Jutlus: Ülistus ja kummardus

Ülistus ja kummardus

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Jumalateenistus Kehras 10.5.1998

Alland Parman

*Ps 95:1-7*	Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega! Sest Issand on suur Jumal ja suur kuningas üle kõigi jumalate. Tema käes on maa sügavused ja tema päralt on mägede tipud. Tema oma on meri, sest tema on selle teinud, ja tema käed on valmistanud kuiva maa. Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.
	Ma olen olnud aeg-ajalt hämmastuses, et niisugune asi nagu Jumala ülistamine võib inimestes tekitada nii palju erinevaid emotsioone. Sugugi mitte inimeste seas, kes Jumalat ei tunne, vaid nende seas, kes väidavad end Jumalat tundvat.
	Piiblis on palju, palju kohti, kus räägitakse sellest, kuidas on sobilik tulla Jumala ette. Loetud psalm oli üks näide, ent vägagi õpetlik. See näitab, et kui me tuleme Jumala palge ette, siis on meil põhjust üles näidata kahesugust suhtumist - rõõm ja aukartus.
	Esmapilgul võib tunduda, et siin on meile suur probleem. Oleme õpetanud ka Misjonikoolis Jumala ülistamisest ning kõneldi ka sellest, et Jumala ette tuleks meil tulla suure rõõmu ja ühtlasi aukartusega. Õpilastel pole alati lihtne aru saada, kuidas on võimalik korraga kahesugust suhtumist omada.
	Rõõm seostus mõne jaoks selliste asjadega nagu ülemeelikus, vallatus, naljakas, kergemeelne ja peaaegu et isegi lihalik emotsioon. Aukartus on paljude arvates küll sobivam suhtumine Jumalasse. Selle all mõeldakse sageli asjaliku ning tõsise ilmega kirikusistumist, igal varahommikul piiblilugemist ja palvetamist. Usuasi pole mingi naljaasi - iga hoiak, sõna ja liigutus sisendab siis seda mõtet. Rõõm ja aukartus ei sobi osade jumalasulaste arvates kuidagi kokku.
	Võib-olla on see kirjakoht pisut erandlik? Tundub, et mitte. Piisab, kui lugeda Piiblis mõni leht ettepoole ja tahapoole ning leiame, et Jumala asjade juures on inimesel põhjust nii rõõmustada kui aupaklikult käituda.
Rõõm ja aukartus koos	On võimalik, et probleemid Jumala kiitmisel ja ülistamisel tulenevad sellest, kui me ei suuda Jumala ette tulla nii, et me oleme rõõmsad Issandas ning aupaklikud ühteaegu.
	Kui me rõhutame üksnes rõõmustamist ning jätame kõrvale aukartuse, siis satume probleemidesse. Jumal ei ole sinu semu, keda kohates võib hoolimatult visata: ŤNo tsau! Kuidas siis läheb kah!ť Ta on maailma valitseja, kes on teinud kõik, mida sa enda ümber näed ning sa võlgned Temale kõik. Ta on sind päästnud surmast oma armastuse pärast ning maksnud kalli hinna. Tegelikult on Jumal sinu omanik.
	Kui me rõhutame üksnes aukartust Jumala pühaduse ees, siis kaotame ka midagi olulist silmist. Jumal pole mingi isevalitseja despoot, vaid armastav Isa. Temale meeldib oma lastega osaduses olla. Sa ei pea hirmu pärast küürus olema kogu aeg ega püüdma paista natuke parem ja püham kui tegelikult oled. Jumal teab mis materjalist me oleme ning mida me suudame ja mida ei suuda. Ta näeb ka seda, milline on meie tegelik südame olukord ja pakub andestust, kui oleme eksinud.
Aukartus	Aukartus Jumala ees tähendab tegelikult seda, et me kohtleme Jumalat Jumalana, mitte aga endasugusena. Tema on suur Jumal, meie ei ole. Tema on meid loonud, mitte meie Teda. Tema on meile midagi andnud, mitte meie Temale. Temal on nõudmisi meie suhtes, mitte meil Tema suhtes. Meie peame Tema sõna kuulama, mitte Tema meie sõna. Meie peame ootama Tema järele, mitte Tema meie järele. Tema oma on kõik siin maailmas, mitte meie oma.
	Jumala ees aukartus üles näidata ei tähenda aga mitte püüdu Tema poolehoidu võita. Inimesed püüavad maapealsete võimumeeste poolehoidu ja soosingut võita, neile meele järele olla.
	Kui olin väike poiss, püüdsin alati ühe suurema poisi poolehoidu võita. Kui mõne mängu jaoks võistkondi valiti, tahtsin alati tema võistkonnas olla. Aga selle poolehoiu võitmisega oli alati paha lugu. Kui ta mind oma võistkonda ei kutsunud (oli tema mõõdupuu järgi üsna Ťniruť vennike ja seda ei juhtunud sageli), oli mul paha tunne. Kui ta mind oma võistkonda kutsuski, siis oli mul ikka paha tunne - sest tema juuresolekul tundsin ma end viletsa ja nõrgukesena, sest ta oskas kõike nii hästi.
	Jumala soosingut ja poolehoidu pole meil tarvis võita, see on meie päralt juba olemas - täiesti teenimatult. Aukartus Jumala ees ei pisenda sind, vaid annab sulle tegelikult julguse olla see, kes sa oled.
	Aukartust saame Jumala suhtes osutada sellega, et kuuleme ja kuulame Ta sõna. Hoolega paneme tähele, mida Jumalal on meile öelda ning korrigeerime end kohe, kui leiame enda juures midagi, mis pole Jumala tahtega kooskõlas. Aukartus Jumala ees pole mitte niivõrd mingi vaga jutt ega vaga väljanägemine, vaid teod. Sellised teod, mis arvestavad Jumalaga.
	Kui me austame ja ülistame Jumalat, siis ei tähenda see, et Jumalal oleks mingi alaväärsuskompleks ja millegipärast tuleb Teda kogu aeg kiita. Võib-olla oled sa kohanud inimesi, keda tuleb kogu aeg imetluse ja kiitusega turgutada ja kellel on endast muidu väga halb arvamus. Nii pole Jumalaga. Me ülistame Teda selle eest, kes Ta on. Me kiidame Teda selle eest, mida Ta teinud on. See pole ju tegelikult Jumala kõrgemale tõstmine kui Ta Ťtegelikult onť, vaid enese asetamine õigesse kohta Jumala suhtes.
	Veel üks tähelepanek aukartuse juures. Sõna ise sisendab meile mõtte nagu peaksime me Jumala ees hirmu tundma. Suhe Jumalaga on Uue testamendi õpetuse kohaselt pigem nagu isa ja lapse suhe. Selles valitseb eelkõige armastus ja armastus ei jäta kohta hirmule. On selge, et laps osutab respekti isa suhtes ning mõnikord peab isa lapse korralekutsumiseks ka tõsisemaid abinõusid kasutama. Kuid asi pole hirmuvalitsemises.
Rõõm	Rõõmu ja rõõmustamist nimetatakse Piiblis seoses Jumalaga suhtlemisega mitusada korda. Kohtudes Jumalaga, on inimesel põhjust rõõmustada, sest Jumal päästab. Jumal mitte üksnes ei päästa sind hukkumisest, ehkki seegi juba on imeline, vaid annab sulle võimaluse elada tundes ja suheldes Temaga. Suhtlemine Jumalaga on väga rõõmus asi. Oled sa mõelnud sellele, et Jumal võib olla rõõmus? Piibel ütleb, et Jumal rõõmustab sinu pärast! Rõõmsate inimestega on hea ja kerge suhelda, seal ei ole pingeid ega üksteise ületrumpamist. Ka Jumalaga on hea suhelda. See teeb sind ka rõõmsaks.
	Rõõm on siis rõõm, kui seda väljendatakse. Paulus kutsub filiplasi üles olema rõõmsad ning ütleb, et see peab saama kõigile nähtavaks. Psalmides räägitakse väga konkreetselt, kuidas inimesed oma rõõmu väljendasid - üsna valju häälega ilmselt, lauldes ja hõisates, käsi plaksutades, pilli mängides ja ringmängu tantsides. Nojaa, need olid idamaa kombed kolm tuhat aastat tagasi, ütled sa. Millised on siis tänapäeva kombed rõõmu väljendamiseks? Kui need sobivad paremini, siis laseme käia. Aga ära ütle, et sa oled rõõmus, kui kõik sinu hoiakutes ja ilmes räägib täpselt vastupidist, sest kui sa seda teed, siis inimesed nimetavad sind silmakirjatsejaks.
	Peab märkima, et rõõmu allikas on Jumal. Meie rõõm ei lähe sellest suuremaks, kui me püüdlikult teeme neid asju, mida me arvame, et rõõmsad inimesed peavad tegema. Meie rõõm kasvab koos rahu ja õigusega sedavõrd, kui me läheme sisse Jumala riiki, Tema valitsuse alla, Tema mõjupiirkonda.
	Rõõm ei ole mingi kergemeelse ellusuhtumise väljendus. See ei ole iseenesest mingi rõõm, kui me naljakat filmi vaadates naerame, kuigi ka selles pole midagi paha. Kas oled mõnikord rõõmsat inimest nähes mõelnud, et mis tal viga rõõmus olla, tal pole ju neid probleeme, mis minul...? See on tegelikult suur tunnistus Jumala töödest, kes on meid vabastanud koormatest! See ei tähenda, et meil poleks enam üldse probleeme, vaid et meil on nüüd Jumal, kelle abiga ei jää ükski probleem lahenduseta.
	Mõnikord tundub, et usuelu koosneb kahest osast - üks osa on see, mida Jumal meie heaks on teinud ja see hea. Teine osa usuelust oleks nagu meie kohustus Jumala ees (elada püha elu, olla Tema tunnistajad ja nõnda edasi) ja see paneb meid mõnikord ohkama. Oled sa mõelnud sellele, et meie kohustus ongi olla rõõmus?
*Ps 96*	Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale kõik maailm! Laulge Issandale, kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Jutustage paganate seas Tema au, Tema imeasju kõigi rahvaste seas! Sest Issand on suur ja väga kiidetav ja Tema on kardetavam kui kõik muud jumalad. Sest teiste rahvaste jumalad on ebajumalad, aga Issand on teinud taeva. Aulikkus ja auhiilgus on Tema palge ees, võimsus ja ilu on Tema pühamus. Rahvaste suguvõsad! Andke Issandale, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale Tema nime au, tooge annetusi ja tulge Tema õuedesse! Kummardage Issandat pühas ehtes, kõik maailm värisegu Tema palge ees! Öelge paganate seas: Issand on kuningas! Siis maailm jääb kindlaks, ei see kõigu. Tema mõistab rahvastele õiglast kohut. Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu, kohisegu meri ja mis seda täidab! Hõisaku väljad ja kõik, mis seal on! Siis rõkatagu rõõmust kõik metsapuud Issanda palge ees, sest Tema tuleb! Sest Ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile oma ustavuses.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord