Loengukonspekt: spiritualiteet

Spiritualiteet

Pealeht - Teated - Uus - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

See loengukonspekt on olnud kasutusel sügisel 2000 peetud spiritualiteedi loengutel Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning on siia pandud peamiselt selleks, et tundengid saaks huvi korral pilgu peale visata selle, mida nad on kuulnud (või mida nad ei kuulnud).

Kristlik spiritualiteet

Oleme kirjeldanud spiritualiteeti kui inimese võimet tajuda/kogeda vaimset/vaimulikku (ehk mittemateriaalset). Oleme esialgu leppinud probleemiga, et materiaalse ja mittemateriaalse eristamine ei ole triviaalne probleem. Samuti leppisime kokku, et me ei arenda mõtet spiritualiteedist lähtudes dualismi ideest (mis lihtsustatult öeldes esitab materiaalset ja mittemateriaalset kui vastuolulisi printsiipe või olemise vorme).

Spiritualiteedi mõiste sõltub siis mõneti maailmavaatest, kas sinna mahub midagi "mittemateriaalset".

Kristlik spiritualiteet lisab "mängu" isikulise Jumala. Kristlikku spiritualiteeti kirjeldasime kui inimese võimet olla osaduses/suhtes Jumalaga.

Lisasime juurde, et kristlik spiritualiteet on võimalik tänu Jeesuse Kristuse lunastustööle ning Püha Vaimu (illumineerivale) tööle, seega räägime Jumalast Kolmainsuslikus tähenduses.

Kristlikus spiritualiteedis on sugulus teoloogia ja eriti jumalapildiga: milline suhe Jumalaga üldse võimalik on.

Evangelikaalsest vaatepunktist seostatakse spiritualiteeti sageli pühitsusega.

Evangelical Dictionary of Theology loetleb kristliku spiritualiteedi omadustena järgmised asjad:

Ei ole asketism
Pühakiri ja ilmutus on ülimuslikud inimese mõistuse ees
Kristotsentriline
Seotud Jumala armutööga inimese juures: pääste, pühitsus, lõplik lunastus
Kolmainsuslik
Osaduslik ja koguduslik

Siiani lähtusime spiritualiteedist "isiklikust vaatepunktist lähtudes". Jätkame teema uurimist distsipliinina.

Spiritualiteet tuleneb sõnast "vaim", mille juuri võib otsida heebreakeelsest sõnast "ruach" (vaim, tuul, puhang) ja kreekakeelsest sõnast "pneuma", millel on sarnane tähendusväli. Teoloogilises mõttes võib teatava ettevaatusega väita, et vaim on see, mis annab millelegi elu, teeb asjast elava olevuse, ja mitte üksnes elava (kes soovib, võib siin kasutada sõna "hing"), vaid elava olendi, kes on enesest teadlik.

(Keda huvitab käsitlus sellistest "olemiste tasanditest" võib eesti keeles lugeda E. F. Schumacheri "Hämmeldunu teejuhti" (TEA))

Spiritualiteet "annab elu" inimese religioossusele. Spiritualiteet on õpetus sellest, mida inimene "hakkab peale" sellega, mida ta usub.

Kristlik spiritualiteet on distsipliinina oluline, kuivõrd me hindame kristlust mitte üksnes õpetuste kogumikuna vaid ka inimese suhtena Jumalaga ning sellest järelduva eluviisina. Keegi seostas oma essees spiritualiteeti väärtustega, siinkohal tuleb energiliselt nõustuda, sest kristlus on eetiline religioon ning selle praktiseerimine tähendab igapäevaselt eetiliste küsimuste lahendamist.

Alister McGrath on oma ülevaatlikus teoses Christian Spirituality tsiteerinud mitmete õpetlaste spiritualiteedi definitsioone, neid pisut üldistades saame järeldada järgmist:

Kristlik spiritualiteet (KS) on seotud kogemusega Jumalast (Jumala kogemisega)
KS on huvitatud meie teadvuse ja elu muutusega, mis sellele kogemusele järgneb
KS on integra - tervik - mis haarab meie elu kõiki aspekte: intellekt, keha, hing-emotsioonid, keskkond, aeg ja koht, suhted...

Meile ei ole kristlik kogemus võõras. Kas oleks lahtisest uksest sissemurdmine, kui me hakkaks tõestama Jumala kogemise vajalikkust ja olemuslikkust ristiusus? See võib olla siiski kiusatus protestantlikule ja samahästi evangelikaalsele teoloogile õppida teadmisi, palju ja põhjalikke teadmisi Jumalat, aga mitte tunda kuigi hästi Jumalat.

Üks ameerika protestandist teoloogiaprofessor kirjutas põhjenduseks, miks ta otsustas veeta kolm kuud kloostris:

"Ma olen teoloog - kogu elu olen ma lugenud, õpetanud, mõelnud ja kirjutanud Jumalast. Kuid ma pean olema aus ja tunnistama - ma ei ole kunagi kogenud Jumalat. Vagadus ajab mind kimbatusse. Ma tunnen end ebamugavalt, kui keegi lopsakalt kirjeldab oma Jumala-kogemusi. Mul pole aimugi, mida nad mõtlevad sellega, kui räägivad "Jumala ligiolust" või puudutusest..."

Saab olla teoloog, kogemata, tundmata Jumalat. Iseasi, kas selline teoloog on hea teoloog. Võib-olla sellepärast on nüüd seminari õppekavas spiritualiteedi õppeaine. Seda ei maksa alahinnata.

Siin tuleks lisada veel üks selgitus. Ajaloos on juhtunud korduvalt seda, et oma Jumala-kogemusest rääkivaid teolooge on nimetatud müstikuiks. Reeglina pole nad seda ise enese kohta kunagi väitnud. "Müstiline" ja "spirituaalne" on mõningates kontekstides isegi vahetatavad mõisted. Me üritame seda siiski vältida, kuna mõiste "müstiline" kannab praeguses kontekstis meile ebavajalikke konnotatsioone (nagu oleks spiritualiteet midagi nii subjektiivne, isiklik, kirjeldamatu ja õpetamatu, et kohatu oleks rääkida sellest kui distsipliinist).

Lisame definitsioonile värvi

Värvi (uut valgust) lisab sünonüümi sissetoomine ja olgu selleks "vaimulaad". Selles valguses on KS viis, kuidas me sobitame oma (teoloogilised) uskumused ja tõekspidamised tegelikku ellu ja kuidas me praktiseerime ja välja elame seda, mida me usume. See sõltub mitmetest asjadest:

Aeg ja ajastu olud. Algkoguduse vaga lesk, keskaegne ristisõdija või munk ja tänapäeva kristlik ärimees võivad tunnistada 70-90% ulatuses ühist kristlikku teoloogiat, ent nende usupraktika on erinev. Mis selle erinevuse põhjustab? Või olustik: meie peame isiklikku piiblilugemist spiritualiteedi teemal rääkides oluliseks komponendiks, kuid peame tunnistama, et see sai võimalikuks alles paarsada aastat tagasi, kui raamatutrükkimise tehnoloogia Piiblid piisaval kättesaadavaks tegi. Kuidas sai spiritualiteet enne seda hakkama?

Erinevad teoloogilised rõhuasetused. Ei katoliiklus ega ortodoksia ole "kuivad" kristluse vormid, kuivikuks kiskus asi protestantide käes. Viimase saja aasta karismaatilised voolud on asja üritanud ka siin parandada. Aga kuigi Spirit on asjal sees, saame täna, samas ajas ja kohas näiteks nelipühilaste ja ortodokside juures tulemuseks erinevad spiritualiteedi ilmingud.

Isiksuslikud iseärasused. Maitse üle ei vaielda, vaid peetakse sõdu. See seik tuleb mängu ka spiritualiteedist rääkides. Ühtedele on meele järgi kohad, kus Jumala väelisust ja Vaimu tööd võrreldakse mere mässamise või tormituulega, teine loeb kaks salmi edasi ja ütleb: Püha Vaim on nagu õrn tuuleiil. Või nagu tuvi, ära räägi nii valjusti, lendab viimati minema. Püha Vaim on nagu dþentelmen, koputab viisakalt õlale, arvab üks. Teine usub, et see on nagu värske vein, võtab tuikuma, või murrab pikali ja paneb tegema asju, mida "kaine peaga ei teeks". Ma ei olegi kindel, kas need on kõik inimeste mitmekesisuse või Jumala mitmekesisuse ilmingud.

Tõmbame veel mõned denominatsioonilised jooned meie spiritualiteedi pildile.

Me tuleme vajadusel meile huvipakkuvate momentide juurde tagasi, võib-olla siis kui vanema kursuse õpilased esitavad meile spiritualiteedi ja ajastuloolisi esseesid.

Katoliiklikku spiritualiteeti iseloomustavad järgmised erijooned

Tugev institutsionaalne suund. Spiritualiteet saab aset leida kiriku sees, kontrastina individualistlikule vaatenurgale.
Liturgiline. Sellest lähtuvalt on olemas lõplik hulk aktsepteeritavaid spiritualiteedi vorme ja need on kiriku poolt antud.
Sakramentaalne. Kristlik elu algab, jätkub ja uueneb sakramentide (st osavõtmise) vahendusel ja sellest spiritualiteet räägibki.
Pühakute roll on praktilises spiritualiteedis oluline. Näiteks abiks on pühakust patroon.

Ortodokslikku spiritualiteeti iseloomustavad järgmised erijooned

Järjepidevus. Õige spiritualiteet saab eeskujusid ja ammutab ressursse traditsioonist.
Deifikatsiooni teoloogia (Jumal sai inimeseks/inimlikuks, et inimene saaks Jumalaks/jumalikuks).
Ikoonid. Need on "taju aknad", nende kaudu võib surelik igavikulist kiigata.
Kloostrid. Neis on spiritualiteedi kontsentratsioon eriti kõrge ja sealt õige spiritualiteet lähtubki.

Protestantlikku spiritualiteeti iseloomustavad järgmised erijooned

Piibel. Tõsteti selgelt või isegi eksklusiivselt esile traditsioonist. Avalik ja privaatne piiblilugemine on protestantliku spiritualiteedi südamik.
Kirjusus. Protestantismiga on see kaasa sündinud.

Lisame protestantismile veel evangelikaalide erijooned

Jeesuse ristisurm on tähtsal kohal.
Isiklik pöördumine on nõutav kogemus, sealt KS alles algab
Evangelism, usu levitamine.
Kõigi kristlaste preesterluse printsiip. Kõigil uuestisündinutel on vahetu ligipääs Jumalale, evangeelses mõttes on ka igaühel vahemehe roll (evangeelne vastutus).

Spiritualiteet ja maailm

Kaardistamise mõttes oh hea teha selgeks, kuidas kristlik spiritualiteet suhtestub sellega, mis kristlik ei ole. Richard Niebuhr publitseeris 1951 kuulsakssaanud uurimuse "Christ and Culture", kus ta eristab viit kristluse suhtumise tüüpi kultuurisse (selle laias tähenduses). Metodisti taustaga autor Geoffrey Wainwright kasutas sama jaotust ka KS kategooriate kirjeldamiseks. Vaatame need meiegi üle:

Kristlus kultuuri vastu

On laenanud oma atribuutika dualismist, Kristlus on asunud võitlema maailma vastu. Spiritualiteet tähendabki siis vaenulikku suhtumist maailmalike printsiipide vastu. Võidu saavutamiseks tuleb maailmast radikaalselt lahku lüüa, eralduda.
Sellist meeleolu oli kristluse varajases staadiumis, kuid sarnaseid ideid on ajaloos aeg-ajalt taas esile tulnud.

Kristlus kultuuri osa

Niipea, kui ristiusk sai Rooma impeeriumis ametliku tunnustuse, asendus eelpool mainitud meelsus uuega. Kui eelmise seisukoha toetajad näeksid, kuipalju kristlus riigiusuks saamisega kaotas, siis selle seisukoha toetajad näeks Konstantinust hoopis Jumala poolt valitud instrumendina. Ühed pidasid vajalikuks Paabelist põgeneda, teised arvasid, et selle asemel tuleb hoopis Paabeli kuninga troonile asuda.
Kuigi "kristlik kultuur" on tootnud kauneid kunste rohkem, kui paljud teised kultuurid, on siin ka palju probleeme.
Tihti osutunud ka tõeks, et Kristus on kampa võetud selleks, et mingile kultuurile jumalikku ülimuslikkust anda, näiteks natsi Saksamaa. Teine äärmus on see, et Kristus kaotab kultuuris temale väärilise koha ning tulemuseks on "kultuurkristlus".

Kristlus kultuuri ülene

Eeltoodud vigade paranduseks pidi Kristuse tõstma väljapoole kultuuri seisma. Tunnustatakse küll inimloomuse ja kultuuri üldist "headust", ent nenditakse, et need siiski vajavad parandamist ja täiustamist. Selle juurde sobib Aquina tuntud maksiim, mille kohaselt "arm ei tühista loomulikkust/looduslikkust, vaid täiustab (teeb täiuslikuks) seda". Evangeelium muudab siis "praegu" kultuuri järjest parmaks, nagu suhkur muudab mõru kohvi magusamaks (maitseasi, kas pole). Evangeelium ei muuda selle seisukoha järgi kultuuri (kohvi coca-colaks) millekski kvalitatiivselt muuks.

Kristlus ja kultuur pinges

Seda on sõnastatud ka kristluse ja kultuuri paradoksina. Seisukoht asub "keskpositsioonil", nagu ka eelmine vaadeldu, ent kui "kristlus üle kultuuri" asus lähemal vaatenurgale "kristlus kultuuri osa", siis käesolev on lähemal "kristlus kultuuri vastu" seisukohale. Siiski ei väideta siin, et inimloomus ja selle toodetud kultuur oleks fundamentaalselt kurjast. Aga kristlasel on oodata võitlusi ja vastupanu kultuuri poolt, kui ta tahab elada autentset kristlikku elu.
Martin Lutherit (a843-1546) on esitatud sellise paradigma kujuka esindajana. Ühest küljest peaksid usklikud elama ja oma usku praktiseerima maailma sees, olles oma usu kandjad ja tunnistajad. Teisalt on maailm usklike usule potentsiaalne ohuallikas, nad peavad olema valvel kiusatuste suhtes. Sellises pinges elamine toodab ka "pingelist usku". Palve on "heitlus Jumalaga" ning "usupraktika" on heitlus maailma uskmatusega.
Reformatsiooni aegadest on kasutatud sellise vaatepunkti seletamiseks ka kahe kuningriigi (ajastu) pilti. Need on muidugi "Jumala riik" ja "selle ajastu kuningriik" või maailm või kuidas seda iganes nimetatakse. Need kuningriigid on koos eksisteerivad, segunevad ja kattuvad osaliselt. Selles kattuvas osas tegutsevad kristlased ja kattuvustest tulenevad ka pinged. Paradoksi mudel püüab kristlasi harjutada elama sellises pingeväljas, esitades seda kristliku usu olemusliku osana.
See ei tähenda, et pinged on kõige ja kõigi vahel ja võidelda tuleb alati ja kõige vastu. Mõnedes punktides kristlus ja kultuur omavad ka ühiseid väärtusi ja ideid, ent teistes kohtades mitte. Seal on koht "soola ja valguse" väljaelamiseks ja tuleb lahing vastu võtta.

Kristlus kultuuri muutja

See vaatepunkt on süntees kahest eelmisest. Inimese loomust ja kultuuri nähakse iseenesest hea ja väärtuslikuna, kuid need vajavad hädasti muutmist. Muutmise all ei mõelda aga, et "kristlust tuleks kultuuri sekka segada, et see paremaks läheks", vaid muutust vajab ka sisemine olemus.
Muutmisele ei saa kuuluda "kultuur" vaid inimene, kultuuri looja ning kandja. Seega tuleb mängu inimese pöördumine, see saab juhtuda siin ja praegu. Selle kaudu muutub ka kultuur, aga pikkamööda ja tulevikus, vastavalt sellele, kui palju "uut sorti" kultuuri tegijaid ja kandjaid meie keskel liigub.

Seesugune "kaardistus" ei ole iseenesest hea muu jaoks, kui vaid selleks, et aitab meil mõista ümbritsevaid suhtumisi ning lahti mõtestada spiritualiteete, millega kokku puutume.

EKSKURSS Teoloogia ja spiritualiteet

Terminit "spiritualiteet" on viimastel aegadel pruugitud peamiselt seoses reaktsiooniga täiesti materiaalse maailmavaate vastu. Ka meie esmastes definitsioonides kajastus selline seisukoht. Kristlik spiritualiteet piirab ennast piibellike praktikate ja arusaamadega.

Kristlik teoloogia on distsipliin, mis tegeleb kristluse uskumuste uurimise, seletamise ja süstematiseerimisega.

Lihtsaim viis seostada kristlikku teoloogiat ja spiritualiteeti on nimetada esimest teooriaks ja teist praktikaks. Loomulikult on see liigne lihtsustus. Ükski korralik teooria ei ole midagi väärt ilma praktikata, iga teooria vajab eksperimentaalset kinnitust ja tuge.

Teoloogia on teiste distsipliinide taustal läinud alates valgustusajastust erinevat teed. Sellised teoloogid nagu (vaid vähesed näited) Athanasius (u296-373), Augustinus (354-430), Canterbury Anselm (u 1033-1109), Aquino Thomas (u1225-1274), Martin Luther (1483-1546) ei näinud teoloogia ja usulise praktika vahel pingeid.

Aga valgustusajastul hakati arvama, et usuline praktika ja pühendumus pigem häirib objektiivset usu uurimist. Seepärast pidi teoloogiast saama "neutraalne" akadeemiline distsipliin, lahus usulisest veendumusest (ehk siis usust) ja selle praktilisest väljendusest.

Niisugune paradigma lahutas teoloogia ja spiritualiteedi sügava kuristikuga, "millest ei saanud üle minna". Kahju tõusis sellest mõlemale poolele. Rohkem aga "akadeemilisele teoloogiale", kes tegelesid selle uurimisega, mida tegelikult polnudki olemas, selles mõttes vähemalt, et keegi ei vajanud seda. Maailma ei huvitanud eriti need targutused, kirikul polnud neid vaja. Kirik, kes jätkas spiritualiteedi praktiseerimist, kaotas mõned head "ajud".

Üldiselt on lääne kristlikud teoloogilised ringkonnad sellisest "võõrandumisest" paranemas, sellest annavad tunnistust üksteise järel toimunud "reformid" teoloogilistes õppeasutustes viimase paarikümne aasta jooksul.

Kui Jumal on Jumal nii, nagu kristlik teoloogia teda kirjeldada püüab, siis ei olegi võimalik teda "objektiivselt uurida", samuti ei saa see ollagi teoloogia eesmärgiks. Kui Jumal on isikuline, elav, reaalne, tegutsev, võimas, infiniitne ja mida iganes me temast räägime ning usume, siis me ei saa põhimõtteliselt tegelda teoloogiaga (Jumalaga) nii "nagu kingsepp uurib nahasorte" (nagu üks reformaatoreist tabavalt väljendas).

See tähendab, et teoloogia ja spiritualiteet on olemuslikult seotud, palju rohkem veel kui teooria ja praktika! Nagu füüsik ei saa end füüsika uurimiseks asetada väljapoole füüsikalisi reaalsusi, nii ei saa teoloog rääkida Jumalast adekvaatselt ilma kogemuseta. Kui ta üritab, siis räägib ta millestki/kellestki muust.

Me oleme jõudnud selleni, et teoloogia peaks spiritualiteeti eneses sisaldama, aga samuti seda informeerima ja alal hoidma.
Praktikas on üsna kerge jõuda samade järeldusteni - kellegi spiritualiteet on sama palju väärt kui tema teoloogia.

Kristliku spiritualiteedi teemad

Isiklikust vaatepunktist (ja mitte kui distsipliini) oleme kristliku spiritualiteedi defineerinud kui meie võime olla osaduses Jumalaga. Kristliku spiritualiteedi teemade valdkonnas hakkame vaatlema mõningaid Jumalaga osaduses olemise viise ja vorme. Ent enne, kui me läheme viiside ja vormide juurde, peaksime tegelema ka asja sisu ehk funktsiooniga.

Mis on osadus Jumalaga?

Osadus (kr koinonia) tähendab "midagi ühist omama" või "midagi ühiseks pidama". Heebrea mõistes (hesed) on sõnal ka teine värving: "sugulus-suhte pärast head tegema".

Inimesel ja Jumalal on ühist küllaga, selles mõttes, et Jumal on inimese loonud ja teinud seda oma "kuju järgi". Seega mitmed Jumala atribuudid kuuluvad ka inimese juurde, ehkki piiratud määral.

Osadus Jumalaga tähendab seda, et me kuulume Jumalale. Mk 12:13-17 küsib Jeesus: "Kelle kuju (ei)kw/n) on mündil?" Keisri kuju mündil tähendas selle kuulumist keisrile. Aga mis kuulub sellele vastavalt Jumalale? See, millel on "Jumala kuju".

Osadus Jumalaga on kristliku õpetuse kohaselt inimese loomise eesmärk. Ainult osaduses Jumalaga saab inimene olla see, kes ta peaks olema. Langenud inimesele on valmistatud "tagasitee" Jumalaga osadusse Jeesuse Kristuse lunastava ristisurma läbi.

Osadus Jumalaga on osadus teise isikuga. See tähendab ka tegelikku suhtlemist indiviidiga, kes on enesest ja maailmast teadlik, omab võimet tunda, teha valikuid ning olla suhtes teiste isikutega.

Isikulisusest saab järeldada seda, mida Jumalaga suhtlemine ei ole:

Objektiga/"tundmatuga" manipuleerimine (must või valge maagia)
Nähtuse kirjeldamine, ennustamine või ärakasutamine (võim, vägi, energia)
Ideega spekuleerimine (ülim hüve, armastus, absoluut)
Kontseptsioonide üle mediteerimine (ka Jumalast rääkimine)

Jumalaga osaduse pidamise vormid

Osadus Jumalaga sisaldab intellektuaalset komponenti. Meie usume, seda, mida me teame ning teame, seda, mida me usume (loodetavasti, vähemalt mingil määral).

Me saame oma mõistust kasutada Jumala ilmutuse uurimisel ja sellega õppida Jumalat paremini tundma. Selleks on mitmeid viise:

Jumala ilmutus loomingus sh inimestes (nt loodusteadused jms)
Jumala eriilmutus
- Piibel (loeme, tõlgendame, seletame, õpetame, rakendame)
- Jeesuse Kristuse isiklik tundmine
- Jätkuv ilmutus - Püha Vaimu juhtimine, palveelu, osadus teiste kristlastega.

Suhtlemine Jumalaga sisaldab emotsioone. Jumala kiitmine ja ülistamine on kohased viisid oma "tunnete väljaelamiseks", mis meil Jumala suhtes on.

Suhtlemine Jumalaga on praktiline, see tähendab Jeesuse eeskujuks võtmist ja oma elu kohendamist piibellike põhimõtete kohaselt.

Suhtlemine Jumalaga muudab meid. Iga suhe isikuga muudab. Mida mõjukam on isik, seda tugevam on muutev mõju. Jumalaga suhtlemine tekitab motivatsiooni muutusteks.

Osadus Jumalaga omab isiklikku dimensiooni. Igal inimesel on võimalik olla osaduses Jumalaga Jeesuse Kristuse kaudu, see on isikupärane ja kordumatu suhe.

Osadus Jumalaga omab sotsiaalset dimensiooni. Osadus Jumalaga ei ole võimalik ilma osaduseta kaasinimeste ja usklikega. Kogudus on selleks kohane ja Jumala poolt seatud institutsioon.

Piibli lugemine

Piibli laialdane lugemine on kristlaste seas "moodi läinud" suhteliselt hiljuti. Trükikunsti leiutamiseni ei olnud laiadel hulkadel praktiliselt mingit ligipääsu piiblitekstidele. Alles viimased paarsada aastat on Piibel olnud põhimõtteliselt igamehele kättesaadav, ka hinna poolest.
Kui me nüüd piiblilugemist nii oluliseks peame, tuleb küsida, kuidas sai usuelu toimida, kui usklikud sel viisil Piiblit lugeda ei saanud, nagu me tänapäeval harilikuks ja isegi soovitavaks, kui mitte nõutavaks, peame.

Apostlite õpetus algkoguduses

Sõnumikandja andis sõnumile autoriteedi. Sõnumi kuulmine oli oluline. Kuulmine ja lugemine on kaks eri asja. Kuulmise korral ei takerdu me enamasti nüanssidesse, me ei lahka grammatilisi vorme ega tuleta neist õpetusi. Üldmulje ja tervikmõju on esiplaanil.

Lugemine ja tõlgendamine

Kui igaüks loeb, siis ka igaüks tõlgendab. Meie traditsioonis on see isegi pool-kohustuslikuks tehtud. Taustaks tuuakse UT kirjakohti, mis siiski tegelevad pigem prohveteeringute autoriseerimisega, mitte (kirjateksti) tõlgenduse ja seletusega.

Piibli autoriteedi küsimus

Tänapäeva postmodernistlikus (see sõna väsitab juba) keskkonnas ei ole ühelgi asjal aprioorset autoriteeti. Saamatu Alfa-kursuse rühmajuhi meeleheitlikud katsed stiilis "kui te mind ei usu, siis lugege ise, Piiblis seisab, et..." naerdakse paremal juhul heatahtlikult välja.
Tõsiseltvõetav ei ole enam fundamentalistide argumenteering stiilis: "Piibel on autoriteetne, kuna ta on eksimatu." Sellest järelduv mõttekäik: "Leidke Piiblist üksainuski viga ja see pole enam autoriteet." on põhjustanud palju tühivõitlusi, et tõestada midagi, mis on raske tõestada ja isegi ebavajalik - et Piiblis pole ainsatki viga (ja mis asi üldse on viga? - näide 2Aj 4:2 ja pii).
Autoriteedi annab/võtab Pühakirjale igaüks ise. Praktilisest seisukohast pole oluline, kas igavikulises mõttes Pühakirjal on aprioorne autoriteet või ei - sellega ei ole lihtsalt midagi peale hakata.
Jumal Püha Vaimu töö on siiski endiselt vägev ja "sõna kinnitatakse". Vt apostlite õpetuse punkti: praktikas annab suure osa sõnumi autoriteedist selle kandja.
Piibli autoriteet (teoreetilisemast aspektist) tuleneb Jumala autoriteedist ja tõsiasjast, et Piibel on jumalikku päritolu.

Tekst ja selle tähendus

Palju väljakutseid on heidetud: kus asub teksti tähendus? Kas selle määrab kirjutaja kavatsus? Tekst ise? Lugeja? Või on see segu või kusagil vahepeal?
On hea, et meil ei ole paberist paavsti, vaid on elava Jumala juhtimine Pühas Vaimus.
Teadmine ja rakendamine
Jumala sõna väärtus avaldub ja autoriteet realiseerub sõna rakendamises. Näide 100-kroonisest - mis annab rahapaberile väärtuse?

Piiblilugemise süsteemid ja kalendrid

Kui regulaarsus on oluline, siis on abivahendid abiks.
Lugeda tuleks tervet Piiblit, kas selles aitavad mitmesugused "järjehoidjate" süsteemid. Misjonikooli nõue: Piibel läbi aastaga (8 kuuga) - 5-6 peatükki päevas. Mitmed end juba kogenud kristlaseks pidanud õpilased ei saanud enda kohta väita, et nad oleks "terve Piibli läbi lugenud" - kuigi lugenud kindlasti siit ja sealt ja enamusi kohti mitu korda.

Ekskurss suhte ja distsipliini seostesse vaimulikus elus

Kui me räägime osadusest Jumalaga, piiblilugemine, palve, Jumala tahte otsimine, osadus teiste kristlastega ja muud sarnast, siis on esikohal SUHE. Suhe teise isikuga muudab meid, suhe meist võimsama isikuga muudab meid palju, suhe Jumalaga muudab meid nii, nagu miski muu seda teha ei suuda.
Meie elu koos Jumalaga on lugu meie muutumisest ja muutmisest. Jumala kava on saada "inimene tagasi" ja saada ta tagasi "paremana", kui ta Aadamas kaduma läks - muuta meid oma ligiolus Kristuse sarnaseks.
Kui mündi üks külg on suhe ja meie vastutus selle juures on otsida Jumalat ning üritada teha omalt poolt seda, mis vajalik Jumalaga suhtlemiseks, siis mündi teine pool on distsipliin.

Distsipliinist ei saa sellest mööda, nagu me ei pääse poes mööda sellest, mis on kirjutatud hinnasedelile.
Lugedes suurte meeste elulugusid, võib tähele panna, et esimene suur võit, mida nad on saavutanud, on võit iseenese üle. Kreekakeelne sõna egkrateia (vt 1Kr 9:25, Tt 1:8; Gl 5:23), mis Uues Testamendis on eesti keelde tõlgitud "kasinus" (küllaltki ebatäpne sõna tänapäeva arusaamade kohaselt, T. Pauli tõlkes "endataltsutus" on parem), tuleneb sõnast kratos - "vägi, tugevus, võime". See sõna tähendab omadust, mis võimaldab inimesel omada kontrolli nendes elupiirkondades, millest sõltub tema edu või ebaedu. Aristoteles kasutas sedasama sõna, kui ta kirjeldas võimet kontrollida mõistuse abil omi soove ja kirgi.

Distsipliin: Alguses on see valik saavutada asju, mida me tegelikult tahame, tehes seda, mida me tegelikult ei taha. Kui oleme seda mõnda aega teinud, siis näeme, et distsipliin on valik saavutada asju, mida me tegelikult tahame, tehes seda, mida me tegelikult tahame.

Ehk: teeme alguses seda mida me ei taha, siis kui me ei taha, et pärast teha seda mida me tahame, siis kui me tahame.

Kord küsis reporter evangelist D. L. Moody'lt, milliste inimestega on tal olnud kõige rohkem probleeme. Ta vastas kohe: "Mul on olnud minu elu jooksul kõige rohkem probleeme D. L. Moody'ga."

Distsipliin ei ole asi omaette, vaid abinõu eesmärgi saavutamiseks. Pikad tunnid harjutamist pilli taga ei ole kuigi mõnusad ega eesmärk omaette. See on abinõu, et harjutaja oleks võimeline mängima hiljem vabalt.
On tähele pandud, et distsipliin ongi tee vabadusele, nii kummaline kui see ei kuuldu. Me mõtleme, et vabadus on see, kui saame teha, mida ise tahame, ja osalt on see õige.

Modifitseerime oma distsipliini määratlust veelkord: Keegi on öelnud: Distsipliin tähendab teha asju mida sa ei taha siis kui sa ei taha, et sa saaksid teha asju, mida sa tahad, siis kui sa tahad. Lihtne näide: töölkäimine.

Demosthenes rääkis möirgava mere kaldal, et treenida oma nõrka häält. Et olla vaba kõnelema suurtele hulkadele ja väga veenvalt. Damokles riputas mõõga oma õla kohale, sest tema þestikulatsioon jättis soovida, kuigi ta kõneles hästi.

Oluline on distsipliini juures näha veel treenimise ja pingutuse erinevust. Tervisesörkijad ei satu lihtsalt kogemata olümpiamaratonile ning isegi kui nad satuvad, siis ei ole tähtis, kui palju nad pingutavad - see ei vii neid võidule. 1Kr 9 ptk lõpus osutab Paulus spordist tuntud tõsiasjale, et mitte pingutus ei vii võidule, vaid treening ja pingutus.

Alustada tuleks väikestest asjadest, alustada tuleks enda juures ja alustada tuleks kohe. Alguses kujundame meie oma harjumused, siis kujundavad meie harjumused meid.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord