|
|
Mida tähendab: Me pühitseme Püha Õhtusöömaaega? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek, Kehra 4.11.1997
Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology; Wayne Grudem Systematic Theology.
Mõned nädalad tagasi uurisime oma piiblitunnis ristimise küsimust. Jõudsime selgusele, et ristimine on kristlase usuelu algust tähistav sümbol, mis avalikult tähistab seda, et ristitav on surnud ja maetud «koos Kristusega» oma vanale elule ning üles tõusnud koos Kristusega uuele elule. Ristimine on ühekordne toiming, mis on asjakohane toimetada, kui inimene on vaimulikult uuesti sündinud.
Täna vaatame teist koguduse eluga seotud rituaalset toimingut - Püha Õhtusöömaaega. Seda toimingut tehakse erinevalt ristimisest korduvalt ning see sümboliseerib kristlase usuelu jätkuvust ning pidevat ja süvenevat osadust Kristusega.
Peaaegu kõik kristlikud kirikud praktiseerivad Püha Õhtusöömaaega. Seda nimetatakse vahest erinevatel viisidel armulauaks, missaks, leivamurdmiseks, Issanda surma mälestamiseks. Siiski ollakse paljuski üksmeelel:
Erimeelsusi põhjustavad samuti mitmed punktid. Nende taga on sageli filosoofilised ja maailmavaatelised seisukohad, sageli on aga erimeelsused puhtpraktilistes küsimustes. Nimetagem mõned vaidlusküsimused:
Enne kui võime hakata ülalpool loetletud vormiküsimusi lahendama, peaksime aru saama sisulistest asjadest. Mis siis tegelikult on Püha Õhtusöömaaja tähendus ja mõte? Vaatame kõigepealt tagasi Vana Seaduse aegadesse. Sealgi on tuttav mõte söömaajast Issanda ligiolus. Kui Aadam ja Eeva elasid Eedeni aias, siis iga nende söömaaeg oli õnnistatud Jumala ligioluga, neil oli rikkalikult toitu ja nad võisid kõike süüa, välja arvatud hea ja kurja tundmise puu vilja. Kui pattulangemise tõttu osadus Jumalaga kadus, muutusid ka söömaajad Jumala ligiolus üpris haruldaseks.
2Ms 24:9-11 leiame me ühe näite, kus Mooses koos seitsmekümne Iisraeli vanemaga kutsuti «Jumala juurde vastuvõtule». 5Ms 14:23,26 leiame teisegi näite, kus Iisraeli rahvas kutsuti kord aastas kümnist tooma ning sööma Jumala palge ees. Kuid nende söömaaegadega, mis olid ühtlasi ohvritoomised, tuletati igal aastal meelde ka pattu, mis vajas lepitamist (Hb 10:1-4).
Uue Testamendi ajal on siis söömaaeg Issanda ligiolus säilinud, kuid meelde tuletatakse hoopis seda, et Jeesuse Kristuse ristisurma läbi on võimalik pattude andekssaamine. Püha Õhtusöömaaeg vaatab ka tulevikku, kus Eedeni aias purunenud osadus Jumalaga on täiesti taastatud. See saab olema üks pidulik ja rõõmus söömaaeg Jumala palge ees Talle pulmalauas (Ilm 19:9), sellele viitas Jeesus, kui Ta ütles, et Ta ei joo enne viinapuu viljast, kui koos oma jüngritega Isa kuningriigis (Mt 26:29).
Näib, et algkoguduse päevil oli Püha Õhtusöömaaja pühitsemine seotud tavalise söömaajaga. Pikkamööda selline traditsioon muutus liturgiliseks teenistuseks, mille «vaimulik toiteväärtus» pidi kasvama ja «ihulik toiteväärtus» vähenema.
Meie tegevus Pühal Õhtusöömaajal sümboliseerib mitmeid vaimulikke reaalsusi. Kui me murrame leiba, on see sümbol Jeesuse ihust, kes lasi oma ihu murda risti peal meie pattude andeksandmiseks. Vein karikas on sümbol Kristuse verest, mis valati meie eest. Jeesus ise ütles, et leib ja vein, mida Ta Pühal Õhtusöömaajal jüngritele jagas on tema ihu ja veri, mis antakse patuste eest.
Jeesus kõneles juba varem nii: «Kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes! Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval. Sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse.» (Jh 6:53-56). Ei ole põhjust arvata, et Jeesus siin kannibalismi propageeriks. Jutt on piltlik ja tegemist väga «kõva sõnaga», võrdlusega, mille vaimulikust tähendusest paljud aru ei saanud (Jh 6:60). Teatud mõttes me võime seda mõista, et nagu söödud toit ja joodud jook saab osaks meie ihust ja «meie ülesehitusmaterjaliks», nii soovib ka Kristus olla oma jüngritega sama tihedas osaduses - meie oleme osa Temast ja tema on osa meist.
Püha Õhtusöömaaeg sisaldab sümboolse tähenduse Kristuse ristisurmast väga isiklikus mõttes. Iga Issanda lauast osavõtja on kutsutud meenutama, et Kristus pole lihtsalt surnud kellegi pattude eest või meie pattude eest üldiselt, vaid just nimelt ka minu pattude eest.
Osaledes leivamurdmisel koos teiste kristlastega tuleb esile ka ühtsuse mõte. Paulus rõhutab seda 1Kr 10:17 nii: «Et on olemas ainult üks leib, siis me, kuigi paljud, oleme üks ihu, sest me kõik saame osa ühest leivast.»
Kui me oleme nõus sellega, et Püha Õhtusöömaaeg on sümbol ja väline märk kristliku elu olemasolust ja jätkumisest, siis näib olevat loomulik, et Pühal Õhtusöömaajal osalevad need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse. Ent näib, et see pole veel kõik.
Sageli tõuseb küsimus usklikest, kes on Kristuse vastu võtnud oma Päästjaks, ent pole veel ristitud või kogudusega ühinenud. Kui me kõnelesime ristimisest kui sümbolist ja märgist, mis tähistab kristlase usuelu algust, siis on õige küsida, kuidas kristlane tahab anda tunnistust usuelu kestmisest ja jätkumisest, osaledes Pühal Õhtusöömaajal, kuid pole veel andnud tunnistust usuelu algusestki. Praktilises koguduse-elus sellised küsimused siiski tekivad, sest mõnikord on objektiivseid ja tehnilisi põhjusi ristimisega viivitamiseks. Sellisel juhul tekib olukord, kus inimene on küll tulnud usule ja Kristuse oma Päästjaks tunnistanud, kuid kogudus tegutseb tema leivamurdmisest kõrvale jättes nii, nagu ta tegelikult ei kuulukski Kristuse ihusse. Usun, et sellisel puhul on sobilik teha erandeid. Üldjoontes näib olevat siiski mõistlik, et usuletulnud kristlane annab esmalt oma tunnistuse osaduse tekkimisest Kristusega ja teeb seda ristimise vette minnes. Siis on igati omal kohal anda järjepidevaid tunnistusi ka usuelust ja osaduse jätkumisest Kristusega Pühal Õhtusöömaajal.
Mida tähendab enese läbikatsumine enne Püha Õhtusöömaaega, nagu Paulus seda kutsub meid tegema (1Kr 11:27-32)? Mida tähendab võimalus osa võtta leivamurdmisest kõlbmatul viisil? Näib, et kõige enam juhib apostel Korintose koguduse tähelepanu üksmeelele ja vaimulikule ühtsusele. Paulus lausa kasutab leivamurdmise pilti selleks, et inimeste tähelepanu ühtsusele juhtida. Kui apostel palub korintlastel «enestele aru anda sellest ihust», siis konteksti silmas pidades võib arvata, et ta kõneleb nii kogudusest kui Kristuse ihust kui ka iga uskliku isiklikust osadusest Kristusega.
Meid hoiatatakse seoses leivamurdmisega, et me ei püüaks olla kahes kohas korraga: saada osa nii kurjade vaimude lauast ja karikast ning siis tulla ja püüda olla Kristuse laua osaduses. See pole niivõrd hoiatus seestumisest kurjade vaimude läbi, nagu tänapäeval võiks arvata, vaid hoiatus mitte osaleda ebajumalate auks antud ohvrisöömaaegadel. Meie jaoks täna on ebajumalateenistus pisut teiselaadiline, ent leivamurdmisega seoses vajab läbikatsumist see, kas meie osadus Kristusega on jäägitu, radikaalne ja kompromissitu.
See oli meie enese läbikatsumise vertikaalne dimensioon, kuid siin on näha ka kutse meie ja kaasusklike osaduse hindamiseks. Sümbol ühtsusest ja üksmeelest on tühine ja isegi narrus, kui koguduses on lepitamatuid lõhesid, vaenu ja andeksandmatust liikmete vahel. Sellises olukorras tuleb vahekorrad enne selgeks teha ja alles siis saab leivamurdmise laua juurde tulla. Küsimus ei ole selles, et pastor katsub teisi läbi või inimesed katsuvad läbi üksteist, «kas ta ikka on kõlblik». Igaüks katsugu iseennast läbi ja igaühe vastutus «korras suhete eest» Kristusega ja kaasusklikega on eelkõige isiklik.
Keegi ei saa kontrollida, kui tõsiselt igaüks ennast läbi katsub. Ainult harvad on juhused, kus kellegi probleemid ilmsed kõigile. Pastori ja koguduse juhtide ülesanne on selgitada, et ebasobival viisil Issanda lauast osavõtmisel on tagajärjed eelkõige osalisele endale. «Kes sööb ja kes joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta aru ei anna sellest ihust.» (1Kr 11:29). Sellisel juhul on ilmselt kohatu üliagar «koguduslik korrapidamine» leivamurdmise ajal, sest kahju, mida me võime Kristuse ihule teha inimest leivamurdmiselt välja lükates on enamasti suurem, mis võib juhtuda, kui keegi ekslikult on lauast osa võtnud. Kui meil on oht eksida, siis pigem juhtugu see armu kui hukkamõistu suunas.
Üks asi, mis kindlalt teada on, et Suurel Neljapäeval tegi seda Kristus ise. Muus osas on asi pigem aimatav kui kindel. Pauluse kirjast korintlastele võib näha, et leivamurdmine ja selle toimetamine on eelkõige usaldatud koguduse kätte. Seepärast on loomulik, kui koguduses otsustatakse see asi iseseisvalt. Kogudusel on oma mehhanismid selleks, et kokku leppida selles, kelle kontrolli ja juhtimise all leivamurdmine toimub. Enamasti toimub see pastori juhatusel või vähemalt teadmisel, on loomulik, et pastor volitab vajadusel seda toimingut läbi viima kellegi teise usaldusväärse isiku. Näib, et Uus Testament ei anna kindlaid reeglid selleks, kes tohiks näiteks talitust läbi viia või leiba ja veini laiali kanda.
Uues Testamendis ei leia me ühtegi tähtaega ega viidet sageduse kohta. Näib, et Algkogudus tegi seda nädala esimesel päeval - pühapäeval. Mõnedes kogudustes toimetatakse Püha Õhtusöömaaega igal pühapäeval, teistes kord või kaks kuu jooksul, mõnedes kirikutes aga vaid neli korda või isegi ainult ühe korra aastas.
Kui leivamurdmisi toimub «liiga harva», võib inimesel tekkida psühholoogilisi eelarvamusi, et ta «kuidagi ilma ei jääks» ning osalemine võib saada pigem ülepingutatud müstilise varjundi. Seepärast võib olla parem, kui leivamurdmisi toimuks «piisavalt tihti», et kristlasel oleks võimalik sellest osa saada nii loomulikult kui tema usuelugi toimib.
Näib, et sarnaselt võib vormilisi küsimusi lõputult esitada. Enamasti sõltub asi sellest, millele me oma koguduses rõhku paneme. Kui kõne all on Suure Neljapäeva sündmuste võimalikult täpne kopeerimine («et kõik oleks nii nagu peab»), peaksime kasutama vähemalt Jeruusalemmast toodud spetsiaalset hapnemata paasaleiba ja lahjendatud viinamarjaveini (mida sealsed nutikad ärimehed sulle heal meelel ka müüvad).
Kui koguduse peamine eesmärk on Kristuse surma ja koguduse ühtsust sümboliseeriva talituse pidamine, siis piisab lihtsalt leivast, mis talituse ajal murtakse ja karikast lahja veini ja viinamarjamahla seguga. Kui täiskarske eluviis kogudustes maad võttis, hakati hoolitsema ka selle eest, et karikas olev jook alkoholi ei sisaldaks. Kuipalju sellel tänapäeval praktilist väärtust on, kus karske traditsioon juba kogudustes üpris juurdunud on, ei oska ma öelda.
Kui vajalikke elemente pole lihtsalt käepärast või saadaval, on ilmselt sümbolistliku lähenemise korral võimalikud ka aseained. Kodune keeks ja sõstramahl on meie kogudustes üsna tavalised ja iga kogudus otsustab ise, kes need elemendid piisavalt palju sümboolikat kannavad. Mida ei tahaks kellelegi soovitada, on leivamurdmise elementidega «mängimine lihtsalt vahelduse mõttes».
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee