Mida tähendab: Usklik peab saama ristitud?

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Õpetuskoosolek, Kehra 14.10.1997

Alland Parman

Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology

Peaaegu kõikide kristlike kirikute ja koguduste praktikasse kuulub ristimise toiming. See on nii ilmselt sellepärast, et Jeesus on ise käsu andnud kõike maailma minna ning kõik rahvad jüngriteks teha ning selle juurde kuulub ka ristimine Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel (Mt 28:19). Kuni me räägime, et ristimine kuulub kristliku elu alguse juurde, on veel kõik kristlased ühel meelel. Edasi algab vaadete lahkuminek...

Õpetus ristimisest kuulub teatud mõttes kõigepealt selle juurde, mida me õpetame kogudusest. Me süveneme koguduse teemasse veel edaspidigi, praegu aga vaatame seda, milleks ristimine - miski, mis puudutab inimest, Jumalat ja kogudust - erinevate kristlike kirikute meelest on meile antud ning mida õpetab asjast Jumala Sõna.

Enne asja kallale asumist veel paar märkust. Mõnede jaoks puudutab ristimise teemal kõnelemine küllaltki tundlikku piirkonda. Mõned sajad aastad tagasi arvasid mõned usklikud, et nad on «avastanud tõe ristimise kohta» - räägime usuletulnud inimeste ristimisest. Nad hakkasid usklikke ristima ning said sellepärast põlguse osaliseks. Neid hakati kutsuma anabaptistideks ehk uuestiristijateks, kuna enamus usuletulnuid oli tol ajal lapsena ristitud. Sellest liikumisest on alguse saanud palju usulisi liikumisi, kellest ilmselt tuntuimad on tänapäeval baptistid. See jätab mulje, nagu oleks baptistidel ristimise küsimus kuidagi õpetuslikult keskpunktis. Tegelikult see vaevalt nii on. Ma julgustan kõiki seda teemat täpselt nii vaatama, nagu see on. Mitte ületähtsustama ega ka alahindama.

Eri vaated

• Ristimine kui armuabinõu. Selle vaate pooldajad samastavad ristimise uuestisünniga. Seega siis ristimine peaks tooma ristitava isiku vaimulikult surnud olukorrast vaimulikult elavasse olukorda. Traditsiooniline katoliiklus näeb ristimise sakramendis päästvat armuabinõu, mis toimib iseenesest (ex opere operato). Luterlik vaade seab pääste eeltingimuseks usu, mis peab kaasnema ristimisega. Sakramentaalse vaate juurde olgu lisatud, et ristimist ei nähta inimese tegevusena Jumalale meeldimiseks ega ka preestri teona, vaid Jumala Püha Vaimu tööna inimese juures, keda ristitakse.
• Luterlik vaade. Selle arusaamaga on meil kokkupuuteid kõige enam. Vaadakem siis lähemalt. Sakramentalistide ristimisõpetuse olulisim kirjakoht on Rm 6:1-11. Seda kirjakohta ei tõlgendata mitte kui pilti meie ühtsusest Kristusega, vaid mõistetakse, et ristimises toimub meie ühinemine Kristuse surmaga tegelikult (s 3), samuti Tema ülestõusmisega (s 5). Ristimisele kuuluvad nii usuletulnud täiskasvanud (Ap 2:41; 8:36-38) kui ka lapsed ja beebid (Ap 10:48; 11:14; 16:15,31-34; 18:8). Kui «kogu pere» ristiti, nagu viidatud kirjakohtades seisab, siis nähtavasti kuulusid sinna ka lapsed. Laste ristimine peab koguni vajalik olema, sest kui inimene on sündinud patusena, siis selle teoloogia kohaselt peab ta saama ristimise läbi uuestisünnitatud. Luterlik teoloogia on teadlik vastuolust, mis tuleneb beebiristimisest ja ainult usust päästetud saamisest - viimane punkt on tegelikult luterliku teoloogia alustalasid. Vastuolu lahendavad nad ühel viisil kahest: esiteks võib väita, et beebi ei peagi teadlik olema oma usust (nagu me magades või mõnda tähtsat tööd tehes) ning eeldatakse mõnedele kirjakohtadele toetudes (Mt 18:6; 19:14; Mk 10:14; Lk 18:16-17; Lk 1:15; 1Jh 2:13), et beebidel on teatud usk iseenesest olemas. Teiseks viisiks probleemi lahendada on väita, et piisab teiste usust. Beebide ristimisel siis on oluline vanemate usk (kirikukorra järgi peavad nad enamasti olema ise ka ristitud või peavad seda olema vähemalt vaderid, kes peaksid lapse usulise kasvatuse eest hiljem hoolt kandma) ja koguduse usk. Luterliku õpetuse järgi pole ristimise viis oluline, kuigi enamasti järgitakse väljakujunenud praktikat, mis ristimisest liiga tülikat veeprotseduuri ei tee.
• Ristimine kui lepingu märk ja pitser. Seda vaadet pooldavad traditsioonilised reformeeritud ja presbüterlikud kirikud. Selle kohaselt on ristimine Jumala sisemise ja nähtamatu töö väline ja nähtav märk. Jumala nähtamatu ja sisemine töö inimese juures on tema toomine oma lepingu osadusse, armu osutamine, pääste ja õigeks tegemine. Ristimist on selle vaate kohaselt võrreldud ümberlõikamisega Vanas Testamendis. Edasi lähevad järeldused sarnaselt luterliku vaatega, kus ristimise osaliseks saavad nii usule tulnud täiskasvanud kui beebid. Kui VT-s pidid lepingu osaliseks saavad mehed ümber lõigatama, siis uue lepingu kohaselt peavad nad saama ristitud. Nii nagu ümberlõikamine on tegelikult väline märk sisemisest südame ümberlõikamisest (5Ms 10:16; 30:6; Jr 4:4; 9:25-26; Hs 44:7,9), on ristimine väline pilt pattude mahapesemisest (Tt 3:5). Ristimist kui ümberlõikamise asemele tulnud riitust kinnitatakse veel kirjakohaga Kl 2:11-12. Ristimise tehnilise viisi suhtes on see vaade suhteliselt ükskõikne, väites, et mistahes sobilik viis on lubatav, kui vaid tähendust ja tagajärge õigesti silmas peetakse.
• Ristimine kui tunnistus päästest. See vaade näeb ristimist kui välist märki ja tunnistust sellest muutusest, mis päästetud saanud inimesega on juhtunud. Ühest küljest on see avalik tunnistus usust Jeesusesse Kristusesse ning ühtlasi initsiatsioonitoiming. Ristimist nähakse selle vaate kohaselt pigem Jeesuse seadmisena, mitte sakramendina. Ristimine kui niisugune ei kutsu ristitava inimese juures enam mingit muutust esile, see on pigem kuulekus Jeesuse käsule ning kuulutus muudatusest, mis inimeses aset on leidnud. Kui ristimisega on lugu selline, siis on oluline, et ristimise kandidaadid oleks juba vaimulikult uuestisündinud inimesed - need, kes on meelt parandanud ja uskunud Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse. Kõne all on seega usklike ristimine, mitte tingimata täiskasvanute ristimine. Argumendid kõigi ristimisest nende UT kohtades, kus räägitakse kodakondsete ristimisest on sellise vaate puhul küllalt haprad (nagu «kindlasti pidid ka lapsed saama ristitud, kui terve pere ristiti» ja «me ei saa olla kindlad, et seal lapsi ei ristitud»). Seda enam, et kohtades, kus ristitavaid nimepidi nimetatakse, on tegemist ilmselt täiskasvanutega, samuti mitmed kirjakohad, millest on järeldada, et ristimise juurde käis teadlik meeleparandus ja usk (Mt 28:19; Mt 3:2,6; Ap 2:37-41; 8:12; 18:8; 19:1-7). Ristimise viisi puhul pole kõik usklike ristijad rangelt ühel meele, siiski on enim tunnustatud vee alla kastmise viis.

Ristimise tähendus

Mis siis on ristimise tähendus, tekib kõike eeltoodut kuulates küsimus. Te juba tundsite ehk enestes ära, et just viimane arusaam ristimisest on evangeelsetele kristlastele kõige südamelähedasem. Siiski ei tohi kergelt minema visata ka teisi seisukohti, ilma et me nendesse pisutki süveneks.

Mk 16:16 annab meile mõista, et usk Kristusesse on päästeks hädavajalik, ristimine aga pole just hädavajalik, kuigi päästetud saamise juurde kuulub. Olgu kasvõi tuttav juhtum Kolgata mäelt, kus Jeesus kuulutas päästet Temaga koos rippuvale ja meelt parandanud röövlile. Ristimine jäi sel korral ilmselt ära.

Teised kirjakohad, kus räägitakse «veest» (Jh 3:5; Tt 3:5; 1Pt 3:21; 1Jh 5:6-8) seoses uuestisünniga, ei viita tegelikult tingimata ristimisele. On näha, et kõik need kirjakohad kasutavad vett kui sümbolit puhastusest, mis on viide hoopis meeleparandusele päästega seoses, mitte ristimisele.

Mis puudutab ümberlõikamise ja ristimise seost, siis UT ei väljenda mõtet, nagu oleks üks väline riitus - ümberlõikamine - asendatud teisega - ristimisega. Pigem rajab seos ümberlõikamise ja ristimise vahel (Kl 2:11-12) mõtet, et väline ümberlõikamise protseduur lepingumärgina on asendunud uue - südame sisemise ümberlõikamisega Kristuses, mille väliseks märgiks pole enam ümberlõikamine vaid vee alla kastmisega ristimine.

Ristimise tähendust uurides märkame, et sellel on tugev seos meie ühendusega Kristusega. Niipalju, kui meid on ristituid Kristusesse, oleme me ka ristitud Kristuse surmasse. Oleme koos Temaga maetud ja ka üles tõusnud uuele elule. Nii õpetab Paulus (Rm 6:1-11). Apostlite tegude raamatust leiame, et kõikjal, kus ristimist mainitakse, on see seoses uskumisega Jeesusesse. Näib, et uskumine on küll täiesti võimalik ilma ristimisetagi, kuid ristimine on usutegu, Kristusesse uskumise loomulik osa, usu täideviimine, tunnistus usu ja vaimuliku uuestisünni olemasolust.

Ristimine kui väline märk ei ole pelgalt kokkuleppeline. Pauluse viited ristimise ja matmise ning surmast ülestõusmise seostele on nii tugevad, et lasevad arvata meil midagi ka ristimise välisest viisist. Ristimine on vihje ja tunnistus uskliku samastumisest Kristusega Tema ristisurmas ja ülestõusmises.

Keda ristitakse?

See, kes kuulub ristimisele, järeldub tegelikult ristimise tähendusest. Kui me oleme mõistnud, et ristimine kuulub inimestele, kes on uskunud Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse ning tahavad sellest tunnistuse anda, siis polegi õigupoolest vaja küsida, kas me peaksime ka beebisid või lihtsalt soovijaid ristima. Kui usk ja meeleparandus, mis on vaimuliku uuestisünni osad on ristimise eelduseks, siis me ei väida, nagu peaks uussünd ristimisevee kaudu juhtuma. Nagu õppisime eelmises tunnis, on vaimulik uuestisünd Jumala armutegu, mida ta laseb osaks saada inimestele, kes on uskunud Jeesusesse ja meelt parandanud oma pattudest. Ristimine tuleb alles selle järel.

Kuidas ristitakse?

Paljudele on tuttav väide, et kreekakeelne sõna baptizw, mida kasutatakse ristimise jaoks, tähendab põhiliselt «sisse kastma või sisse vajutama». Enamus asjatundjaid ei kahtle selles, et UT aegne ristimispraktika kujutas endast vee alla kastmist, seda kinnitavad kaudselt ka mitmed kirjakohad (Jh 3:23; Mk 1:10; Ap 8:36-39). Kas sellest aga järeldub, et meiegi oleme kohustatud sama moodi ristima?

Nägime, et ristimine kui märk uskliku ühtsusest Kristusega pole mitte üksnes neutraalne märk, vaid sümboolne toiming, mis sarnaneb matmise ja ülestõusmisega. Kui me muudame ära mingi märgi, mis üksnes kokkuleppeliselt tähendab midagi - näiteks pearaputus eitust ja noogutus jaatust või fooris roheline tuli lubavat ning punane tuli keelavat - siis on üksnes aja küsimus kui kõik inimesed sellega harjuvad. Me ei saa aga samamoodi muuta märke, mis midagi kujutavad või tähendavad - näiteks liiklusmärgid, mis hoiatavad risttee või kurvilise tee eest. Nende märkide kujutised sisaldavad tähendust. Sellisest mõttekäigust lähtudes näib olevat adekvaatseim ristimise toiming vee alla kastmine, mis kujutab ristimise tähendust - olgu veel korratud: uskliku inimese ühtsust Kristusega vana ja patuse inimese surmas ning ülestõusmises uueks eluks.

Kokkuvõtteks

Kui me kasutasime juba näidet liiklusmärkidest, siis olgu lõpetuseks veel üks tähelepanek. Märk iseenesest ei kutsu esile seda, mida ta sümboliseerib. Kui me sõidame teel ning näeme vastavat liiklusmärki, siis teame, et ees ootab kurviline tee. Kui me tõmbaks selle märgi välja ja viiks teise kohta, kus on sirge tee, siis märgi ülespanek oleks vaid pettus. See ei kutsu esile tee kõverdumist. Niisamuti on ka ristimisega. See on kohane juhul, kui inimene on uskunud ja meelt parandanud ning Jumal on vastanud vaimuliku uuestisünniga. Siis on ristimine koguni vajalik, kui see vähegi teostatav on, täpselt samamoodi nagu vastava liiklusmärgi ülespanek kurvilise tee eel on vajalik.

Kui keegi on saanud päästetud, siis tema õige küsimus oma pastorile on: «Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?»

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee