Jutlus: Kas ärkamine tuleb?

Kas ärkamine tuleb?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Jumalateenistus Kehras 11.1.1998

Alland Parman

	Olen viimasel ajal lugenud ja sirvinud paljusid raamatuid, mis on välja antud üsna hiljaaegu. Need raamatud räägivad ärkamisest ja see on mind köitnud. Mõned raamatud räägivad, et suur lõpuaegade ärkamine on juba alanud. Üksnes usu ja aja küsimus on see, kui sina veel midagi ei näe. Enamus autoreid kinnitab, et oleme parasjagu suure ärkamise künnisel, esimesi piisku juba langeb ja kohe-kohe see puhkeb. Üksikud väidavad, et pole siin ärkamist ollagi ja seda pole isegi silmapiiril näha.
	Kui keegi sinu käest küsiks, milline seisukoht neist kõige vastuvõetavam tundub, mida ütleksid? Asi pole selles, mis meile kõige enam meeldiks.
	Sinu vastus sõltub sellest, mida sa ärkamise all mõtled ja sellest, kuidas sa Jumala asju näed. See, mida sa ärkamise all mõtled, sõltub sellest, mida sa kuulnud või näinud oled - nii või teisiti oleme me selles piiratud, isegi kui oleksime väga kaua elanud või väga palju lugenud. See, kuidas sa Jumala asju näed, sõltub sellest, mida sa Jumalalt ootad - sinu usust.
Mida tuleks mõelda ärkamise all	Täna ei tahaks ma niivõrd sinu silmaringi laiendada faktidega ärkamistest minevikus ja praegu, vaid ehitada üles sinu usku. Minu arvates on ärkamise teemal midagi öelda eriti neil, kes ise on ärkamise keskel tööd teinud. Ma tsiteerin Finney'd, kes ütles, et ärkamine pole muud, kui kristlaste tagasitulek esimese armastuse juurde, mille tagajärjel ärkab ja pöördub ka ühiskond koguduse ümbruses.
	Ärkamine ei taba kogudust väljastpoolt, vaid seestpoolt. Usklikud tunnistavad oma leiget ja ükskõikset olekut ning kui selline olek on neile väljakannatamatuks muutunud, siis nad hakkavad otsima Jumala palet. Ühel hetkel olid kristlaste silmad suunatud maailma poole ja nad kas sajatasid selle jumalatust või mugandusid ilmalike väärtuste ja tõekspidamistega. Aga nad kogesid oma armetust ja väepuudust ning hakkasid otsima Jumala palet.
	Ärkamine ei tule üllatusena, vaid seda oodatakse kõigest hingest ja väest. Ärkamine tuleb siis, kui seda oodatakse, ärkamist oodatakse siis, kui usklikud tunnevad ära, et seda vajatakse ja miski vähem neid enam ei rahulda.
	Ärkamine pole muud, kui taas Jumalale sõnakuulelikuks saamine. Siis tunnistatakse oma patud Jumalale ja kui vaja siis üksteisele ning parandatakse meelt.
	Ärkamine on ka üks suur rahulolematus. Kristlased pole korraga enam rahul sellega, et nad on päästetud ning on teel taevasse. Esiteks küsib nii mõnigi eneselt, kas ta ikka on teel taevasse või milline siht on ta silme ees. Teine asi, millega ta rahul pole, on see, et kui ta on teel taevasse, miks siis selline närune olukord? Miks selline väepuudus? Miks nii väsinud olemine? Miks keegi ei taha kaasa tulla? Kas ma näen äkitselt välja hoopis nagu keegi, kes on teel sunnitöölaagrisse?
Mida sa Jumalalt ootad?	Kui keegi arvab, et mida rohkem me oma viletsusest masendume ja ennast haletseme, seda lähemal on Jumala lahendus, siis ta arvatavasti eksib. Jumalat ei pane liikuma alati see, mis meid liigutab. Trööstitust ja haledast olukorrast üksi ei piisa, et Jumal tegutsema hakkaks.
	Kui keegi on oma viletsuse, abituse ja puuduse ära tundnud, siis tuleb vaadata Jumala peale. Sealt ja ainult sealt tuleb abi kogudusele. Kogudusel endal ei ole jõudu, et oma olukorrast välja murda. Paarikümne hingega kogudus tunneb selle võib-olla varem ära, kui saja- või tuhandeliikmeline. Reformid, kavauuendused, koolitused, valimised, mis iganes - need ei saada korda seda, mida Jumal tahab oma koguduses teha. Need asjad tuleb kõik teha, kui vaja, kuid nende peale ei maksa oma lootusi panna.
	Keegi on Jesaja raamatut võrrelnud Piibliga miniatuuris. Seal on 66 peatükki ning see raamat on jaotatav kaheks osaks nagu Piibel. Vaatame koos ŤJesaja Uue Testamendiť algust, peatükki 40. Loeme selle peatüki.
	Paljude inimeste elu on nii sassis või tsüklis, nagu üks mu alkohoolikust sõber armastab öelda. Nad vajavad uut algust, mis oleks radikaalselt erinev sellest, mis on olnud. Nad ei saa oma vanast olukorrast Ťvälja kasvadať, see on viinud neid tupikusse või pannud paigal jooksma nagu orav rattas. Jumal pakub väljapääsu. Js 40:1-2
	Iisraeli laste olukord polnud Paabeli vangipõlves närune seetõttu, et Jumal oleks Ťnõrgemaksť muutunud või oleks Paabeli jumalad tugevamad olnud. Põhjus oli patt.
	Nüüd on Jumal andnud uue võimaluse. Tehke teed Jumalale, Ta tahab alustada uuesti teie juures, kuulutas prohvet vangipõlves olijatele. Samade sõnadega tuli inimeste juurde Ristija Johannes, et kuulutada Jeesuse tulemist. Kui sina tahad uuesti alustada, siis Jumal annab võimaluse, tee vabaks tee! Js 40:3-5
	Iga inimese südames on igatsus millegi püsiva järele. Ainus püsiv väärtus, millele saame loota, on Jumala Sõna. Lootused, mis olid pandud inimestele ja nende tegemistele, ei püsi. Me ei saa loota tublide meeste ja naiste sõnade peale, sest siiski on inimene nagu lilleke, mis närtsib. Me ei saa loota eelnenud põlvede kogemuse ja traditsioonide peale, kui head ja vajalikud need olekski. Tänapäeva inimene ongi suures osas hüljanud mineviku pärandi, seda pole tarvis enam õpetada. Kuid ka inimeste tegevus tulevikus pole miski, mille peale loota saab. Me peame kõigepealt ise õppima Jumala Sõna tõsiselt võtma ja siis näeb kogu ilm, et seda tasub teha. Js 40:6-8
	Olukorras, kus keegi tahab teha uue alguse, peab ta vaatama ainult Jumala peale ning lootma üksnes Temale. Kui Jumal tegutseb, siis on see nähtav sellest, et Ta toimib jõuliselt. See on miski, mida keegi kunagi ei saa imiteerida. Js 40:9-11
	Kui tahad näha, kuidas Jumal tegutseb, siis prohvet näitab viis asja, millest me alati võime Jumala väelist tegutsemist näha: Vaata Jumala loodu peale (Js 40:12-14). See on rikas ja see on võimas. Vaata rahvaste peale (Js 40:15-17). Vägevad rahvad ja riigid on tulnud ja läinud. Ka need, kes täna on suured ja vägevad, on esile kerkinud Jumala kava kohaselt ning kaovad ajaloo areenilt Jumala kava kohaselt. Mõtle, mida on väärt ebajumalad (Js 40:18-20) ? Nad seisavad püsti ainult niikaua, kuni sa neid kannad. Nende kandmine on väsitav ja kurnav. Jumal on see, kes sind tahab kanda. Mõtle selle maailma suurte ja tähtsate isikute käekäigu peale (Js 40:21-24). Kuidas on käinud nende käsi? Nad on tõusnud ja on kadunud. Mõnda meenutatakse hea sõnaga, teist halva sõnaga. Mõned on endid võrrelnud Jumalaga, mõned koguni arvanud endid Jumalast targemaks. Vana nali räägib graffitist Berliini metroos, seal olevat kusagil kirjas ŤJumal on surnud. Nietzche.ť Ja keegi teravmeelne naljahammas on juurde kirjutanud ŤNietzche on surnud. Jumal.ť Vaata taevasse, lisab prohvet (Js 40:25-26). Taevad ja taevaste au jutustavad sulle Jumalast.
	Ja viimaks küsitakse meilt: Kas me oleme ikka aru saanud, kes on Jumal ja millised mõtted Temal on meie suhtes (Js 40:27-28)? On sul usku Jumalasse? Suudad sa Sõnast näha, mis on Tema mõtetes?
	Jumal teab, et religioon, jumala kandmine oma seljas, on väsitav asi, see on lisakoorem ja väsinud ning vaevatud inimesed ei taha enesele enam lisakoormaid võtta, neil on selletagi muret küllalt.
	Jumal tahab oma väge jagada oma rahvale, kes Teda ootavad (Js 40:29-31). See on ärkamine, mille Jumal annab neile, kes teda ootavad - nad saavad uut rammu, tõusevad tiibadega üles nagu kotkad, jooksevad, ega tüdi; käivad ega väsi.
	Kas ärkamine on siis tulemas? On. Me vajame seda hädasti ja ühiskond meie ümber vajab veel rohkem.
	Kas ma saan midagi teha? Ei, ei saa. Sa ei saa seda taevast alla tuua, sest see on Jumala töö. Jah, sa saad. Sa saad pöörata pilgu oma viletsusest üles, Jumala poole ning oodata Teda. Sa saad uurida Tema sõna, et näha mis on Tema mõtetes. Sa saad paluda, et sünniks see, mida ta on kavatsenud.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord