|
|
Jairuse tütar, veritõbine naine ja mis see meisse puutub? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kehras 16.5.1999
Tekst: Lk 8:41-56
Olen eneselt ausalt küsinud, mida niisuguste tekstidega (rakenduslikus mõttes) peale hakata? Mida need mulle (ja neile, keda õpetama pean) siis lõpuks õpetavad?
Kui oleksin natuke teist tüüpi jutlustaja, siis dramatiseeriksin selle loo teie ees väga piltlikult. Kehastaksin jalutavat Jeesust ja põlvililangevat sünagoogi ülemat ja kutsuksin rahva seast vabatahtlikke täitma ümberringi trügijate rolle ja nõnda edasi. See võikski olla väga lõbus, kahjuks kukuks see minu esituses halenaljakas välja. Ma pean leppima, et igaüks sai sellest loost niisuguse pildi nagu tema enda kujutlusvõime lubas.
Ma olen veendunud, et niisugused «ette joonistatud» pildid on meile mõnikord suureks abiks. Tegelikult on peaaegu alati nii, et kuuldud või loetud lugudest tekib inimesel ka üks sisemine pilt (tuleta meelde mõnda põnevat raamatut - seal oli tavaliselt vaid tekst, ei palju pilte, aga kui oled mõne tegelasega selle raamatu läbi seigelnud, siis on sul tunne, nagu tunneksid teda nägupidi. Aga kui hakkad mõtlema, et mis nägu tal oli, siis sa seda muidugi täpselt ei tea.)
Lood tekitavad meie sees mingeid tundeid ja mõtteid ning teatud mõttes «liigutavad meid». Siin on lugu ühest haigest tüdrukust, kelle isa läks Jeesuselt abi paluma. Teel takerdus Jeesus rahvahulka ning vahejuhtum veritõbise naisega võttis mõne aja, kuni tuli teade, et Jeesus on lootusetult hiljaks jäänud - tüdruk oli vahepeal juba surnud. Jeesus ei lasknud sellest end segada, äratas tüdruku surnuist üles ja enam-vähem sinna see lugu ka lõppes.
See, mida nüüd see lugu meie juures korda saadab sõltub üsna palju sellest, mismoodi me asjale läheneme. Võiks öelda, et summa sõltub mõlemast liidetavast. Kui me liidame millelegi sada, siis sõltub tulemus sellest, mis seal enne oli. Kui seal oli enne 1, siis toimus suur muutus ja tulemus on palju erinev sellest, mis enne oli. Kui seal oli enne miljon, siis tulemuseks miljon ükssada ja muutust vaevalt märgata ongi.
Nüüd on küsimus selles, et täna püüame liita kuuldud lugu sinule ja minule ja tulemus sõltub sellest, mida me eest leiame. Ja mida me eest leiame, seda võib Jumal muuta. Pühapäevast pühapäeva ja muidugi nädala sees veel lisaks kuuleme ju aina Jumala sõna. Võib küsida, et kas igavaks ei lähe? Vastus sõltub sellest, mis ootab seda Jumala sõna ees meie sees. Kui me kohtume Jumala sõnaga ja meis pole viimasest korrast saadik midagi muutunud, siis me ütleme: «Jälle seesama!» Kirikuskäimine ja Piibli lugemine saavad kõige igavaimaks tegevusteks meie elus ja iga asi sobib vabanduseks, et seda vältida.
Lugu on erinev, kui me avame end Jumalale sel viisil, et Jumal saab midagi meie sees muuta. Kõik on siis meie jaoks erinev ja huvitav, muidugimõista ka see, mida Jumal veel teeb. Sest summa sõltub ka teisest liidetavast - sinust. Aga tuleme nüüd oma loo juurde tagasi.
Oleks ilmselt hoopis teine asi, kui te oleks lugenud Päevalehest või veel parem - kohalikust Sõnumitoojast, et Kehra Koguduse majandusjuht palvetas tänaval - nii pool-möödaminnes - ratastoolis naise eest, kes sai kohe terveks kaasasündinud lastehalvatusest, mille suhtes tänapäeva meditsiin on jõuetu ja sealt edasi kutsuti teda ühte Kooli tänava paneelmajasse, kus oli väga raskelt haige lugupeetud linnakodaniku teismeline tütar. Varem kohalejõudnud kiirabi oli konstateerinud surma ja minema sõitnud. Ta ei lasknud end sellest häirida, äratas üles surnud tüdruku, käskis vanematel talle pisut jogurtit anda ning läks oma igapäevaseid ametikohuseid täitma.
See oleks vast tore lugu? Miks? Sest see juhtus siin. Me tunneme selle loo peategelast ja võib olla ka teisi osalisi. Aga nüüd on meie ees üks vana lugu, mis juhtus kusagil kaugel. Tegelasi me ka ei tunne.
Või siiski? Meil on võimalus tunda selle loo peategelast, Jeesust. Tema on ainuke, kes pole tänaseks ära surnud. Või õigemini - ta on küll surnud ja surnud meie pattude eest, kuid Jumal äratas ta surnuist üles igavesele elule, nüüd ta enam ei sure.
Selle loo kaugus või lähedus sinule sõltub paljus sellest, kas sa tunned Jeesust. Mõned arvavad, et Jeesust tuleb tunda nagu mõnda raamatukangelast (või tänapäeval filmikangelast) tuntakse.
Kui olin päris noor koolipoiss, lugesin ennastunustavalt mõningaid indiaanlaste-lugusid sarjast «Seiklusjutte maalt ja merelt». Seal oli üks tegelane, Rajaleidja, kes mulle kangesti meeldis. Mulle meeldis kujutleda, et see Rajaleidja on minu kõrval, ma isegi rääkisin temaga (muidugi vaid siis, kui üksi olin) ja ta «rääkis vastu». See oli tore mäng, aga selle aeg läks mööda.
See, kuidas me tunneme Jeesust, ei ole meie kujutlusvõime pingutuse vili. See on valdavalt vaimulik nähtus, kuid see mõjutab ka meie tundeid ja kogu elu. Võib-olla keegi mõtleb, et kui räägitakse Jeesuse tundmisest, siis tuleb hästi hoolikalt ja mitu korda lugeda Piiblist Jeesusest ja siis hakata kujutlema, nagu sa tunneksidki seda meest. Piibli lugemine on hea asi küll Jeesuse tundmiseks, ent kujutlusvõimega pole siin palju pistmist. Selleks, et keegi võiks tunda Jeesust, peab ta olema võimeline pidama vaimulikku sidet.
Siia sobib see (viletsavõtu) näide: Kui sa tahad kuulata raadiot, peab sul olema sobiv vastuvõtja. Ei piisa sellest, et kujutad ette, mida sealt raadiost kuulda võiks - Sky+ tümps ja «liiklusliin», Elmarist vanad head lood, Pereraadiost Mart Metsala jutlused ning klassikaraadiost mõistagi klassika. Kui tahad kuulata, pead hankima raadio. Sama kehtib teatud mõttes Jumala asjadega - kui tahad olla osaduses Jumalaga ja Jeesuse Kristusega ning elada igavesti, pead vaimulikult uuesti sündima. See peab juhtuma sinuga ja «päriselt», mingisugusest imitatsioonist ei piisa. Siis on sul vaimulik side Jumalaga ja Jeesuse Kristusega. Ma ei peatu sellel siin enam pikemalt, kuid ütlen, et see võib sinuga juhtuda, kui sa Jumalat palud.
Tuleme oma loo juurde tagasi. See ei ole meist kaugel, kui me tunneme Jeesust. Aga paljud küsivad veel: hea küll, aga
Üldiselt teab tänapäeva tark inimene, et arstiteadus on kõrgelt arenenud ja üsna võimas, ja mida ei suuda arstid Eestis, siis äkki (kui raha on) saab kuhugi Euroopasse ravile minna aga kõike ei suuda kahjuks ka nemad. Meil on maailmapilt, mis õpetab: Igal asjal peab olema põhjus, hea tahtmise ja piisava informeerituse korral saab kõike seletada. See maailmapilt on sageli suletud selles mõttes, et kõike, mis maailmas toimub, peab saama seletada maailma siseselt.
Kui inimesel on haigus, siis peab sellel olema mingi põhjus - algul avastati pahad bakterid, siis viirused ja nüüd räägitakse haiguse põhjustajaist geenide tasemel. Kui õnnestuks tappa need bakterid, peletada viirused ja korda saada geenid, oleks kõik korras.
Seda maailmapilti on hakatud siiski lammutama. Suur optimism, et kõike annab seletada, on pikkamööda kadunud viimase viiekümne aasta jooksul. Ega selles pole midagi paha, kui me oskame seletada rohkem, kui oskasid inimesed piibliaegadel või keskajal. Kuid me ei tohiks üle parda heita seda piibellikku vaatenurka, et Jumal toimib vabalt üleloomulikult. Jumal on selle maailma teinud ja pannud kehtima ka mõned seadused, et see värk koos püsiks ja mõnda aega korralikult toimiks. Kui me avastame uusi seadusi ja oskame paremini seletada, mismoodi loodus on üles ehitatud, siis see ei välista kuidagi Jumala üleloomulikku tegevust. Ma kardan, et meie ratsionalistlik maailmavaade on meid natuke siiski rikkunud. Me võime öelda, et hea seegi, kui viimases hädas meenub meile, et Jumalalt võib paluda üleloomulikku abi. Aga ma ei näe, nagu oleks Jeesus õpetanud seda, et Jumala üleloomulikku abi tuleb otsida alles siis, kui kõik «loomulikud vahendid» on ära kasutatud ja muud üle ei jää.
Ma usun, et me tunneksime end Jumalaga koos palju paremini, kui meil poleks sellist «hädapiduri» pilti Jumala abist. Võid ju proovida: Palu Jumala üleloomulikku abi ka siis, kui sul seda hädasti vaja ei ole.
Siiani oleme püüdnud mõista seda, et meie eesõigus on tunda sedasama Jeesust, kes tervendas veritõbise naise ja äratas surnuist üles tüdruku. Siis püüdsin ma meid julgustada selles, et Jumala üleloomulik toimimine võiks natuke uuristada meie kindlakskujunenud ratsionalistlikke ja materialistlikke vaateid.
Aga selles kirjakohas on veel üks väljakutse: Seesama töö, mida tegi Jeesus, on antud ka kogudusele ja igale kristlasele sealhulgas.
Jeesus ütles: «Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa saaks austatud Pojas.» (Jh 14:12-13). Sellele võib veel lisada käsk evangeeliumi lõpus kuulutada evangeeliumi kõigele loodule ja väide, et uskujaid saadavad sellised tunnustähed ja siia veel Apostlite tegude kirjeldused, et kristlased tõesti seda ka tegid.
Siin algavad meie raskused (mis tulenevad peamiselt koos maailmavaatega sissekodeeritud uskmatusest) ja me püüame seletada: «Noh, need olid ju apostlid ja mis seal rääkida Jeesusest enesest, teadagi, ta oli ju Jumal...»
Kui me võtame Jeesuse sõnu tõsiselt, siis tuleb välja kolm võimalust:
Esiteks: Jeesus ei rääkinud tõtt, me ei pea ega saagi teha neidsamu asju, mida Jeesus tegi, sest Jeesus oli Jumal, meie aga ei ole.
Teiseks: Me saame teha küll neid asju, sest me ise saame kuidagi «väikesteks jumalateks», kes käivad ringi nagu Jeesus ja teevad igasugu selliseid asju.
Ma tahaksin enne need kaks võimalust kõrvale heita, sest need ei sobi kokku ülejäänud Piibli õpetusega. Kolmas võimalus ütleb, et me saame küll teha selliseid asju ja suuremaidki, ja isegi peaksime tegema.
Jeesus elas siin maa peal nagu inimene. Mõned arvavad, et ta ainult mängis inimest, tegelikult ta ei olnud. Kuid ta oli, ainus asi, mis eristas Jeesust teistest inimestest, oli see, et tal puudus patune loomus ja ta ei teinud pattu. Muus osas oli ta täiesti inimeste sarnane (Fl 2:6-7; Rm 8:3; 2Kr 8:9; Gl 4:4; Hb 4:15 jt). Ma julgeksin Piibli õpetuse alusel väita, et Jeesusel ei olnud ka mingeid «üleloomulikke võimeid» iseenesest.
Kui Jeesus käis ringi ja rääkis inimestega, siis mõnikord on arvatud, et ta omas jumalikku kõiketeadmist ning küsis küsimusi ainult moepärast. Et ta teeskles nagu ei tea ja siis küsis inimeselt midagi. Ma julgen selles kahelda. Piibel õpetab mitmes kohas, et Jeesus pani maha, jättis tahtlikult kõrvale, loobus jumalikest atribuutidest. Kui Jumal on kõikvõimas, kõikteadev, kõikenägev jne, siis Jeesus, sel ajal, kui ta elas inimesena meie keskel, ei olnud seda kõike. Ta oli piiratud samamoodi kui meie siin. Kui kõht läks tühjaks, pidi ta varem või hiljem sööma. Kui ta tahtis midagi inimese kohta teada, siis ta pidi küsima. Kui ta tahtis üle järve sõita, siis ta läks paati. Kui talle löödi naelad kätesse, siis oli see valus. Kui ta lämbus ristil, siis ta ka suri. Päriselt.
Siin on meile hea uudis ja üllatus varuks.
Kuidas Jeesus siis tegi seda kõike, kui ta oli nii sarnane sellega, mis meie oleme? Ja kui tema seda tegi, olles samasugune piiratud olend, nagu meie, äkki siis on tõsi taga nendes sõnades, et kui me usume temasse, siis me teeme neid samu tegusid, mida tema tegi ja veel suuremaid?
Siin võiks seda vastust veel pikemalt ette valmistada, kuid ajapuudusel annan selle kohe kätte. Jeesus ütles muuhulgas midagi väga julgustavat: «Ma ei saa iseenesest midagi teha... ma ei otsi oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes mind on saatnud.» (Jh 5:30). Ja veel: «Ma ei ole taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.» (Jh 6:38) ja vaadake veel seda: «Tõesti, tõesti ütlen ma teile, et Inimese Poeg ei või midagi teha iseenesest; ta teeb vaid seda, mida ta näeb Isa tegevat, sest mida iganes teeb Isa, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19).
Siit tulenevad Jeesuse vägevad teod aga ka kõik muu, mida ta tegi ja kes ta oli. Me räägime õigustatult sellest, et püüame saada Jeesuse sarnaseks, kuid asi ei ole välises imiteerimises.
Kõik, mida Jeesus tegi või tegemata jättis, tulenes tema suhtest ehk osadusest Taevase Isaga.
Ta oli samasugune kui meie, tal polnud üleloomulikke ega jumalikke võimeid iseenesest, vaid lähtudes sellest, et ta tegi Jumala tahet ja otsis igas asjas osadust Jumalaga.
Selles me peame saama Jeesuse sarnaseks.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee