Uue Testamendi prohvetluse printsiipe

1. Õige prohvetikuulutuse lõppeesmärk on üles ehitada, manitseda ja julgustada Jumala lapsi. Kõik, mis ei taotle sellist lõppeesmärki, ei ole õige prohvetlus.
Õige prohvetikuulutuse põhiotstarve on üksikasjalikult esitatud 1Kr 14:3: «Aga prohvetlikult kõneleja räägib inimestele nende ehitamiseks, manitsuseks ja troostiks.» Need sõnad määravad kindlaks õige prohvetluse eesmärgi ja piirid.
Kõik, mis ei taotle neid eesmärke ega mahu nendesse piiridesse, ei ole õige prohvetikuulutus. Ma olen kuulnud väljendusi, mis näivad prohvetlikena, aga mille mõju jumalarahvale on segadusttekitav, hukka mõistev ja araks tegev. Taolisi kuulutusi ei või vastu võtta õige prohvetikuulutuse ilminguna. On väga oluline meeles pidada, et üks Püha Vaimu põhinimesid on «Trööstija» (Jh 14:16). Seda sõna võib tõlkida veel, kui «eestkostja, julgustaja». Püha Vaimu eesmärk on jumalarahvast säästa, aga mitte hukka mõista. Tema kuulutuse lõppeesmärgid meie suhtes on alati positiivsed, mitte negatiivsed. Siiski arvesse võttes inimlikku pattu ja nõrkust, kõrvaldab Jumal mõnikord esiteks vahelt selle, mis on vale ja negatiivne ja asendab selle siis õige ja positiivsega.
Öeldut iseloomustab väga selgelt Jumala kutse Jeremijale prohvetiametisse asumiseks. Jumal ütles talle: «Ma panin sind rahvaile prohvetiks...Vaata, ma panen sind täna rahvaste ja kuningriikide üle, kitkuma ja rebima, hävitama ja purustama, ehitama ja istutama.»( Jr 1:5-10) Esimene pool Jeremijale antud ülesandest oli negatiivne ­ kitkuda, hävitada ja purustada, kuid Jumala lõppeesmärk Jeremija kuulutuses oli positiivne ­ ehitada ja istutada. On ülimalt tähtis seda meeles pidada, et Jumala lõppeesmärgid on alati positiivsed, mitte negatiivsed. Vahel peab Jumal vajalikuks välja kitkuda ja maha kiskuda, aga Tema lõppeesmärk on alati «ülesehitamine.»
Need põkimõtted on selgelt välja toodud Uue Testamendi õpetuses nii evangeeliumi kuulutamise kui ka vaimuandide kasutamise kohta. Teises kirjas korintlastele räägib Paulus kahel korral meelevallast, mis talle on antud evangeeliumi kuulutamieks (2Kr 10:8, 13:10). Mõlemas kohas rõhutab ta, et see meelevald on talle antud Jumala laste ülesehitamiseks, aga mitte mahalõhkumiseks. Seesama põhimõte on esile toodud 1Kr 14. peatükis, mis käsitab peamiselt vokaalandide kasutamist: keeltega rääkimist, tõlkimist ja prohvetlikku kõnelemist. Selle peatüki keskseks sõnaks on «üles ehitama», mis esineb nimisõna või tegusõnana selles peatükis seitsmel korral: salmid 3, 4(2x), 5, 12, 17, 26. See mõte on kokku võetud 26. salmis: «...sündigu see kõik koguduse ehitamiseks.» Kõikide vaimuandide, kaasa arvatud prohvetliku kõnelemise suur lõppeesmärk on Jumala laste ülesehitamine.
2. Iga õige prohvetikuulutus ühtib alati Pühakirja tähe ja vaimuga.
Kogu Pühakiri on antud Püha Vaimu poolt (2Tm 3:16). Püha Vaim ei ole kunagi enesega vasturääkivuses. Jumala juures «jah» tähendab «jah» ning «ei» tähendab «ei» (2Kr 1:17-20). Kus iganes Püha Vaim ütleb «jah» Pühakirjas, seal ütleb Ta «jah» ka prohveti kaudu. Ja kus iganes Ta ütleb Pühakirjas «ei», seal ütleb Ta ka prohveti kaudu «ei». Õige prohvetikuulutus ei ole kunagi vastuolus Pühakirjaga.
Js 8: 19-20 on kasutatud seda põhimõtet Jumala tungivas hoiatuses hoiduda surnute vaimude käest küsitlejate, ennustajate ja pomisejate eest ­ nende eest, keda moodne terminoloogia nimetab meediumideks, selgeltnägijateks ja tulevikukuulutajateks. Kui nad ei räägi vastavalt Pühakirjale, ei ole valgust nende sees, nende poole ei tohiks pöörduda. Just Jumala Sõna mittetundmise ja hoolimatult Tema hoiatustesse suhtumise pärast on suured hulgad tänapäeval langenud spiritismi ja teiste okultismi ilmingute saagiks.
3. Iga õige prohvetikuulutus on Kristus-keskne ja ülistab ning austab Kristust.
Jh 16: 13-14 ütleb Jeesus: «Aga kui Tema, Tõe Vaim tuleb, ....Ta austab mind, sest minu omast Ta võtab ja kuulutab teile.» Püha Vaimu peamine ülesanne koguduses on ilmutada ja austada Jeesust Kristust. Ilm 19:10 käib see põhitees eriti prohvetikuulutuse kohta: «Jeesuse tunnistus on prohvetikulutuse Vaim.» Keskseks teemaks õiges prohvetikuulutuses on Jeesus. Seepärast peame alati olema valvel igasuguste ilmingute suhtes, mis panevad suurema rõhu millegile muule, kui Jeesusele enesele. Kogemus näitab, et ilmutuses võib eksisteerida terve rida asju, millega võidakse Jeesust tsentrist välja tõrjuda. Mõnikord võib vale prohvetikuulutus baseeruda inimlikul isikupärasusel või inimlikul institutsioonil. Teinekord võib see baseeruda mõnel eriõpetusel või usulisel kombel. Kus iganes ükski neist asjust ähvardab tõusta esikohale, mis Pühakirja järgi kuulub ainult Jeesusele, võime võtta seda hoiatusena, et see ei ole Püha Vaimu poolt antud ja õige prohvetikuulutuse piirides.
4. Õige prohvetikuulutus kutsub esile inimese iseloomus ja käitumises vilju, mis ühtivad Püha Vaimu viljadega.
Mt 7:15-16 hoiatab Jeesus oma jüngreid, et nad oleksid eriti valvsad valeprohvetite suhtes: «Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riietes, aga seestpidi on nad kiskjad hundid. Nende viljast te tunnete neid.» Lambad on piltlikult öeldes Kristuse jüngrid ja hundid on piltlikult öeldes nende vaenlased ­ valeprohvetid. Tõsiasi, et need valeprohvetid kannavad «lammaste riietust» viitab sellele, et need valeprohvetid (teeseldes, et nad on lambad) esitavad endid tõeliste kristlastena. Aga nende tegelik sisemine loomus on vastuolus nende väidete ja tunnistustega. See sisemine loomus ilmneb viljas, mida nad välja näitavad nii oma iseloomu kui ka käitumisega ja ka nende inimeste elus, kes satuvad selliste inimeste mõju alla.
Püha Vaimu poolt toodetud vilju on selgelt kirjeldatud UT erinevates kirjakohtades. Rm 14:17 ütleb, et «Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus, rahu ja rõõm Pühas Vaimus.» Need on kolm peamist Püha Vaimu «toodet»: õigus, rahu ja rõõm. Pange tähele, et õigus on esimesel kohal. Rahu ja rõõm Pühas Vaimus on õiguse tagajärjed ­ õige elu, õiged suhted. Iga rahu ja rõõmu liik, mis ei põhine õigusele, on ebaehtne ja lihameelne aseaine sellele, mis on rõõm Pühas Vaimus. Ef 5:9 pöördub Paulus taas selle teema juurde. «... vaimu viljad on kõiksugune headus ja tõde.» Ja Gl 5:22,23 esitab Paulus Vaimu viljad: armastus, rõõm, rahu, pikkmeel lahkus heatahtlikkus, ustavus, tasadus ja enesekontroll. Kui prohvetlikult kõnelevate inimeste eludes ei ilmne selliseid vilju, siis teame, et see ei ole Püha Vaim, kes tegutseb.
Iseloomu ja käitumise aspektidest, mille kohta võime kindlasti öelda, et need ei ole Pühast Vaimust, võime mainida järgmisi: uhkus, upsakus, kõrkus, jultumus, hooplemine, kiitlemine, kelkimine, liialdamine, ebaausus, petmine, vastutustundetus rahaasjus, ohjeldamatus, ebakõlbelisus, halbade ihade ja harjumuste harrastamine, purunenud abielud ja lõhutud kodud. Iga prohvet, kes ei oma vastutustunnet selliste tagajärgede eest, on valeprohvet.
5. Kui prohveti ilmutus sisaldab tuleviku ettekuulutust, siis tuleb tähele panna, kas see ettekuulutus on täitunud. Kui mitte, siis see ei olnud Pühast Vaimust.
See põhimõte on esitatud 5Ms 18:19-22: «Ja kes ei kuula minu sõnu, mis ta räägib minu nimel, sellelt nõuan ma ise aru! Aga prohvet, kes suurustelles räägib midagi minu nimel, mida mina ei ole teda käskinud rääkida või kes räägib teiste jumalate nimel, see prohvet peab surema. Ja kui sa mõtled oma südames. «Kuidas tunneme sõna, mida Jehoova ei ole rääkinud?» siis, kui prohvet räägib Jehoova nimel, aga midagi ei sünni ega tule, siis on see sõna, mida Jehoova ei ole rääkinud. Prohvet on seda rääkinud ülemeelsusest, ära karda teda.»
Need sõnad sisaldavad väga tõsise hoiatuse, mis räägib Jumala kohtust valeprohvetite üle. Kui prohvetikuulutuses on tulevikusündmuste ettekuulutusi, siis üks vahend valeprohveti tuvastamiseks on esitatud selles lõigus: «...aga kui midagi ei sünni ega tule, siis on see sõna, mida Jehoova ei ole rääkinud.» Kui ettekuulutus ei ole täitunud, siis ei ole see Pühast Vaimust. Kuid on ebaõige ja ebaloogiline üldistada seda järeldust, pidades igat täitunud tulevikuennustust Pühast Vaimust inspireerituks. Seda aspekti käsitleb järgmine prohvetikuulutuse analüüs, mida nüüd vaatame.
6. Fakt, et kellegi poolt tuleviku kohta antud ettekuulutus on täitunud, ei tähenda veel seda, et ta on õige Jumala prohvet. Kui selline isik pöörab oma tegevuse kaudu inimesi ära sõnakuulelikkusest ainsale tõelisele Jumalale, siis on ta valeprohvet vaatamata sellele, et ta teeb õigeid ettekuulutusi tuleviku kohta.
Selle põhimõtte leiame 5Ms 13:1-6. «Kui su keskel tõuseb prohvet või unanägija ja ta lubab sulle tunnustähe või imeteo ja see tunnustäht või imetegu sünnib, millest ta sulle rääkis, öeldes: «Käigem teiste jumalalate järel, keda sa ei ole tundnud ja teenigem neid!», siis ära kuulua selle prohveti või unenägija sõnu, sest Jehoova, teie Jumal, katsub teid, kas te armastate Jehoovat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest! Te peate käima käima Jehoova, oma Jumala järel ja Teda kartma, pidama Tema käske, kuuluma Tema häält, teenima Teda ja hoidme Tema poole. Aga see prohvet või unenägija surmatagu, sest ta on käskinud taganeda Jehoovast, teie Jumalast, kes tõi teid ära Egiptusemaalt ja lunastas sind orjusekojast, et sind hukutada teelt, mida Jehoova, su Jumal on käskinud sinul käia. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt.»
Siin esitab Mooses juhtumi prohvetist või unenägijast, kelledel on üleloomulikke ilmutusi. See isik astub esile Jumala rahva seas ja lubab imeteo või tunnustähe ja see ka sünnib. Teiste sõnadega ­ see isik ütleb üleloomuliku ilmutuse kaudu ette sündmuse, mis on väljaspool tavaliste sündmuste piire ning leiab tegelikult aset. Osutub, et see iseenesest pole küllaldane tõestus, et ta on õige prohvet. On võimalik, et selle prohveti tegevuse mõju Jumala laste hulgas on põhjustanud ustavuse murdmise Jumala vastu ja sõnakuulmatuse Jumala Sõna vastu.
Moosese sõnul on tema eesmärk «tagandada Jehoovast, teie Jumalast» ja «hukutada teid teelt, mida Jehoova, teie Jumal on käskinud teil käia.» Kui nii, siis selline isik on valeprohvet isegi juhul, kui tema ennustused täitusid.
Mõned aastad tagasi Aafrikas viibides puutusin kokku taolise asjaga. Ühes külas oli tekkinud tüli kahe perekonna vahel. Ühe perekonna esindaja läks nõid-arsti juurde sooviga, et viimane teist perekonda needusega karistaks. Kõigepealt käskis nõid tuua teatud arvu kitsi vaevatasuks ja seejärel kuulutas ta ette, et teatud kuupäeval kesköö paiku kuuldakse saakali kisa ja kohe pärast seda sureb needuse alla pandud perekonna noorim poeg. See toimus ettekuulutatud ajal. Saakal karjus ning poisike suri. Ei olnud märgata ühtki loomulikku surma põhjust. See nõid tegi ettekuulutuse, mis täitus, aga sellele vaatamata ei olnud ta õige, vaid valeprohvet, sest tema tegevuse eesmärk oli inimesi ära pöörata Jumalast ja hoida neid saatana ikkes. Üleloomulik vägi ja ilmutus tuli saatanalt, aga mitte Jumalalt.
Kirjeldus Ap 16:16-18 nõid Siimonast Samaarias lubab eeldada, et ta kasutas samasuguseid vahendeid, et hoida samaarlasi oma alluvuses. See juhtum on mõneti sarnane looga lausuja vaimuga tüdrukust Filipis. Üleloomuliku ilmutuse kaudu tundis tütarlaps kohe ära Pauluse ja Siilase kui kõigekõrgema Jumala sulased ja kuulutas avalikult nende päritolu. Ta teadis seda, mille peale keegi ei olnud seni veel tulnud. Sellele vaatamata ei meeldinud Paulusele niisugune kuulutus ­ ta ei võtnud seda vastu Jumala ilmutusena. Ta võrdsusta seda kurjast vaimust tuleva ilmutusega ja käskis sellel vaimul tütarlapsest väljuda. Niipea, kui see vaim oli tütarlapsest väljunud, kaotas ta võime üleloomulikuks ilmutuseks, mis oli teda teinud tulutoovaks tema peremehele. Niisiis, kui keegi annab edasi õige ilmutuse või ettekuulutuse, ei ole see veel garantiiks, et ta on Jumala prohvet.
7. Õige, Pühast Vaimust antud prohvetikuulutus, toob vabaduse, mitte orjuse.
Rm 8:15 hoiatab Paulus «orjapõlve vaimu» eest ning teeb vahet selle vaimu tegevuse ja mõju ning Püha Vaimu tegevuse ja mõju vahel. «Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et te jälle peaksite kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve vaimu, kelles me hüüame: Abba Isa!» Püha Vaim ei vii Jumala lapsi olukorda, kus neil tuleb tegutseda orjadena hirmu ja käsu all. Otse vastupidi ­ Ta garanteerib neile kui Jumala seaduspärastele lastele ja pärijatele osasaamise kõikidest neist õigustest ja eesõigustest, mis selle seisuse juurde kuuluvad.
Ühes linnas oli Püha Vaimu liikumine mitmete vanemate koguduse liikmete hulgas. Paljud said Püha Vaimuga ristitud ja sellega kaasnes ka vaimuandide omamine. Pärast seda avas üks nelipühi jutlustaja «Piiblikooli», kus ta ise oli ainukeseks õpetajaks. Ta oli mees, kes ei omanud selleks tööks mittemingisugust ettealmistust nii vaimulikult kui ka intellektuaalselt. Keegi episkopaalse päritoluga daam hakkas seal käima prohveti viisil kõnelemas. Ta kutsus üles noori inimesi ­ peamiselt kõrgelt intellektuaalsel tasemel olevaid üliõpilasi ­ loobuma ilmalikest õpingutest alustamaks täiskoormusega õpinguid selles «Piiblikoolis». Neil noortel inimestel ei olnud mingit kutsumust sedalaadi eluks. Nad olid saanud seotud selle daami kõne kaudu. Neid valdas hirm saada sõnakuulmatuks Jumala tahtele, mis näis olevat ilmutatud selle naise kaudu. Sel viisil osutusid nad seotuks kartuse vaimust.
Teisest juhtumist räägiti mulle ühe kirikus, kus kunagi jutlust pidasin. Keegi oli prohveti viisil öelnud ühele noorele neiule, et too peab Jumala tahte kohaselt abielluma noormehega, kes oli samast kogudusest ja sai liikuda ainult ratastooliga. Vesteldes tolle neiuga selgus, et ta ei armasta seda noormeest ega soovi temaga ka abielluda. Siiski tundis ta meeletut hirmu, et abiellumata jättes toimib ta Jumala tahte vastaselt ning tõmbab sellega enese peale Jumala karistuse. Sel viisil oli ta sattunud kartuse vaimu orjusesse. Mul oli võimalus talle esitada kaks kirjkohta. «Jumal ei ole mitte segaduse Jumal, vaid rahu Jumal» (1Kr 14:33) ja «Jumal ei ole andnud meile arguse vaimu» (2Tm 1:7). Ta mõistis, et see prohvetikuulutus ei saanud olla Jumala Vaimust ning ta vabanes piinavast hirmust ja segadusest.
Prohvetiand on võimas vaimne instrument nii heas kui ka kurjas mõttes. Selle anni väärtarvitamise läbi võib üks südametunnistusetu või eksiteele sattunud isik teha teisi oma orjadeks ja panna maksma täieliku diktaatorluse. On oluliselt tähtis mõista, et tõelises Kristuse ihus ei ole diktaatoreid. Mt 23:8 ütleb: «Aga teie ärge laske end hüüda rabiks, sest üks on teie õpetaja, ja teie olete kõik vennad.» Kõik, mis halvab vennalikke suhteid kristlaste vahel ning tõstab selle asemele despootliku diktaatorluse, ei ole Püha Vaimu töö.
Sellega seoses on vaja olla ettevaatlik «isikuid juhendava» prohveteeringu suhtes. See on prohvetikuulutus, mida kasutatakse isiku juhatamiseks teatud suunaga tegevusse või õpetuse laadi. Piirjoon, mis eraldab õiget ­ Pühast Vaimust antud ­ ettekuulutust saatanlikust ettekuulutusest, on mõnikord raskesti eraldatav.
Olen viibinud koosolekutel, kus üks isik palvetab järgemööda kõigi kohalviibijate eest, samal ajal ette kuulutades seda, mis igaüht neist tulevikus ees ootab. Sellisele asjale sobiks parimal juhul nimeks anda «karismaatiline ennustamine.» Peaaegu igas inimeses peitub soov teada saada, mida tulevik talle toob ning selle soovi pinnal õilmitsebki sarnane tuleviku ennustamine. See soov on tavaliselt lihameelne ilming, aga «lihameel on vaen Jumala vastu.» (Rm 8:7) Lausuja vaim, mis sageli väljendub tuleviku ettekuulutamises, on samuti vaen Jumala vastu ning sellepärast tegutseb ja kasutab ära lihameelset soovi ­ teada saada oma tulevikku. Teisalt ei pea Püha Vaim midagi tegema meie lihameelsete soovide rahuldamisks.
Ma ei taha sellega väita, nagu poleks Püha Vaim kunagi üksikisikuid juhtinud või suunanud prohvetliku sõnumi kaudu. On palju usaldusväärseid juhtumeid tõelisest prohvetlusest ka käesoleval ajal. Ent sellistel juhtudel ei ole prohvetlus ainuke või pemine juhtimise või suunamise moodus. Hea näite sellest leiame Ap 13:1-2, kus viis vaimulikku juhti ootasid Jumala ees. Siis ütles Püha Vaim: «Eraldage Paulus ja Barnabas mulle tööle, milleks mina nad olen kutsunud.» Näib olevat tõenäoline, et Püha Vaim ütles seda prohvetliku sõnumi kaudu ning see sõnum anti edasi ühe poolt kolmest ülejäänud mehest, sest Paulusest ja Barnabasest räägitakse kolmandas isikus. Ent pangem tähele, et Püha Vaim ütles «mina olen neid kutsunud». Siin on kasutatud minevikuvormi. See näitab, et Paulus ja Barnabas olid juba saanud isikliku kutse Pühalt Vaimult ning et prohvetlik sõnum oli selle kutse avalik kinnitus. Sellisel viisil osutub prohvetlus väga efektiivseks, kinnitades juhtimist, mida keegi on juba saanud teiste kanalite kaudu, kuid seda ei tule aktsepteerida ainukese juhtimise moodusena. Siiski on selle printsiibi hülgamine paljudel juhtudel viinud traagiliste tagajärgedeni nii üksikisikuid kui ka perekondi ning kogudusi kahjustades.
8. Õige, Pühast Vaimust, inspireeritud prohvetlus sünnitab elu, mitte surma.
2Kr 3:6 ütleb: «... kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.» Kirjatäht ilma Püha Vaimu elustava mõjuta mõjub surmavalt, aga Püha Vaimu tegevus toob alati elu. See näib kehtivat ka prohvetikuulutuse kohta. Vahel võib mõni isik edasi anda sõnumi, mis üritab olla prohvetlik. See sõnum võib koosneda tsitaatidest kogu Piibli ulatuses, kuid sellele vaatamata võib see mitteelustavat mõju avaldada. Tegelikult võib see kujuneda hoopis Püha Vaimu tegevuse takistajaks. Sel juhul on puu tuntav tema viljadest. See ei ole õige prohvetikuulutuse ilming.
Kord juhatasin vaimulikku koosolekut, kus olin asetatud järgmise olukorra ette. Üks õde andis edasi jõulise ja võitud sõnumi võõras keeles. Me kõik jäime ootama tõlget sellele sõnumile. Natukese aja pärast hakkas rääkima üks mees, kes ilmselt soovis, et me seda, mida ta ütleb, vastu võtaksime kui tõlget sõnumile. Tegelikult oli see terve seeria Piiblist toodud salme. Öeldu mõju oli surmav ja negatiivne. See sõnum kaldus täielikult kõrvale sellest suunast, millises Jumal oli seda koosolekut juhtinud. Ma teadsin, et kui laseksin asja paista nii, nagu võtaksin mehe poolt öeldut tõlkena, saaks jumalarahvas petetud ja Jumala eesmärk jääks saavutamata, ning seepärast ütlesin: «Vend tsiteeris talle meeldetulnud kirjakohti. Palvetagem nüüd, et Jumal annaks meile tõlke sellele sõnumile.» Hetkelisele vaikusele järgneski tõlgitsus, mis oli kooskõlas kogu koosoleku sisuga ning mõjus kuulajaskonnale elustavalt ja vabastavalt. Hiljem avastasin, et see, kes püüdis olla «esimene tõlkija», oli seotud valeõpetusega ning oli tulnud koosolekule peamiselt selleks, et propageeriga oma õpetust.
9. Iga õige, Pühast Vaimust, antud prohvetikuulutus kinnitatakse Püha Vaimu läbi iga uskliku südames, kes seda kuuleb.
See põhimõte on esitatud 1Jh 2:27: «See võidmine, mille te olete saanud Temalt, jääb ju teisse ja teil ei ole vajadust, et keegi inimene teid õpetaks...vaid nagu Tema võidmine teid kõiges õpetab, nõnda on see tõsi ega ole vale.» Võidmine, millest apostel Johannes siin räägib, on Püha Vaimu tunnistus usklikes. Püha Vaim on Tõe Vaim. Ta kinnitab kõike, mis on tõde ja hülgab selle, mis on vale. Sel viisil on vajalik mõõdupuu tõe eraldamiseks valest antud igale Jumala lapsele. Kui Tõe Vaim inspireerib üht usklikku prohvetlikult kõnelema, siis sama Tõe Vaim teistes usklikes peaks selle õigeks tunnistama ja kinnitama. Ent kui esimese uskliku prohvetikuulutus ei ole antud Pühast Vaimust, siis Püha Vaim teistes usklikes ei tunnista õigeks ega kinnita seda kuulutust.
On tähtis mõista, et selline prohvetikuulutuse läbikatsumise viis on peamiselt «subjektiivne». See tegutseb iga üksikisiku siseteadvuses. Kõik eelnevalt käsitletud kaheksa läbikatsumise viisi on üldjoontes «objektiivsed». Neis on viiteid tunnustele, näidetele, mis on väljaspool üksikisiku siseteadvust. Järelikult on see üheksas, «subjektiivne», läbikatsumise viis teistest kaheksast erinev ning seda tuleks kasutada ettevaatlikult, tagasihoidlikult ja peenetundeliselt. Koosolekul kuulete sõnumit ja tunnete oma sisemuses, et Püha Vaim teie sees keeldub seda õigeks tunnistamast, kuna see ei ole antud Pühast Vaimust. Enamikul juhtudel ei ole tark tegu seda kohe teatada, et see või teine sõnum oli vale. See võib viia vaidluseni ja segaduseni. Sellisel juhul on targem rakendada teisi kaheksat läbikatsumisviisi. Kui need näitavad, et sõnum ei ole Pühast Vaimust, siis te võite esitada need objektiivsed põhjused, mille tõttu seda ei tuleks vastu võtta. See tõstab kogu küsimuse välja isiklike tunnete ja muljete piirkonnast ning asi otsustatakse objektiivsete tunnuste põhjal.