Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 5 - Saage tuttavaks

Koguduse leht 5: Arvelt ja Helmi Kaasma

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 5

Ma varem nagu kartsin Arveltit natuke - selline suur ja tõsine mees, kellel alati ka tõsine sõna. Kuid nagu rõhutas Inna oma intervjuus - ära kunagi vaata inimest tema välimuse järgi. Kaasmade juures sain ma käia kahel korral (esimene lint läks untsu) ning üha rohkem hakkas mulle koitma see Jumala armastus, mis nende südametes elab. Armastus elab! Koos saime palvetada ja mõlemal õhtul läksin ma koju koogikott kaenla all. Selle töö (intervjueerimise) teebki huvitavaks just see, et õpid inimesi tundma ka väljaspool kogudust.

Eakate inimestena on teil mõlemal juba oma ajalugu.

Arvelt: Iga inimese elulugu algab tema sünniga. Mina olen sündinud Saaremaal, Kaarma vallas, Õha külas 6. juunil 1931. aastal. Vanasti neid kuupäevi nii väga ei arvestatudki - öeldi lihtsalt, et sündis sõnnikuveo ajal. Sündisin usklike vanemate neljanda lapsena. Üks vendadest suri ära, aga ülejäänud elavad kõik tänaseni. Ja perekonnanimi oli meil hoopis Keller. Siis, kui see nimede eestistamine oli, vahetati ära Kaasmaks. Koolis käisin Eikla algkoolis, mis algul oli siis 6-klassiline, minu lõpetades 7-klassiline ning hiljem veel 8-klassiline. Oli sõjajärgne periood ja vanematel polnud võimalust mind edasi koolitada. Siis ma valisin kooli, kus oli riigi toitlustamine, riigi riietamine - tööstuskooli nr 11. See kestis kaks aastat ja peale seda tuli töötada sundkorras seal, kuhu saadetakse. Mind saadeti Narva.

Usuelust rääkides tuleb tagasi lapsepõlve minna. Usklikuks sain 7. aprillil 1944. aastal, kui Saaremaal oli suurim noorte ärkamine minu eluaja vältel. Hiljem sellist ärkamist ei ole kusagil mujal esinenud. Siis käidi koos mitte üks või kaks õhtut, vaid tulid vennad Hiiumaalt ja Saaremaalt ning evangeelseid koosolekuid peeti lausa paar nädalat järjest igal õhtul. Ühel sellisel kevadise sarja ajal läksin mina ka sinna. Olin 14-aastane ja üsna ulakas poiss. Läksime teiste poistega sinna vahtima, et kes tulevad ja mida tehakse. Tehti eestpalvele kutse, Jumala Vaim töötas kõvasti, aga mina olin nii paheline, et tõusin pingile püsti. Tahtsin nagu tähelepanu endale tõmmata, et ma nagu ei hooli millestki. Ja kui ma olin seal pingil niimoodi püsti, siis korraga Jumala Vaim tuli ja ütles: Mida sa teed?! Teised lähevad ja paluvad oma patud andeks ning mida teed sina! Kuidas ma sealt pingi pealt alla sain, seda ma ei mäleta, aga seda ma tean, et läksin rahva vahelt peaaegu roomates läbi kantsli ette, südames suur kisendamine - Jumal, anna mulle andeks! Korraga olin ma saanud patuseks. See patutundmine oli nii tugev, et seal ees oli üks suur nutukohisemine ja appihüüd Jumala poole. Kui mul endal siis süda korraga rõõmsaks läks ja ma teadsin, et minu patud on ka andeks antud ja ma koju läksin, siis kuu paistis heledalt ja ma tahtsin süleleda seda kuud. See oli mulle nii armas, see oli Jumala loodud, see oli minu kuu! Ja nii huvitavad ja armsad olid need algusepäevad. Nii õrn ja tundlik oli süda, et kõige väiksemgi sõnavääratus tõi hinge suure kahetsuse.

Siinkohal räägib Arvelt loo, kuidas loomad tahtsid sügisel orasesse minna ning tal kuidagi ei õnnestunud neid kinni pidada. Ja kui ta siis südametäiega hüüdis, et kuhu sa kurivaim lähed! Siis äkki oli ükskõik, kas loomad lähevad orasesse või ei. Suure jooksuga ruttas ta koju ja rääkis isale kogu loo ära. Sealsamas laskusid mõlemad põlvili ja palusid andeks keelevääratuse, loomad samal ajal rahulikult orasepõllul...

Ei olnud mingit kergekäelist võtmist, vaid Jumala kutse oli väga tõsine ja reaalne olnud. Ja nüüd olin ma seda kallist aaret hoidmas ja selle eest tuli võidelda. Koolis tuli taluda igasugust tagakiusu. Esimesed kolm kooliaastat olin küllaltki ükskõikne õppija, aga kui ma olin saanud usklikuks, hakkas mu õppeedukus väga tugevasti kasvama. Eelkõige selle pärast, et mul oli nüüd väga tõsine suhtumine ellu, õpingutesse ja Jumal õnnistas.

Ütlesid, et olid küll ulakas, aga kas usklike vanemate lapsena Sa pühapäevakoolis ei ole käinud?

Pühapäevakoolis olen ma käinud küll, aga väga vähe. Elasime palvelast kahe ja poole kilomeetri kaugusel teises külas, kuid lapsed jooksid ainult oma küla piires. Nii et ma sattusin sinna suhteliselt vähe. Aga ega meil sellist regulaarset pühapäevakooli nagu ei olnudki. See priikogudus oli kuidagi vähe organiseeritud, see oli rohkem impulsiivne rõõmuvendade kogudus. Mis puutub minu ulakusse, siis olin ma nagu kõik teised poisid, ehk natuke kangem. Olin selline põlvkondade vaheline poiss. Olid minust nooremad ja vanemad lapsed. Vanemad olid sunnitud olema juba heina- ja põllutööl, mina aga olin siis nende ülejäänute juht. Ma pidin kõike teadma, mis külas toimub, aga eks seal toimus mõnda niisugust asja, mis ei oleks ilma minuta üldse toimunud ja mis tõi mulle vahel triibulised ka.

Tagasi haridustee juurde. Tööstuskoolis oli siis sundsuunamine ja mind suunati Saaremaalt Eesti teise otsa - Narva saksa sõdurite vangilaagrisse. Seal me siis töötasime koos vangidega, mingit palka õieti ei saanud ja ma põgenesin ära. Redutasin igal pool, kuni kohus mu tagaselja õigeks mõistis. Olen ka leiba ja kopikaid kerjanud...

Siia räägib Arvelt ühe huvitava kogemuse. Oma redusoleku ajal sattus ta Türile, kust edasi Tallinnasse jõuda tahtis. Türi jaamas ta istus, kõht tühi ja rongini 12 tundi aega. Tuli üks vana inimene, võttis kotist leiba ja suitsuliha. Arvelt teeb pingil ruumi, et vanake sööma saaks hakata, endal kõht korisemas, aga vanake pakub kõike seda hoopis temale - täitsa võõrale inimesele. Samas võtab lahke inimene rahakotist viiskümmend rubla ja rongipileti Viljandisse - ise ütleb, et tal kellelegi pilet ostetud, aga see keegi tulemata jäänud, sõitku nüüd noormees rongis Viljandini ja sama rongiga tagasi, et mitte raudteejaama oodates külmetada... Koos sõidetakse vaikides Viljandini, kus Arvelt ja vanake viimaste seas väljuvad. Korraks pöördub noormees veel tagasi, et vaadata, kas midagi rongi ei jäänud. Ümber pöörates ei leia ta vanakest enam kusagilt. Nagu muinasjutt, kas pole? Aga just nii hoolitseb Jumal oma laste eest ka kõige ekstreemsemates olukordades. Meenub Eelija Piiblist, kellele Jumal kaarnatega toitu saatis. See vanake oli minu kaaren, lisab Arvelt, pisarad silmis.

Tööstuskoolis õppisin autolukksepaks, aga selle ameti peal olen ma ainult pool aastat teeninud. Olen pidanud lukksepa ametit, töötanud raadiotehases seadistajana, montaaitsehhis mõõteriistade valmistajana, elektrikuna, õmblusmasinate mehaanikuna aastakümneid, lihakombinaadis, paberitehases ja veel mõnes muus asutuses. Selleks andis palju muidugi ka see, et avanes võimalus jätkata haridusteed, kuigi kaheksateist aastat pärast kodukooli lõpetamist. Lõpetasin Kehras keskkooli ja samaaegselt ka meistritekooli, mis andis mulle õiguse töötada kas tsehhi juhatajana või osakonna meistrina.

Mis süsteemiga see keskkoolis käimine oli, kas nagu õhtukoolis?

See oli õhtukooli raames ja kuulus tolleaegse rahvamajanduse nõukogu juurde. Oli selline praktikutele mõeldud 3-aastane kool, kus antakse teoreetiline baas. Kõik eksamid sooritasime ja mul on vastavad tunnistusedki alles, sellega võisin ma ka palka pisut juurde saada. Enne oli töökategooria piiratud, aga kooli lõppedes sain seda tõsta.

Siis hakkasin Kehra Põrgupõhja rajooni maja ehitama. Aga et siiani jõuda, oli lapsepõlve vahepeal veel üks suur seiklus, mis ikka noori inimesi ees ootab - oma elukaaslase leidmine.

Arvelt ja Helmi on koos elanud juba peaaegu 46 aastat!
Helmi: Mina olen sündinud 3. augustil 1928. Alavere vallas, Rasivere külas. Meie peres olid ema, isa, 12-aastane vanem õde, 6-aastane keskmine õde, kes õnnetult surma sai (tulirelvaga), ning siis sündisin mina. Ema suri ka noorelt - 36-aastaselt ning ma jäin orvuks. Meie õega jäime isa juurde elama. Käisin Alavere algkoolis, mis asus 7 km kaugusel kodust. Vanemad olid mul tõsiusklikud vennastekoguduses Kose kiriku juures. Laupäeval lõpetas isa töö varakult ja pühendus Piibli lugemisele ja palvele, võttis nagu pühapäeva juba sisse. Isakodus pühapäeviti tööd ei tehtud ning ka minu praeguses kodus ei tehta. Pühapäeval oli samuti sõnalugemine ja laulmine. Ka mina põlvitasin ja laulsin koos isaga, tegin seda ise, isa ei sundinud. See oli nagu loomulik. Tema usuelu oli mulle väga eeskujuks. Kui ma nüüd võrdlen enda ja tema usuelu, siis minul jääb palju puudu. Kui isa oli halvatuna surivoodil, siis ühel päeval istusin tema voodiservale. Ta pani käe mu kaela ümber, surus mind oma rinnale ning palus, et Jeesus varjaks mind kõige kurja eest. Peale seda ei rääkinud ta kuni lahkumiseni ühtegi sõna. See palve saatis mind igal pool ja mul oli selge, et Jumal siiski on olemas. Ikka nagu üks hääl südames ütles, kui ma läksin peoõhtule, et see ei ole sinu koht. Päästetud sain 1950. aastal Oleviste kirikus. Aasta hiljem küsitlesid viis koguduse vanemat, kuidas on mul usuelu selge ning siis sain ma minna ka ristimisele. Oma abikaasaga sain tuttavaks töötades Tallinna paberivabrikus. Tema ütles, et ta on usklik ning et palvela on Luise tänaval. Läksin sinna, sest mu südames oli soov saada rahu oma südamesse; ja seda ma ka sain. Me tutvus Arveltiga süvenes ning me abiellusime.

Selle kohta lisab Arvelt, et tol ajal elas ta korteris ühe vanainimese juures. Üüri ei maksnud, aga oma palga andis korteri peremehele ning sai nii süüa. Siis leidis ta, et nii suure raha eest, kui tema peremehele andis, ta küll ei söönud ja et omanik ka ise end tema kulul toidab. Mõtles, et võtab parem naise, kes süüa teeb.

Kuidas Kehrasse sisse elasite?

Arvelt: Kehrasse tulles lülitusin ma nii ootamatult, kavatsemata, Kehra koguduse töösse. Kui ma esimesse piiblitundi tulin, oli parajasti ülemise toa remont ja vennad olid kõik seal üleval ametis. Vend Lepp tuli siis alla, nägi mind, küsis, kes ma olen ja kust ma tulen ning kui ma olin selle ära rääkinud, ütles ta, et täna õhtul pead sina meie kogudusele piiblitunni. Ja nii see piiblitund toimuski. Ma kõnelesin sellest, et Mina olen viinapuu ja teie olete viinapuu oksad.

Enne Kehrasse tulekut elasin ma kolm aastat Keilas ning seal hakkasin ma käima vaimulikus seminaris, mis toimus Tallinnas Kalju tänaval. See oli mõeldud 4-aastase seminarina, aga riigi kitsenduste tõttu lõppes selle töö enneaegu. Kehra kogudus valis mind hiljem diakoniks. Olen laulnud ka segakooris, ligi viisteist aastat olin ka koorivanem, aga nüüd olen koorilaulmisest ära jäänud. Ma ei ole nagu eriti laulumees, kuigi minu ema oli koguduse harmoonium ja klaver. Ilma temata koguduse laul jäigi nagu laulmata. Ma ei pea tegelikult eriti viisigi... Ja selline olen ma olnud kuni tänase päevani Kehra koguduse liige. Vahepeal olen olnud ka Sinise Risti (Luise tänava) koguduses, seejärel Olevistes, kui asusin Keila elama, olin Keila koguduse liige ja kui tulin Kehrasse elama, siis tulin ka oma paberitega Kehra kogudusse üle. Ma pean loomulikuks seda, et kus ma elan ja kus on tõsiusklikud inimesed, siis ma käin nendega koos, töötan nendega koos. Me oleme ju ühe Taevaisa lapsed, üks perekond. Meil ei ole vaja olla raudselt mingis koguduses kinni. Oluline on see, et inimesel oleks tõsine usk südames, tõsine armastus kõigi Jumala laste vastu ja seda Jumal on armust ka kinkinud.

Lastest räägib Helmi: Meile sündis kaks poega - Heino ja Taavi ning tütar Taimi, kes aga lahkus surma läbi 3-aastaselt. Pojad on mõlemad usklikud. Taavi sai päästetud 10-aastaselt, Heino 15-aastaselt. Koos Arveltiga oleme siis siin Kehras elanud, koos koorilaulus käinud, koos tunnistanud.

Kas oli raske kasvatada poisse, et neist tuleksid korralikud kristlased?

Taavi oli väga tasakaalukas poiss ja ei rutanud otsuste tegemisega. Tema tuli täiesti omal algatusel Jumala juurde, et tahtis uut aastat alustada koos Jeesusega. Vanem poeg käis ise noortekooris laulmas ja oli üldse väga tugev suhtleja.

Kas teil kunagi pole tulnud mõttesse kooris laulmist jätkata?

Helmi: Mina jäin tervise tõttu ära. Hakkasid korduma häälepaelte põletikud ja arst soovitas mitte laulda, sest võib häälest üldse ilma jääda. Aga olin südamest kurb, et ma pidin ära jääma. Nüüd ei ole enam häält ega tervist, et käia.

Arvelt: Seda ma ei rääkinud, et viis aastat tegime me pasunakoori, saatsime üldlaule, käisime ka matustel ja oma lõbuks mängisime. Siis jäi asi katki. Koorilaulus ei saa tervise pärast käia.

Kas koguduses on vanade ja noorte probleem?

Arvelt: Ma leian, et kõik need arusaamatused erinevate põlvkondade vahel (siis noored ja vanad) on teise- ja kolmandajärgulised. Vanu ja noori justkui eraldaks see, et ühed leiavad, et võib nii ja naa. Nüüd on nagu seda kitsast väravat laiemaks tehtud, et rohkem maailmale sarnanedes inimesi püüda. Aga vanad leiavad, et meie asi on ainult evangeeliumi maailmale kuulutada. Olla usklik on nii tõsine asi, et igasugune naljategemine, nagu Piibel ütleb, jäägu teist ära. Hoiduge kõigest, mis ka näib kuri.

Aeg diakonina?

Selles diakoniametis olen olnud juba mitukümmend aastat ja on tulnud olla väljas pea iga pühapäev. Nüüd vanaduses olen jäänud rohkem kõrvale. Ja ega need vanad enam palju sõna ei võtagi. On tulnud noored inimesed, uued tuuled, aga nende uute tuultega on tulnud kaasa ka küllalt palju muret, sest seda tõsidust ja seda muret, jumalakartuse suurust, mis oli minu nooruses, tänapäeval enam ei ole. Kuigi on väga tublid ja haritud energilised noored, on toodud kaasa harjumusi, mis vanadele pisut muret teevad. Aga nüüd on avanenud võimalus käia vanadega koos vanas palvelas, mis mingil määral kompenseerib seda, mida vahest noortekoosolekutel vajaka jääb.

Nüüd käite vanadega vanas palvelas kaks korda kuus koos. Kas uude majja tulekut elasite ka raskesti üle?

Arvelt: Minu arvamus oli igatahes see, et meie seda maja ei vajanud. Ruumidega ei ole me midagi võitnud - koosoleku saal on kehvem kui enne, võlgadesse oleme ka sattunud. Ma jään selle juurde, et vana arm ei roosteta.

Kas uue majaga seoses midagi positiivset ei ole?

No ruume on rohkesti, noortel on võimalusi tegutseda. Mina ei ole enam noor ja ma ei tea, mida nad ka teevad. Võib olla on nad väga aktiivsed, aga minu silm ei ulata seda nägema, kõrv kuulma ja seetõttu ma väga lähedalt ei tea, mis seal uues majas tehakse.

Ees on volikogu valimised ja ka kogudusest kandideerivad Alland ning Tiina. Mida sellest arvate?

Liiga palju võetakse endale kohustusi. Inimene ei ole ju lõputu nagu kummipael, et venib ja venib. Inimese võimetel on piir, üliinimesi ei ole. Olla kogudusevanem, Misjonikooli juhataja ja veel kandideerida - see on ju püüda kolmel toolil istuda. Kusagilt peab puudu jääma. Ka suure pere kõrvalt kandideerida ei ole normaalne. Nõukogude naine pidi olema suur ja võimas, mitte kodu, vaid ühiskonnakeskne. Ja nüüd ongi nii, et kodu ei ole enam see pühapaik. See on nõukogude pärand.

Taavi kandideeris eelmistel valimistel?

No tema tuli ka ära, sest ega tema häält ei kuuldud. Ka üksik vastuhääl ei muuda midagi. Nagu Riigikokku viidi hommikupalvused sisse, aga mis seal siis tegema hakati! Ometi olid seal ka kirikuõpetajad. Meie sõnast ei muutu midagi...

Teie soov kogudusele?

Helmi: Minu vaimulik soov kogudusele on, et me armastuses teeniksime Jumalat kõiges puhtast südamest.

Arvelt: See on kirjakohas 1Kr 3:10-15 ja lisaks Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees? Ja kõikide vanainimeste nimel lisame veel, et iga koguduse vana liige ootab oma pastori külaskäiku, mis aga venib ja venib...

Kaasmade pool käis Eva Klemets

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 5