Kuidas anda oma tunnistus Kristusest

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

• Mis asi on tunnistus
• Kuidas tunnistamine käib
• Mis peaks olema tunnistuse sisu

Kehras 6.6.1999

Selle aja jooksul, mida ma olen Kehras elanud ja töötanud, olen kuulnud palju erakordselt huvitavaid lugusid sellest, kuidas keegi on kristlaseks saanud. Kui ma täna räägin sellest, kuidas oma tunnistust anda, siis mitte üldse tagamõttega, nagu ei oskaks seda keegi teha. Teatud mõttes võib öelda, et oma tunnistuse andmine on kristlastele otsekui «emapiimaga sisse joodetud» - see tuleb välja loomulikult. Ma tahan selle teema täna üles võtta, sest see on lihtsalt väga oluline. Samuti olen ma veendunud, et sellest on igale kuulajale isiklikult kasu.

Mis asi on «tunnistus»?

Kui keegi peab hakkama «tunnistama», siis võib see tekitada mitmesuguseid seoseid meie mõtetes. Ma pean ausalt ütlema, et mul pole oma elu jooksul olnud võimalust (või oleks õigem öelda vajadust) kohtus viibida. Kohtuprotsessidel antakse tunnistusi. Paljude inimeste ettekujutus kohtus toimuvast on võib-olla pärit mõnest filmist - nagu minulgi. Küllap seal siis umbes nii ongi, ja tunnistajad on need asjaosalised, kes räägivad, mida nad teavad, mida on näinud, kuulnud või läbi elanud.

Siit väga elulisest olukorrast tulebki meie esimene arusaam tunnistajast ja tunnistusest.

1. Tunnistaja on «asjasse segatud»,
2. tal on oma vaatepunktist vaadatuna oma arusaam ja lugu - tunnistus - neist asjadest.

Et edasi minna, tuleb rõhutada veel kahte asja.

1. Igaühe lugu on erinev, sest asjaosaline ise on erinev ja tema vaatepunkt on erinev. Tavaliselt ei piisa asjast selguse saamiseks vaid ühest tunnistusest. Igas kohtuasjas on tavaliselt mitu erinevat tunnistajat, mida rohkem, seda selgema pildi me saame.
2. Tunnistaja peab rääkima tõtt, ta ei tohiks midagi lisada ega olulisi asju ära jätta.

Kuigi kohtusaali pilt annab meile edasi olulise mõtte tunnistamise olemusest, lisab siia Piibel midagi omapärast. Seal öeldakse Jumala rahva kohta: «Teie olete tunnistajad.» (Js 43:10-12; Ap 1:8). Siit tuleneb, et mitte üksnes see, mida me ütleme, vaid ka see, kes me ise oleme, on tunnistus. See ei vähenda meie sõnade tähtsust, vaid suurendab neid - meie elu ja sõnad peavad olema kooskõlas.

Kuidas tunnistamine käib?

Paar nädalat tagasi käis meie gospelkoorike väljasõidul ühes Tartu koguduses. Õhtusel koosolekul paluti meil laulda ja tunnistada. See on sageli üldlevinud arusaam «kristlikust tunnistamisest» - suurema või väiksema rahvahulga ees rääkida, kuidas sa päästetud said või midagi sarnast.

On ka teistsuguseid näiteid tunnistamisest. Võib-olla mõnele tulevad seoses tunnistamisega meelde kutsumata külalised ukse taga, kes tahaksid sinuga meelsasti rääkida usulistel teemadel ja jätta natuke kirjandust. Te tundsite ära - Jehoova tunnistajad. Nemad reeglina ei taha sulle rääkida oma lugu, vaid seda, mida neile on õpetatud.

Tunnistust võib siis anda nii seltskonna ees kui ka eraviisiliselt. Võib-olla on kõige lihtsam lugu siis, kui sind palutakse seda teha. See võib tõepoolest juhtuda nii, et sind võetakse «kristlikule väljasõidule» kaasa ning öeldakse: «Kõigil tunnistused valmis panna!»

Ma tean, et mõne kõrvus tundub see juba naljaka käibefraasina, kuid siin on sügav mõte sees. Pane oma lugu valmis, sest võib tulla aeg, kus sa seda vajad. Kui sa oled päästetud ja tunned Jumalat, siis on sul oma lugu, oma tunnistus Kristusest. Mõni inimene on väga ekstravertne ning «hea jutusoonega» ning see lugu tuleb temast nii loomulikult. Teised ei pruugi nii «valmis» olla.

Mäletan seda, kui mõni suvi tagasi olid meie kogudusel külas paarkümmend ameeriklast. Nende jutust selgus, et enamus olid usklikuks saanud juba lasteaiaeas. Kui me neil koguduses või vabaõhukoosolekuil tunnistada palusime, siis mitmed olid nii erutatud ja pabinas, et nad oma viisteist lauset paberile kirjutasid ja sealt maha lugesid. See oli küll üsna harjumatu, kuid näitas ühest küljest kui tõsiselt ja vastutustundega nad tunnistuse andmisse suhtusid ja teisest küljest seda, kui oluline on see, et sa paned oma loo varakult valmis.

Kas me peame alati ootama seda, kui meilt palutakse oma tunnistus anda? Piiblis on üks koht, mida mõnikord tsiteeritakse: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse...» (2Tm 4:2). Niisiis, olgu aeg sobilik või mitte, andke aga tuld!? Kui te peate minema lastevanemate koosolekule või kauge sugulase pulma, katkestage päevakord ning programm öeldes: «Kuulake parem mind, ma räägin teile Kristusest!»

Ma joonistasin meelega niisugused karikatuursed pildid, kuid nüüd tahan küsida ka vastupidist. Mida sellega «olgu aeg paras või ärgu olgu» mõeldakse? Võib-olla lükkavad mõned inimesed oma tunnistuse andmist pidevalt edasi just selle ettekäändega, et aeg ei ole veel paras (see tähendab «parim võimalikest»). Nad ootavad mingit «tunnet» või märguannet, mida ei tule ega tule.

Me ei pea alati ootama seda, et meil palutakse anda oma tunnistus, mõnikord võime seda ise pakkuda.

Ma kuulsin paar päeva tagasi ühte lugu, mis juhtus ühes vallavolikogus (see võis olla ka volikogu komisjon). Seal oli arutluse all parasjagu alkoholiprobleem - kuidas aidata neid inimesi, kes on tõsiselt põhja käimas. Seal seltskonnas oli ka üks üsna värske kristlane, kes muuseas oli olnud üsna suur viinasõber. Kui ta selles vestlusest osa võttis, ütles ta ühel hetkel: «Tegelikult on ainult üks asi, mis päästab.» Siis meenus kõigile selle mehe minevik ja ta andis oma tunnistuse.

Mõnikord võib tunnistuseks lihtsalt «juhust» olla. Juhus tähendabki seda, et sa ei ole seda ette kavatsenud. Ka «juhuslikel» asjadel võib olla suur väärtus, räägitakse, et Jumala juures ei ole juhuseid.

Mis peaks olema tunnistuse sisu?

Olen oma elus kuulnud palju väga liigutavaid ja võimsaid tunnistusi. Oled ehk sinagi? Käsin Nicky Cruz'i koosolekul linnahallis ja oli alles sellel mehel lugu. Mis on minu lugu seal kõrval? Ühel meie ühisel sõbral on võimas tunnistus kristlaseks saamisest nõukogude armees. See on juba Lugu. Aga minu lugu? Sain päästetud kusagil Oleviste kiriku käärkambris või laagrilõkke ääres või Alfa nädalavahetusel või tavalisel pühapäevasel koosolekul või oma kodus... Mis selles rääkimisväärset on?

Selles «tavalisuses» peitubki paljude tunnistuste võlu. Meie ümber on täiesti tavalised inimesed, enamus neist pole siiski paadunud alkohoolikud, prostituudid, ammugi mitte pangaröövlid ega sarimõrvarid. Neid tavalisi inimesi huvitab sinu lugu, sest nad mõtlevad: «Kui see sai juhtuda sinuga, siis see võib juhtuda ka minuga.»

Kui me oleme olnud juba piisavalt kaua kristlased, käinud koguduses ja näinud inimesi usule tulemas, siis tekib meil ekslik mulje, nagu teaks inimesed isegi väga hästi, kuidas kristlaseks saamine käib. Võin teile aga kinnitada (ja tuletage meelde oma «eelkristlikke mõttekäike»), et inimesed ei tea seda. Neil võib olla väga kummalisi arusaamu sellest, kuidas kristlaseks saamine käib ja need on olnud võib-olla suureks takistuseks.

Võime siis öelda, et «ideaalvariandis» käib tunnistus sellest, kuidas keegi on kristlaseks saanud. Paljud kristlased on mulle öelnud, et kaua ma seda ühte ja sama lugu ikka räägin, kõik teavad seda juba. Võid kindel olla, et kõik ei tea. Räägi neile.

Kristlaseks saamise lugu peaks sisaldama ka pisut seda materjali, «kuidas oli lugu enne». Tunnistuse peatähelepanu ei peaks olema sellel «eel-lool», sa ei pea maalima süngeid ja masendavaid pilte, et kuulajatele muljet avaldada. Tuletan veelkord meelde, et kuulajateks on enamasti tavalised inimesed ja sinu «eel-lugu» aitab neil mõista, et enne kristlaseks saamist polnud sa mingi «eriline» (ei hädavares ega ka õnneseen).

Teine osa tunnistusest peaks sisaldama just seda osa kuidas sa päästetud said. Kas sa palvetasid? Mida? Mida sa ütlesid? Kas tundsid midagi või ei tundnud? Kes seal veel oli? Mida nemad tegid? Püüa anda ka see osa oma tunnistusest võimalikult loomulikult, ilustamata, dramatiseerimata.

Mõnikord on inimestel päästetud saamisega seoses «üleloomulikke» kogemusi - neid ei saa alati sõnades väljendadagi. Mis siis ikka. Minu isiklikus tunnistuses on kohti, mida ma ei oska seletada «kuidas see käis». Siis ma seletan, mis oli enne ja mis sai pärast.

Ja tunnistuse kolmas osa: Mida sellest kõigest saanud on. Noh, said kristlaseks ja mis siis? Päästetud saamine ei ole ju eesmärk omaette. Sellele järgneb elu koos Jumalaga ja Jeesuse Kristusega. Tunnistus peaks sisaldama ka mõned muljed sellest uuest elust. Mis on teisiti? Mis on muutunud? Kuhu oled teel?

Tuleb öelda, et tunnistuse peakangelane ei ole sina ise. Mõnikord võib kuulda selliseid «mina»-vormis saagasid. Inimestele meeldib rääkida lugusid, kus nad on ise peategelased, kui nad selle selgeks saavad, siis võivad nad tunnistuste andmisest vaimustusse sattuda. Kui sa räägid oma päästetud saamisest, siis jälgi, et peategelaseks jääks Jumal. See ei olegi siis tegelikult sinu lugu Jumalaga, vaid Jumala lugu sinuga.

Lõpetuseks tahaks öelda, et isiklikus ja «koosoleku» tunnistuse ülesehituses on erinevusi. Isiklik tunnistus on vaba vestluse vormis, sulle saab esitada täpsustavaid küsimusi. Koosoleku tunnistus peaks olema «lõpetatum», mitte jätma palju lahtisi otsi. On hea, kui see tunnistus toob esile mõne üldkehtiva tõe, mida tunnistuse kuulaja saab kaasa võtta. Olgu see kasvõi nii lihtne: Kui Jumal niimoodi päästis minu, siis võib ta päästa ka sinu.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee