Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 4

Koguduse leht 4: Heli ja Tiit Karu

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 4

Heli Karu on sündinud 16. juulil 1971. aastal Kehras, õppinud Kehra keskkoolis ja G. Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Praegu on Heli Kehra koguduse liige ja koorijuht. Tema abikaasa on Tiit Karu ja neil on kaks toredat last - kolme aastane Taivo ja varsti kaheseks saav Anni. Heli elu oleks kindlasti hoopis teine, kui ta poleks leidnud oma elu mõtte Päästjas Jeesuses Kristuses.

Tolleaegne klassiõde Anne Kattel (nüüd Viilup) kutsus mind Vikipallu noortelaagrisse. Tegelikult oli ta mind enne ka kutsunud, aga ma olin ikka mingi põhjuse keeldumiseks välja mõelnud. Üldse, kui ka kodus räägiti usust, siis ma nagu taipasin kohe õigel hetkel jalga lasta.

Kas siis kodus räägiti usust?

Vanemad kristlased ei olnud, kuid usku suhtuti soosivalt. Eks ma ikka palvetasin ka, kui midagi väga vaja oli. Aga seal laagris oli siis nii, et teise päeva õhtul küsisti kelleltki, et kas sa tahad päästetud saada, aga meie Hannesega istusime seal kõrval ja siis küsiti seda ka meie käest. Kogunesime «staapi» ja seal palvetati meie pärast. Aga seda, kuidas ma koguduses käima hakkasin, ma nagu ei mäletagi. Eks Anne kutsus vist. See oli 1986. aastal. Ristitud sain ma 1990. aastal.

Selleks ajaks olid Sa juba koorijuht?

Jah, aga ma ei mäleta, millal see täpselt oli. Paar aastat olin ma kindlasti juba koolis käinud (muusikakoolis). Keegi nagu otseselt küsima või pakkuma ei tulnud, et kuule, hakka koori juhtima. See oli vist Kehra raudteejaamas, kui me eelmist koorijuhti Mallet ära saatsime ja mõtlesime, et mis nüüd saab; ning siis ma ütlesin, et ma hakkan koori tegema. Ma ei tea, kust küll see ütlemine tuli, sest oma loomuselt ei ole ma tõesti mingi juhtija tüüp. No, ma olin juba enne natuke Malle kõrval proovinud praktika mõttes. Esimesed proovid olid küll vaevalised, kuigi ma olin koori liikmetega tuttav (laulsin enne ise). Ma küll praegu ei mäleta, et õudne oleks olnud, aga eks tol hetkel kindlasti tegelikult oli. Pärast igat proovi ütlesin, et enam ma sinna ei lähe, aga läksin jälle. Sain oma hirmust võitu.

Kas see, et Sa üldse koorijuhtimist läksid õppima, oli üks pisike «ebaõnn»?

Koorijuhtimist ei oleks ma tõenäoliselt kunagi õppima läinud, aga sel aastal ei olnud kompositsiooni ja muusikateooria alale vastuvõttu, ent koorijuhtimisele oli. Tõesti ei oleks ma iial end ette kujutanud koorijuhina, üldse mingi kõva sõna ütlejana või kellegina, kelle sõna peab kuulama.

Noortekooriga alustasid veidi hiljem?

Pühapäevakool oli nagu ja noori ka natuke - siis tuli pastor Ingmar minu juurde ja ütles, et sa võiks hakata noortekoori tegema. Ma ütlesin, et ma võin ju teha, aga sina pead mulle repertuaari otsima. Ma ei tea, miks ma niimoodi ütlesin, aga varsti hakkas repertuaari kogunema (küll mu enda eestvedamisel). Alguses laulsime tegelikult ülistuslaule niisama, ühehäälselt, siis kahe-, ja kolmehäälselt.

Sinu eredaimad mälestused koorijuhina?

Kindlasti kõik Soome-reisid noortega. Igal ühel on küll oma pilt või mälestus igast reisist, aga kindlalt on nad meeldejäävad. Alati sai võetud küllaltki põhjalik ettevalmistuse periood, kus ka kõik käisid kohal. See oli selline effekt, mis alati rahvast kokku tõi. Segakooriga on jälle selline järjepidevuse tunne. See on üks kindel asi, mis kunagi ei katke. Sellist tunnetki ei ole olnud, et midagi teisiti peaks olema, see on tugevate traditsioonidega.

Selleks ajaks, kui Sina koorijuhiks said, olid need traditsioonid juba välja kujuneneud. Kas Sa võtsid need kõik omaks või tekkis noore inimesena ka selline tunne, et teeks midagi teisiti, midagi uut?

Loomulikult võtsin ma mingis osas vana üle, aga kui miski ei meeldinud, siis seda ma ka ei teinud. Midagi otseselt vastu küll ei ole hakanud. Loomulik on see, et harjutus alustatakse ja lõpetatakse palvega, et lõpus lauldakse lõpulaul, mis liidab kokku. Ma pole kunagi mõelnud, et peaks midagi nüüd spetsiaalselt lõhkuma hakkama, midagi nii väga endast tooma. Kindlasti olen ma seal palju enesele märkamatult muutnud, aga see põhiraam on jäänud samaks. Vanasti, ma tean, peeti puudumiste ja kohalolemiste kohta päevikut. Praegu ma seda ei tee. Ma pean siiski südametunnistust selle töö aluseks.

Kindlasti on tolleaegsel ja praegusel kogudusel ka mingi vahe (peale maja vahetuse), kuid noore inimese tulek kogudusse on ikka üks - inimene tuleb, kogudus rõõmustab, aga uus on ikkagi uus...

Osa asju oli alguses üldse võõras. Mul puudusid ikka igasugused teadmised usuelu kohta. Ma mäletan, et kui laagris järgmisel hommikul, kui ma olin päästetud saanud, öeldi, et kaks inimest on oma elu Jumalale andnud, siis ma mõtlesin, et huvitav, kes see surnud on... Ja alles siis, kui meil paluti püsti tõusta, hakkas mul asi koitma.

Eks ma alguses käisin pühapäeviti teenistusel ja kuulsin ja õppisin üha juurde. See muutus nagu nii tavaliseks ning ei osanud midagi muud ette kujutada. Enne kogudusse tulekut olin ma kohutavalt tagasihoidlik ja alles koguduses avardus mu sõprusringkond. Kuigi minuealisi palju siis ei olnud. Ja seepärast ma vist tunnengi lähedust vanemate inimeastega - ma olen kasvanud nendega; samas sulan ma hästi ka noorte ja keskealiste sisse ning sellist barjääri kellegagi ei teki.

Sinu perspektiivid koorielule algaval aastal?

Terve suvi on olnud selline tunne, et midagi uut peab tulema. Tahaks segakoori ikkagi elama saada, et meeshääli tuleks juurde, siis saaks täiuslikumalt seda tööd teha. Praegu pean ma valima selle järgi, et meest osakaal väga suur ei oleks ja et laul selle alla nagu pidama ei jääks. Aga noortega - kõik on sellised iseseisvad juba, oma asjad ajada, oma elu vaja kujundama hakata - loodan ma teha ansambli. Ma tahaksin enda ümber koondada grupi, kellega ma saaksin võtta uue alguse, mitte enam vanast rasvast. Kuigi noortekoori koosseis on muutunud, on need viis aastat ikkagi läinud ühe hooga. Sooviksin teha tööd noortega, kes selle oma südame asjaks võtaksid ja ka iga kord kohal oleksid. Et see saaks mõnusaks musitseerimise kohaks. Ma tean, et paljud oskavad erinevaid pille ja neidki tahaks sinna kaasata. Ma muidugi ei tea veel täpselt, mis sellest välja tuleb...

Nagu eelpool mainitud, on Heli kahe toreda lapse ema ja seega ka kellegi abikaasa. Tiitu tunnevad kindlasti kõik koguduse kooride liikmed kui üsna muhedat meest,...ja rohkem temast nagu ei teagi.

No mina olen sündinud 26. novembril 1963. aastal Tallinnas. Kehrasse kolisime siis, kui olin 5-aastane. Ma olen päris vana juba ja eks ma olen tuntud rohkem koorijuhi mehena. Koguduse liige ma veel ei ole ja ei tea ka, kuidas sellega saab.

Kehra keskkooli lõpetasin 1984. aastal ja seejärel käisin Sidekoolis. Praegu töötan Tallinna Telefonivõrgus telefonide parandajana. Nii et olen koolis omandatud ametile truuks jäänud. (Tiidu töömajaks on see ilus maja Raekoja platsi lähedal ning tema tööpõlluks vanalinn.) Kõrgharidust pole omandanud ja tõenäoliselt ka ei omanda. Rohkem ei oskagi midagi öelda.

Kellelt oled pärinud oma naljasoone?

See ei ole päritud; lihtsalt, kui keegi hakkama ri saa, siis pean ise nalja viskama. (Heli lisab veel, et nende tutvuse alguses ei teadnud ta kunagi, kas Tiit teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Jutu sees tuleb veel välja, et Tiit helist palju staazikam kirikuskäija on. Keskkooli ajal olla ta Ilmo ja Velloga Olevistes noorteõhtutel käinud. Ise lööb ta selle peale käega ja ütleb, et see oli niiiiiiii ammu - enne sõjaväge.

Kuna Tiit endast eriti rääkida ei taha, siis küsin Taivo käest, milline issi on?

Hea, teeb nalja, toob iga päev muna (Kinderi üllatusmuna), k(K)aru.

Kuidas te tuttavaks saite?

Tiit: Heliga saime tuttavaks juhuslikult, kuna elasime ühes tänavas. See oli väga ammu. Vanusevahe on meil küllalt suur ja seetõttu ei saa arvata, et me oleks liivakastis palju koos mänginud. Kihlusime me igatahes 1992. aastal 6. juunil ja abiellusime sama aasta 17. juulil - sai nagu Helile sünnipäevakink tehtud.

Heli: Kui Tiit sõjaväest tuli, siis olid minu silmad kohe tema peal. Aga mina olin koguduse liige, tema mitte - see tekitas nagu ebakindlust. Ingmar tegi lõpuks meile asjad selgeks. Ma mäletan, et Kohilas oli Kurgede perepäev ja kuni selle ajani oli mulle see meie värk väga segane olnud - ma ei teadnud, mida teha. Ja siis Ingmar ütles, et õige on see, kellega sul rahu on. See oli minu jaoks otsustav.

Millal lapsed sündisid?

Tiit: Loogiliselt võttes ikka pärast pulmi. Esimene oli siis Taivo, kes sündis 2. septembril 1993. Siis oli natuke vahet ja siis sündis Anni (27. detsembril 1994). Rohkem lapsi pole.

Minu küsimusele, kas lapsed ka musikaalsed on, vastab Taivo lauluga:
Kõik minu pardikesed ujuvad vees,
Jalad on neil väljas ja pead on neil sees.
Musta peaga ussikene peitis ennast mudasse,
pardikesed tahavad ta otsida sealt ülesse.

Anni mängis juba enne klaveril oma versiooni koguduse lauliku laulude popurriist, mille ta on arvatavasti selgeks õppinud pühapäeviti teenistuse käigus, üldlaulude ajal, ema süles, klaveri taga istudes.

Neli aastat on Karud õnnelikus abielus olnud, Tiit käib tööl ja teenib raha, Heli kasvatab kodus lapsi. «Lapsi tahaks ikka mõned veel, kaks on vähe,» leiab Heli. Tiit on nurgas vakka. Üldse muidu üsna jutukas mees on täna kuidagi kidakeelne. Ehk on selles süüdi hiline õhtutund?

Minu viimane traditsiooniline küsimus - teie soov kogudusele?

Tiit: Kuulake ikka koorijuhi sõna!

Heli: Ärgem kartkem näidata oma armastust ligimese vastu ja säilitagem oma rõõm ka rasketes olukordades! Ning ärge kartke tulla segakoori laulma!

Karude kodus käis Eva Klemets

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 4