga lihtne asi.
Mõnikord need, kes peaks olema vastutavad juhtimise eest, otsivad võimalusi, kuidas panna alluvaid vastutama järgnemise eest.
Uus tiitel, uus kodukord, uus juhtimisstruktuur... Kahjuks ei saavuta nad kunagi piisavat autoriteeti. Miks? Sest nad otsivad lahendust väljast, kuna probleem aga on seespool. Neil puudub autoriteet, sest nad pole usaldusväärsed.
Cavett Roberts ütles: «Kui mu inimesed saavad minust aru, olen ma võitnud nende tähelepanu. Kui minu inimesed usaldavad mind, saan ma nad tegutsema.» Et omada autoriteeti juhtimiseks, ei piisa sildist sinu kabineti uksel. Selleks on vaja, et su alluvad usaldaksid sind.
On väidetud: «Iga institutsioon on ühe inimese varjupikendus. Tema iseloom määrab organisatsiooni iseloomu.» See väide sobib hästi kokku Will Rogersi sõnadega, kes ütles: «Inimeste mõtlemisviis muutub asju jälgides, mitte argumente kuulates.»
R. C. Spoul räägib oma raamatus juudi poisist, kes kasvas üles Saksamaal palju aastaid tagasi. Noormees imetles oma isa, kes arvas, et perekonna tugevus seisneb järjekindlas religioosses praktikas. Ta viis oma pere igal sabatil sünagoogi. Kogu pereelu keerles ümber selle. Kui noormees oli jõudnud teismelise ikka, kolis perekond teise paika, kus ei olnud sünagoogi. Selle piirkonna elu keskmes oli luterlik kirik. Kõik enesest lugupidavad inimesed kuulusid sinna. Ühel päeval isa teatas perekonnale, et nad jätavad oma juudi traditsioonid kus seda ja teist ning lähevad kõik koos luteri kirikusse. Kui jahmunud pere küsis miks, siis isa vastas, et see on kasulik kogu pere heaolule. Noormees oli kõige enam kibestunud ja pettunud.
Hiljem ta lahkus Saksamaalt ning läks õppima Inglismaale, iga päev nähti teda Briti Muuseumis ideid kogumas ja midagi kirjutamas. Raamatus, mida ta kirjutas, tutvustas ta täiesti uut maailmavaadet, millega pidi kogu inimkond muudetud saama. Religiooni kirjeldas ta selles teoses kui «oopiumi massidele». Hiljem püüdis ligi pool maailmast rajada end nendele ideedele, mida esitas Karl Marx. Kahekümnenda sajandi ajalugu oleks võinud olla tublisti teistsugune, kui üks pereisa oleks pisut olulisemaks pidanud oma poja väärtustesüsteemi kujundamist.
Tavaliselt arvatakse, et mida kõrgemale ronida juhtimisredelil, seda suuremad eesõigused ja õigused saavutatakse ja seda rohkem võib juht endale lubada. Harva mõeldakse kasvavale vastutusele, mis juhtimisega kaasneb. Tõeks jääb, et juht võib loobuda kõigest, väljaarvatud vastutus - nii iseenda kui oma organisatsiooni eest. John D. Rockefeller Jr. ütles: «Ma usun, et iga õigus toob kaasa vastutuse, iga võimalus kohustuse, iga omandus hoole.» Privileegide-vastutuste vahekorda võib kujutada sellisel diagrammil:
Mida kõrgemale tõusta juhtimisredelil, seda vähem on sul õigusi ning seda suurem on su vastutus.
Liigagi paljud inimesed on heameelega nõus tunnustama ja nõudma oma õigusi, kuid mitte hoolima vastutustest. See on tragöödia, kuidas meid püütakse teha ajastu või sotsiaalsete tingimuste ohvriks. Kuhugi on kadunud inimese moraalne vastutus, kõike saab ajada millegi kaela, kõike saab millegagi välja vabandada. Aga alles siis võib alata paranemine, kui võetakse enda kanda vastutus.
Miks? Näib, et muuta seda, kellena me näime, on lihtsam, kui muuta seda, kes me tegelikult oleme.
Kaks daami kõndisid kiriku ümber asuvas surnuaias, kus oli riste liigagi tihedasti. Ühelt hauakivilt oli lugeda: «Siin puhkab John Smith, suur poliitik ja aus mees.» «Heldene taevas!» hüüatas üks daam, «kuidas nad siis niimoodi kaks inimest ühte hauda on pannud?!»
Kahjuks oleme kõik näinud inimesi, kes näeb välja nagu John, aga tegelikult on Smith. Liiga paljud näevad välja ühtmoodi, on tegelikkuses aga hoopis midagi muud. On kurb, et paljud, kes on kangesti vaeva näinud oma image kallal, aga sisu hooletusse jätnud, ühel päeval haledalt põhja lähevad. Isegi sõbrad ja lähedased inimesed on üllatunud. See näitab, kuivõrd tema sisu ja vorm erinesid üksteisest.
Pakend võib kõnelda sisust, kuid võib ka mitte kõnelda. Kuid ta ei asenda kunagi sisu.
Vanas Hiinas püüdsid inimesed end kindlustada põhja poolt ründavate rahvaste eest ning nad ehitasid vägeva müüri. See oli nii kõrge, et nad uskusid, et keegi sellest üle ronida ei suuda ega ammugi seda maha lõhkuda. Ja nad hakkasid nautima oma julgeolekut. Esimese saja aasta jooksul, mil see müür seal seisis, rünnati Hiinat põhja hordide poolt rängasti kolm korda. Kordagi ei roninud nad üle müüri ega lammutanud seda. Iga kord nad ostsid ära väravahoidjad ning marssisid sisse otse läbi väravate.
Hiinlased olid nii ametis oma müüri ehitamisega, kuid nad unustasid midagi väga tähtsat oma lastele õpetada.
Küsi eneselt mõned küsimused, et selgitada, kas sa ehitad üles välispidist või seespidist.
| Ühepalgelisus: | Kas sa oled alati seesama, sõltumata kellega sa koos oled? Kas jah või ei? |
| Valikud: | Kas sa teed otsuseid, mis on parimad teistele, kui mõni teine otsus oleks kasulik sinule? Kas jah või ei? |
| Tunnustus: | Kas sa oled agar andma tunnustust teistele, kui nende pingutus ja panus on tulnud kasuks sinu edule? Kas jah või ei? |
Inimese iseloomu tõeliseks mõõduks on see, mida ta teeks, kui seda iial ei saadaks teada.
Elu on vahest kruustangide sarnane, mis meid pressivad. Me nimetame seda rasketeks aegadeks. Siis kui meid pigistatakse, tuleb ilmsiks see, mis on sees. Meist ei saa välja tulla seda, mida meis pole. Meie välispool võib küll palju tõotada, kuid see ei «tooda» midagi. Ainult sisemus.
Me ei saa kedagi juhtida kaugemale, kui me ise oleme. Edasi muutub asi juba tagantsundimiseks, mil pole midagi pistmist juhtimisega. Vahel on halenaljakas kuulda, kuidas pastorid püüavad juhtida kogudust sinna, kus nad ise pole kunagi olnud. See ei lähe korda. Samuti mitte inimeste juhtimine Kristuse juurde sellisel viisil.
Liiga palju kordi me oleme nii mures tulemuste pärast, et püüame lühendada teed nende tulemusteni. Kus on tegemist usaldatavusega, seal ei ole olemas otseteed, vaid on ainult üks tee - tõetee.
Üks kvaliteedikontrolli ekspert ütles: «Me ei soovita kellelgi kontrollida toodangut. Toode võib olla OK, kuid see ei ütle midagi selle kohta, kas nii on ka järgmise toote puhul. Meid ei huvita produkt vaid protsess. Kui protsess on õige, siis on toodangu kvaliteet garanteeritud.»
Kui Challenger õhkutõusmisel plahvatas, olid ameeriklased maruvihased, kui nad pärast kuulsid, et kvaliteedikontroll oli enne lendu soovitanud veel viivitada, sest mõned asjad polnud korras. Ent enne lendu oli kuulda vaid ühte häält. Ja see ütles: «The show must go on!»
Me peame meeles pidama ühe treeneri sõnu, kes oma mängijatele alatasa meelde tuletas: «Te mängite nii hästi kui te harjutate!» Kui me ei pane seda tähele, siis me ei saavuta seda, mida Jumal on meile planeerinud: me ei realiseeri oma isiklikku potentsiaali. Kui juhid seda põhimõtet ei rakenda, juhtub veelgi halvem: nad kaotavad usalduse ning pole enam juhid.
Et usaldada kedagi, ei ole tingimata vajalik temaga igas punktis nõus olla. Usaldus on see, kui sa tead, et kui keegi midagi ütleb, siis ta seda ka mõtleb. Usaldusväärse inimese puhul see, mida ta väidab end uskuvat, kattub või vähemalt sobib kokku sellega, kuidas ta käitub. Efektiivne juhtimine ei tähenda tingimata tark olemist, vaid usaldustvääriv olemist.
Need, kes on usaldusväärsed, ei pea seda palju reklaamima. See on ilmne või saab ruttu ilmseks. Samuti ei ole võimalik varjata ebasiirust, seda kuidagi kinni katta pole võimalik, kuitahes tark ja kompetentne keegi ka poleks.
Mitte kellelgi pole õnnestunud lollitada kõiki inimesi kogu aeg, kuigi mõnel on korda läinud lollitada mõnda inimest mõnda aega.
(Kuigi keegi ütles, et meid juhivad rumalad inimesed, kes meid lollitavad...
Teatava aja jooksul võidakse meid võtta sellena, kes me näime olevat, saab varem või hiljem selgeks, kes me tegelikult oleme, ning vastavalt sellele meid ka võetakse.
Usaldusväärsed ja ausad inimesed teavad, et nad on seda ning nad teavad ka, et aeg tõestab nende usaldusväärsust. Nad ei karda kontrollimist ning on kannatlikud ootama. Imageorienteeritud tegelased nõuavad usaldust kohe, kontrolli ja läbikatsumist võtavad nad väga valuliselt, sest nad teavad, mida see neile maksma võib minna.
On üksainus viis, kuidas saavutada heatahtlikku suhtumist, kõrget hinnangut ning teiste usaldust: see on seda ära teenides. Paraku on see nii, et usaldusväärsus ja ausus ei ole mitte igaühe ellu antud faktor, vaid on enesedistsipliini, teadlike otsuste ja võib öelda isegi, et sisemise võitluse ja võidu tagajärg. See on Kristuse võit sinu sees, mis ei saabu aga ilma sinu nõusoleku ja panuseta.
Kogu tänapäeva elu oma kergeusklikkuse, kiirele naudingule suunatud elustiili ja vastutustundetu tarbimismeelsusega ei soosi selliste iseloomuomaduste, nagu on usaldusväärsus ja ausus, kasvu. Mitte, et me ei teaks mis asi see on, või mõnikord ei tahaks seda saada. Vaid need pole enam väärtused, mille hindamist õpetataks. Meid õpetatakse olema järgijate ning imiteerijate ühiskond, kuid pakutakse vähe eeskujusid, kes oleks järgimist väärt.
Meile pakutakse eeskuju: tarbi seda siis kui sa tahad! Taha seda, mida mina tahan! Taha seda nüüd! Sa pead selle saama kohe, mida see ka ei maksaks sulle tulevikus! Kas tuleb tuttav ette?
Ja selle «nüüd saamise» nimel inimesed müüvad maha üksteise ja koos sellega ennekõike iseenda. Juudas arvas, et müüs ära Kristuse, tegelikult oli ta ise oma hinge väärtuseks arvanud kolmkümmend hõbetükki. Täna sisendatakse meile, et seda võiks teha isegi kolme krooni eest. «Mõne tühise maiustuse pärast seda juba ei teeks...» Aga kolmekroonise Tupla eest küll.
Kuid tõeks jääb: Kui rikkus on kaotatud, pole midagi kadunud, kui tervis on kaotatud, on midagi kadunud, kui au on kaotatud, on kõik kadunud.
Ei ole vahet suurtel või väikestel, tähtsatel ja pisiasjadel, kui kõne all on usaldus. Kes on ustav väikestes asjades, seda saab usaldada ka suuremates asjades. Kes pole usaldusväärne väikestes asjades, seda ei saa usaldada ka suuremates. See piiblitõde (Lk 16:10) on nii ilmne, et mõnikord kergesti unustusse jääb.
Me võime eksitada end mõtetega, et küll suurem vastutustunne, kohusetunne ja usaldusväärsus tulevad koos suuremate ja tähtsamate ülesannetega. Tegelikult peaks olema vastupidi. Kui vastutustunne ja ustavus olid puudu enne, ei too seda kaasa ka suuremad ülesanded. Vastutusrikka ülesande usaldamine vastutustundetule ja ebausaldusväärsele isikule toob tavaliselt kaasa mitte vastutustunde ja usalduse kasvu, vaid läbikukkumise ja usalduse veelgi suurema kaotuse.
Usaldus sul kas on või pole, seda ei saa kehtestada. Heas juhtimise õhkkonnas antakse isegi igale uustulnukale «annus» usaldust - krediiti, isegi kui ta pole seda veel «ära teeninud». Siis on küsimus selles, kuidas ta seda usaldust tarvitab. Kuritarvitatud usaldust on väga raske taastada, siis enam naljalt krediiti ei anta. Mõned väidavad, et rikutud usaldussuhte taastamine tuleb hüvitada vähemalt üheksakordselt. On ka juhtumeid, kus rikutud usaldussuhte taastamine on veelgi vaevalisem, teatud puhkudel isegi võimatu.
Küsitakse siis: «Kui inimene on eksinud, kas temale ei anta andeks?» Eriti siis, kui tema ilmalikus minevikus on olnud halbu perioode, nüüd on inimene usule tulnud ja tahaks kohe vaimulikule juhtpositsioonile astuda. Teinekord on asi juba usklikes inimestes, kes on mõne skandaalse patuga hakkama saanud ning siis imestavad, miks neile enam juhirolli ei taheta usaldada.
Jumal võib andeks anda su patu, ja annabki, kui sa siiralt meelt parandad ning usud, et Kristus on su pattude eest surnud. Ka inimesed annavad asju üldjuhul siiski andeks. Iseloomu kujundamine on aga hoopis teine jutt. Ja sinu iseloomust sõltub ka see, milliseid ülesandeid sulle saab anda - nii Jumal kui tavaline tööandja. Siin pole küsimus selles, et «näe Jumal andis küll patud andeks, aga inimesed ei anna». Kuigi mõnikord esineb ka selliseid asju, tuleb meeles pidada, et pattude andeksandmine ja iseloomu kujundamine on kaks täiesti erinevat asja.
Olete kuulnud lugusid jumalariigi töötegijatest, kellel on olnud afäärid armukestega või majandusasjades ja need on kestnud võib-olla aastaid, enne kui see ilmsiks tuleb. See on suur skandaal, nad tunnistavad oma pattu ja teevad seda siiralt ja pisaraid on palju. Siis võib jääda mulje, et nad võiksid oma positsioonis jätkata, aga nad ei saa. Küsitakse, et kas siis nende pattusid ei anta neile andeks? Patt antakse andeks, kuid iseloomu on löödud üks mõra kestva patu ja sõnakuulmatuse läbi ning see ei lähe mööda üleöö.
Isegi Jumalal võtab see aastaid, et kujundada inimese iseloomu. Vaata, kuidas Jumal valmistas oma sulaseid ette - Aabraham, Mooses, Paulus, apostlid. Vigastatud iseloomu ei saa taastada nii kiiresti. Jumal peab alustama otsast, eriti kui tegemist on patu sallimise ja hellitamise ja varjamisega oma elus. See näitab, et inimese iseloomu on pikemat aega vääras suunas kujundanud kestev sõnakuulmatus ja selle ümberkujundamine võtab aega.
Kui keegi on Jumala sõna oma elust tõrjunud juba pikemat aega ning vastu pannud Jumala Vaimu märguannetele ja ise siiski olnud kogu aeg Jumala Sõna kuuldepiirkonnas, siis on see märk sellest, et selle inimese südame olukord ei luba Jumalal teda kasutada teiste juhtimiseks. Mitte enne, kui selle inimese südame olukord on taastunud ning iseloom ümber kujundatud. Niisiis üks asi on patu andeks andmine, teine asi on kestvast sõnakuulmatusest põhjustatud iseloomu puudujäägid.
Teiste juhtimine pole mitte üksnes oskuste ja andekuse küsimus, vaid ennekõike iseloomu küsimus. Inimesed järgivad iseloomu ning kui keegi seisab rikutud iseloomuga rahva ees, siis ta viib terve rahva segadusse.
Sa ei saa minna tagasi ja alustada uuesti. Aga sa saad lõpetada vana ja alustada uuesti nüüd.
Sina tead enese kohta neid asju, mida mitte keegi ei tea. Sina näed eneses asju, mida mitte keegi ei näe. Suurim petis on enesepettur (Gl 6:3). Sina oled see, kes võib püüda ennast lollitada. Sina oled see, kes võib enese kohta otsuse langetada selline asi lõpetada.
Meil on keegi, kes tahab meist teha kellegi, kes me tegelikult võiksime olla. Kas sa oled avatud sellele sõnumile, mida sa saad? Kas sa oled avatud ja vastuvõtlik nendele muutustele, mis võiksid järgneda sinu elus? Kui sa ei ole, siis see kahjustab sind ja solvab Jumalat, kelle näo järgi sa oled loodud ja kes tahab sind muuta Kristuse sarnaseks.
Sa oled otsustuse ees ning tead, et sinu paha otsus ei tee paha mitte üksnes sinule, vaid ka neile, kes sind vaatavad ja mingis mõttes eeskujuks peavad. Sind kui isa, sind kui ema, sind kui kristlast, sind kui haritud inimest, sind kui sõpra, sind kui sõbrannat, sind kui pastorit...
Halb otsus jääda muutmata on muidugi paha. Aga halb otsus valedel motiividel on veel hoopis iseasi. Enne kui sa lähed edasi, mõtle selle üle, et me mõtleme seda, mis me oleme, me räägime seda, mis me oleme, me teeme seda, mis me oleme, ja me paljundame seda, mis me oleme.
Kirjuta endale välja, mis on väärtusteks sinu elus. Sinu veendumus on sinu usk või printsiip, mida sa regulaarselt oma elus väljendad. Selle eest oled sa nõus surema. Aga veel enam, selle nimel ja selle kohaselt oled sa valmis elama. On sul selline asi olemas? Mis see on?
Küsi kelleltki, kes sind tunneb, mis alal ta näeb sind usaldusväärsena (sa teed seda, mida sa räägid) ja mis alal ta näeb sind mitteusaldusväärsena (sa räägid, aga alati ei tee).
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee