Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 6 - Mälestuskilde jõuludest: Heldur Tooming

Koguduse leht 6 : Mälestuskilde jõuludest meenutab Heldur Tooming

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6

Jõulud Esimesed jõulud minu elus olid 1926. aastal. Olin siis seitsme ja poole kuu vanune poiss. Millegipärast on isa ja ema mind jalutuskäigule kaasa võtnud ning sellest on ka foto säilinud. Loomulikult ei mäleta ma nendest jõuludest midagi.

1932. aasta jõuludest on mulle juba rohkem mälestusi. Sama aasta suvel valmis suur sild Jägala jõel ning Kehra palvelas toimus Baptistiliidu aastakonverents. Samuti ühines ristimise läbi Kehra Kogudusega kolmteist uut liiget. Narvast saabus tagasi vend Karl Märtmaa ning koguduses algas innukas pühapäevakooli töö.

Jõuludeks valmistusime suure hoolega - õppisime piiblisalme ja luuletusi. Kord kvartalis tegi pühapäevakool tagasivaate jumalateenistuse, milleks korrati kõik õpitu ning esitati siis kogudusele.

Jõuluteenistus oli 25. detsembril. Väljas läks varakult pimedaks ning seetõttu alustasime jumalateenistusega kell neli pärastlõunal, seda juhatas vend Märtmaa. Esimeseks üldlauluks lauldi koraal Nüüd paistab meile kaunisti see jõulutäht nii selgesti. Peale avasõna ja laulu süüdati küünlad. Järgneva üldlaulu ajal kogunesime meie, pühapäevakooli lapsed, saali. Rivistusime saali ette kahte ritta, meid oli umbes kakskümmend. Esitasime jutustuse jõuluvalgusest, mis koosnes erinevatest Piiblisalmidest, igal lapsel oli öelda oma salm. Ma näen teda aga mitte nüüd, ma silmitsen teda aga mitte ligidalt. Jaakobist tõuseb täht, Iisraelist tõuseb valitsuskepp. Selline oli minu salm. Mäletan, et seisin esimeses reas ja minu kõrval seisis Aino Põldsaar. Peale seda laulsime ning mõned lapsed lugesid luuletusi.

Kui koguduse koor oli laulmas, juhtus midagi, mis vapustas meid kõiki. Minu vanaema, kes istus saali kõige tagumises pingis, varises ühtäkki kokku. Jumalateenistus oli häiritud. Ta kanti palvela tagatuppa, kus ta mõne aja pärast igavikku lahkus. See on kurb ja samas ilus mälestus - minna otse jõulujumalateenistuselt Taevaisa koju. Teenistuse lõpu salmiread - jõuluvalgus ei kustu, vaid jääb meie juurde igas olukorras - jäid meid vaikselt koduteel saatma.

Järgmise suvel sain endale väikese õe ja nüüd kaldus ülekaal tüdrukute poolele, kuna õdesid oli kaks, vendi aga mul polnud. Eks nad siis suuremaks kasvades kiusasid ka, kuid vanemate ära olles jäeti mind nende eest hoidma ja hoolitsema. Pikematel õhtutel, kui ema-isa lauluharjutustel käisid, hoidis meid üks tore naabritädi Leena. Tema abikaasa hukkus Esimeses Maailmasõjas ning kodus kasvatas ta üksinda oma poega. Leena armastas väga lapsi ja koguduse liikmena arvas lapsehoidmise töö kasulikuks ning toredaks teenimisvõimaluseks. Tal oli üks eriline and ja oskus muuta laste elu pidulikuks. Eriliselt on meelde jäänud erinevad tähtpäevad. Siis valmistas ta väga lihtsatest ja käepärastest esemetest kaunistusi ning kingitusi. Oma sünnipäevaks sain kaks vahvat kaltsunukku, kes said nimeks Tiit ja Ein.

Jõulude saabudes ei saanud ka meie oma toredat tädi unustada. Ladusime kelgule ema kaasaantud vorsti, sülti, jõulusaia ja väikese kuusegi vedasime läbi lume tädi Leena ukse taha, seda üle andes saime jõulurõõmu valmistada. Sageli käisime külas vanu ja haigeid inimesi vaatamas ning esitasime neile oma selgeks õpitud luuletusi.

Kui jõululaupäeval ja esimesel pühal olime kodus ning käisime palvelas, siis teisel ja kolmandal (sellel ajal peeti kolm jõulupüha) pühal sõitsime reega vanaisale-vanaemale külla. Meie hobustel küll kuljuseid ei olnud, sellele vaatamata tundus kõik väga pidulikuna.

Jõuluvanade traditsiooni meie kodus polnud, kingitused osteti jõulupuu alla ning jagati sealt. Pakid olid tagasihoidlikud ja kodused.

Tõelist jõulurõõmu mõistsin 1938. aastal, kui Jeesusele oma südame andsin ja Ta isiklikus päästjaks vastu võtsin. Sellel aja ilmus ka pühapäevakooli leht Väikesed tähed ning selle jõulukuu lisalehest on mulle eriliselt südamesse jäänud luuletus Maria hällilaul, millele vormisin hiljem oma esimese viisikatsetuse. Ma ei osanud siis arvatagi, et samadele värsiridadele on Marje Sink juba väga kauni jõuluviisi sepistanud.

Ka ühe teise jõululauluga on seotud mälestus. 1965. aastal, kui oma perega Järva-Jaanis elasime, saatis minu õde Hiiumaalt jõulukaardi, millel olid järgmised read:

Ära uksi lukku pane,
lase jõulusära tuleb,
minu maja valgustab.

    Ära oma kambrit sule,
    süüta küünal, las ta põleb,
    sinu hinge soojendab.

Ära südant lukku pane,
palu jõululast - ta tuleb,
sinu elu õnnistab.

Justkui iseenesest hakkas sõnadele meloodia moodustuma. Seda meloodiat ümisedes valmis laul, mida püüdsime koos abikaasa Saara ja laste Tiina ja Heldiga (Vööbe oli laulmiseks veel liiga väike) laulda. Võtsin laulu lindile ning saimegi enda perele oma jõululaulu. Hiljem kirjutas koorijuht Anne Metsala laulu neljahäälseks ja see kanti noodistatuna laste jõululaulude raamatusse.

Soovin sulle, kallis lugeja, et sa jõulude tulekul oma koduuksi lukku ei paneks, et laseksid majja jõulusära ja valgust, et võiksid läita hinge soojendava küünla ning avada Jõululapsele oma südame.

          Maria hällilaul

Väljas on alanud jõuluöö.
Inglidki laskunud aknale
kuulama laulu, mis hõljub toas
uinutab lapsukest heinte peal maas.

     Oled veel väikene pesalind,
     ei nüüd veel mured need mulju sind,
     ülevalt jälgib ju Isa silm,
     võõras ja kauge on kuri maailm.

Ema nii laulab ja uinutab veel,
õnne ja õnnistust sooviks ta teel,
kuid ema süda ei aimagi vist -
pojakest ootab ees kannatus-rist.

Üles tähendas Jaanus Laagriküll

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6