Mis siis saab, kui kristlane teeb pattu?
|
|
Mis siis saab, kui kristlane teeb pattu? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud kirjandus The Sheperd's Staff, MAP 1999
Minu arvates vajab see teema vahelduseks käsitlemist. Sest mis siis ikkagi saab, kui inimene, kes on päästetud, kelle patud on temale andeks antud, kes on teel taevasse, kes on arvatavasti koguduse liige - aga teeb pattu?
Küsimus võib huvi pakkuda isegi kahest eri vaatepunktist:
Niinimetatud rahvalikus käsitluses püüavad kristlased ikka ja jälle nendele küsimustele vastata, sest probleemistik on terav. Ükskõik, mis nägu ka keegi ei teeks, ta ei saa päris ükskõikseks patu suhtes jääda. Samas vajaks teema piibellikult neutraalset käsitlust, sest see tundlik teema puudutab meid väga lähedalt.
Enne kui püüame asjale läheneda Piibli valguses vaadakem üle mõned arusaamad, mida võime kohata. Teeme seda halvustamata, sest võib-olla on keegi nende abinõudega püüdnud oma olukorrast kuidagi välja tulla.
Küsimus oli: «Mis siis saab, kui kristlane teeb pattu?»
Peame nentima, et oma iva on igas neist kolmest vastusest, kuid ükski neist ei rahulda meid täiesti. Inimeste mõõdupuu järgi on patu mõiste suhteline.
Ühes koguduses oli kaks venda, kes olid õige parajad patused, aga kuna nad olid rikkad ja annetasid hästi, siis pastor neid ei puutunud ja keegi kogudusest ka ei öelnud midagi, sest kogudus ehitas parajasti uut hoonet ning iga annetus oli teretulnud. Aga juhtus, et vana pastor läks ära ja tuli uus, kes julges vendi noomida ning kahjuks üks vendadest suri peagi. Teine vend tuli pastori juurde ja ütles: «Te vist teate, et mu vend oli päris rikas ja pärandas paraja summa raha. Ma annaksin puudujääva raha kiriku ehitamiseks, aga üksnes ühel tingimusel: Kui te lubate mulle, et ütlete matusel, et mu vend oli hea ja püha inimene.» Pastor ütles: «Hea küll, ma ütlen seda.» Vend andis vajaliku tšeki ja pastor pani raha panka. Kui tuli matuse päev, rääkis pastor: «Täna saadame eneste keskelt ära mehe, kes pani meie kõikide südamed valutama: Ta oli ahne ja kade, pettis kõiki - maksuametist ja kogudusest alates kuni oma abikaasani ja lõhkus oma perekonna. Aga oma vennaga võrreldes oli ta siiski hea ja püha inimene.»
Jumala mõõdupuu on selge: «Kõik on pattu teinud.» (Rm 3:23). «Ja kui me ütleme, et meil ei olegi pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis.» (1Jh 1:8).
Patuvaba
täiuslikkuse idee on viinud kummaliste olukordadeni, kus igaüks saab
probleemist aru, ainult «täiuslikult patuvaba» kristlane jätkab enese
petmist ja teiste narrimist, otsides vagasid vabandusi oma olukorrale.
Patuvaba täiuslikkuse kaitseks on kasutatud kirjakohta 1Jh 3:5-10, kus öeldakse nii:
Ja te teate, et tema on ilmunud patte ära võtma; ja temas ei ole pattu. Ükski, kes jääb tema sisse, ei tee pattu; ükski, kes pattu teeb, ei ole teda näinud ega teda tundnud. Lapsukesed, ärgu ükski teid eksitagu! Kes teeb õigust, see on õige, nõnda nagu temagi on õige. Kes pattu teeb, see on kuradist; sest kurat teeb pattu algusest saadik. Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et ta tühistaks kuradi teod. Ükski, kes on Jumalast sündinud, ei tee pattu, sest tema seeme püsib temas ja ta ei või pattu teha, sellepärast et ta on Jumalast sündinud. Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed.
Siin räägitakse patu praktiseerimisest ning sellest, et kui keegi tõesti tunneb Jumalat, siis ei saa ta jätkata rahumeeli patu praktiseerimist. Kui ta seda siiski jätkab, tuleb esitada küsimus: Kas ta tõepoolest ikka Jumalaga on tegemist teinud?
Aga kui siiski kristlane teeb pattu? Mida tähendab meile see, et Kristus on meie pattude karistuseks surnud ja Jumal on selle alusel need õigeks mõistnud, kes Kristusesse usuvad ja teda oma Päästjaks tunnistavad. Kui ma nüüd teen veel pattu, kas siis Kristus ei olegi minu eest surnud? Või suri Kristus ainult nende pattude eest, mis mul olid enne päästetud saamist ja edasi ma pean juba ise hakkama saama?
Piibel ei toeta sellist «oma tegudele rajatud õigust». Paulus võitleb selle vastu eriti kirjas Roomlastele. Rm 4:6-9 ta kirjutab, tsiteerides Taavetit Ps 32:1-2
...nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta: „Õndsad need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"
Piibel õpetab, et kui meie patud on andeks antud, siis meid loetakse õigeks tehtuteks. Meile ei arvestata meie pattu enam süüks. Meile ei maksta enam patu palka, mis on igavene hukatus. Meid mõistetakse õigeks meie usust Kristusesse ükspäinis, Jumala armust, nagu kirjutatakse Ef 2:8-9
Sest teie olete armust õndsaks saanud usu kaudu ja see pole mitte teist enestest; see on Jumala and; mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.
Seda kõike ma tõin esile, et näidata, kuidas meie eelpool vaadeldud kolmas argument paika ei pea - nagu peaks kristlane kogu aeg värisema, et nüüd on ta võib-olla mõne patuga (kas teadlikult või kogemata) hakkama saanud, ja kui ta peaks surema, enne, kui kõik andeks paluda suudab, ongi kogu lool lõpp...
Mt 1:21 öeldakse aga, et Jeesus tuleb päästma pattudest. Kusagil Piiblis ei õhutata kedagi pattu tegema, veel vähem kristlasi, kelle patud on andeks antud ja kes on õigeks mõistetud.
Oleks kohutav, kui kurjategijad mõistetaks kohtus õigeks ja siis lastaks vabadusse, et nad saaks veel enam kurja teha. Kas Jumal teeb nii, et mõistab patused õigeks ja siis ütleb: põrutage nüüd karistamatult edasi! Ei, Jumal ei tee seda.
Jumala suhtumine pattudesse ei ole muutunud - Jumal vihkab pattu, või nagu keegi on tabavalt öelnud - Ta on pattude suhtes allergiline, ta kohe kuidagi ei kannata enda ligiduses pattu.
Kui Jumal saatis oma Poja, Jeesuse Kristuse, et inimesi pattudest päästa, siis tal oli ka plaan, kuidas patule piiri panna. Seda tehakse kahel viisil, mida me jutluse teises osas vaatame.
Kui keegi saab päästetud, siis inimene saab nõndanimetatud «uueks looduks», see on pilt Jumala loomistööst, mis alguses oli täiuslik. Toon vaid ühe viite Pauluselt Ef 4:20-24
Aga nõnda ei ole te õppinud Kristust tundma, kui te tõesti olete temast kuulnud ja temas õpetatud, nõnda nagu tõde on Jeesuses: et teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse.
Jumala uut loomingut võib veel mitut moodi kirjeldada, kuid ma tahaksin tuua sama pildi, mis Piiblis on. Pattu võrreldakse mustuse ja mudaga ning Jumala uuendav vägi ei ole mitte üksnes muda ärapesemine, vaid sellega tuleb ka vastumeelsus mudas püherdada.
Peetrus räägib, et kui siga üksnes puhtaks pesta, siis tema loomuses on taas muda sisse minna. Aga kui Jumal muudab ka kogu olemuse, siis me ei räägi enam seast, vaid näiteks puhtast ja valgest lambatallest.
Kas lambatall ei saagi komistada ja mudasse kukkuda? Ilmselt saab küll. Aga kas ta tahab sinna püherdama jääda? Ilmselt mitte. Kui päästetud inimene langeb pattu, siis Jeesus on seal, et teda aidata ja päästa teda hukkamõistu ja tagasi kukkumise eest. Johannes kirjutab sellest nii 1Jh 2:1-2
Minu lapsukesed, seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest.
Kristlane allub Jumala kasvatusmeetoditele ja need tulevad talle kasuks. Mõnikord nimetatakase neid kasvatusmeetodeid ka karistuseks. Meie sõnapruugis on karistus midagi fataalset, samastub sageli hukkamõistuga. Meie mõistame nii: Kui keegi mõistetakse hukka, siis tuleb teda karistada. Hea küll. Aga siit me järeldame vastupidise: Kui kedagi karistatakse, järelikult me mõistame ta ka hukka. Jumala kasvatusmeetodid (kui tahate lugeda nii: Jumala karistus) ei ole selline.
Heebrea kiri kirjutab sellest nii Hb 12:6-8
«Sest keda Issand armastab, seda ta karistab; ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab.» Taluge karistust kasvatuseks: Jumal kohtleb teid kui poegi; sest milline poeg on see, keda isa ei karista? Ent kui te olete ilma karistuseta, millest kõik on osa saanud, siis te olete sohilapsed ja mitte pojad.
Kui keegi saab karistamatult pattu teha, siis tuleb tõesti küsida: Kas ta ikka on Jumala laps? Iga vanem teab, et kui ta armastab oma lapsi, siis ta ei saa lubada neil kõike teha. Teatud olukordades peab aga kindlasti lapsi karistama, muidu nad ei saagi teatud asju selgeks ja hiljem «elu karistab» neid märksa karmimalt, nagu on tavaks öelda.
Vaatame, kuidas käis Taaveti käsi, kui ta tegi väga rängalt pattu: Rikkus abielu ja selle kinnikatmiseks sooritas mõrva. Jumal andis küll Taavetile patu andeks, kuid teda tabasid mitmed rängad karistused (kui tahate loe: patu tagajärjed), mis on loetletud 2Sm 12
Kuigi me loeme, et Jumal andis Taavetile tema patu andeks, ei kõrvaldanud ta neid patu tagajärgi. Jumal armastab oma lapsi selleks liiga palju, et seada meid kiusatuse ette - me võime pattu teha ja näe, midagi ei juhtugi!
Mõnikord ei alga Jumala tegutsemine kohe. Jumal on armuline ja pika meelega, mitte kohe ei saabu patu tagajärjed ja meile antakse võimalus meelt parandada. Aga Jumal ei anna ennast pilgata, mida inimene külvab, seda ta ka lõikab (Gl 6:7). Porgandipõllul käib asi lihtsalt - mõne nädalaga on võrsed üleval. Elus ja meie tegudes võib külvi ja lõikuse vahele jääda aastaid ja aastakümneid.
Siiski peame meelde tuletama: Jumal ei ole muutnud oma halastust ja armulisust. Jumala karistus ei tähenda hukkamõistu, meil on eestkostja Kristus ja keegi ega miski väljastpoolt ei saa meid Tema käest ära kiskuda.
Patuga tuleb siiski kohtu ette astuda. Kui otsus on langenud, siis saame asuda meeleparanduse juurde. Piiblis näeme kolmeastmelist kohtusüsteemi, justnagu Eesti Vabariigis. Iga järgnev tase on karmim, mida varem me õiglase kohtuotsuse saame, seda parem. Mis need on?
Miks me neist «kohtutest» rääkisime? Kohus on õiguslik institutsioon ja vajalik selleks, et asju õigesti hinnataks. Kui me oleme patustanud, siis kohus on vajalik selleks, et pattu ka patuna nimetada. Soovin meile kõikidele, et me ei peaks minema kaugemale esimesest tasemest, no hea küll - mõned meist ehk ka teisest tasemest.
Me peame möönma, et kristlased teevad pattu ja sellega tuleb arvestada. Sa pead möönma, et ka sina teed pattu ning loodetavasti said eelnevast abi, kuidas selles olukorras käituda. Sa ei pea hakkama musta valgeks rääkima. Sa ei pea käima pea maas, süüdlasena ja häbistatuna. Sa ei pea käima alalises hirmus, et mis minuga järgmiseks võib juhtuda ja kas ma ikka olen korralikult kõik üles tunnistanud, või äkki siiski kogemata mingi teadmatusest tehtud asi...
Kristus on surnud sinu pattude eest. Kui sa pole kunagi Temasse uskunud ega teda oma päästjaks tunnistanud, siis võid teha seda kohe täna. Siis oleks sul võimalus tulla hukkamõistu alt armu alla. Mitte selleks, et karistamatult pattu teha, vaid selleks, et saada uueks looduks.
Kui sa oled aga uskunud Kristusesse ja saanud Jumala lapseks, siis ära otsi «et kui kaugele ma võin minna, et ikka veel olla kristlane». Ela parem võiduelu.
Loeme lõpetuseks Jumal sõna Rm 8:31-35
Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis temaga meile kõike muud annetama? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus, või ahastus, või tagakiusamine, või nälg, või alastiolek, või häda, või mõõk?
Mitte miski. Aamen.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 2000. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee