Kristlus - kas igav, iganenud ja kasutu?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kasutatud materjal: Nicky Gumbel, Questions of Life

Paljud inimesed, kes tänapäeval kristluse suhtes ükskõiksed on või vastuväiteid esitavad, nimetavad peamiselt kolme asjaolu, mis neid häirivad. See oli mõned aastad tagasi, kui ma ka ise peaaegu täielikult neid vastuväiteid esitasin.

Kõigepealt öeldakse, et kristlus on igav. Vististi igaüks on vähemalt korra oma elus veetnud maailma kõige pikemad kaks tundi kusagil kirikus, kus teenistus ei taha ega taha lõppeda. Kui nad sealt pääsevad, siis nad mõtlevad, et taevas saab olema üks samasugune jumalateenistus, ainult et mitte kaks tundi pikk, vaid terve igaviku pikkune ja see saab olema kõige tüütavam kümme tuhat aastat, mis nad veedavad ning nad ei soovi mingil juhul taevasse pääseda.

Teiseks öeldakse, et kristlus pole tõde. Kui õppisin ülikoolis programmeerimist, siis olin kindel, et hea tahtmise korral suudan ma kõike kontrollida, kas see tõsi on ja kui ma seda kontrollida ei saa, siis ma seda ka tõena ei võta.

Kolmandaks öeldakse, et see on vanamoeline, iganenud ning see pole tänapäeva maailmas enam asjakohane. - Või kuidas saab miski, mis juhtus 2000 aastat tagasi kusagil Lähis-Idas, puudutada inimesi tänapäeva Eestis? Kui mu kristlastest sõbrad rääkisid minuga, pidasin ma neist sõpradena väga lugu, kuid panin imeks, miks nad oma aega niisuguse asjaga sisustavad, millel pole tänase päeva jaoks mingit tähendust.

Kui ma neid väiteid jagasin, siis oli see osaliselt minu probleem, sest ma polnud kunagi sügavamalt uurinud, mis see on, mida mu sõbrad nimetasid kristluseks. Ma ei vaevunud kunagi süvenema, mis oli nende inimeste usu sisu. Ma nägin pealispinda, pakendit ning otsustasin - ma ei vaja seda.

Nüüd tean, et kristlus on kaugel sellest, et olla tüütu, ekslik või ebaoluline. Vastupidi, olen veendunud, sest olen kogenud, et elu koos Kristusega on põnev, on tõeline, on rõõmus, on vajalik. Just nagu Jeesus isegi ütles: "Mina olen tee, tõde ja elu." (Jh 14:6)

Jumal on inimese loonud selleks, et inimene võiks elada koos Jumalaga. Ilma sellise vertikaalse suhteta on inimese elus alati midagi puudu. Meie elus võib olla paljutki, mida me naudime, kuid ilma Jumalata jääb midagi olulist puudu, nagu keegi on öelnud: jääb üks auk inimese hingesse, mida ei saa millegagi täita.

Paljud inimesed, kelle kohta igaüks ütleb, et neil pole siin maa peal puudust milleski, on tunnistanud palju sügavamatest vajadustest, kui suudavad anda jõukus, tunnustus, head sõbrad ning kena perekond. Paljudel on kulunud peaaegu terve elu, et otsida oma elu mõtet. Mõned nendest, nagu näiteks vene kirjanik Tolstoi, jõudsid äratundmisele, et neil puudus Kristus, mõned aga, nagu Queeni laulja Freddie Mercury, jäidki küsima: "Kas keegi ütleks, milleks me siis elame?"

Elu mõtte üle järelemõtlemine ning tõsiste küsimuste ees seismine puudutab ka tavalisi inimesi. Miks ma olen siia ilma sündinud? Mida ma peaksin siin saavutama? Kuhu lähen siit edasi? Need asjad ei tule meelde mitte suurest igavusest ja tegevusetusest, vaid tabavad ka täiesti tavalist töödrügavat inimest. Küsimusi elu mõtte kohta esitavad ka need, kellel pole suurt jõukust ega tunnustust, võib-olla isegi mitte sõpru ega perekonda. See küsimus on üldine ja vaevab kõiki inimesi ühel või teisel ajal, ühel või teisel viisil.

See peabki nii olema, sest Jumal on inimesed sellisteks loonud, et nad vajavad Teda. Inimene vajab suhet oma Loojaga, ent see suhe on paljudel inimestel puudu, rikutud või moonutatud. Inimesed ei tunne Jumalat, nad isegi ei tea, kuidas Jumalani jõuda. Proovitakse ühte teed ja teist teed, ent pinguta kuipalju tahes - see libiseb käest, selleni ei ulatu, tühimik jääb täitmata.

Sõna "religioon" tuleneb ladina keelest ning tähendab taasühendamist. Inimesed püüavad end Jumalaga taasühendada. Sedasama soovib tegelikult ka Jumal. Ta tahab oma inimesi tagasi. Aga mitte iga tee ei vii Jumala juurde. Sinna viib vaid see tee, mille teises otsas on Jumal. See on tee, mille Jumal on ise teinud.

Kristus on tee, mida mööda me saame minna Jumala juurde ja käia koos Jumalaga. See ei pruugi olla ilmtingimata kerge ja muretu, mõnikord võib see olla isegi raske, kuid kunagi pole see igav, tüütu. Sellel teel on õigus rahu ja rõõm!

Paljud inimesed väidavad, et nad pole kunagi olnud mures nende tõsiste küsimuste üle. Neil pole meeldegi tulnud neid asju küsida. Nad näivad olema üsna rahul oma eluga. Kas kristlus on vaid rahulolematutele?

Kui olin väike poiss, oli meil maal vana mustvalge telekas, mis siiski mingit pilti näitas. Elasime üsna Läti piiri ääres ja ainsad programmid, mida nägime, olid vene- ja lätikeelsed. Eesti kava nägi vaid väga ilusa ilmaga ja sedagi häguselt-häguselt. Siiski saime me midagi vaadata. Me olime selles paigas juba peaaegu aasta elanud ja olime rahul viletsa telepildiga, kui kord ühe klassivenna pool nägin, milline võiks ka meie teleka pilt olla. Ta elas tegelikult samas majas, ainult et nende teleka antenn oli kaks korda kõrgema masti otsas, sest nende isa oli osav meistrimees. Ka meie panime oma antenni kõrgemale ja siis saime teada, et eesti kava vaatamiseks on see vaja ka õigesse suunda keerata. Milline nauding oli siis telekat vaadata, kui pilt oli selge ja hääl puhas!

Inimeste elu ilma Kristuseta võib olla samuti nagu telekas ilma korraliku antennita. Kui sa pole paremat näinud, siis arvad, et käib küll. Kui sa näed, milline asi tegelikult võiks olla, siis sa enam viletsamaga ei rahuldu.

Jumal pakub meile täisväärtuslikku elu nagu mõnikord kaubahallis pakutakse uut toiduainet: "Tulge maitske, ja veenduge ise, et see on hea!" Kes ei ole kunagi maitsnud, see ka ei tea.

Mõnikord öeldakse nii: "Iga inimene peab millessegi uskuma. Ei olegi tähtis, millesse, peaasi et usk on siiras." Aga niimoodi võib siiralt täiesti valet uskudes teha palju kahju endale ja teistele. Sa võid täiesti siiralt uskudes, et võtad õiget ravimit, süüa sisse surma ning su usk ei päästa sind. Või äärmuslikum näide: Mehed nagu Hitler ja Stalin uskusid tõenäoliselt väga siiralt, et nad võitlevad õige asja eest, kuid tulemus tõi surma kümnetele miljonitele. Olen kuulnud, et kusagil Ameerikas on olemas Lameda Maa Eest Võitlemise Selts, kuhu kuulub kokku üle tuhande liikme. Nad usuvad, et maa on lame, mitte kerakujuline ning võitlevad oma usu eest meeleheitlikult. Kahjuks ei muuda nende usk tõsiasja, et maakera on ümmargune. Me peame leppima sellega, et meie uskumused on väärt niipalju, kui on tõene see asi, millesse me usume. Kui me usume asja, mis ei ole tegelikult tõene, siis olgem oma usus nii siirad või fanaatilised, kui tahame - meie usk ei muuda reaalsust ja me jääme varem või hiljem häbisse.

Ma olen kuulnud sageli öeldavat, et kristlus, see on võib-olla suurepärane asi, aga see on sulle. Mulle see ei sobi, mulle on ilmselt midagi muud... Aga siin on üks loogikaviga. Kui kristlus on tõsi, siis on see äärmiselt oluline nii sulle kui mulle ja kõigile täna siin. Kui see ei ole tõsi, siis see ei ole ka mulle ega kellelegi hea, vaid me oleksime siis kõige õnnetumad inimesed, maa peal. Kristlus on nii põhimõtteline väide, et see ei saa olla oluline ühtedele ja mitteoluline teistele. C. S. Lewis on seda öelnud nii: "Kristlus on väide, mis juhul kui see on vale, ei oma mitte mingit tähtsust; juhul, kui see on õige, siis see on absoluutselt tähtis. See ei saa olla "üsna tähtis"."

Kas kristluse väited on tõesed? Jeesus ütles: "Mina olen tõde." Kas seda väidet saab millegagi kinnitada? Saab, ja me tegeleme sellega kursuse jooksul pikemalt. Kristluse keskseks väiteks on Jeesuse Kristuse ülestõusmine surnuist. Jeesuse Kristuse elu, ristisurm ja ülestõusmine on ajalooliselt paremini kinnitatud, kui ükski teine isik või sündmus tolleaegses Rooma keisririigis. Piibel on ajaloolise dokumendina kaugelt paremini kinnitust leidnud, kui ükski antiikajal kirjutatud teos. Meie järgnevates loengutes toome selle kohta ka konkreetseid näiteid.

Aga mitte üksnes selles pole asi, et kristlus vastab tõele intellektuaalses mõttes, vaid see vastab tõele ka eksperimentaalses mõttes. Toon näite: Kui ma oleksin enne, kui tutvusin oma abikaasa Airiniga, võinud lugeda raamatut temast, oleksin ehk arvanud - jaa, ta on tore tüdruk, ma sooviksin temaga abielluda. On tohutu vahe minu intellektuaalseil teadmistel, et ta on tore tüdruk ja sellel teadmisel, mis mul on nüüd, kui ma olen olnud temaga abielus mitu aastat. Sa võid inimese kohta väga palju teada, temast üksnes raamatust lugedes, kuid see pole võrreldav sellega, kui sa teda isiklikult palju aastaid tunned.

Ma tunnen Kristust nüüd umbes sama kaua aega, kui oma abikaasat. See on kogemus ja ma võin öelda, et Kristus on tõde.

***

Olin harjunud endast arvama, et ma olen üks tore poiss. Ma polnud panka röövinud ega autosid ärandanud ega isegi kedagi tõsisemalt löönud - nii kõhetu nagu ma olen. Alles siis, kui ma nägin oma elu Kristuse valguses, hakkasin mõistma, et ka minu elus on palju asju väga valesti.

Kõik inimesed on loodud Jumala kuju järgi ning seepärast on igas inimeses midagi väga üllast, ülevat. Kuid me oleme ühtlasi patu poolt rikutud, vastuhakkamine, mässumeelsus, õelusest ajendatud mõtted, sõnad ja teodki - me leiame neid enda juures. Vene kirjamees Solenitsõn, kellel oleks nii mõndagi öelda hea ja kurja kohta, kirjutas, et rindejoon hea ja kurja vahel läheb läbi iga inimese enda südame seest...

Me vajame kõik andestust ning Kristus on see, kes meile seda pakub. Üks humanist nimega Marghanita Laski esines kord teledebatis koos ühe kristlasega. Seal esitas ta hämmastava väite: "Mind teeb kristlaste juures kõige enam kadedaks andeksandmine." Ta lisas üsna pateetiliselt: "Minul pole kedagi, kes mulle andestaks."

See, mida Jeesus tegi, kui Teda risti löödi ja surmati, oli tehtud meie eest. Ta suri, et meie ei peaks surema oma pattude palgaks, Ta suri meie eest. Seepärast võib Ta ka öelda sulle, et mina olen elu!

31. juulil 1991 tähistati ühte märkimisväärset sündmust. 1941. aasta juuli viimasel päeval üürgas Auschwitzi koonduslaagri sireen selle märgiks, et üks vang oli kuidagi põgenema pääsenud. Selle karistuseks pidid kümme tema kaaslast surema - julma ja pikaldasse näljasurma, maetuna selleks spetsiaalselt ehitatud betoonpunkrisse. Terve päeva oli kogu laager pinges, seistes päikese käes ülesrivistatult, oodates, kuni sakslasest komandant koos oma Gestapo abilisega valis küllaltki meelevaldselt kümmet surmaminejat. Kui komandant osutas ühele mehele, kelle nimi oli Francis Gajowniczek, karjatas see meeleheitel: "Mu naine ja mu kallid lapsed!" Kohe astus rivist välja ka üks kõhetu sell aukuvajunud silmade ja imekombel terveksjäänud traatraamis ümarprillidega ning võttis mütsi peast. "Mida see poola siga tahab?" küsis komandant. "Ma olen preester. Ma tahan surra selle mehe asemel. Ma olen vana, temal on naine ja lapsed, mul pole midagi," ütles isa Maximilian Kolbe. "Olgu, läheb," mühatas komandant ja astus edasi.

Sel õhtul viidi preester koos üheksa teise mehega näljutuspunkrisse. Tavaliselt rebisid sinna mõistetud mehed üksteist mõne päeva jooksul nälja pärast ribadeks ja tugevamad sõid nõrgemaid nagu kannibalid. Mitte aga seekord. Mehed lamasid alasti betoonil, palvetasid ja laulsid vaimulikke laule. Kaks nädalat hiljem oli preester ning kolm meest veel elus, punkrit aga vajati juba uute karistatute jaoks, nad tiriti välja. 14. augustil surmati täiesti teadvusel olev 47-aastane isa Maximilian Kolbe fenoolisüstiga.

10. oktoobril 1982. toodi isa Maximiliani tegu taas päevavalgele. Püha Peetruse väljakul Roomas seisis 150000 inimese ees Francis Gajowniczek, tema naine, tema lapsed ja lapselapsed. Ühe inimese surma läbi olid pääsenud paljud. Paavst ütles oma kõnes: "See oli võit põlguse ja vihkamise üle inimeses, võit, nagu selle tõi meile Jeesus Kristus."

Jeesuse surm oli seda võidukam, kuna Ta ei surnud mitte üksnes ühe inimese eest, vaid kõigi - ka meist igaühe eest. Kui sina või mina oleks olnud maailmas ainukesed, küll Jeesus oleks ka siis meie eest surnud, et kõrvaldada meie süü. Kui süü on kõrvaldatud, siis on meie päralt uus elu.

Kuid Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid Jumal äratas Tema ka surnuist üles. See oli Jumala võit surma üle. Igaüks meie seast võib asuda võitja poolele. Igaüks meist võib julgelt vastu astuda surmale. Surm on tõsiasi, mis igaühe ees seisab. Kummalised on katsed, millega püütakse kuidagi seda vältida.

Alates 60-test aastatest on mitmed miljonärid lasknud enne surma oma keha külmutada, lootuses, et kui tulevikus meditsiin leiab lahenduse haigusele, mis neid hauda pidi viima, sulatatakse nad jälle üles ja nad elavad igavesti. Uuem tehnoloogia pakub raha kokkuhoiu mõttes võimaluse külmutada vaid aju...

Selline võitlus surmaga on absurdne ning tegelikult mittevajalik. Jeesus on tulnud, et anda meile igavene elu. Meie elu siin maa peal on suhteliselt lühike, igavene elu on aga pikk. Igavese elu mõte pole üksnes see, et see on ajaliselt väga pikk (igavene), vaid veelgi olulisem on see, et see on uut sorti elu. Igavene elu on see, kui me tunneme Jumalat ja Jeesust Kristust (Jh 17:3). Jeesus ei tõotanud kellelegi imekerget elu, kuid Ta tõotas elu, mis on täis elu! (Jh 10:10).

See uus elu võib alata niipea, kui keegi võtab vastu Jeesuse Kristuse. See uus elu on nii hea, nii täiuslik, nii võimas, nii uus. Kui sa tuled, siis saad uuendatud, sa ei kujuta ettegi, mis sind ootab ja mina ei tea kõike rääkida, mida Jumal on sinu jaoks plaaninud. Sõltumata sellest, millised on sinu kokkupuuted kogudusega, inimestega, kes end kristlasteks on nimetanud, kinnitan ma sulle, et elu Kristusega pole tüütav, mingil juhul pole see igav, võlts, teesklev, näida püüdev, vaid see on tõeline elu.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee