Kehra Kogudus

Uus vastutus

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kasutatud materjal Nicky Gumbel A Life Worth Living
Kehras 14.2.1999

Me oleme endiselt selle juures, mida Paulus kirjutas Filipi usklikele. Uuest südamest, uuest eesmärgist ja uuest suhtumisest oleme juba rääkinud. Võib-olla lugesid ise Filipi kirja kodus edasi või kuulasid, kuidas seda täna hommikul loeti ja mõtled nüüd - mis uus asi see täna kõne alla võiks tulla. Seda kirjakohta (Fl 2:12-18) kuuldes ei olegi nii raske arvata.
Paulus julgustab Filipi kristlasi võtma endale vastutuse oma isikliku elu eest ja võtma vastutuse ka neid ümbritsevate asjade - me ütleksime täna: ühiskonna asjade - suhtes. Paulus näitab ka ise, et tema on oma vastutust Jumala riigi töölisena tõsiselt võtnud ja ootab, et iga kristlane sedasama teeks.
Vastutuse teema meie oludes on tänagi kuum. Vastutust ei taheta kergesti võtta. Iga ettekääne on hea, et seda kellelegi teisele lükata. Kellelgi ei õnnestu ilmselt praegu valimiste teemat vältida, ega seda ei peakski tegema. Valimistel oma poolehoiu väljendamine on minimaalne vastutus, mida ühiskonna kodanikuna sinult nõutakse.
On märkimisväärne, kuidas potentsiaalsetele valijatele vägevaid lubadusi andes poliitikud keerutavad end vastutusest välja praeguse olukorra ees. Ühed ütlevad, et jah, me olime küll võimul, aga meil polnud piisavalt võimu (st, valijad, te ei andnud meile piisavalt hääli) ja opositsioon ajas kõik meie head kavad untsu.
Teised ütlevad, et meie pole süüdi, et olukord niisugune on. Meie olime opositsioonis (st, valijad, te ei andnud meile piisavalt hääli) ja ei saanud midagi koalitsiooni lolluste vastu.
Kolmandad ütlevad, et meid pole veel võimu juurde lastudki, aga meie poleks küll olukorda selliseks lasknud minna. Ma pole kuulnud poliitikut ega erakonda ütlevat, et meie oleme vastutavad selle eest, et me elame täna nii nagu me elame (isegi kui elul nii väga viga polegi?).
Üha kasvav vastutuse eest kõrvale hiilimine ilmestab minu arvates meie tänapäeva elu. Süüdi on valitsus, olukord maailmaturgudel, rumalad investorid, kes ei paiguta meie riiki piisavalt raha.
Viletsas tervises on süüdi arstid, madalas palgas on süüdi vilets töökoht. Veel on võimalik süüdistada oma vanemaid või abikaasat või keda tahes. Ja kui sa juhtud olema kristlane, siis saavad kurat ja Jumal ka oma jao kätte.
See tuleb liiga tuttav ette, sest see algas kõik Eedeni aias. Kui Aadam pattu tegi, siis selgus, et süüdi polnud mitte tema, vaid naine (kes keelatud vilja andis) ja muidugi Jumal (kes sellise naise andis). Naine omakorda süüdistas kuradit.
Vastutus oma elu eestIga kristlane peaks maailmast radikaalselt erinema selle poolest, et ta on võtnud vastutuse oma elu eest tagasi oma õlgadele. Mis vastutus see niisugune on? Misasi on üldse vastutus?
Keegi on öelnud: Vastutus on seose tunnetamine teo ja selle tagajärgede vahel, ning sellega arvestamine.
Miks kristlane siis peab oma vastutusega erinema muust maailmast? Seepärast, et kristlane on päästetud. Päästetud tähendab muuseas (ja eriti) vabastatud. Meid on vabaks tehtud patu orjusest ja sõltuvustest, surma hirmust ja muudest hirmudest, rõhuvast needusest ja süüst, mis tulenevad Jumala viha all olemisest. Nüüd oleme vabad. Aga iga vabadusega käib kaasas vastutus. Mida me selle vabadusega peale hakkame.
Me võime kristlastena oma vabaduse ja eesõigusega nii ära harjuda, et unustame vastutuse. See oli juba tükk aega tagasi, kui ma Tallinnas jalgsi kõndisin. Kord nägin ühe elava liiklusega ristmikul olukorda, kuidas valge kepiga varustatud pime vanamees üle tee tahtis minna. Ta ei olnud küll täiesti pime, kuid ta lasi mööda mitu rohelist tuld ning ei söandanud teele astuda. Ma kohe pidin seda vaatama jääma, kas mõnel, kelle nägemine korras on, märkab meest üle tee aidata. Kas sina selles olukorras oleks tundnud vastutust seetõttu, et sulle on midagi antud, mida teisel ei ole?
(Fl 2:12-13)Selle koha peal, kus Piiblis on alapealkiri «Jumala laste laitmatust elust», kirjutab Paulus: «Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad, ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt nüüd minu äraolekul, valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.»
«Jumala lapse aulise vabadusega» (Rm 8:21) käib kaasas ka auline vastutus. See vastutus ei ole mingi orjalik kuulekus, mida tehakse mingi inimliku ülevaataja või korravalvuri «pärast».
«Valmistage endile päästet» (või «nõudke endile päästet», nagu vanemas tõlkes seisis) on olnud mõnele vahest kimbatust tekitanud. Kas siis pääste ei ole mul juba käes, kui ma Jeesusesse uskusin? Jah, see pääste on sinu käes, sellest hetkest, kui sa Jeesusesse uskusid. Täpselt samamoodi, nagu abielu on käes sellest hetkest, kui sa altari ees tõotuse andsid. Kuid sellega abielu ei lõpe, vaid alles algab. Laulatus on imeilus päev, kuid veel enam imeilusaid, aga ka töiseid, pingelisi ning isegi raskeid päevi on veel ees, mis moodustavadki tegelikult abielu.
Ma mäletan, kuidas vene sõjaväest hüppes käisin ja öölaulupeol laulsin «Eestlane olen ja eestlaseks jään.» Vaba Eesti oli siis unistus, mida mõned veel ei julgenud unistadagi. Nüüd oleme vabadust maitsnud piisavalt kaua, et hakata süüdlasi otsima, kes kõik ära on rikkunud. Millest see tuleb? Üks asi on vabaks saada, teine asi on vabana (loe: vastutavana) elada.
Sama asjast räägib Paulus. «Valmistage enestele päästet» tähendab elage päästetuina ja vabadena, Jumala lastena, kes naudivad vabaduse eesõigust aga ka vastutust selle eest, kuidas su elu nüüd läheb. Vabaks tehti meid üks kord, aga vabana elada tuleb iga päev.
Oma päästet peame valmistama «kartuse ja värinaga». Miks? Me ei pea kartma ja värisema, et nüüd vabaduses võib midagi viltu minna. Aga me ei saa oma vabadust kasutada kergemeelselt, ükskõikselt, hoolimatult. Viimasel ajal kirjutatakse palju mõnede vangide vabakslaskmisest. Ma ei tea, kas selle taga on head kavatsused või mingite nõmedate normide täitmine, kuid lehtedes toodud näited räägivad sellest, kuivõrd kurjasti kasutavad mõned ennetähtaegselt vabakslastud vangid oma vabadust.
Kuidas see meisse puutub? Kas tead, et isegi kristlane võib küll päästa oma hinge, aga raisata oma elu?
Loetud kirjakohas on olemas tasakaal ja see on oluline. Meie asi on oma päästet «realiseerida» kartuse ja väristusega, sest see on Jumal, kes meis töötab.
Ega sa ei ole unustanud, et Jumala Püha Vaim elab sinu sees ka täna ja praegu. Millal sa tema tööd viimati märkasid? Millal oli viimane Püha Vaimu sisemine märguanne? Jumala töö meie sees ei sünni ilma meie vaba tahteta. Kuidas Jumal saab muidu teie sees toimida, nii et te tahate ja teete tema hea plaani kohaselt?
Mõned kristlased kardavad ennast Jumalale täiesti üle anda, sest nad mõtlevad, et seda momenti Jumal passibki, et panna teid kohe tegema seda, mida te teha ei taha. Sellistel hirmudel pole alust. Kui Jumal tahab meid juhtida oma hea plaani kohaselt ja meie soovime temale kuuletuda, siis Jumal paneb meid ka neid asju tahtma. Need asjad ei ole tingimata head, kerged ja mugavad, aga kui sina ja Jumal neid asju tahate, siis ei saa miski takistuseks olla.
Vastutus ühiskonnasUus Testament ei räägi niivõrd terminiga «ühiskond» kuivõrd inimestest, kes elavad meie ümber. Meil on vastutus nende ees.
(Fl 2:14-15)«Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast.»
Kristlaste erinevus ümbritsevast maailmast peaks olema radikaalne, põhimõtteline, selgesti eristatav, nähtav.
See ei olnud vist keeruline Pauluse päevil, sest loeme, et inimesed olid nurisejad, vaidlejad, põikpäised, laidetavad, määrdunud, vigadega rikutud. Piisas kui kristlased olid vastukaaluks nurisemise asemel tänulikud, vaidlemise ja rivaalitsemise asemel taskaalukad, põikpäisuse asemel kindlate põhimõtetega, laitmatud ja puhtad ja veatud. Ning kohe paistsid nad välja nagu taevatähed.
Kas maailm on läinud paremaks? Vist mitte oluliselt. Kristlaste vastutus on endine: erineda selgelt ja teravalt üldisest taustast nagu säravad tähed on tumeda öötaeva taustal.
Selgeks eristumiseks ei piisa, kui kristlased lihtsalt hoiduvad teatud asjadest - näiteks alkohol ja mitmesugused meelemürgid. Ma ei alahinda seda asjaolu, et kristlased mõningaid asju ei tee, kuid sellest ei ole küllalt. Lisaks sellele tuleb mõningaid asju teha. Karskeid ja armastusväärseid inimesi on meie keskel õnneks teisigi. Kristlaste erinevus peaks olema märksa põhimõttelisem.
Minu arvates on üks võtmeküsimus kristlaste erinevates väärtushinnagutes. Küsimus pole niivõrd selles, kui palju on sul raha, vaid kui oluline on su elus raha. Küsimus pole niivõrd selles, kui prestiiikal postil sa oled, vaid kui oluline on prestii sinu jaoks. Küsimuse all pole see, kas inimesed imetlevad sind või mitte, vaid kuivõrd oluline on inimeste imetlus ja tähelepanu sinu jaoks. Küsimus pole niivõrd selles, kas oled parasjagu edukas või mitte, vaid see, kui oluline on sinu jaoks olla edukas.
Teine võtmeküsimus on see, et kristlased reaalselt arvestavad Jumala tegutsemisega. Sellel ajal, kui maailm loeb läbi horoskoobid, kiire eneseabi ning pisiblufi käsiraamatud, jookseb ühest nõuandlast teise, et oma probleemidega toime tulla ja läbi lüüa, läheb kristlane palvetama, loeb Jumala Sõna ning tuleb kogudusse, et olla osaduses Jumalaga. Ta arvestab Jumalaga. See on väga selge ja märgatav erinevus.
Kristlane ei ole see, kes põgeneb vastutuse eest. Me ei aja oma probleeme Jumala ega kuradi süüks, vaid lahendame need Jumala abiga. Me ei otsi, kellele saaks näpuga näidata ja kuhu suunas poriga visata, vaid vaatame, mida annab ära teha.
Kui me ise oleme mööda pannud, siis on meil eestkostja Isa ees ja me võime saada andestust oma pattudele. Kui õde või vend on julguse kaotanud, siis on meil Püha Vaimu osadus, et teda julgustada. Kui meie teele satub neid, kes on oma eluga sassis või ei tea, kuhu edasi minna, siis on meil elava Jumala sõnad. Võib-olla neid tahetakse kuulda, võib-olla ka mitte - see ei ole meie otsustada. Kuid me saame pakkuda oma abi.
Vastutustunnet ei ole kõigile ühtviisi antud. Võib-olla on vastutuse võtmine isegi haruldane. Vabandusi ja ettekäändeid on alati varnast võtta.
Jumal ei käsi meil kogu maailm oma õlgadele võtta. Jumal saab selles maailmas veel päris hästi hakkama. Kuid meile on parem, kui me ei põgene vastutuse eest. Nii on parem ka neile, kes peavad meie ümber elama.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord


© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee