Jutlus: Süües rooga, mida Jeesus sõi

Roog, mida Jeesus sõi

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Katkend Marc A. Dupont' raamatust The Elijah Years

	Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks! Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui nisuiva ei kuku mullasse ja ei sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis kannab ta palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, aga kes oma elu vihkab siin maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
	Jeesus rääkis need sõnad teadmisega, et üsna pea võetakse Ta kinni, Teda pekstakse, mõnitatakse ja lüüakse risti nii nende inimeste eest, kes juba olid Teda hüljanud kui ka nende eest, kes seda tulevikus teevad. Kui Ta Ketsemani aias võitles oma inimlike soovidega, siis otsustavaks jäi ikkagi see, et Ta soovis kõige enam teha seda, mis on Jumalale meelepärane. Tema elu ja tegevust motiveeris Tema armastus Isa vastu ja Tema igatsus olla kuulekas oma Isale.
	Tänasel päeval oleme me ajas, kus meie Taevane Isa valmistab meid kogudust, ette lahinguks. Jumala pühade Kapten räägib meiega, oma lastega, ja kutsub meid osalema oma armee moodustamisel samamoodi, nagu Ta andis Joosuale ülistamise strateegia, et võita Jeeriko linn (Jo 5:13-15).
	See viis ja moodus, kuidas Jumal oma lõpuaja kogudust üles ehitab, saab olema prohvetlik. Selle all pean ma silmas seda, et kogudus, kes varem tegutses toetudes inimlikule tarkusele, hakkab nüüd tegutsema toetudes tarkusele, mis tuleb Jumala sõnade tähelepanemisest ja nendele kuuletumisest. Ja see ei saa olema kerge asi, sest Jumala kord on tihtipeale vastandlik meie arusaamisele ja tarkusele. See on niiviisi sellepärast, et Jumala teed on kõrgemad, kui meie teed ja Tema mõtted on kõrgemad, kui meie mõtted (Js 55:8). Liigagi harva saame me aru sellest, et jumalakartus on tarkuse algus.
	Paljudele kirikujuhtidele saavad 90-ndad aastad olema tohutu murrangu ajaks, sest nõnda nagu Jeesus puhastas templi, saab Jumal ka meid puhastama, et me oleksime tõelised palvekojad. Meie töö kaudu saavutatud ohvritele, mida me kirikusse toome, ei hakata enam omistama mingit erilist väärtust. See ei peaks meis tekitama hämmeldust, kuna paljud meie seast teavad Saamueli sõnu kuningas Saulile: «Sest sõnakuulmine on parem kui ohver (1Sm 15:22).
	Aga kas me tegelikult mõistame tõeliselt selle tulevase murrangu mõju meie suhetele Jumal Isaga? Piiblis on väga erilised tõotused nende jaoks, kes lõpuni ustavaks jäävad. Matteuse 25. peatükis, tähendamissõnas talentidest, tõstab Jeesus esile ühe väga huvitava mõtte sellest, kuidas isand tasub sõnakuulmise eest. Kahele sulasele, kes olid kasutanud nende kätte usaldatud talente, ei usaldatud enam mitte ainult veelgi rohkemat, vaid nendel lubati minna oma Issanda rõõmusse. Nad võisid jagada Issanda rõõmu mitte sellepärast, mida nad olid saavutanud, vaid sellepärast, et nad olid sõnakuulelikud ja ustavad.
Kust on pärit meie roog?	Johannese evangeeliumi neljandas peatükis näeme, et jüngrid tulid linnast tagasi toiduga, aga Jeesus ütleb neile, et Tal on rooga, millest nemad ei tea. Kui nad siis segadusse sattusid, ütles Jeesus neile: «Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud (Jh 4:34). Ta rääkis jüngritele sellest, millest Ta elas ja mis teda toitis.
	Küsimus, mis meile esitatakse, kõlab seega: «Millest toitume meie?» On üpris tavapärane, kui kuuleme selliseid sõnu nagu «Ma elan, et austada Issandat Jeesust» või «Mul on käsk Jumalalt, et ma kuulutaksin evangeeliumi kõigile rahvastele». Kuni teatud piirideni kõlavad need seisukohad üsna vaimulikult eriti veel siis, kui selleks on toodud suuri ohvreid. Aga küsimus on: Miks me teeme seda, mida me teeme?
	See küsimus on tähtis, kuna Issand Jeesus sõelub meie südameid praegusel ajal palju tihedamini, kui kunagi varem. Kui me tahame, et Jumala teod nähtavalt kasvaks meie elus, siis peavad meie südamed lõplikult ja täielikult puhastatud saama. Südamepuhtus on tähtis, sest ainult puhtad südamelt saavad näha Jumalat. On tõesti võimalik oma tasu juba siin maailmas maiste väärtuste näol kätte saada, aga kohtumõistmisel pühade üle kõigest ilma jääda.
	Puhtaid südamelt kritiseerib kõige rohkem kogudus ise. Kui üks naine pesi ja võidis Jeesuse jalgu kalli salviga, olid jüngrid selle üle väga kriitilised, sest salvi eest oleks võinud ju saada hulga raha vaeste jaoks. Teise külje pealt vaadates on jumalateenistuse vajadused nagu vaeste inimeste vajadused alati aktuaalsed ja olemas ning Jumal kahtlemata tahab, et me edastaksime maailmale Tema armastust ja kaastunnet praktilisel viisil. Aga niipalju kui asi puutub Jumalasse, siis ei ole kõige tähtsam mitte meie heategevus, vaid esmalt meie armastus Jumala vastu.
	Meie armastussuhe Jumalaga peaks olema tõukejõuks meie elus ja sellest armastussuhtest ilmneb ja tuleb esile Jumala täiuslik tahe. Sellest peaksime me juhinduma ja rahulduma.
	Alles hiljuti, kui vaatasin vilksamisi üle, mis telekanalitel näidatakse, sattusin ma ühele hästituntud showle, mis räägib ühest tuntud pastorist ja õpetajast. Ta tegi lõplikke ettevalmistusi selleks, et läbi viia vaimuliku sõjapidamise konverents, mille teemaks oleks palve ühe teatud linna eest. Väga teatraalsel ja dramaatilisel kombel väitis ta, et Jumal lõi tema naise ja teda just selleks, et läbi viia selline missioon lõpuajal.
	Muidugi on Jumal andnud head teod, et me neis käiksime, aga Ta ei loonud meid sel eesmärgil. Ta lõi meid selleks, et võiksime Teda tunda ja olla armastatud Tema poolt. Jumal on meie sisse asetanud igatsuse, mida ei või rahuldada ja täita mitte miski muu, kui vaid Jumal ise. Jeesus mitte ei räägi elust, vaid Tema ise on meie elu; ja isegi mitte head teod nii vajalikud ja kasulikud kui nad ka ei ole ei saa asendada Jumalat.
Mitte ükspäinis leivast	Ilma salgamata võin ütelda, et meie läänemaailma inimeste arusaam Jumalast ja Piiblist on läbi põimunud meie kultuuri materialistlike väärtushinnangutega. Me toitume arvudest, välisest edust ja inimeste tunnustusest. Jeesus ütles aga väga ühemõtteliselt, et: «Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand! ei saa taevariiki, vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Mitmed ütlevad minule sel päeval: Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole eales teid tundnud, taganege minust te ülekohtutegijad.»
	«Ülekohtutegijad» ei viita siin mitte patustele inimestele, vaid neile, kes harrastavad nõndanimetatud kristuseteenimist, ilma et neil oleks Jumalaga lähedast suhet. See, kas tervenemised ja vabanemised aset leiavad, ei omagi enam erilist tähtsust. Selle peatüki kaudu näitab meile Jeesus, milline on tõeline prohvetlik teenistus ja huvitav on see, et Ta ei räägi mitte midagi prohveti ilmeksimatuse ja täpsuse kohta. Tema mõte on see, et välised ja nähtavad asjad ei määra midagi meie edus taevariigis, sest Jumal näeb ka seda, mis peitub seespool inimese välist kesta.
	Küsimus seisneb tegelikult selles, mida Jumal tegelikult ootab meilt, kui me Teda teenime. Ma mitte ei püüa siinjuures kuidagi ära kustutada või peita meie läbikukkumisi, laiskust ja lonkavat jumalateenistust, vaid ma tahan öelda, et edu mõõtmine ainult numbrite ja suuruse mõõdupulgaga võib osutuda väga ohtlikuks, kui mitte isegi kuratlikuks. Varem või hiljem peame mõistma seda, mida Taavet mõistis: see tõeline ohver, mida Jumal meilt ootab, ei ole mitte raha, aeg või materiaalne panus Tema riiki. Jumal igatseb tõde meie sisimas ja see tõde on Jeesus.
	Kui me püüame evangeeliumi mõista, kasutades sealjuures vaid kultuuripärast mõtlemisviisi, siis on kristluse eesmärk kahanenud ei vähemale kui sellele, et me püüame «luua» endale sobivat «taevast» või positsiooni jumalateenimises. Taevas on meile siis otsekui kodu või härrastemaja ja teenistus on nagu positsioon või tiitel. Vastavalt sellistele tõekspidamistele töötame me vaid selleks, et saada raha, et omandada ja omada asju, kuna meie kultuuris mõõdetakse edu selle järgi, kui palju on sul isiklikku võimu, ja selle järgi, kui palju ning kuivõrd väärtuslikke asju sa omad.
	Probleem on selles, et kui me ei koge Jumala Isa südant, siis meie isikut ja kindlustunnet jäävad ikkagi kontrollima asjad, mida me suudame saavutada, ehitada ja võita. Sellise mõtlemisviisi alusel muutub meie väärtushinnangutes üpris vähe. Me ise arvame, et oleme toonud suuri muutusi eetika ja moraali valdkonda, kuid ise tegutseme ikkagi väärtushinnangute süsteemis, kus parem on suurem ja suurem on parem ning mida rohkem, seda uhkem.
	Jeesus, õpetades tähendamissõnadega, ütles: «Sest seal kus on su varandus, seal on ka su süda» (Mt 6:21). See väljend peab kristlase jaoks paika nii kujundlikult kui ka sõna otseses mõttes. Selle tõe asemel võib meile mõju avaldada hoopiski maailmalikkuse kasvav mõju ning meie kavatsused on siis rajatud sellele, mida suudame saavutada selmet koondada oma tähelepanu asjadele ja väärtustele, mida Jumal kõige enam hindab meie südamed.
	Kuigi me püüame kõigest jõust Jumalat teenida, võime me siiski jääda ignorandiks selle suhtes, mida Jumal meile öelda tahab. Kui meie südamed on kogu meie jumalateenistuses ja ristiusu asjades suunatud millelegi muule kui Jumalale, siis järgneb sellele ükskord vaimulik kuulmisvõimetus. Siis hakkame üksteiselt küsima. «Kuule, mis Jumal sellest arvab?» Me räägime headest asjadest, mis sünnivad, kuid väga harva mainime midagi selle kohta, mida Jumal meile tegelikult räägib. Ja mis veel hullem mõnikord ei saagi me tuhkagi aru sellest, mis Jumalal mõttes ja teoksil.
	Lõpliku analüüsi tulemusena saame ütelda, et meie motiivide kujunemise protsess peab muutuma, kui me tahame oma eludes edasi minna nii, et saaksime osa Püha Vaimu väljavalamistest.
	Kuna Jumal on armuline alandlikele, siis muutuvad meie motiivid vaid juhul, kui allutame endid tõeliselt ja täielikult Jumala ainuvalitsusele. Selline eneseallutamine on elutähtis, kuna paljud maailma valdkonnad on juba sisenemas Jumala suurima mõjukusega liikumiste aegadesse.
	Jumala suurima mõjukusega liikumise ajad on ajad, mil Jumal ootab meilt vähe tööd, erinevalt eelnenud aegadest, kus oli vaja palju tööd, et omada kasvõi ühte väikest lõikust. See sarnaneb olukorrale, kus Iisraeli rahval ei olnud kõrberännaku ajal teistkordselt vett 4Ms 20. Esimesel korral ei näinud Mooses palju vaeva Jumal käskis tal vaid oma kepiga kaljut lüüa. Aga teisel korral, mil Iisraeli rahval oli suurem ilmutus Jumalast, oli inimese pingutuste jaoks veelgi vähem ruumi. Jumal käskis Moosesel vaid kaljule rääkida. Ignoreerides Jumalat otsustas Mooses tegutseda traditsiooni järgides ning ta lõi kaljut jällegi kepiga. Jumal mõistis seepeale Moosese üle kohut ega lubanud tal siseneda tõotatud maale.
	Jumala kutse on see, et me usuksime Temasse ja elaksime igast sõnast, mis väljub Tema suust.
Tulles Jeesuse laua osadusse	Ilmutuse raamatu kolmandas peatükis sümboliseerib Laodikea kogudus tänapäeva kogudust lõpuaja kogudust. Me kaldume olema pigem leiged kui tulised, pigem uhked ja upsakad kui alandlikud ja kaastundlikud. Meie Issand ja meie armastav Isa aga igatseb meid üles õhutada, et oleksime tulised. Tõeline küte selle tule jaoks on lähedus Jumalaga. Jeesus lõpetab Laodikea koguduse noomimise üleskutsega: «Vaata, ma seisan ukse taga ja koputan: kui keegi mu häält kuuleb ja ukse avab, selle juurde ma lähen sisse ja söön õhtust ühes temaga ja tema minuga.» (Ilm 3:20)
	Tänapäeva kristlikele juhtidele ei piisa ainult sellest teadmisest, et oleme prohvetlikus ajastus. Prohveteeringute kuulmine ei ole piisav. See ajastu ei ole mitte üksnes prohvetite ajastu, vaid prohvetliku koguduse ajastu. Hakkavad täituma need viimse aja sündmused, millest räägib Joel: «Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi! Ja neil päevil ma valan oma Vaimu ka sulaste ja ümmardajate peale» (Jl 3:1-2).
	Piiblis on näide sellest, kus juhid olid kutsutud istuma ja sööma Jumala ligiolus. Nende söömaaegade ajal oli menüüs põhiroaks ilmutus. 2Ms 24:9-11 ütleb:
	Seejärel läksid Mooses, Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend Iisraeli vanemaist üles ja nad nägid Iisraeli Jumalat: Tema jalge all oli otsekui safiiridest põrand otsekui taevas ise oma selguses! Aga Ta ei tõstnud oma kätt Iisraeli laste ülemate vastu, vaid need võisid Jumalat vaadata ning süüa ja juua.
	Sauli kui Iisraeli kuninga valitsemislugu algas ka sellega, et ta istus maha söömaajale koos prohvet Saamueliga. Jeesus rääkis oma jüngreile, et Ta on kaua igatsenud süüa paasatalle koos nendega. Mis see siis on, mida neil söömaaegadel serveeritakse?
	See Püha Vaimu väljavalamine mis tulemas on, ei ole mitte üksnes Jumala väe või võidmise vabastamine; see on Jumala ilmutatud ligiolu meie juures Immaanuel. Ja kui Tema lähedalolu meie eludes ja koosviibimistes kasvab, siis üks esimesi tõelisi vilju saab olema alandlikkus, ja seda eriti juhtide hulgas. Minu sõber Hans Lundahl, on Rootsis õpetaja ning tema ütleb, et alandlikkus tähendab seda, et oled paindlik. Me peame olema paindlikud kuni selle punktini, kuhu soovime endid allutada ja me peame hülgama ka oma plaanid ning tegema Jumala tahet selle asemel, et käia oma eelarvamuste ja traditsioonide rada.
Käies Jumalaga	Nii Mooses kui ka Joosua kogesid oma eludes sedasorti tähtsat pöördepunkti paindliku alandlikkuse näol. Nad mõlemad kogesid seda siis, kui neil oli vahetu kontakt Jumalaga. Nad tulid arusaamisele, et Jumal on tõesti võrratu Jumal ja et Jumal soovib asju teha nii, nagu Tema neid õigena näeb. Üks asi, mida Mooses ja Joosua mõlemad kogesid, oli see, et Jumal käskis neil jalatsid jalast ära võtta, kuna nad seisid pühal paigal Jumala ligiolus (2Ms 3 ja Jh 5).
	Üks põhjus, miks Jumal Moosesel ja Joosual jalatsid ära käskis võtta, oli see, et Ta tahtis, et nad puhkaksid ja tunneksid end vabalt Tema ligiolus. Samamoodi, nagu üleskutses Laodikea kogudusele, käskis Jumal ka Moosesel ja Joosual enesega koos maha istuda ja mõnusalt koos aega veeta.
	Jumal soovib, et me õpiksime Temaga suhtlema ja nautima Tema kohalolu. Taavet ütleb: «Sina annad mulle teada elu teeraja; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes igaveseks» (Ps 16:11). See ongi mõte, mida Jeesus silmas pidas, kui Ta ütles, et meid peaks hüütama «palvekojaks».
	Pühakirjas sümboliseerivad jalad tihtipeale sõnumi edasiviimist. Efesose kogudusele soovitas Paulus, et neil oleks kingadeks jalas valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks. Enne seda ütleb Jesaja: Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet ja ütleb Siionile: «Sinu Jumal on Kuningas» (Js 52:7).
	Ma usun, et see safiiridest sillutis, mida Iisraeli rahva vanemad nägid 2Ms 24. peatükis, on see «pühaduse maantee», millest kõneleb Js 35. Jesaja ütles, et rumaladki, kes seal jalutavad, ei kaota teed silmist. Ja nüüd, Jeesus ütles jüngritele, et «teie olete juba puhtad selle Sõna pärast, mis teile on räägitud.» Aga ikkagi oli veel üks ala, mis nõudis puhastust jüngrite jalad. Suurel õhtusöömaajal kummardas Jeesus, võttis rätiku ja hakkas jüngrite jalgu pesema. Kui Peetrus palus, et tal ka pea ja käed pestaks, vastas Jeesus: «See, kes on juba pestud, vajab vaid veel, et jalad pestaks.»
	Nii nagu jüngrid, oleme ka meie puhtad sellepärast, et me kuulsime Sõna ja tulime Talle puhastava vere väe alla. Aga meie jalad on mustad sellest, et me käime oma teed ja tegutseme oma tahet mööda, ka siis, kui me teeme seda Jeesuse nimel. Nüüd on meie jaoks aga kätte jõudnud aeg, kus meil tuleb käia käsikäes ja süda-südames koos Issandaga.
	Mina, Jehoova, olen õigusega sind kutsunud ja olen kinni haaranud su käest; ma olen sind kaitsnud ja olen sind pannud rahvale seaduseks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest ja pimeduses istujaid vangikojast. (Js 42:6-7)
Kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju	Jumal on tänasel päeval tõstmas üles uut vaimulike juhtide põlvkonda. Uue viinamäe juhid saavad olema paindlikud ja alandlikud, mitte kangekaelsed ja uhked. Selles ei ole mingit kahtlust, et prohvetlikud ajad nõuavad radikaalset kuuletumist.
	Sedasorti kuuletumisest on väga selge näide 1Kn 13. peatükis, kus Jumal saatis ühe noore prohveti Juudast Peetelisse⁽¹⁾. Aga too noor prohvet pärast seda, kui ta oli kuuletunud Jumalale ja toonud Iisraeli rahva keskele uuenduse, käitus sõnakuulmatult. Ta võttis kuulda vanema prohveti nõuannet ja sõi inimeste rooga. Vanem prohvet arvatavasti ei olnud kunagi näinud Jumalat niivõrd mõjuvõimsalt tegutsemas ja ei pidanud täielikku kuuletumist eriti tähtsaks. Seekordne sõnakuulmatus maksis sellele noorele prohvetile tema elu ja seda sellepärast, et ta esindas Kõikvõimsat Kuningat, siis pidi selle Kuninga kõikvõimsus alguse saama tema elus.
	Tänapäeval enne Jeesuse taastulekut on Jumal Isa väga huvitatud sellest, et Tema armastus jõuaks veel suurte rahvahulkadeni kogu maailmas. Igasugune religioosne ja vaimulik tühisus hakkab oma mõju kaotama. Kuningas juba liigub ja need, kes Temaga kaasa lähevad, peavad hakkama käima Tema ilmutuse järgi Tema, kelle nimi on MINA OLEN. Kohtumõistmine on otsapidi jõudnud kogudusse ja see kasvab järgnevate aastate jooksul. See on niiviisi prohvetliku ilmutuse tõttu Jumalast ja see tuleb koos üsna soolase hinnakirjaga see läheb meile ka midagi maksma.
	80-te lõpul ja 90-te alguses tegeles Jumal varjatud liha- ja rahapattudega, aga täna tegeleb Jumal üsna karmilt silmakirjalikkuse ja valede motiividega. Me peame aru saama, et neil pattudel on omad halvad tagajärjed. Ja veelgi enam rääkis Jeesus silmadest, mis näeksid ja kõrvadest, mis kuuleksid, kui Ta ütles: «Sest kellel on, sellele antakse ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis tal on» (Mt 13:12).
	Võidmine saab suuresti kasvama mõnede järgnevate aastate jooksul, kuid paljudelt võetakse ka see võidmine ja ilmutus, mis neil juba on, kui nad ei kuuletu Jumala südame mõtetele. Need, kes ei paranda meelt ja ei tule tagasi oma esimese armastuse juurde, nende «küünal lükatakse küünlajalalt.»
	Kui Jeesus kedagi kritiseeris, siis ei olnud need prostituudid, vargad või eemaletõugatud, keda Ta hukka mõistis. See oli hoopiski juhtkonna silmakirjalikkus. Üsna pea ei ole kellelgi enam võimalust Jumala riigis peitu pugeda või midagi varjata. On tulemas päev, kus see pikk nimistu inimesi, kes praegu on teenistuses, saavad muudetud ja mõned inimesed kõrvaldab Jumal juhtimise juurest hoopiski. Issand võtab oma armust mõned inimesed koju, selle asemel, et lasta neil oma rahvast valesti juhtida, tõlgendada valesti Tema trooni ja kuninglikkust või mis veel hullem üldse ära salata see, mis Tema südames.
	Mooses ei langenud kunagi nendesse pattudesse, millesse ta heebrealastest sõbrad langesid, kuid temale maksis sõnakuulmatus Jumalale ta elu, nagu tollele noorele prohvetilegi. Jumal arvestas Moosese sõnakuulmatuse Tema juhtnööride suhtes raskeks patuks. Vastavalt 4. Moosese raamatule oli Mooses ainus mees, kellega Jumal rääkis avatult palgest palgesse. Jumal võttis seda lähedust Moosesega väga tõsiselt. Kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju.
	Lõppeks on väga tähtis, et kuulaksime Isa taevas, õnnistaksime seda, mida Tema õnnistab selle asemel, et jätkame palumist, et Ta õnnistaks meie plaane ja lõputuid programme. Aga selline kuulamine algab ja lõpeb meie südameis. See on meie armastus, mida Jumal igatseb. See on see koht, kus meie väärtushinnangud ja otsustetegemine muutuma peaks hakkama. Siis järgneb sellele sõnakuulelikkus ilmutusele.
	«Tõesti, tõesti ütlen ma teile, et Inimese Poeg ei või midagi teha iseenesest; ta teeb vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat, sest mida iganes teeb Isa, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19).
	«Õpi tundma oma isa Jumalat ja teeni Teda siira südamega ja sõnakuuleliku hingega, sest Jehoova uurib läbi kõik südamed ning mõistab kõiki mõtteid ja püüdeid. Kui sa Teda otsid, siis sa leiad Tema» (1Aj 28:9).

1. Sõna «Juuda» algne tähendus on «sügav rõõmustamine ja ülistamine austusest Jumala ees» ja sõna «Peetel» tähendab «Jumala koda». Need sõnad on meile tänapäeval tähtsad, kuna Jumal suudab midagi meie eludes taastada vaid siis, kui meil on lähedane armastussuhe Temaga.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord