|
|
Väärtushinnang - Me hindame palvet |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek, Kehra 13.1.1998
Me hindame palvet. Usume, et palve on tähtis, kuna see on meie peamine abinõu Jumalaga suhtlemisel ja Jumala peamine abinõu saavutamaks oma eesmärke maailmas.
Kuigi enamus on nõus selle väitega meie väärtushinnangute dokumendist, on mul tunne, et palve ja palvetamine kannatab viletsa image all. Hoolimata sellest, mida räägivad meie «ametlikud» väited palve tähtsusest ja väärtusest, räägivad meie palvekoosolekud teist asja. Me sooviksime uskuda, et usukaaslaste privaatne palveelu on hoopis elavam ja innukam, kui see, mis välja paistab. Kas see nii on, teab juba igaüks ise.
Ronald Dunn kirjutab oma raamatus Don't just stand there... Pray something! nii: «Mõnikord jääb mulje, et palvet peetakse lahjaks aseaineks praktilisele tegutsemisele või mittemidagi-tegemise alibiks.»
Ühel töötegijate seminaril räägiti väga julgustavalt palvetööst ja selle erakordsest tähtsusest. Vaheajal tuli üks pastor-evangelist kõneleja juurde ning ütles sõbralikult: «Ma usun, et see, palve värk on väga õige ja hea, aga kas sa ei karda, et see võib käest ära minna?» - «Mida sa sellega mõtled?» ei saanud palveseminari õpetaja aru. - «Noh, inimesed võivad palvetamisest nii vaimustusse minna, et nad ei tee enam midagi.» Ta ei öelnud «nad ei tee enam midagi muud». Ta ütles «nad ei tee enam midagi», punkt.
Ma tahaksin küll näha sellist kogudust, kes palvetab nii palju, et neid tuleks pisut vähem palvetama manitseda. Seni pole ma niisugust asja veel näinud, usun et järgnev osa aitab igaüht saada paremaks palvetajaks.
Palvest räägitakse Piiblis väga palju ja väga loomulikult. Seal on kirjeldatud palvetamist ning kirjapandud palveid, seal on näha ka see, mida on läbi elanud inimesed, kes palvetasid ning mida on teinud Jumal, kui palvetati. Ükskord jõuab päev, mil me kõneleme palvest pikemalt selle praktilises mõttes: kiituse-, ülistuse- ja tänupalvetest, abipalvetest, eestpalvetamisest, palvetamisest võõrastes keeltes ning palvetest haigete eest. Igal ajal on sul võimalik kasvada palvevilumuses. Tänase tunni teema sisse ei tule ka see, et me saame Jumalat paluda üksnes Jeesus nimel, või et Püha Vaim tuleb meile appi, kui palvetada tahame. Kui sa seda enne ei teadnud, siis võta need lihtsalt usus vastu. Tänane teema räägib aga sellest, mida meie palved üldse korda võivad saata, mispärast palve on nii oluline meile ja nii oluline Jumalale.
Meie palve ei ole Jumalaga suhtlemine selles mõttes nagu on igapäevane ärisuhtlemine. Me ei informeeri Jumalat sellest, mida meie teame, et siis Jumala ka seda teada saaks. Jeesus ütles, et teie Isa taevas teab enne, kui te seda palute (Mt 6:8). Meie palve ja pöördumine Jumala poole vajadustega näitab siiski, et me just Teda oma vajaduste täitmisel usaldame.
Meid kutsutakse üles pöörduma Jumala poole uskudes (Mt 21:22; Mk 11:24; Jk 1:6, 5:14-15). See näitab meie sõltuvust Jumalast. Kuigi usk on palvetamise eelduseks, on palve ühtlasi vahendiks, mille abil Jumal meie usku kasvatab. Me palume seda, mida me usume Jumalat võivat teha ja saame palvevastuse ning meie usk kasvab. Selle usuga julgeme Jumala ette minna juba «suuremate» asjadega, kuni me kõiges Teda usaldame. Alustamiseks piisab usust, et Jumal on olemas või isegi ainult selle võimaluse möönmisest, et Jumal võib olemas olla ja meie palveid kuulda. Seda pole liiga palju nõutud. Mida edasi me läheme, seda rohkem palvevastuseid me näeme ja seda suuremaks kasvab meie usk.
Kui Jeesus kõneles Samaaria naisega (Jh 4) siis Ta küsis naiselt vett juua. Kui naine selle peale imestas, siis ütles Jeesus: «Kui sa teaksid kes sinult vett palub, siis paluksid sina temalt elavat vett.» Teiste sõnadega: «Kui sa teaksid kes on Jumal ja milline Ta on, siis sa paluksid küll.» Mõtle mõnele olukorrale, kus sa oled abi vajanud. Kui võimalik, siis läheksid sa abi paluma selliselt inimeselt, keda sa tunned ja tead, et tal on vähemalt kaks omadust:
Olen mõelnud, et sageli on loiu palvetamise taga just see, et me ei tunne Jumalat. Kas Ta ikka on heatahtlik ja valmis meid aitama? Ja kas Ta üldsegi saab meid aidata? Me võime muidugi väita, et meil on igati korrektne teoloogia Jumala headuse ja kõikvõimsuse koht, ent meie palveelu peaks sellest eriti hästi tunnistust andma. Mida rohkem me tunneme Jumalat, seda julgemini ja suuremaid asju me palume. Mida enam me palume, seda enam me saame. Ja seda paremini õpime tundma Jumalat. Astu ka sellele teele!
Mõned inimesed jäävad palvetamises juures eriti sügavalt mõtlema. Nad arutlevad umbes nii: Jumal on kõikvõimas, Ta teab kõike ja on täiuslikult püha ning õiglane. Jumalal on plaan selle maailma jaoks - Ta teab, mida Ta tahab teha ja see on õige mida Ta tahab teha ning Ta viib selle ka täide. Milleks on siis veel vajalik minu palve? Jumal teeb niikuinii seda, mis on Tema plaan ja kuna see on parim, siis ongi hea.
Samas leiavad need tublid arutlejad Piiblist kohti, kus meid lausa otse kutsutakse üles palvetama (Lk 11:9-10, 18:1-8) ning öeldakse, et palve on väärtuslik (Jk 5:16). Kuidas need asjad omavahel kokku sobivad? Mõned on jõudnud järeldusele, et palvetamine on otsekui mingi enese-stimuleerimine, et kutsuda endas esile positiivne suhtumine, et saaks tehtud see, mida me peame ise ära tegema. Etteruttavalt võin öelda, et palvetamine pole aseaine ega vabatahtlik lisand sellele, mida me peame ise ära tegema. Palvetamine on töö, mida me peame ise ära tegema lisaks sellele, mida me peame ära tegema. Vaatame seda asja lähemalt.
Hiljuti ilmus üks palveraamat «Sina võid muuta maailma», väljaandjaks misjoniorganisatsioon Operation Mobilisation. See on tegelikult lasteraamat, kuid väga huvitav ja oluline ka laste vanematele või lihtsalt täiskasvanutele. Selle raamatu eesmärk on meid palvetama õhutada. Seal on kirjas huvitavaid fakte maailma eri rahvaste kohta ja et see on lasteraamat, on seal ka palju pilte. See on olnud meie laste lemmikraamatuks alates päevast, mil me neile selle kinkisime. Iga peatüki juures on ka rida palvesoove. Nagu alguses ütlesime, ei ole see raamat selleks, et me võiksime Jumalat informeerida sellest, kuidas käib kaugete rahvaste käsi ja millised on nende vajadused. Asi on ju vastupidi: Jumal on tahtnud sellise raamatu ilmumist, et meie teaksime, kuidas käib nende rahvaste käsi ja mille eest oleks vaja palvetada.
Selle raamatu pealkiri on huvitav: «Sina võid muuta maailma». Muuta kuidas? Muuta palvetades. Kui sa loed seda raamatut, siis sa avastad kui palju vajadusi on siin maailmas. Tegelikult oled sa seda ennegi märganud, sul on endal vajadusi ja kui sul pisut tähelepanu üle jääb, siis näed, et teistel on ka palju vajadusi. Ja kui sa juhtud maailma uudiseid kuulama-vaatama, siis näed, et mõnel pool on eriti suured vajadused - inimesi sureb nälja ja ülekohtu tõttu, vaesed inimesed ei saa kusagilt abi ja neil pole igavese elu lootustki. Kas pole sulle vahest tundunud, et Jumal justkui ei saa siin maailmas enam hästi hakkama. Kas sul on mõnikord samasuguseid mõtteid, nagu sellel koomiksitegelasel?
Mõnikord kardavad inimesed seda Jumalalt küsida, sest nad kardavad, et nad ei saa ise ka midagi teha. Aga ei ole seda, et ei saa midagi teha. Saab palvetada. Sellepärast ei ole ka asjata meie kätte antud selliseid raamatuid, meie kõrvadele usaldatud selliseid asju, et me saaksime palvetada.
Me näeme seda, et Jumal tegutseb siin maailmas oma plaani kohaselt, kuid teatud olukordades tegutseb ta koostöös inimesega. Jumal on valmis tegutsema, Tema tahe on otsekui võimas veevool, mis mäestikust alla voolab. Seda ei saa peatada, kuid see ei voola alati ühte ja sama voolusängi mööda. Kui inimene ei tee oma osa, siis ka Jumal seal ei tegutse. Vaatame mõnda konkreetset näidet.
Jeesus käis vee peal (Mt 14:22-33). Peetrus tahtis ka tulla ja palus, et Jeesus teda kutsuks. Nähtavasti oli Jeesus meelevald lasta kõikidel jüngritel järvel üks jalutuskäik teha, ent ainult Peetrus palus seda ja ainult Peetrus ka sai selle. Sõjapealik tõi Jeesusele palve, et Ta tuleks ja tema sulase tervendaks. On ilmne, et kui ta poleks Jeesuse juurde selle palvega tulnud, oleks ka sulase tervisega kõik vanaviisi jäänud. Veritõbine naine tõi omapärase sõnatu palve Jeesusele, puudutades Ta kuuepalistust ja sai terveks (Mt 9:18-22). Neid näiteid võib palju tuua, kuid seal on ühine üks skeem: Inimesel oli usk Jeesusesse, see usk pani neid paluma ning selle tagajärjel Jumal tegi oma töö.
Kui me oleme nõus, et Jumala tahe oli saata teoks lõppeesmärk (antud juhul siis tervenemine), miks me ei või olla nõus ka sellega, et Jumala tahe oli tee, kuidas sinna jõuda - see, et abivajaja tuli usus abi paluma? Seega palve ei muutnud nendes näidetes sõna otseses mõttes Jumala meelt selle suhtes, mida Ta teha kavatses, kummatigi oleks need konkreetsed asjad jäänud olemata, kui inimesed poleks Jumalat palunud. Palve on osa Jumala plaanist ja seda peame me arvestama.
Prohvet Taaniel (Tn 9) avastas Paabeli vangipõlves Jeremija prohveteeringut lugedes, et Jumala tahte kohaselt on Jeruusalemma varemeis-oleku aeg täis saamas. Mõni oleks sellist sõnumit kuuldes tormanud kohvreid pakkima ja Jeruusalemma pileteid broneerima, kuid mida hakkas tegema Taaniel? Ta hakkas palvetama. Mida ta palus? Ta palvetas, et Jumala tahe, mis prohveti kaudu oli ilmutatud, võiks täide minna. See on mitmekordne õppetükk.
Märkuse korras vahelepõige sellest, kui palvetatakse nii: «Jumal, kui see on Su tahtmine, siis...». On neid, kes tahaksid igasse palvesse sellise vormeli lisada, otsekui kartes, et kui nad paluvad midagi, mis ei ole Jumala tahtmine, võib Jumal kogemata midagi vastu oma tahtmist teha. On ka neid, kes peavad sellise asja lisamist oma palvesse usupuuduse väljavabanduseks. Siis on alati hea öelda, et näed - ei juhtunud midagi, ilmselt see ikka polnud Jumala tahtmine, mis ma palusin. Sul võib olla olukordi, kus sa tõepoolest ei tea Jumala tahtmist. Sellises olukorras ma julgustaksin sind eelkõige otsima Jumala tahtmist, sest meid kutsutakse üles palvetama kooskõlas Jumala tahtega (1Jh 5:14-15).
Jakoobus ütleb: «Teil ei ole, sest te ei palu.» (Jk 4:2). Raske on midagi tabavamat palve praktilise väärtuse kohta öelda. See annab meile vihje, et palvetamata jätmine jätab meid ka ilma asjadest, mida Jumal muidu meile annaks. Jumalal on asju sinu jaoks, mida sinul veel pole, sest sa pole neid kunagi palunud. Keegi ütleb nüüd: «Aga Jumal näeb ju, et mul on neid asju vaja ja kui ta näeb, siis küll Ta ise annab, kui Ta tahab.» Jah, me juba varem nägime, et siin maailmas on väga paljudel inimestel väga palju vajadusi. Arvatavasti Jumal ka näeb neid vajadusi, ent kui kõikvõimsat Jumalat liigutaks meie vajadused, siis neid vajadusi poleks. Nähtavasti ei pane millegipärast need vajadused Teda liikuma, aga küll meie palved. Miks see on nii?
Üks suur usumees Wesley ütles kord, et näib, nagu oleks Jumal piiratud meie palvetega. Mulle pole kunagi meeldinud, et keegi kuidagi Jumalat piirata üritab, olgu see kasvõi nii suur usumees nagu Wesley. Ta ei ole muidugi suutnud Jumalat piirata, aga Jumal ise võib küll ennast piirata ja lepingutega siduda.
Oled sa kunagi mõelnud, mis toimus siis, kui Jumal lõi inimese? Jumal andis maa inimeste kätte, et need seda hariksid ja valitseksid (1Ms 1:28). Oled sa mõelnud, mida tahab öelda Jumal, kui ta laseb kirjutada Psalmides (Ps 8:5-9), et inimene on tehtud küll alamaks Jumalast, ent ehitud au ja austusega, seatud valitsema Jumala loomingu üle? Mida tähendab (Ps 115:16), et taevad on Jumala taevad, aga maa on ta andnud inimlastele?
Kas sa pole mõelnud seda, et inimesele on siin maa peal antud nii valitsus kui ka vastutus asjade eest. Inimene on pattu langenud ega saa asjadega enam hästi hakkama, kuid see ei tähenda, et Jumal igal hetkel vahele segab ja appi tuleb. Inimene tahtis saada targaks ja Jumala sarnaseks, võtta asjade kontroll enda kätte ning ta sai. Nüüd tuleb ka vastutada. Kui sa hakkama ei saa, siis Jumal tuleb appi küll, aga siis, kui sa palud Teda.
Ma tooksin ühe näite, ma ei tea, kas see on juhtunud või mitte, aga see võiks väga vabalt juhtuda. Üks hoolitsev perekond ostis linna korteri, sest nende poeg hakkas linnas koolis käima. Korter osteti pereisa nimele ja perepoeg hakkas seal elama. Vanemad sisustasid korteri mööbliga, maksid kinni kõik kulud ja poja ülesandeks oli vaid elamine korras hoida. Kui poeg oli mõne aja seal elanud, ütles ta isale, et võib isegi hakkama saada, tehtagu talle leping selle korteri kohta ja antagu talle veidi elamisraha ja ta korraldab asju ise. Isa tegi pojaga lepingu, milles andis viieks aastaks kõik korteriga seotud õigused ja kohustused alates korterivõtmetest kuni elektriraamatuni pojale. Kõik läks suurepäraselt, kuni kord nägi poeg bussipeatuses väga haleda väljanägemisega selli. Ta kutsus mehe kaasa oma korterisse, pesi ja kasis selle ning lubas tal mõneks ajaks oma korterisse jääda. Ükskord kui poiss koolist koju tuli, oli korteris äge pidu. Tema uus sõber oli kutsunud sinna veel terve hulga omasuguseid ja nad ei tahtnud ära minna. Perepoeg oli nendega püstihädas. Kord tuli isa pojale külla ja suur oli tema ehmatus, kui ukse vahelt vaatas vastu võõras mees. «Kes sa oled ja mis sa siin teed?» küsis isa «ja üldsegi, see on minu korter.» - «See ei ole sinu korter, see on ühe laheda kuti korter ja tema lubab meil siin olla!» Uks löödi kinni ja isal polnud isegi ühtegi võtit endale jäänud.
Mida sellises olukorras teha? Isa ei saa enne midagi teha, kui korteri rendileping lõpeb või ta selle ise lõpetab. Kui isa üritaks uusi asunikke ise välja tõsta, võivad nad end igas ametiasutuses kaitsta väitega, et perepoeg on neile elamise loa andnud. Teine võimalus on, et poeg palub isa, et see ebameeldiva naabri, kellest tema jõud üle ei käi, välja viskaks.
Ma loodan, et see näide seletab pisut, kuidas Jumal on end meie palvetega piiranud. Ükskord lõpeb «maa rendileping» ja Jumal loob uued taevad ja uue maa ja siis on asi hoopis teisiti ning Jumala tahe võib täiuslikult sündida. Praegu aga peame möönma, et kõik, mis siin maa peal juhtub, ei ole veel automaatselt Jumala tahe ning et seda muuta, on vaja meie palveid. Mõnikord on vaja palju ja kestvaid palveid, et oleks ilmne, kas me ise ka oma palvet nii tõsiselt võtame, kui Jumal seda teeb.
See on Jumala arm, et Ta tuleb appi. Ta ei peaks seda tingimata tegema. Inimene on võtnud nõuks olla ise tegija ja vastutaja ning on palju ära rikkunud. Siiski ütleb Jumal: «Hüüa mind appi kitsikuse päeval ja ma tõmban sind sellest välja!» (Ps 50:15). Imeline!
***
Kui me väärtustame palvet kui Jumalaga suhtlemise viisi ning Jumala viisi saata midagi korda siin maailmas, siis see muudab meie palveelu. See saab palju enamaks, kui rituaal, millega kaunistada usuelu nagu «teeme-ühe-palve-ka-enne...» ja «paneme-siis-korra-käed-ka-kokku...» ja «kes-siis-lõunasöögiks-taevaisale-loeb...» ja nii edasi. Midagi paha pole iseenesest selles, kui me nii teeme, aga me tahame, et meie palve oleks midagi palju enamat.
Meie palve on hea paljudeks asjadeks. Meie osadus Jumalaga süveneb ja me tunneme Teda üha paremini. Muutused ja õnnistused tulevad meie ellu ja paljude inimeste ellu, kellede pärast me palvetame. Olgu lõpetuseks üks kirjakoht paljudest, millest jäi täna palvega seoses rääkimata: «Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik!» (Jh 16:24)
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee