Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 5 - Koguduse vanemast ajaloost

Koguduse leht 5: Koguduse vanemast ajaloost

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 5

1932. aastal tuli koguduse rõõmuks Narvast tagasi perekond Märtmaa, kes kohe asusid ka koguduses jumalariigi töösse. Sama aasta suvel peeti 17-19. juunil Kehras Eesti Baptisti Liidu aastakonverents, mis möödus ilusasti. Samal aastal algas Märtmaa tööd keelpillikooriga.

1933. valiti vend Märtmaa koguduse kutsetööliseks. Sama aasta evangeeliumi nädalal tuli palju noori usule. Hiljem nad ühinesid kogudusega ristimises - 27 liiget. Noored hakkasid kooris laulma. Koor suurenes 45-liikmeliseks ja oli võimeline ette kandma mitmeid suurvorme. Sõjaväest tuli tagasi H. Tuulik, kelle algatusel asutati 8-liikmeline mandoliinikoor. 16. detsembril ordineeris K. Kaups Karl Märtmaa koguduse kutsetööliseks.

1936. aastal korraldati Allika palvelas 3-kuuline koorijuhtide ja pühapäevakooli juhtide kursused. Kehrast võttis sellelt kursustelt osa K. Märtmaa ja H. Tuulik. 1939. korraldati Kehras Tallinna ringkonna noorte kevadpäevad. Sügava mulje jätsid O. Tärgi ja E. Männi kõned kogudusele. 1940. aasta jaanipäeval tähistati 40. aastat palvela avamisest ja 50 a. usulise töö algusest. Juubelipidustused möödusid vaikselt, sest õhus oli juba sõjahõngu tunda. Kogudusele osteti harmoonium.

1941. aasta algas rahulikult. Jumalateenistusi peeti igal pühapäeval palvelas ja neljapäeva õhtuti talutubades. 21. juunil külastas Kehrat Tallinna Kalju koguduse laulu ja keelpillikoor. Oli ilus õnnistatud päev. Samal päeval algas ka II maailmasõda. 2. juulil mobiliseeriti kooriliige Martin Malm. 22. juulil mobiliseeriti veel vennad Heino Tuulik, Arnold Rebase, Aleksander Piirfeldt ja Arnold Altsepp. Palvelasse pandi elama vene sõjamehed. 22. augustil jätsid vene väed Kehra maha, asemele tulid sakslased. Kogudus töötas edasi, aga laulukooris oli meestest suur puudus.

1944. aasta algas mureliku südamega, sest sõjamürin lähenes jällegi Eestile. Sõjaärevust sai tunda ka Kehra koguduse ja alevi elu. Jumalateenistusi peeti siiski edasi. Sügisel tulid sõjateelt tagasi vennad H. Tuulik, A. Altsepp, Martin Malm ja A. Piirfelt, kes oli aga selle aja jooksul kaotanud oma usuelu. Arnold Rebase suri aga Arhangelski oblastis.

16. november kujunes kogudusele raskeks, sest palvela põles maha. Õnnetuse põhjus on teadmata. Koosolekute pidamiskohtadeks registreeriti Aasa, Mihkli, Loovälja ja Nalgi talud. Peamiseks kooskäimise kohaks sai Aasa talu. Kadunuks oli jäänud veel üks vend, nimelt Heldur Tooming, kes mobiliseeriti saksa sõjaväkke.

1946. aastal tehti kogudusele ettepanek, kas palvela taastada või maha lõhkuda. Otsustati siiski palvela taastada. 1947. aasta algas tavaliselt, siiski oli valus, et puudus palvela. Aga nõupidamised ja palved aitasid kaasa, selleks et kevade poole talve sõideti metsa palke maha võtma, mis H. Tuulik oli oma sõjamehefondist kinkinud. Esimene voor metsa oli 12 hobust regedega. Palgid veeti saeveskisse, kus nad mõõtude järgi saeti ja hiljem virnastati kuivama. Ehitustööd algasid kevadel. Tööde juhatajaks valiti H. Tuulik. Kõige sagedamini olid abiks ehitustöödel vennad M. Malm, J. Tooming, J. Lepp ja Lillemets. Sügisel jõuti maja katuse alla. Suureks abiks olid vennad Toomet ja Märtmaa. Ka õed aitasid jõudumööda kaasa. 1948. aastal tehti palvela juures sisetöid - uksed-aknad, pingid. Vaimulik töö kulges rahulikult. Kogudus astus uude aastasse lootusega avada uus palvela.

1949. aastal tabas kogudust raske aeg. V. Toometi ja J. Küttmaa perekonnad küüditati Siberisse - vennad olid olnud ka palvela ehitamisel abilisteks. Jumala abiga võidi 13. novembril siiski avada uus palvela. Õnnistustalituse pidasid vennad Lipstok ja Levindato. Oli palju külalisi. Laulis laiendatud koorikoosseis. Edaspidiseks jäi välja ehitada majahoidja korter. Nii lõppes see aasta suure tänutundega Issanda ees.

1950 - 1959. lõpetati palvela juures majahoidja korteri väljaehitamine. Kõigil aastatel tähistati palvela taastamise aastapäevi. 1954. aastal tähistati A. Tetermanni 100. juubelit. 1955. tähistati vendade Sillami ja Schmeidti 100. juubelit. 1957. siirdus H.Tooming Järva-Jaani koguduse vanemaks. 14. juunil 1959. a. valiti K. Märtmaa kogudusevanemaks. Ka nendel aastatel kulges vaimulik töö koguduses rahulikult. Tegutses koor ja tähistati pidulikke sündmusi.

1960. aasta algas vend Märtmaa poolt koostatud teema kõnedega. 28. veebruaril 1960. aastal tähistati pidulikult Händeli 275 sünniaastapäeva. Koori poolt kanti ette mitmed osad Messiasest. Saateks esinesid Oleviste koguduse keelpillimängijad ja V. Linask harmooniumil. See oli suurim ettekanne, mis Kehras tehtud. Jaanipäeval tähistati koguduse 60. juubelit. 1961. aasta algas palvenädalaga, teemaks Valmistamine. 1962. aasta algas samuti palvenädalaga. Jätkati temaatiliste õhtutega - Jumal ja Tema olemasolu, Piibel. 25. märtsil 1962. aastal korraldati Fanny Grosby õhtu. 1963. aasta algas samuti palvenädalaga. Peale Moskva kongressi oktoobris avanesid mitmed uues töövõimalused koguduses. 1964. aastal tähistati Eesti Baptismi 80. juubelit ja Kehra koguduse 75. juubelit (priikoguduse töö algusest). 1965. sügisel tegi K. Märtmaa kogudusele teatavaks, et tahab loobuda koguduse vanema tööst seoses tervise halvenemisega. Koguduse juhatus tegi H. Toomingale ettepaneku tulla tagasi Kehra koguduse vanemaks. 2. oktoobril 1966. valiti H. Tooming pastoriks ja 13. novembril - taastamisaastapäeval - andis K. Märtmaa ameti üle. 1969. aasta 6. veebruaril lahkus igavikku vend Jõeste. Ta maeti Raasikule, matusetalituse pidas vend Sildos.

Neljas kogudusevanem Karl Märtmaa

Karl Märtmaa, endise nimega Märtmann, sündis 8. detsembril 1895. Rosina vallas, Tartumaal, isa Aleksandri ja ema Mari neljanda pojana, peale tema oli veel tütar Jenni. Isa oli puusepp, kuid kurt. Varsti tulid nad Tartumaalt Kehrasse elama.

Kuna nende majanduslik olukord oli raske, tuli siin elada üürilistena peremeeste saunades. Juhtus õnnetus - isa, ainus perekonna toitja, jäi rongi alla, jättes lese üksi viie alaealise lapsega. Ema oli usklik ja pani ka viletsuses oma lootuse Jumalale. 7-aastaselt läks Karl võõraste juurde karja. See ei olnud kerge nii väikesele mehele. Varsti tulid kooliaastad, neid ei olnud aga palju - ainult kolm talve. Muuseas oli siis koolmeistriks tulevane loodusteadlane doktor Gustav Vilbaste, kellega nad jäid sõpradeks kuni elu lõpuni. Teadusejanu oli noorel Karlil suur ja ta püüdis seda rahuldada iseseisvalt, lugedes ja uurides palju kogu oma eluaja, kogudes elutarkuse kõrval ka palju vajalikku kirjatarkust. Suuremaks sirgudes tuli hakata juba taludes tööpoisiks.

Siis läks Karlil korda õppida Tallinnas puutööd ning sealt siirdus tagasi ema juurde, kes oli vahepeal võetud koguduse majahoidjaks ning elas üleval korteris. Karl hakkas tööle Kehras ja selle ümbruses. Varsti sai ka Karl usklikuks - 15. veebruaril 1914. - ja ristiti sama aasta 22. augustil Tõnu Peipmanni poolt.

Puhkes I maailmasõda. Tuli ka Karlil selga tõmmata kroonukuub ja astuda sõjatulle. Sõja lõppedes, läbi tohutute raskuste ja vintsutuste tuli ta koju, kandes kogu tee kaasas oma kallist aaret - viiulit. Vahepeal oli ema jõudnud igavikku. Nüüd tuli hakata elu üles ehitama.

Ta abiellus Elisabeth Sillamiga, rajades ilusa kodu, Aaviku. Nende elu rikastus ühe tütre ja kahe pojaga, kelledele võimaldasid kesk- ja kõrghariduse. Karl töötas ikka edasi ehitusalal kuni asus tööle raudteele remonditööliseks, kus teenis välja oma vanaduspensioni. Viimased aastad töötas veel Tallinnas valveteenistuses. 33 aastat kestis Elisabethi ja Karli abielu, siis surm viis ära Elisabethi paremasse kodusse. Uuesti abiellus Karl Elviine Kant'iga. Kõigis oma tööülesannetes oli ta väga kohusetruu ja täpne. Tema silm nõudis töös ilu ja vastupidavust.

Koguduses olnud 58 aastat. Selle aja sees laulnud ja mänginud kooris 56 aastat, esmalt tellot, siis viiulit. Oli Lehtse ja Kohtla-Järve koguduste hooldajaks, kui seal puudus koguduse vanem. Viimase sõja ajal teenis ka Tapa kogudust. Õppis jutlustajate seminaris Keilas. Kehra koguduses on olnud laulukoori ja keelpillikoori juhiks, koorivanemaks, pühapäevakooli rühmajuhatajaks, abijutlustajaks, kutsetööliseks, diakoniks, kirjatoimetajaks, revisjonikomisjoni liikmeks, koguduse notariaalvolinikuks. Kehra koguduse presbüteriks oli 1959-1966. Peale selle oli koguduse nõukogu liige kuni surmani. Peale venna Jõeste ülesütlemist kogudusevanema kohalt tegi koguduse nõukogu K. Märtmaale ettepaneku lubada end valida Kehra koguduse presbüteriks. Paarinädalase kaalumise järel andis Märtmaa jaatava vastuse ja ta valiti koguduse poolt 14. juunil 1959. Kehra koguduse vanemaks. Ametisse õnnistamine toimus pidulikul jumalateenistusel 25. oktoobril 1959. J. Lipstoki ja E. Heinla poolt. Pidulik ameti üleandmine V. Jõeste poolt ja K. Märtmaa vastuvõtmine oli liigutav ja haarav silmapilk.

Vaimulikus töös oli ta väga hoolas ja kohusetruu. Oli sirgjooneline, nõudlik pühitsuses. Tundis põhjalikult Piiblit. Omal ajal pidas piiblikursusi oma koguduse vendadele ja pühapäevakooli töötajatele. Ei unustanud ka koguduse vanu. Ka viimasel ajal käis ta neid külastamas ja leiba murdmas. Vend Karl Märtmaa tohtis viia koguduse 80. juubeliaastasse. K. Märtmaa teatas presbüteri ametisse astudes kohe, et ta laseb ennast valida ainult ajutiselt sellele kohale, kuni leitakse vastav noorem mees. 1972. aasta 25. septembri varahommikul oma kodus astus ta üle igavikuläve, istudes köögilaua taga, Piibel oli tema ees. Sügavas leinas mälestame sind, sinu töö on tehtud, sa oled teinud, mis oled võinud, õiguse ja võidukroon on sulle valmis pandud. Tohime kohata sind suurel hommikul, sõnas koguduse nimel J. Lepp. Ärasaatmine toimus kodust ja palvelast. Ta maeti Harju-Jaani uuele kalmistule oma abikaasa Elisabethi kõrvale rohkearvuliste leinajate ja laulukoori saatel.

Jätkub

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 5