Jutlus: Evangeelium on kutse, mitte sund

Evangeelium on kutse, mitte sund

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Jumalateenistus Kehras 26.4.1998

Alland Parman

	Meil on lõpuni raske mõista Jumala tööd. Jumal tahab, et me mõningatest asjadest siiski aru saaksime, seepärast räägib Tema sõna olulistest asjadest meile arusaadavas keeles. Sageli on selleks pildid igapäevasest elust.
	Viimasel ajal on Jumal minule õpetanud ühte väga olulist tõde. See on nii põhiline, et on pea alaspidi pööranud mitu minu arusaama. Tegelikult ma panen imeks, et ma varem ei ole sellele mõelnud. Õigemini - olen mõelnud, ent pole taibanud. Selle taipamine on mulle andnud palju julgust ja palju valgust. Tahaksite ehk ka kuulda?
	Evangeelium on kutse, mitte sund. Ei mõju vist eriti šokeerivalt? Tegelikult polnud see mingi uudis minulegi, ent kui ma hakkasin mõistma, millised praktilised tagajärjed sellel tõsiasjal on, siis olin väga hämmastunud.
Kas see on nii?	Evangelist Billy Graham armastab kasutada võrdumit, öeldes, et Piibel on üks Jumala pikk kutse inimesele. Jumal kutsub inimest sellepärast, et inimene on kadunud. Juba Piibli esimestelt lehekülgedelt näeme, et kui inimesed olid teinud midagi, mida nad teadsid, et seda poleks tohtinud teha, peitsid nad end Jumala eest ära. Oled tähele pannud, kuidas pahandust teinud väikesed lapsed end kapi taha peidavad? Suuremad võivad koguni kodust ära joosta. See on inimesel veres.
	Kui sa teed asju, mida sa tead, et neid ei tohiks teha, siis süü ja häbi saavad su kaaslasteks. Inimesel on siis kalduvus end varjata, sest ta kardab. Mida ta kardab? Ta kardab peamiselt kahte asja:
	Esiteks peab ta sattuma piinlikku olukorda, kus kõik teavad, mida ta teinud on ja tal on häbi seista teiste ees. Kes on käinud kohtusaalis mõnda rasket protsessi vaatamas, see teab. Kohtunikud on enamasti kained, erapooletud ja asjalikud, aga pealtvaatajad tahaksid süüalusele mõnikord kohapeal kätte maksta.
	Teiseks kardab peitupugenud süüdlane karistust. Kuigi ka karistus on ebameeldiv, kardavad paljud oma sisemuses karistust vähem, kui seda, et saadakse teada, et tema on see pahategija. Mäletan korda, kui keegi palus mind autoga teda kuhugi viia. Ühe alevi vahel sõites ületasin kiirust - 50 asemel oli 64 - ja sain trahvi. Ma ei mäleta seda summat - pidasin seda õiglaseks karistuseks, mul polnud midagi politseinike vastu, kes mind õiglaselt karistasid. Aga mul oli tohutult piinlik nende inimeste ees, kes autos istusid.
	Peaaegu kõigil inimestel on elus ette tulnud juhtumeid, kus nad on tahtnud kas tahtlikult või kogemata tehtud pahateo või rumaluse pärast maa alla kaduda. Süü ja häbi on võimsad tööriistad, mis panevad inimesi teatud viisil käituma. Oma tavalisest elust võetud kogemuste najal teeme me tihti järelduse, et Jumal otsib inimest nagu kriminaalpolitsei mõnda kurjategijat.
	See elust võetud pilt on ekslik, sest Piibel räägib meile Jumalast, kes küll otsib inimest, ent mitte selleks, et teda avalikult häbistada ja siis karistada.
	Kui üldse mingi pilt politseist ja kurjategijast siia sobib, siis mõelge metsavendadele, kes nõukogude võimu vastu võitlesid. Kui tuli Eesti Vabariik, siis kuulutati välja üldine amnestia kõigile metsavendadele. Selge, et enamus neist oli ammu kinni püütud, aga võib-olla mõni veel redutas. Nüüd ta võis välja tulla - kõlas kutse. Polnud mõtet enam peidus olla, sest «kuriteod» loeti olematuks ja teda oleks isegi austatud. Kujutage nüüd ette mõnda, kes kogu oma elu on veetnud tagaotsitavana. Ta on kartnud igat krõbinat, igat inimest. Tal võib olla raske uskuda, et tõepoolest amnestia on välja kuulutatud. Ta võib välja tulla, ta ei pea enam võitlema kõigi ja kõige vastu, ta võib hakata elama täiesti normaalset ja täisväärtuslikku elu.
	Piibel algab Jumala kutsega ja lõpeb ka kutsega: «Vaim ütleb: Januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!» (Ilm 22:17). Jeesus ütleb: «Tulge minu juurde!» (Mt 11:28). «Tulge minu juurde ja jooge!» (Jh 7:37).
	Prohvet Jesaja annab edasi Jumala kutse nii:
	Hoi, kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega. Pöörake oma kõrv ja tulge minu juurde, kuulake mind, siis teil on edu. Js 55:1-3a
	Nicky Gumbel arutleb nii: Arvatavasti tuli see prohvetlik sõnum Iisraeli rahvale esmakordselt siis, kui nad olid vangistuses Paabelis. Babüloonia oli suur kaubanduslinn ja ka Iisraeli rahvas õppis seal kauplemise ära. Prohvet pöördus nende poole samas keeles, mida nad iga päev turul kuulsid. Kaupmehed karjusid üksteisest üle, kiites oma kaupa ja hinda.
	Meie turul enamasti sellist ei kuule. Ometi on tähelepanuväärne see, mida turukaupmees Jesaja pakub:
Kutse on suunatud neile, kes on janused	Juba antiikfilosoof Platon arvas, et inimene on nagu mõrane anum. Seda võib küll millegagi täita, siiski kaob see kusagilt vaikselt ära. Teisiti öeldes: inimene ei jää rahule sellega, mis tal on. Kui paljud teist võivad öelda, et materiaalsete asjade ja varanduse omamine ei tee inimest õnnelikumaks? Kui paljud teist seda tegelikult usuvad? Mulle mõnikord tundub, et inimesed ei suuda seda uskuda enne, kui nad on endale niipalju varandust suutnud soetada, et neil on seda palju rohkem kui teistel. Siis nad kinnitavad: see ei ole mind õnnelikumaks teinud. Traagiline on aga see, et selle nimel on enamasti kaotatud elu, tervis ja mõnikord ka hea nimi. Kui siis lõpuks avastatakse, et see pole see, on kurb. Uskuge siis neid, kes on proovinud.
	Prohvet ütleb: Te kulutate aega, energiat ja raha sellele, mis ei too lõpuks rahuldust.
Pakkumine on tasuta	Kutse on ka sellele, «kellel ei ole raha». Kauplused ei ole huvitatud inimestest, kellel ei ole raha. Isegi siis, kui sa käid poes vaid selleks, et asju vaadata, sallitakse sind mõttega, et võib-olla teinekord sa midagi ikka ostad. Siin püüab turukaupleja inimeste tähelepanu sellega, et tema letil pakutav kaup on imeodav - ei maksagi midagi.
	Oled sa kunagi lapsepõlves või hiljem unistanud käimisest mööda suure linna tänavaid, kauplused on avatud ja mingil põhjusel võid sa kõike tasuta võtta niipalju kui tahad? Mina olen, mäletan üsna selgesti, kuidas me poistega koos unistasime ja arvasime, mida mina võtaks ja mida teine võtaks ja kui palju ja mida me siis teeks.
	Tegelikult ei ole kauplusest tasuta asjade võtmises midagi ebaharilikku. Me kõik teeme seda aeg-ajalt. Kui me koos perega poes käime, laob mu abikaasa asju korvi ja läheb sellega kassast läbi. Tingimusel, et mina maksan. Ükskord viis üks poeomanik mind oma poodi ja lubas sealt võtta mida iganes soovin omale sünnipäevaks. Ma võtsin täiesti tasuta, sest poeomanik maksis selle eest.
	Jumal on meile teinud tasuta pakkumise, sest Ta ise on maksnud meie eest. Jesaja kutsub tasuta võtma, sest ta räägib sellest, mida Jeesus meie eest on teinud. Jumala Poeg on maksnud meie pattude eest ja meil on igavene elu tasuta, teeneteta, meiepoolse pingutuseta. Kui tahad, siis võta. Kui just ei taha, siis ära võta.
Kaubal on garantii	Kes kutse vastu võtab, sellele on rahuldus garanteeritud. Tänapäeval võid sa osta palju kalleid kaupu, millel on kirjas, et kui see kaup ei vasta täielikult sinu ootustele ja vajadustele või lihtsalt ei meeldi see sulle, võid sa selle teatud aja jooksul tagasi viia ja sulle makstakse raha tagasi. Kui kauba valmistaja ja müüja on teinud parima, et oma kliendi soove rahuldada, siis võivad nad oma kaubale ka niiviisi peale kirjutada.
	Jumal on teinud samamoodi. Tema pakkumine on tasuta, kuid see pole odav asi. See on hindamatu, mida Jumal pakub ja raha eest ei saa seda iialgi osta. See annab õiguse, rahu ja rõõmu ning elu ja kõike ülirohkesti. Ning kõigele lisaks on Jumala pakkumisel igavene garantii - kui sulle ei peaks see meeldima, siis alati saad loobuda.
Jumala kutse on sunnivaba	Me oleme aeg-ajalt saanud kutseid, mis panevad meid sundolukordadesse. On olemas kutseid kohtusse või maksuametisse või lastevanemate koosolekule või direktori jutule ja me teame, et on parem, kui me neid järgime.
	Jumala kutse on pisut teistmoodi. See on vabam. Jumal näeb inimese olukorda ja teab, et inimesele on parem elada koos Jumalaga, elada tundes Kristust. Kuid siiski on see kutse vaba. Kui inimene ei taha, siis ei aita hirmutamine ega meelitamine.
	Jumala kutse on sunnivaba seetõttu, et Jumal on armastus. Armastus on eelkõige väljaandmine ning armastus ei solvu, kui pakkumist ka vastu ei võeta. Armastus on täiuslik siis, kui see on kahepoolne ja Jumal on enda poolt teinud kõik. Mida sina teed? Kutse on sellele, kes tahab. See tulgu ja võtku tasuta elu ja kõike ülirohkesti.
Meie oleme «edasimüüjad»	Meie pakume kõigile võimalust tulla niimoodi Jumala juurde. Tule nagu sa oled, võta vastu Jeesus oma päästjaks ja sa paned imeks, mida Jumal sinu juures teeb. Kas sinu «kaup» on selline? Annad sa seda tasuta? Sa ei ole harjunud pakkuma oma kaupa nagu idamaade turul seda pakutakse. Ent paistab see kuidagi ikka välja?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord