Jutlus: Järgijad ja imetlejad

Järgijad ja imetlejad

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kehras 1. juunil 1997.

Alland Parman

Johannese 6:1-15

Täna ma ei taha kõnelda leibadest ega kaladest ega imelisest juhtumist toiduga, vaid kahte sorti inimestest, keda alati Jeesuse ümber oli. Neid on Jeesuse ümber ka täna. Meie oleme need. Kes me oleme? Kes me võiks olla?
Kui Jeesus teenis oma maapealse elu jooksul inimesi, liikus Tema ümber alati inimesi. Kord oli neid vähem ja teinekord rohkem. Ma ei tea, kas see oli nii, nagu meil on: kuu esimesel pühal tuleb mul alati ilmutus uue saali vajadusest, enamasti aga tundub mulle, et käib see ka. Igal juhul rahvast liikus.
Me teame, et need, keda peaaegu alati koos Jeesusega nähti, olid jüngrid ehk apostlid, 12 meest. Peale selle võime me lugeda Piiblist, et Jeesusel oli veel järgijaid ja jüngreid, mõned avalikud, teised niiöelda salajased, kes käisid koos Jeesusega ning jagasid Tema põhimõtteid, aga kes ei kuulunud nende kaheteistkümne sekka. Ja siis oli seal lihtsalt inimesi, kes olid kohale sattunud kas juhuslikult või tulnud kuulujutu peale.
Minus on üha süvenenud mulje, et inimesi, kes Jeesuse ümber liiguvad, võib liigitada kaheks. Stopp! Mulle ei meeldi, kui mind keegi «liigitab», vaevalt et see sullegi meeldib. Kusagilt kuulsin etteheidet, et usklikkoguduste probleem on inimeste liigitamine «meieks» ja «nendeks». Ma ei liigita siin kedagi, sellepärast ma sõnastan oma väite nii: «Jeesuse ümber liikus alati inimesi, kelle juures oli märgata kahesugust suhtumist.»
Te saate aru, sõbrad, milles on erinevus? Me tahame olla vabad inimesed ja Jumala armust me olemegi. Meil on valikuvabadus ja me ei taha, et keegi meid liigitab. Aga me oleme endale valinud ühe suhtumise erinevatest võimalikest suhtumistest ning aja jooksul annavad need erinevad suhtumised erinevaid tulemusi ning võivad meid viia ka täiesti erinevatesse kohtadesse.
Meie suhtumised ehk hoiakud Jeesuse suhtes ei ole mõõdetavad must-valge skaalaga pooldajad ja vastupanijad või muud sarnast. Suhtumiste skaala on nagu spekter, erivärviline. Ma tahan täna välja tuua ühe paar suhtumisi, mis on tähele pandavad inimeste juures, kes Jeesusega tegemist teevad. Need suhtumised ei ole vastandid, kuid need annavad erinevaid tulemusi ja lõppkokkuvõttes ka täiesti erinevad elud.
Nüüd ma ütlen välja ka need erinevad suhtumised, te olete juba kannatust kaotamas. Meie kaks peategelast on Imetleja ja Järgija. Nad mõlemad olid Jeesuse juures. Mitte Jeesus ei jaganud inimesi kahte ossa, vaid Ta jälgis neid ning kui näiteks apostleid valiti, kutsuti need järgijate seast, mitte imetlejate seast.
Kui me hakkame neid kahte tegelast võrdlema, siis peame alustuseks tõdema, et Jeesus ei pidanud kumbagi paremaks. Kohe kui me kuulsime neist kahest tegelasest, kippus meie pähe mõte neid võrdlema ja paremusjärjekorda panema hakata. Seda pole vaja teha. Me ei pea köögis võrdlema näiteks leiba ja nuga kumb on parem? Need on lihtsalt täiesti erinevad asjad.
Niisiis on meil kaks tegelast: Järgija ja Imetleja. Esimesel pilgul on neid üldse raske teineteisest eraldada. Nad mõlemad hoiavad Jeesuse ligi, eriti rahvarohkes paigas. Kuhu Jeesus läheb, seal on ka nemad. Pühapäeva hommikul on nad mõlemad kohal. Neil ei ole oma vormiriietust, Järgija ei torka silma oma välimuse poolest ega ka mitte Imetleja.
Aga vaatame, mida nad teevad. Palju rahvast käis Jeesuse järel, sest nad nägid imetähti ja haigete tervenemist. Jeesus läks mäele, Tema jüngrid läksid mäele ja rahvas tuli sinna. Nad tulid kõik sellepärast, et Jeesus tuli. Nad ootasid ja vaatasid ja kuulasid, mida Jeesus nüüd teeb või ütleb. Kõik olid näljased ja janused selle järele, mida Jeesus teeb või ütleb. Meie sõbrad Järgija ja Imetleja ühtmoodi. Pealeselle olid nad ka lihtsalt näljased.
Ja siin me näeme ühte erinevust. Ühed on lihtsalt näljased ja ootavad millal süüa saab. Teised on ka näljased ja tahavad süüa, kuid nad saavad osa ka teiste näljatundest. Ühele sellisele ütleski Jeesus: «Kust me neile süüa saame?» Ta ütles seda Järgijale, mitte Imetlejale. Selles leibade ja kalade loos tuleb üks erinevus esile. Kumbki pole parem ei järgija ega imetleja, aga ühed tegutsesid kuni teised maas istusid. Toit ei tulnud mitte järgijate käest, nemad vaid seadsid rahva istuma, kandsid laiali ja koristasid pärast ära. Ja mis oli imetlejate osa? Eks ikka imestusest ohkimine ja ahhetamine. Küll täna oli kallis koosolek!
Ma ütlen veelkord: ühed pole paremad kui teised, aga teatud olukordades saab Jeesus teatud inimeste südamesse panna hoole mõningate asjade pärast ja teiste südamesse Ta ei pane seda, sest see ei mahu veel sinna. Me kõik oleme Jumala armu tarbijad, keegi meist ei tee seda, mida Jumal teeb. Aga me näeme, et mõned inimesed tõusevad ja kannavad kala ja leiba ka teistele näljastele.
Seda pilti kasutades võib teie ette tõusta meie leivamurdmine. Vahest võib jääda mulje, nagu eriti austusväärsetele on seal see leiva ja veini kandmine. Võib-olla peakski leivamurdmise ajal kutsuma, et kes tuleks ja kannaks? Kas siis oleks ise tulijad needsamad, keda muidu selle au vääriliseks arvatakse? Jah, Jeesuse aitamine on meie eesõigus, kuid tegelikult seda ei anta meile, vaid see on meie valik kas me tuleme või jääme istuma.
Me võiks sellest imelisest leibadeloost veel muidki huvitavaid asju leida, aga ma tahan paari kiire joonega meie ette veel joonistada pilti Järgijast ja Imetlejast.
Esimene tähelepanek oli meil, et väliselt ei erine Imetleja ja Järgija üksteisest. Üks pole söönum ega teine näljasem, üks pole parem kui teine. Aga kui tekib võimalus kaasa teenida, siis pakub Järgija ennast abiks, samal ajal kui Imetlejat pole enam näha. Ta ootab kusagil, et teda teenitaks.
Teine tähelepanek on see, et Imetleja valib ise aja, millal talle sobib Jeesuse ligiduses olla. Me näeme, et teatud aegadel oli Jeesuse ümber õige palju inimesi. Kui Ta haigeid terveks tegi ja muid tunnustähti juhtus, siis oli ovatsioone ja aplause. Ega pole põhjust arvata, et siis, kui Jeesus mõne imetähe tegi ja rahvas juubeldas, oleks Järgija süngelt põrnitsenud ja oma mõttes Imetlejat halvustanud: «No hüppa ja plaksuta, aga vaatame, kui kiusatused tulevad, mis siis järgi on...» Kui Jumala au sai nähtavaks, rõõmustasid nii Järgija kui Imetleja. Taas peame ütlema, et väliselt ei näe me, kes on kes. Kõik juubeldavad, kõik rõõmustavad, kõik ülistavad Jumalat.
Aga siis ühel hetkel kutsus Jeesus endaga teatud inimesed ja teised jättis omapead ja läks Isa tahet otsima. Ning seal oli neid, kellele Jeesus ütles: Teie olete minuga jäänud ka minu kiusatustes.
Sellesama leibadeloo jätkuks hakkas Jeesus õpetama sellest, kuidas Tema on tulnud taevast Isa tahtmist tegema ning kes tahavad sellega kaasas olla, peavad Jeesusega väga lähedases osaduses olema. Ta kasutas pilti, et Tema ise ongi Eluleib ja kes seda leiba sööb, see elab igavesti. See õpetus ei mahtunud mõningate sisse ära ja nad otsustasid, et neile on küllalt sellest Jeesusest saanud ja läksid ära.
Siin ongi üks erinevus meie kahe sõbra vahel. Imetleja hoiab Jeesuse ligidusse selle pärast, mida Jeesus teeb või ütleb. Kui Jeesus teeb või ütleb midagi sellist, mida neile ei meeldi kuulda või näha, nad lähevad minema. «Sorry, meile ei sobi see, meile sobib midagi muud...» Järgija aga ütles selles olukorras: «Issand, kuhu meil minna on? Sinul on igavese elu sõnad ja meie oleme ära tundnud, et sina oled Jumala Püha!» (Jh 6:67-69). Järgijad järgivad Jeesust selle pärast, kes Ta on, mitte üksnes sellepärast, mida Ta teeb.
Siit edasi minnes leiame me veel paar erinevust, millel peatun vaid lühidalt. Meie sõber Imetleja on ohtlikus olukorras, ilma et ta ise teakski. Ta pole tegelikult mõjutatud mitte Jeesuse isikust, vaid inimestest. Mõned imetlejad on mõjutatud suurtest rahvahulkadest. Ta on meeleldi Kristuse poolt, kui enamus on Kristuse poolt. Muidugi, maailmas ei ole enamus Kristuse poolt, aga tetud kohtades võib tulla olukordi, kus sinu ümber on enamik Kristuse poolt näiteks koguduse keskel või kristlastest sõprade seas. Sellises seltskonnas on Imetleja vaat et kõige tulisem kristlane, aga ta ei mõista, et tema tulisus on inimestest ajendatud. Sest kui ta jääb üksi või satub seltskonda, kus enam ei ole nii soosiv suhtumine, seal muutub ka Imetleja loiuks, vaguraks või ettevaatlikuks, tema poolehoid Kristusele sõltub seltskonnast.
Järgija elu on lihtsam, ta on lihtsalt otsustanud olla Kristuse poolt, sõltumata olukordadest.
Viimase erinevusena räägin täna ühest asjast, mis annab värvingu kõigele eelpoolräägitule. Võib-olla tekitab see sinus segadust või arusaamatust, siis jäta see teiseks korraks. Aga ma pean sellest rääkima.
Psühholoogid väidavad, et igal inimesel on muuhulgas üks väga põhiline vajadus ja see on saavutusvajadus. Igaüks tahab tunda, et ta on vajalik, väärtuslik ja millekski kõlbav. Kui mitte kõigile ja alati, siis vähemalt kellelegi ja mingil ajal. See vajadus on üks mootor, mis paneb inimesi tegutsema ja ma usun, et see mootor on meie sisse lihtsalt loodud. Me oleme tehtud Jumala kuju järgi kardetavaks imeks ning Jumala loomingul on mõned seaduspärad, mille kohaselt me käitume. Ilma saavutusvajaduseta oleksime me nagu päikese käes peesitavad notsud.
Mitte alati ei teeni saavutusvajadus häid eesmärke. See on mõnikord segatud auahnuse ja rivaalitsemisega. Saavutusvajadus on mootor, mida saab valesti rakendada ja õigesti rakendada. Ma näen nüüd vahet, et Imetleja püüab panna Jeesust oma saavutusvajaduse teenistusse. Ta tahab olla seal, kus Jeesus tegutseb. Kui vaja, on ta valmis tegema ka tegusid ja tooma ka ohvreid, et olla seal, kus on Jeesus.
Kuid Imetleja pilk on kinni sellel, mida Jeesus saaks teha tema enda saavutusvajaduse rahuldamiseks. Mõnikord on selleks väga igavikulised asjad nagu päästetud saanud inimesed, teinekord on selleks inimeste tunnustus ja heakskiit, mõnikord aga täiesti tavalised ajalikud väärtused nagu tervis või jõukus. See saavutusvajadus võib olla salakaval õgard, kes meie sees toitu ootab ja me püüame usuliste ning vaimulike asjade sfääris teda toita ning palume Jeesust appi, et see vajadus täidetud oleks.
Järgija mõtted pole sellel, mida Jeesuse kaudu või Jeesuse abil või Jeesuse juures või Jeesust järgides saavutada võiks. Järgija tahab saavutada Jeesust. Ta tahab tunda isikulist Jumalat. Tema esimeseks mõtteks pole, mida Jumal võiks anda, vaid kuidas Jumalat tunda. Andja on temale olulisem kui and.
Siin pole tegemist liigitamisega. Me valime oma suhtumised ja oleme oma valikute eest ise vastutavad. See peaks mind julgeks ja otsustusvõimeliseks tegema, kuid paneb hoopis küsima: Miks ma siis nii sageli valesti otsustan? Võib-olla sellepärast, et valik olla Järgija on aktiivne valik. Selle valikuga tuleb meil paigast liikuda. Valik olla Imetleja on valik jääda sinnasamasse, kus sa oled.
Keegi ütles, et selleks et juhtuksid kõige jubedamad asjad, piisab sellest, kui me ei tee mitte kui midagi. Liigu paigast, tõuse püsti imetlejate hulgast ja tee otsus olla Järgija. Mitte ei tea kelle järgija, vaid Jeesuse järgija. Ma garanteerin sulle, et sa saad olema vähemuses, kuid kui see sinu sisse ära mahub, siis tee see samm.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

	Täna ma ei taha kõnelda leibadest ega kaladest ega imelisest juhtumist toiduga, vaid kahte sorti inimestest, keda alati Jeesuse ümber oli. Neid on Jeesuse ümber ka täna. Meie oleme need. Kes me oleme? Kes me võiks olla?
	Kui Jeesus teenis oma maapealse elu jooksul inimesi, liikus Tema ümber alati inimesi. Kord oli neid vähem ja teinekord rohkem. Ma ei tea, kas see oli nii, nagu meil on: kuu esimesel pühal tuleb mul alati ilmutus uue saali vajadusest, enamasti aga tundub mulle, et käib see ka. Igal juhul rahvast liikus.
	Me teame, et need, keda peaaegu alati koos Jeesusega nähti, olid jüngrid ehk apostlid, 12 meest. Peale selle võime me lugeda Piiblist, et Jeesusel oli veel järgijaid ja jüngreid, mõned avalikud, teised niiöelda salajased, kes käisid koos Jeesusega ning jagasid Tema põhimõtteid, aga kes ei kuulunud nende kaheteistkümne sekka. Ja siis oli seal lihtsalt inimesi, kes olid kohale sattunud kas juhuslikult või tulnud kuulujutu peale.
	Minus on üha süvenenud mulje, et inimesi, kes Jeesuse ümber liiguvad, võib liigitada kaheks. Stopp! Mulle ei meeldi, kui mind keegi «liigitab», vaevalt et see sullegi meeldib. Kusagilt kuulsin etteheidet, et usklikkoguduste probleem on inimeste liigitamine «meieks» ja «nendeks». Ma ei liigita siin kedagi, sellepärast ma sõnastan oma väite nii: «Jeesuse ümber liikus alati inimesi, kelle juures oli märgata kahesugust suhtumist.»
	Te saate aru, sõbrad, milles on erinevus? Me tahame olla vabad inimesed ja Jumala armust me olemegi. Meil on valikuvabadus ja me ei taha, et keegi meid liigitab. Aga me oleme endale valinud ühe suhtumise erinevatest võimalikest suhtumistest ning aja jooksul annavad need erinevad suhtumised erinevaid tulemusi ning võivad meid viia ka täiesti erinevatesse kohtadesse.
	Meie suhtumised ehk hoiakud Jeesuse suhtes ei ole mõõdetavad must-valge skaalaga pooldajad ja vastupanijad või muud sarnast. Suhtumiste skaala on nagu spekter, erivärviline. Ma tahan täna välja tuua ühe paar suhtumisi, mis on tähele pandavad inimeste juures, kes Jeesusega tegemist teevad. Need suhtumised ei ole vastandid, kuid need annavad erinevaid tulemusi ja lõppkokkuvõttes ka täiesti erinevad elud.
	Nüüd ma ütlen välja ka need erinevad suhtumised, te olete juba kannatust kaotamas. Meie kaks peategelast on Imetleja ja Järgija. Nad mõlemad olid Jeesuse juures. Mitte Jeesus ei jaganud inimesi kahte ossa, vaid Ta jälgis neid ning kui näiteks apostleid valiti, kutsuti need järgijate seast, mitte imetlejate seast.
	Kui me hakkame neid kahte tegelast võrdlema, siis peame alustuseks tõdema, et Jeesus ei pidanud kumbagi paremaks. Kohe kui me kuulsime neist kahest tegelasest, kippus meie pähe mõte neid võrdlema ja paremusjärjekorda panema hakata. Seda pole vaja teha. Me ei pea köögis võrdlema näiteks leiba ja nuga kumb on parem? Need on lihtsalt täiesti erinevad asjad.
	Niisiis on meil kaks tegelast: Järgija ja Imetleja. Esimesel pilgul on neid üldse raske teineteisest eraldada. Nad mõlemad hoiavad Jeesuse ligi, eriti rahvarohkes paigas. Kuhu Jeesus läheb, seal on ka nemad. Pühapäeva hommikul on nad mõlemad kohal. Neil ei ole oma vormiriietust, Järgija ei torka silma oma välimuse poolest ega ka mitte Imetleja.
	Aga vaatame, mida nad teevad. Palju rahvast käis Jeesuse järel, sest nad nägid imetähti ja haigete tervenemist. Jeesus läks mäele, Tema jüngrid läksid mäele ja rahvas tuli sinna. Nad tulid kõik sellepärast, et Jeesus tuli. Nad ootasid ja vaatasid ja kuulasid, mida Jeesus nüüd teeb või ütleb. Kõik olid näljased ja janused selle järele, mida Jeesus teeb või ütleb. Meie sõbrad Järgija ja Imetleja ühtmoodi. Pealeselle olid nad ka lihtsalt näljased.
	Ja siin me näeme ühte erinevust. Ühed on lihtsalt näljased ja ootavad millal süüa saab. Teised on ka näljased ja tahavad süüa, kuid nad saavad osa ka teiste näljatundest. Ühele sellisele ütleski Jeesus: «Kust me neile süüa saame?» Ta ütles seda Järgijale, mitte Imetlejale. Selles leibade ja kalade loos tuleb üks erinevus esile. Kumbki pole parem ei järgija ega imetleja, aga ühed tegutsesid kuni teised maas istusid. Toit ei tulnud mitte järgijate käest, nemad vaid seadsid rahva istuma, kandsid laiali ja koristasid pärast ära. Ja mis oli imetlejate osa? Eks ikka imestusest ohkimine ja ahhetamine. Küll täna oli kallis koosolek!
	Ma ütlen veelkord: ühed pole paremad kui teised, aga teatud olukordades saab Jeesus teatud inimeste südamesse panna hoole mõningate asjade pärast ja teiste südamesse Ta ei pane seda, sest see ei mahu veel sinna. Me kõik oleme Jumala armu tarbijad, keegi meist ei tee seda, mida Jumal teeb. Aga me näeme, et mõned inimesed tõusevad ja kannavad kala ja leiba ka teistele näljastele.
	Seda pilti kasutades võib teie ette tõusta meie leivamurdmine. Vahest võib jääda mulje, nagu eriti austusväärsetele on seal see leiva ja veini kandmine. Võib-olla peakski leivamurdmise ajal kutsuma, et kes tuleks ja kannaks? Kas siis oleks ise tulijad needsamad, keda muidu selle au vääriliseks arvatakse? Jah, Jeesuse aitamine on meie eesõigus, kuid tegelikult seda ei anta meile, vaid see on meie valik kas me tuleme või jääme istuma.
	Me võiks sellest imelisest leibadeloost veel muidki huvitavaid asju leida, aga ma tahan paari kiire joonega meie ette veel joonistada pilti Järgijast ja Imetlejast.
	Esimene tähelepanek oli meil, et väliselt ei erine Imetleja ja Järgija üksteisest. Üks pole söönum ega teine näljasem, üks pole parem kui teine. Aga kui tekib võimalus kaasa teenida, siis pakub Järgija ennast abiks, samal ajal kui Imetlejat pole enam näha. Ta ootab kusagil, et teda teenitaks.
	Teine tähelepanek on see, et Imetleja valib ise aja, millal talle sobib Jeesuse ligiduses olla. Me näeme, et teatud aegadel oli Jeesuse ümber õige palju inimesi. Kui Ta haigeid terveks tegi ja muid tunnustähti juhtus, siis oli ovatsioone ja aplause. Ega pole põhjust arvata, et siis, kui Jeesus mõne imetähe tegi ja rahvas juubeldas, oleks Järgija süngelt põrnitsenud ja oma mõttes Imetlejat halvustanud: «No hüppa ja plaksuta, aga vaatame, kui kiusatused tulevad, mis siis järgi on...» Kui Jumala au sai nähtavaks, rõõmustasid nii Järgija kui Imetleja. Taas peame ütlema, et väliselt ei näe me, kes on kes. Kõik juubeldavad, kõik rõõmustavad, kõik ülistavad Jumalat.
	Aga siis ühel hetkel kutsus Jeesus endaga teatud inimesed ja teised jättis omapead ja läks Isa tahet otsima. Ning seal oli neid, kellele Jeesus ütles: Teie olete minuga jäänud ka minu kiusatustes.
	Sellesama leibadeloo jätkuks hakkas Jeesus õpetama sellest, kuidas Tema on tulnud taevast Isa tahtmist tegema ning kes tahavad sellega kaasas olla, peavad Jeesusega väga lähedases osaduses olema. Ta kasutas pilti, et Tema ise ongi Eluleib ja kes seda leiba sööb, see elab igavesti. See õpetus ei mahtunud mõningate sisse ära ja nad otsustasid, et neile on küllalt sellest Jeesusest saanud ja läksid ära.
	Siin ongi üks erinevus meie kahe sõbra vahel. Imetleja hoiab Jeesuse ligidusse selle pärast, mida Jeesus teeb või ütleb. Kui Jeesus teeb või ütleb midagi sellist, mida neile ei meeldi kuulda või näha, nad lähevad minema. «Sorry, meile ei sobi see, meile sobib midagi muud...» Järgija aga ütles selles olukorras: «Issand, kuhu meil minna on? Sinul on igavese elu sõnad ja meie oleme ära tundnud, et sina oled Jumala Püha!» (Jh 6:67-69). Järgijad järgivad Jeesust selle pärast, kes Ta on, mitte üksnes sellepärast, mida Ta teeb.
	Siit edasi minnes leiame me veel paar erinevust, millel peatun vaid lühidalt. Meie sõber Imetleja on ohtlikus olukorras, ilma et ta ise teakski. Ta pole tegelikult mõjutatud mitte Jeesuse isikust, vaid inimestest. Mõned imetlejad on mõjutatud suurtest rahvahulkadest. Ta on meeleldi Kristuse poolt, kui enamus on Kristuse poolt. Muidugi, maailmas ei ole enamus Kristuse poolt, aga tetud kohtades võib tulla olukordi, kus sinu ümber on enamik Kristuse poolt näiteks koguduse keskel või kristlastest sõprade seas. Sellises seltskonnas on Imetleja vaat et kõige tulisem kristlane, aga ta ei mõista, et tema tulisus on inimestest ajendatud. Sest kui ta jääb üksi või satub seltskonda, kus enam ei ole nii soosiv suhtumine, seal muutub ka Imetleja loiuks, vaguraks või ettevaatlikuks, tema poolehoid Kristusele sõltub seltskonnast.
	Järgija elu on lihtsam, ta on lihtsalt otsustanud olla Kristuse poolt, sõltumata olukordadest.
	Viimase erinevusena räägin täna ühest asjast, mis annab värvingu kõigele eelpoolräägitule. Võib-olla tekitab see sinus segadust või arusaamatust, siis jäta see teiseks korraks. Aga ma pean sellest rääkima.
	Psühholoogid väidavad, et igal inimesel on muuhulgas üks väga põhiline vajadus ja see on saavutusvajadus. Igaüks tahab tunda, et ta on vajalik, väärtuslik ja millekski kõlbav. Kui mitte kõigile ja alati, siis vähemalt kellelegi ja mingil ajal. See vajadus on üks mootor, mis paneb inimesi tegutsema ja ma usun, et see mootor on meie sisse lihtsalt loodud. Me oleme tehtud Jumala kuju järgi kardetavaks imeks ning Jumala loomingul on mõned seaduspärad, mille kohaselt me käitume. Ilma saavutusvajaduseta oleksime me nagu päikese käes peesitavad notsud.
	Mitte alati ei teeni saavutusvajadus häid eesmärke. See on mõnikord segatud auahnuse ja rivaalitsemisega. Saavutusvajadus on mootor, mida saab valesti rakendada ja õigesti rakendada. Ma näen nüüd vahet, et Imetleja püüab panna Jeesust oma saavutusvajaduse teenistusse. Ta tahab olla seal, kus Jeesus tegutseb. Kui vaja, on ta valmis tegema ka tegusid ja tooma ka ohvreid, et olla seal, kus on Jeesus.
	Kuid Imetleja pilk on kinni sellel, mida Jeesus saaks teha tema enda saavutusvajaduse rahuldamiseks. Mõnikord on selleks väga igavikulised asjad nagu päästetud saanud inimesed, teinekord on selleks inimeste tunnustus ja heakskiit, mõnikord aga täiesti tavalised ajalikud väärtused nagu tervis või jõukus. See saavutusvajadus võib olla salakaval õgard, kes meie sees toitu ootab ja me püüame usuliste ning vaimulike asjade sfääris teda toita ning palume Jeesust appi, et see vajadus täidetud oleks.
	Järgija mõtted pole sellel, mida Jeesuse kaudu või Jeesuse abil või Jeesuse juures või Jeesust järgides saavutada võiks. Järgija tahab saavutada Jeesust. Ta tahab tunda isikulist Jumalat. Tema esimeseks mõtteks pole, mida Jumal võiks anda, vaid kuidas Jumalat tunda. Andja on temale olulisem kui and.
	Siin pole tegemist liigitamisega. Me valime oma suhtumised ja oleme oma valikute eest ise vastutavad. See peaks mind julgeks ja otsustusvõimeliseks tegema, kuid paneb hoopis küsima: Miks ma siis nii sageli valesti otsustan? Võib-olla sellepärast, et valik olla Järgija on aktiivne valik. Selle valikuga tuleb meil paigast liikuda. Valik olla Imetleja on valik jääda sinnasamasse, kus sa oled.
	Keegi ütles, et selleks et juhtuksid kõige jubedamad asjad, piisab sellest, kui me ei tee mitte kui midagi. Liigu paigast, tõuse püsti imetlejate hulgast ja tee otsus olla Järgija. Mitte ei tea kelle järgija, vaid Jeesuse järgija. Ma garanteerin sulle, et sa saad olema vähemuses, kuid kui see sinu sisse ära mahub, siis tee see samm.