|
|
Kõned uussünnist |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Oma möödunud võlgnevust lunastades ja vaimuandidest kõneldes sattusin ma kahele probleemile - esiteks ma ei ammendanud vaimuandide teemat - loodetavasti tekitas see käsitlus pisut kihelemist ja huvi selles suunas ja ma luban, et me tuleme selle juurde veel tagasi.
Teiseks probleemiks oli see, et ma tajusin vajadust süveneda veel mõnes kohas, millest ma möödunud korral lihtsalt üle pidin libisema. See on meeldiv probleem, see annab jutlustajale tööd, aga mõistke, et asi pole muidugi selles. Lugu on nii, et Jumalal on meile alati niipalju veel anda ja õpetada. Tema riik on ammendamatu ja kui me ka oleme ära kuulanud kõik jutlused ja jutluse kassetid, lugenud läbi kõik Jumala riigi teemal kirjutatud raamatud, vaadanud kõik videokassetid ja mida iganes - loomulikult on see võimatu, aga isegi kui see oleks võimalik, siis peaksime ütlema, et me oleme kõigest restorani köögi ukse taga nuusutamas käinud ega teagi, kuidas need lõhnavad hõrgutised tegelikult maitsevad.
Niisiis vaimuandidest rääkides mainisin kiiresti, teemat arendamata, et Püha Vaimu ande võime otsida nende inimeste eludes, kes on vaimulikult uuesti sündinud ehk kelle sees elab Jumala Püha Vaim.
Mis on see vaimulik uussünd? Kes on uuesti sündinud? Kuidas see võib juhtuda? Milleks on see vajalik? Kuidas me teame, kas keegi on uuesti sündinud? Nii palju ja veelgi rohkem küsimusi võib selle kohta esitada ja need on kõik praktilised küsimused, mis puudutavad iga inimese elu. Täna me ei jõua kõigile neile anda vastuseid, kuid mõnele küll.
Uussünd on Jumala üleloomulik töö inimese juures, mille tagajärjel inimene saab uue, vaimuliku elu.
Ühest küljest on sõna «sündimine» hea, sest ta kirjeldab ju tegelikult millegi algust, mida varem polnud. Teisest küljest on see sõna probleemne, sest inimesed seostavad sünniga bioloogilist sündi ja satuvad segadusse (nagu Nikodeemus, kes ei saanud Jeesusega rääkides aru, kuidas saab eakas inimene tagasi minna ema ihusse, et sündida Jh 3).
Vaimulik uuestisünd on osa Jumala plaanist iga inimese jaoks ja me võime Piiblist näha, et Jumal soovib, et see juhtuks igale inimesele.
Vaatame mõned asjad, mis kuuluvad vaimuliku uuestisünni juurde, kuid enne peame mõne sõnaga visandama olukorra, kus inimene on enne, kui ta uuesti sünnib.
Piibel räägib, et inimene on oma «sünnijärgses» [tavalises] olekus lahutatud Jumalast. Ta on «vaimulikult surnud», kuigi bioloogiliselt elus. Sellest lahutusest ja surmast võib rääkida lihtsa pildiga puu lehest. Kui leht on puu küljes, siis on ta elav (taime mõttes). Kui leht eraldub puu küljest, siis ta sureb. Ei, ta pole kohe surnud, ärarebitud leht näeb esialgu välja nagu puu küljes olev. Ta võib isegi teatud tingimustel uuesti kasvama minna, aga kui ta jääb ärarebituna maha, siis on ta on surnud. Tema surm on vaid aja küsimus ja ühest hetkest alates on surm ka «tegelikult» ja pöördumatult kohal. Isegi kui see leht siis vette panna või puu külge tagasi pookida - ta ei hakka enam elama.
Nii on ka vaimulikult surnud inimesega. Teda saab veel elustada, kui ta saab ühendatud elu allikaga - Jumalaga. Aga kui mitte, siis ühel hetkel on surm saanud võimuse ning taasühendamine ei ole enam võimalik.
Uussünd on siis see sündmus, kus inimene võib taas tulla Jumala juurde. Piibel räägib meile, et Jumal otsib inimesi ja tahab, et nad tuleks tagasi. Jumal on valmis vastu võtma inimese, kes tahab tema juurde tagasi tulla.
Me peame rääkima ka põhjusest, miks inimene on Jumalast lahutatud. See on patt. Patt tähendab seda, et inimene on Jumalale selja pööranud, oma teed läinud ja seejuures teinud asju, mis teda Jumalast veelgi kaugemale viivad. Rahvalikus mõttes nimetatakse patuks sageli selliseid asju, mis on riigi seaduste või üldiste moraali tavadega vastuolus, kuid see ei ole piisav, et kirjeldada pattu, sest nii saame olukorra, et see, mis ühe jaoks on patt, ei olegi seda teise jaoks. Pattu on õige vaadelda Jumala vaatevinklist. Patt on sellest vaatepunktist elu ilma Jumalata (ehk täpsemalt: Elu ilma Jumalaga arvestamata, sest ega Jumal kuhugi kadunud pole) ja sellest tulenevad tagajärjed. Teised inimesed näevad tavaliselt vaid neid tagajärgi ja nimetavad patuks seda, kui keegi käitub halvemini, kui ta ise käitub (või arvab, et oleks käitunud).
Jumal on seadnud nii, et patu tagajärg on surm.
Kui inimene end elavast Jumalast lahutab, siis elu ei jää igaveseks tema sisse. Tuletame veel meelde - patt on Jumalale seljapööramine ja see toob kaasa surma. Meie nimetame patuks tavaliselt selle nähtavaid ja praktilisi ilminguid ja tagajärgi ning muidugimõista aitavad need ka surmale rohkem või vähem tõhusalt kaasa, kuid need nähtused ise pole otseselt põhjus, miks inimene sureb.
Jumal tahab inimesi tagasi, aga inimesed on selja pööranud, pattudesse langenud ja peavad hoopis surema. Kuidas siis Jumal meid tagasi saab? Jumal on ise oma Pojas Jeesuses Kristuses ära kandnud meie patu karistuse - surma. Me leiame Piiblist, et Jumala Poeg Jeesus Kristus suri meie eest! Nii on see olnud juba ligemale kaks tuhat aastat ja igaüks, kes Jeesusesse usub, saab oma patud andeks ja võib tulla tagasi Jumala juurde.
Kokkuvõtlikult on pilt selline. Inimene on selja pööranud Jumalale. Mõni ei tahagi Jumalast midagi teada, mõni võib-olla tahakski tulla tagasi, kuid ta ise ei saa. Patt on inimese lahutanud Jumalast. Inimene ei saa ise ennast patust puhastada. Aga Jumal on lahendanud patu küsimuse nii, et ta on ise patu karistuse kandnud ja igaüks, kes selle kingituse vastu võtab, võib tagasi tulla Jumala juurde ning elada koos Jumalaga. Elada uut ja täisväärtuslikku elu, elada igavesti.
Kuigi patu probleemi lahendamine on väga tähtis - ilma selleta ei saa tulla Jumala juurde - ei ole see eesmärk omaette.
Eesmärk on see, et inimene võiks tulla Jumala juurde ja elada taas kooskõlas oma Loojaga ning teel koju tuleb lahendada patu probleem.
Täna peaksin peatuma veel patu probleemi lahendamise juures. Kuidas siiski praktiliselt üks inimene saab oma patu probleemi lahendada. Peame kohe ütlema, et patu probleemi peamine lahendaja on Jumal, mitte inimene. Tõsi, ka meil endil on oma osa, patu probleem ei lahene meie juures kuidagi «automaatselt», ilma meie osavõtuta. Kuid Jumala tööl on peamine osa.
Eespool rääkisime, et patul on nagu kaks osa - üks on patu põhjus ehk nimetagem seda «patu juureks» - inimene on selja pööranud Jumalale, ta elab Jumalat ignoreerides, ta ei tahagi teada, kas Jumalat on või ei ole.
On veel kaks levinud võimalust: Esimene on see, et inimene teab liigagi hästi oma kogemustest (näiteks, ta on olnud kristlane, kuid siis tagasi langenud), kes on Jumal, kuid elab oma elu alalises hirmus Jumala eest «põgenedes» (nagu arvates, et saab kuhugi end ära peita). Selline «põgenik» on sageli väljakutsuvalt «patune», tahtes tappa iga meenutuse ja mälestuse Jumalast.
Teine võimalus, mida näha võib: Jumalatu inimene on siiski Jumalast puudust tundma hakanud, aga ta ei tule päris Jumala juurde, vaid teeb endale ise jumala ja sellega seotud käsud-keelud ning religiooni ja püüdes neid omatehtud (või teiste tehtud) reegleid täita, üritab ta enesele oma «jumala» soosingut teenida.
Olgu see siis nii või teisiti, on tähtis, et me saame aru, mis on patu «juureks» - see on lahutatus Jumalast. Juure peal kasvab aga «patu taim» ja see on väga mitmekesine oma vormides ja ilmingutes.
On mõistetav, et me ei saa hakkama selle patu taimega, kui me teda üksnes «piirame ja pügame» sealt maha kõige jubedamad ilmingud. Kuni me pole seda taime välja juurinud, üllatab ta meid ikka ja jälle oma halbade viljadega ja me imestame asjata, et näe alles ma sain lahti ühest või teisest halvast asjast, nüüd jälle uus jama...
Alles siis, kui me tuleme Jeesuse Kristuse juurde, usume ja tunnistame, et tema on meie pattude karistuse kandnud, võime me öelda, et patu puu on koos juurtega välja kistud. See on Jumala töö ja selle ta tegi ära juba 2000 aastat tagasi, kui Jumala Poeg Jeesus Kristus meie eest ristil suri. See on ajalooline fakt, samuti nagu see, et Kristus surnuist üles tõusis, et pakkuda uut elu koos Jumalaga kõigile, kes seda vastu võtta tahavad.
Kui lubate nüüd seda juurtega üleskistud patu
taime pilti veelkord kasutada, siis selgub, mis on meie teha. Kuigi patu umbrohi
on üles kistud, võib see uuest kasvama minna, kui me seda oma elust
ei korista. Oluline on asjade järjekord - me ei saa seda koristada enne,
kui see on üles kistud. Oluline on ka asja kallale asumine - kui Jumal
on kord oma töö teinud, on meie asi kohe vanade asjadega lõpparve
teha. Kui see üleskistud patu taim kauaks koristamata jääb, kipub
ta hakkama uusi juuri ajama. Tõepoolest, nii visa on ta.
Kui sinu elust on välja rebitud vastik umbrohi, mis sind pikkamööda
lämmatas ja ära kurnas, siis me ei hakka seda haletsema, taga nutma,
imetlema, kuivatama ja tulevaseks vaatamiseks säilitama, vaid vaatame,
kuidas saaks selle hävitada ja põletada lõplikult.
Tahaksin tuua veel ühe näite, mida kasutasin Alfa
kursuse loengus, kui rääkisin patu probleemist. Patt on otsekui mürk
meie veres, mis põhjustab aeg-ajalt vastikuid paiseid meie kehal ja viimaks
viib meid hauda. Ei piisa sellest, kui me ravitseme oma paiseid püüdes
neid skalpelliga välja lõigata või plaastritega peita. Jumal
on meile ilmutanud, kus on põhjus - mürk meie veres.
Jumal on meile kättesaadavaks teinud ka vastumürgi - see on Jeesus
Kristus. Vastumürk on tasuta kättesaadav juba viimased 2000 aastat
ja mõned inimesed on seda võttes neist vastikutest paisetest paranenud.
Teised püüavad end lohutada, et ega see haigus pole nii hull, saab
ju lõppude lõpuks ka nende paisetega kuidagi elatud. Mõned
arvavad, et nad võiks rohtu võtta küll, aga mitte enne, kui
asi juba väga halvaks läheb.
See rohi on saadav kõigile. Nii neile, kes korraga taipavad, kui suures
hädaohus nad on. Kristlikus kõnepruugis me nimetame seda patutunnetuseks.
Siis kiirustavad nad seda ravimit saama ja saavad terveks.
Aga mõnikord on haigusega ka nii, et te lähete arsti juurde, kes
teid läbi vaatab ja ta ütleb: «Teil on see ja teine tõbi. Ma
kirjutan teile rohtu, hakake seda võtma, et saaksite terveks.» «Ma ei
tunne midagi,» võite te imestada. Kui te seda arsti usaldate, siis te
ilmselt oma rohud võtate ega hakka ootama, et asi nii pahaks läheks,
et te olete sunnitud midagi ette võtma. Võib-olla alles hiljem
saate kusagilt teada, kui tõsine oli teid ähvardav oht ja siis te
oskate oma arstile tänulik olla küll.
Seepärast ma julgustan täna kõiki endalt küsima: Kuidas on sinu olukord Jumala ees. Sõltumata sellest, milline on parasjagu meie tunne, ütleb maailma kõige usaldusväärsem elu juhend, Jumala Sõna, et kõik inimesed on pattu teinud ja Jumala aust ilma. Kui sa ei tunne Jumalat ja tema Poega Jeesust Kristust isiklikult, siis oled sa Jumalast lahutatud, temale selja pööranud, temast pattudega eraldatud ja lähed pikkamööda hukatusse.
Lõpetan oma loo tuletades veelkord meelde näidet arstirohust. Seejuures on väga tähtis seda rohtu võtta. Ei piisa sellest, kui me teame, et see rohi on olemas. Ei piisa sellest, kui me teame, kus see rohi asub. Ei piisa sellest, kui me teame täpselt selle rohu koostist ja seda, kuidas see rohi ikkagi mõjub. Ei piisa sellest, et oleme juba mitmel pühapäeval kuulnud õpetust selle rohu mõjust ja näinud inimesi, kes on selle mõjul terveks saanud. Piisab ainult ühest asjast - seda tuleb sisse võtta.
Järgmisel korral, kui teie ette tulen, läheme arvatavasti siit edasi, aga täna tuleks teha midagi praktilist - kui kellegi on see «rohi», millest rääkisime, veel võtmata, siis võime seda teha. See tähendab, et sa kutsud paludes Jeesuse Kristuse isiklikult oma ellu ning palud, et Jumal võiks andestada sulle sinu patud ning sina võiksid olla nüüdsest tema laps.
***
Möödunud korral uussünnist rääkides jõudsime selleni, et inimene on patu tõttu Jumalast lahutatud. Jumala soov on see, et inimene võiks taas tema juurde tagasi tulla ning elada igavesti koos Jumalaga. Selleks tuli lahendada patu probleem. Patu probleemi lahendaja oli Jumal, mitte inimene. Inimene ei saanudki seda lahendada - kasvõi juba selle pärast, et enamus inimesi olid patust nii pimestatud, et nad ei näinudki, et mingi probleem üldse on. Nad olid Jumalast nii kaugele läinud, et ei teadnudki, kas Jumalat on või siis tegelesid oma isetehtud ebajumalatega, millega nad oma religioosseid vajadusi rahuldasid.
Patu probleemi lahendas Jumal nii, et ta saatis meie pattude eest surema oma Poja Jeesuse Kristuse. Jumal oli sellega teinud oma osa, inimesele jäi ainsaks probleemiks see Jumala kingitus vastu võtta. Seda on miljonid, et mitte öelda miljard, inimest teinud ja seda kingitust saab vastu võtta ka täna.
Tahan korrata seda, mida juba möödunud korral ütlesin - patu probleem on takistus, mis tuleb ületada, kui me tahame Jumala juurde tulla. Kuid eesmärk ei ole pattude kõrvaldamine iseenesest, vaid Jumala juurde tulemine ja Jumala juurde jäämine. Jeesus ütles, et igavene elu on see, kui keegi tunneb Jumalat ja tema ainusündinud Poega Jeesust Kristust (Jh 17:3).
Võrdleksin patu probleemi sügava kuristikuga, mis tuleb ületada. Üle hüpata on võimatu ja meie käsutuses pole vahendeid, et ehitada silda sellest üle. Silla on ehitanud Jumal - selleks on siin Kristuse ristisurm meie eest. Me mõistame, et silda võib ületada mitmel motiivil. Mõni saab korraga aru, et sellele kaldale jäämine on väga ohtlik ning ta tormab päästvale sillale hirmu pärast. Need on inimesed, kes on Kristuse juurde tulnud valdava patu tunnetusega ja sageli hirmust hukka minna. Ja neid inimesi on palju. Teised võib olla ei ole parasjagu nii pakilise hirmu ees, kuid nad otsustavad siiski üle silla minna, sest nad mõistavad, et varem või hiljem läheb nende elu siin kaldal kibedaks. Kolmandad jalutavad sundimatult üle selle silla näiteks koos sõbraga või astuvad sillale seetõttu, et nende arvates on teisel pool lihtsalt pisut parem. Alles siis, kui nad on üle jõudnud, märkavad nad Jumala ligiolusse jõudes, kuivõrd hädavajalik ja vältimatu oli tegelikult teiselt kaldalt ära tulek.
Kindlasti on ka neid, kes korduvalt tulevad selle silla juurde. Nad teavad, et nad peaksid sellest üle minema, kuid ikka veel ei lähe. Võib-olla on neil maha jäänud siia poole midagi, mille küljes nende süda kinni on. Võib-olla nad lihtsalt kardavad - kas see sild mind kannab? Kui oleks mõni sõber, kellega koos minna...
Tuleme nüüd selle pildi juurest tagasi ja küsime: Kuidas võib üks inimene uuesti sündida. Püüame sellele küsimusele anda hästi praktilise ja käegakatsutava vastuse - või nagu meile kooli tööõpetuse tunnis öeldi: teeme puust ette ja värvime punaseks.
Me teame, kuidas inimene võib uuesti sündida kahest allikast. Esiteks räägib meile sellest Jumala Sõna ehk Piibel. Seal on näiteid iga natukese aja tagant, kuidas inimesed sündisid uuesti, samuti sellekohast õpetust. Teine allikas on kristliku koguduse igapäevane elu. Ka siin me näeme väga praktilisel viisil, kuidas inimesed sünnivad uuesti ehk siis teisitiöeldes - saavad päästetud.
Kordan veel - Jumal on teinud selleks kõik, et inimene võiks uuesti sündida: Jumal kutsub meid tagasi enda juurde; Jeesus Kristus on surnud meie eest; meile on jäetud Jumala sõna, et teaksime kuidas Jumala juurde tulla; Jumal on rajanud koguduse, et uuestisündinud inimestel oleks hoolitsev pere ja kasvamise keskkond; Jumal on ise kohal Püha Vaimu kaudu, kes toob meile selguse patu ja õiguse ja kohtu kohta, seejärel sünnitab meid uuesti ja siis on meile nõuandjaks, julgustajaks ja lohutajaks. Mida inimene peab aga tegema?
Inimese osaks on kaks asja - usk ja meeleparandus. Enne kui me vaatame neid asju eraldi, tuleb öelda, et uuestisündimiseks on vältimatult olulised mõlemad: nii usk kui ka meeleparandus. Üks võib tulla enne kui teine. Piiblist leiame näiteid, näiteks Korneelius (Ap 10) kui inimene oli vaga ja jumalakartliku eluviisiga elanud juba pikemat aega. Ta otsis Jumalat, kuid ei võinud uuesti sündida enne, kui Peetrus tuli oma kaaslastega ja kuulutas tema kodus evangeeliumi. Kohe kui nad uskusid - Peetrus polnud jõudnud veel lõpetadagi - sündisid nad uuesti ja Jumal tegi sellest neile väga meeldejääva sündmuse. Teistsugune näide on ka seotud Peetrusega, kui ta jutlustas Nelipüha ajal Kristusest (Ap2). Tema kuulajad hakkasid uskuma, kuid midagi puudus, et nad oleks võinud uuesti sündida. Nad küsisid: Mida me peame tegema? Peetrus ütles: «Parandage meelt!».
Mõlemad peavad olema uuestisünniks olemas - usk ja meeleparandus. Kuid kas on meeleparandus enne ja sellele lisandub usk või on vastupidi või tulevad mõlemad üheaegselt - see on erinevatel inimestel individuaalne.
Vaatame meie kõigepealt usku. Usul on kristluse juures kahtlemata suur osa, sest ega asjata ei nimetata kristlasi vahel usklikeks. Inimesed on tänapäeval üllatavalt kergeusklikud. Nad usuvad seda, mida neile telekas näidatakse, raadios räägitakse ja ajalehes kirjutatakse. Siin on üks väike nõks juures - inimesed kipuvad kergemini uskuma seda, mida neile meeldiks uskuda ja mida nad tahavad uskuda.
Seoses kristlusega küsivad inimesed: Mida ma siis pean täpselt uskuma?
Kas seda, et Jumal on olemas? Kas pean uskuma Piiblisse? Kas ma pean uskuma, et kõik, mis Piiblis on kirjutatud, on vastuvaidlematult õige? Kas ma pean uskuma pühapäevakooli lugusid Aadamast ja Eevast ja Noa laevast ja muust seesugusest? Kas ma pean uskuma, et seal teie koguduses on need kõige õigemad ja kõik ülejäänud on pahad ja valed? Kas ma pean uskuma, et ma olen hirmus patune, kuigi ma arvan ja tunnen, et olen ehk paremgi, kui enamus minu ümber olevaid inimesi?
Need ja paljud teisedki küsimused näitavad, et me oleme kristlastena mõnikord hädas selle seletamisega, mis siis tõepoolest on oluline ja määrava tähtsusega kristluses. Me püüame veenda inimesi et nad on patused ja vajavad päästet, selles, et Piibel on tõde ja koguduses on põnev ja seal käivad mõistlikud inimesed. Nii see ju ongi, aga see ei ole esimese järjekorra küsimus.
Selleks, et keegi võiks sündida uuesti, peab ta uskuma, et Jeesus Kristus (tänapäeva inimesele rääkides võime lisada - ajalooline isik) oli Jumala Poeg ja suri ristil meie pattude eest ning tõusis surnuist üles. Igaüks, kes nüüd Jeesuse oma päästjaks kutsub, saab andeks oma patud ja võib tulla Jumala juurde.
On selge, et siia võivad nüüd lisanduda mõned eelpooltoodud küsimused. Me teame Jeesuse Kristuse ristisurmast Piibli kaudu ja peame usaldama Piibli sõnumit vähemalt selles ulatuses.
Me oleme rääkinud varemaltki sellest, et usul on kolm koostisosa: sa pead kõigepealt midagi teadma, siis pead uskuma, et see on nii ja siis ise (katsetades) veenduma, et see tõepoolest on nii. Pean siia lisama, et vaid niinimetatud «küpsel» usul on need kolm osa hästi välja arenenud.
Toon tuntud näite möödunud sajandi kuulsast
köieakrobaadist, keda tunti Blondini nime all ja kes sai kuulsaks sellega,
et ületas köiel kõndides Niagara joa. Ühel rahvarohkel
etendusel Niagara kohal oli ta inimesi lõbustanud mitmel uskumatul viisil
üle joa kõndides. Viimaks oli ta üherattalisel käsikärul
üle köie veeretanud kartulikoti. Täiuslikkusest puudus vaid üks
asi: keegi ei tahtnud ise kärusse minna, et lasta and akrobaadil üle
joa veeretada.
Kõik uskusid, et akrobaat saab sellega hakkama. Miks? Nad olid näinud
teda seda tegemas niipalju kordi. Nad nägid, et köis on hästi
kinnitatud ja käru täiesti korralik. Aga ikkagi nad ei tahtnud kärusse
minna. Miks? Kas nad siis tegelikult uskusid, et see akrobaat võib seda
teha või mitte?
Kristlus ei ole mingi vaatemäng, vaid tegelik elu. Ma usun, et kui köieetenduse pealtvaatajatel oleks millegipärast väga vaja olnud teisele kaldale saada, siis oleks ehk tekkinud seal väike järjekordki.
Tulles tagasi meie usu teema juurde, ma nimetan, et kristliku usu juures ongi kõige tähtsam see praktiline osa. Kui soovite meelde tuletada minu esimest näidet - siis üle kuristiku pääsemine. Kõige tähtsam on see, et sa saad üle. Sa ei pea tingimata tegema silla tugevusarvutusi, võib-olla piisab ka sellest, kui näed, et teisedki sinusugused on üle läinud ja üle pääsenud.
Kui kristlasi nimetatakse usklikeks, siis sellega «usuga» ei ole veel kõik öeldud. Sõna «kristlane» tuleneb nimest «Kristus» ja pole raske arvata, et see tähendab «Kristuse järgimist» ehk «Kristuse eeskuju järgi elamist». Oli see sulle üllatus?
Pöördumine tähendab seda, et inimene tunnistab endale ja Jumalale, et ta on elanud Jumalatut elu, mis on viinud teda eemale Jumalast ning ka tegelike pattudeni.
Pöördumine tähendab seda, et inimene keerab oma jumalatule elule selja ning soovib oma elu allutada Jumalale. Teisiti öeldes tähendab pöördumine oma pattude kahetsust, aga mitte ainult kahetsust, vaid ka otsust neile Jumala abiga edaspidi ei öelda.
Pöördumine kannab vilja vaid siis, kui see on seotud usuga. Ilma usuta võib inimene pöörduda kümme korda päevas ja nii kümme aastat järjest ning ikka mitte kuhugi jõuda. Kui keegi pöördub usus, et Jumal teda näeb ja appi tuleb, siis ta palub, et Jumal aitaks teda patust vabaneda. Jumal teeb seda.
Kui nüüd kokku panna pöördumine ja usk selle üle kuristiku viiva pildi juurde, siis pöördumine on sinu otsus ja appihüüd: Ma ei taha siia jääda! Jumal, kuidas ma siit minema pääsen?! Siis juhatab Jumal sind silla juurde: Mine siit üle - võta vastu minu Poeg Jeesus Kristus, tema on sinu Päästja.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee