Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 6 - Saage tuttavaks: Taavi ja Helve Kaasma

Koguduse leht 6 : Saage tuttavaks: Taavi ja Helve Kaasma

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6

Kas sina ootad Jeesust?

Noorte Kaasmade peres on perekonna peaks ikka tugevam pool, Taavi. Ise leiavad mõlemad, et kui vaja niisama juttu rääkida või esineda, siis on aktiivsem pool Helve (kuigi suurema rahva ees vajub ära, enda sõnutsi), asjalikke asju ajab ikka Taavi.

Taavi: Sündinud 24. detsembril 1962 Kehras. Lõpetanud Kehra Keskkooli 1981. aastal Samal aastal astus TPI (praegune TTÜ) ehitusteaduskonda.
Abiellus 28.juunil 1986 Helve Lindheinaga.
Töötanud projekteerijana ja ehitusnõunikuna Kehra Linnavalitsuses.
Praegune töökoht AS Alfa Laval, müügiinsener.
Päästetud sai 24. detsembril 1972, koguduse liige aastast 1979.
Tegevused koguduses: diakon, kammerkoori liige, juhatuseliige.

See, et olen jõululaupäeval sündinud, on nagu natuke perekonna viga ka. Nii mõnigi lähem sugulane on samuti jõululaps. Lapsepõlv oli väga rahulik. Sai eramajas kasvatud ja naabrilastega mängitud. Lasteaias pole käinud.

Vennaga olite üsna erinevad? Kuulsin seda Taavi ema ja isa käest eelmist intervjuud tehes.

Jah, alates sellest, et vanusevahe on peaaegu kümme aastat. Kui mina hakkasin millestki taipama või kuskil kaasa rääkima, siis läks tema sõjaväkke. Kui tagasi tuli, hakkas oma elu elama. Kahjuks on meil üsna vähe ühist lapsepõlve olnud.

Ülikooli sai mindud pinginaabriga peamiselt selle pärast, et sõjaväest pääseda.

Ja ongi siiani sõjaväes käimata?

Jah. Sõjaväelaagris sai kohustuslikud poolteist kuud käidud. Kolm korda on kordusõppustele kutsutud, aga olen ära pääsenud. Viimane kord oli siis, kui mehi Tshernobõli katastroofi tagajärgi likvideerima viidi. Mul on kahju meestest, kelle elu see ära rikkus. Jumal oli tol korral küll imeliselt mind varjamas ja pääsesin ka sellest kitsikusest. TPI-s olime viimane kursus, keda ei võetud pärast sisseastumiseksameid või esimest kursust ära ja esimene lend, kes pärast lõpetamist minema ei pidanud.

Oled jõulude ajal kaks korda sündinud?

Oma otsuse Kristuse kasuks tegin kümnendal sünnipäeval. See oli nagu kolmekordselt tähtis sündmus - jõulud, minu päris sünnipäev ja uuestisünni päev. 17-aastaselt mind ristiti Aasal. Kaua aega olin Kehra koguduses ainus noor. Pühapäevakooli ja noortetööd sel ajal koguduses polnud.

Isa on Sul pärit Saaremaalt ja nüüd on vend sinna tagasi siirdunud. Mis Sind Kehras hoiab?

Võiks ju öelda, et elu pole mujale viinud ja ise ka ei ole minema hakanud. Vennas on kutsunud küll. Ju ta ikka oleks läinud ka, kui mina poleks keelanud, lisab Helve)

Helve: Sündis 3. septembril 1960 Paides. Päästetud sai 1973. aasta jaanuaris. 1978 lõpetas Paides keskkooli. Samal aastal astus TPI õhtuses osakonnas tööstust ja tsiviilehitust õppima.
Abiellus 28. juunil 1986 Taavi Kaasmaga
Töötanud Ehituskomitees ja Eesti Projektis.
Praegune töökoht: Kehra Linna Lasteaed, kasvataja.
Kehra koguduse liige aastast 1986, enne olin Paide Baptistikoguduses.
Tegevused koguduses: kammerkoori liige, naistetöö kaasalööja.

Ma olen kolmest õest keskmine. Olin õdedest kõige seltsivam ja rõõmsameelne. Mul oli palju sõbrannasid. Paraku katkesid paljud sõprussidemed selle tõttu, et olin kristlikust perekonnast. Jagasin oma teadmisi ja veendumusi ka oma sõbrannadele, nende vanematele see aga alati ei meeldinud. Pärast päästetud saamist oli mul veelgi suurem soov neile kõike rääkida, palvetasin nende pärast.

Sündisid siis kristlikus peres?

Ema oli kristlane. Koos käisime igal pühapäeval koosolekul. Sel ajal pühapäevakoole ei olnud. Isa suhtus kõigesse väga soosivalt ja tuli nii mõnelegi üritusele kaasa. Meil oli üsna palju noori - tegutses ka väike ansambel, jõuludeks ja emadepäevaks sai õpitud ühte-teist. Ema oli küll baptisti koguduse liige, aga kodule lähemal oli metodisti kogudus ja talvel me käisime viimases rohkem. Eriti aktiivne aeg oli siis, kui Olav Pärnamets oli metodisti koguduse pastor. Siis tehti salaja pühapäevakooli. Ma pöördusin ka metodisti koguduses. Oli evangeelne nädal ning vanema õega läksime eestpalvele. Tundsin Jumala kutset kohe esimesel õhtul, aga ma pelgasin teiste ette minna. Õhtul koju minnes süda valutas. Ka teisel õhtul ei julgenud ma ette minna. Õnneks anti võimalus pärast koosolekut tagaruumis palvetada, läksime õega mõlemad. Sain nii rõõmsaks, et võisin lausa hüpates koju minna.

Pärast keskkooli tahtsin minna ülikooli ehitusökonoomikat õppima, konkursiga jäin välja. Õhtuses osakonnas sain võimaluse õppida tööstus- ja tsiviilehitust. Ülikooli kõrvalt käisin ka tööl ning kerge see ei olnud. Lõpetamata jäigi. Tegelikult ma ei viitsinud oodata, selgitab Taavi.

Kuidas siis kaks noort kokku said?

Helve: Kalju koguduses. Käisin Tallinnas elades seal. Kalju koguduses oli aktiivne noortetöö, laulsin noortekooris, olid laagrid, ühised jaanituled, käisime mitmes kohas üle Eestimaa laulmas.

Taavi: See oli selline juhus, et osa Kohila rahvast käis Kalju koguduses noorte piiblitundides. Ja Aade käis ka seal. Noh, Riho tahtis seal käia Aadet piilumas, aga üksi oli imelik minna ja ma läksin siis kaasa. Seal me esmakordselt kohtusime, vahetasime üle laua pilke, aga sinna see asi jäi. Teine kohtumine oli selline, et Helvel oli mingit konspekti vaja, mis juhtus minu käes olema.

Helve: Olid teatud loengud, kus ma ei olnud tihti käinud ja Taavi ka ei olnud seal käinud. Läksin ühelt poisilt konspekti küsima, tema selle kellelegi Taavile välja laenanud. Ja sealt me siis suhtlema hakkasime. Eks mulle vist meeldis, et oli selline inimene, kes aitab mõne asja ära teha...

Taavi: Siis hakkas tõusva tihedusega neid kohtumisi olema, aga läks veel kaks aastat, enne kui kihlusime. Samal aastal ka abiellusime. Pulmad toimusid kaks päeva pärast ülikooli lõpetamist - kaks tõsist asja korraga jutti aetud.

Helve: Laulatus oli Olevistes ja paari pani meid Jüri Puusaag.

Elama asuti Kehrasse Taavi vanemate juurde. Esimene laps - Hanna-Emilia sündis 1988. aastal, Taaniel 1990. aastal.

Taavi: Enne Taanieli sündi kolisime Tallinnasse, Koplisse. Kolm aastat elasime seal - just sel ajal, kui olid need tühjad letid, talongid ja järjekorrad. Helve kahe lapsega võitles päeval siis saia ja leiva pärast. Mul on ikka kange naine.

Helve: Meil oli selline hästi äge naabrimees, kes kakles teinekord oma rahvusest inimestega. Aga hommikuti, kui ma järjekorda läksin, ütles ta alati, et sa seisid siin minu juures, tule siia. Aga üldiselt oli rahulik aeg, kui võrrelda sellega, mida Koplist ikka räägiti.

Taaviga olid lood hoopis naljakad - kui Kehras elati, käis ta Tallinnas tööl, kui Tallinna mindi, siis mõne aja pärast hakkas Kehras (alevivalitsuses) tööl käima. Umbes neli aastat tagasi saadi korter Kehrasse, aga alates eelmise aasta detsembrist käib Taavi jälle Tallinnas tööl...

Kas Tallinnas ei elanud kuhugi kogudusse sisse?

Taavi: Me ei võtnudki endale sellist plaani. Ikka igal pühapäeval püüdsime Kehras käia.

Helve: Siit tuleb jälle välja see, kes on perekonna pea. Tuhkagi ei tulnud Taavi minu järgi näiteks Kalju kogudusse - tõmbas aga naise ka Kehrasse. Kehrasse tulek ei olnud kerge, sest Kalju kogudusse jäi maha palju sõpru, hea osadus. Aga ma mõtlesin, et minu äratulek Kalju kogudusest ei tekitaks seal auku, küll aga Taavi äratulek Kehrast.

Poliitikast me täna ei räägi. Aga koguduse tööst küll. Teil mõlemal on koguduses oma roll - küll laulukooris, naiste osaduses, diakonina, juhatuse liikmena...

Taavi: Oli selline aeg, kus taheti vastu võtta seadus, et koguduses võivad kõnelda ainult koguduse vanem ja diakonid. Ja et seda legaalset kõnelejate ja töötegijate ringi laiendada, tehti mulle ja Rihole ka ettepanek diakonikohuseid täitma hakata. Niiöelda sekretäri tööd sai juhatuses ka üksjagu tehtud ja mingi aja olin majandusjuhataja. Kahes laulukooris ka käisin, siis aga ei jaksanud niipalju, segakoorist tulime ära ja nüüd on põhiline kammerkoor.

Helve: Naistetöös ma peaaegu enam ei osalegi... Ma küll üritasin seda asja käima vedada. Üksvahe me käisime koos laupäeviti, siis paljudele see aeg ei sobinud. Hakkasime kolmapäeviti käima. Tegime väheke näputööd ja rääkisime juttu. Nüüd on asi soiku jäänud. Rootsi sõpruskogudus arvab aga, et meil töö käib kõvasti ja aitavad meid ikka (häbi meile!). Aga mingi suur organiseerija ma ei ole ja kui suuremale ringile on midagi vaja rääkida, siis vajun ära.

Sinust saaks hea lastetöötaja. See oli nüüd küll kohatu arvamus, see, et Helve lastega töötab tuli alles küsimise ajal meelde...

Jah, ma töötan nendega piisavalt, ülepäeviti. Kogu aeg keegi räägib ja üsna häälekalt. Pidevalt seletad, õpetad, manitsed... Kuid ega ma ei nurise. Lapsed on siiski toredad, vahetud, siirad. Tegelikult on nad väga omaseks ja lähedaseks saanud.

Praegu Helve täiendab ennast erialaliselt ning kui tal õnnestub veel paar eksamit ja arvestust ära teha, siis peaks ta saama kõrgema haridusega kasvataja paberi. Lehe ilmumise ajaks peaks see juba käes olema.

Praegu ehitatakse Põrgupõhja linnaossa maja, mille valmimisaeg esialgu väga ebamäärane on. Kuid ega seda pole seatud ka elu eesmärgiks ning ühtegi pühapäeva pole selleks ohverdatud. Pühapäeviti käiakse ainult nädala jooksul tehtud tööd vaatamas.

Kuna see intervjuu ilmub koguduse jõulunumbris, siis teie esimesed mälestused seoses jõuludega?

Taavi: Ma ei teagi, mida rohkem ootasin, kas jõule või oma sünnipäeva, aga jõuluvana käis ja kingitusi tõi ka. Alguses oli mul mitu salmi peas, hiljem ainult üks - ehk selle pärast hiljem see jõulumees enam tulla ei tahtnud. Veel on meeles koguduse ühised jõulupuud - mind pandi barjääri taha tooli peale ja sealt lugesin siis oma luuletust. Loomulikult on veel see, et jõuludel sain päästetud.

Helve: Ma tean, et ma ei kartnud jõuluvana. Vanema õega hakkasime salmi enne lugema, kui jõuluvana üldse tuppagi sai. Igal aastal oli ka kingikotis midagi, enamus on ununenud. Meelde on jäänud ühed punased hernekommid ja plekist auto - vist sellepärast, et tavaliselt tüdrukutega peredesse autosid ei sattunud.

Kirikus käisime ka, kuigi õpetajad olid tihti kontrollimas. Igal aastal leidis ema mõne vabanduse, et koolist puududa kas siis jõululaupäeval või esimesel jõulupühal. Mulle need keelatud jõulud meeldisid, puudus suur väline sära, seda enam oli sisemist rõõmu ja sära.

Teie jõulusoov või -tervitus kogudusele..

Tervitaks kõiki vanu, kes ei pääse kodust liikuma. Sooviks, et jõulurahu võiks selle kommertslikkuse alt välja tulla ja et kunagi saaks taas koos kogudusega jõuluõhtul koos istuda ning ühist jõuluosadust tunda.

Mida tahate öelda kogudusele?

Manitsema ei hakka, sest siis peaks iseendast alustama. Kui lausa näpuga järge ajada, siis paljud asjad võiks muidugi teisiti olla...

Lapsed on üks oluline osa perekonnast ning et mina ainult ema-isaga vestlen, püüavad nad seda mulle teavitada. Tuleb välja, et Hanna-Emiliale ei meeldi koolis käia, aga klaverit õpib ta küll meelsasti - järeldan seda suure innuga mängitud klaveripalast. Taaniel ei taha leppida ema väitega, et ta lasteaias lõuna ajal magab ning rõhutab seda, et kodus on ikka kõige parem. Hanna-Emilia pealekäimisel räägib Helve ühe loo sellest ajast, kui elati veel Taavi vanemate juures. Tüdruk oli ukse taga olevad sahtlid välja tõmmanud ning nii end tuppa kinni pannud. Tükk aega pidi vanaisa ahjuroobiga surkima, et sahtlid ukse eest ära saada ning lapsuke tervelt välja tuua.

Kaasmade juures käis Eva Klemets.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6