|
|
Miks kaastöölised väsivad? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Artikkel Teekäijale, ilmunud 1998 oktoobris
...selleks ka mina näen vaeva ja võitlen tema jõu toimel, mis minus on tegev väega... Kl 1:29
...sest ta oli Kristuse töö pärast surmasuus ega hoolinud oma elust, et täita teie aset minu eest hoolitsemisel... Fl 2:30
Üldiselt peetakse väsimise, motivatsioonikaotuse ja läbipõlemise põhjuseks olukordi, kus raske (füüsiliselt või ka vaimselt) töö on kombineeritud kestva negatiivse tagasiside ja puuduliku tunnustusega. Osutub, et raske ja pingutusi nõudev töö pole siiski nii oluline põhjus, küll aga rohke kriitika tunnustuse asemel.
Kahes ülaltoodud kirjakohas räägib Paulus raskustest Jumala riigi töös. Esimeses lõigus kõneleb ta iseendast. Ta nendib, et töö Jumala riigis on raske, vaevanägemine ja võitlus pole seejuures võõras ega taunitav, vaid normaalsed kaaslased.
Teises kirjakohas on juttu filiplasest Epafroditosest, kes oleks äärepealt füüsiliselt läbi põlenud, tehes seda, mis mõnedel teistel (kes seda ilmselt oleks saanud ja pidanud tegema) tegemata jäi. Need kirjakohad on olnud mul meeles, esimene julgustuseks, teine lohutuseks.
Meie teenistus ja elu Jumala lastena seisneb ühel väga põhimõttelisel tõsiasjal. Me saame Jumalalt armu rohkem, kui ise «ära tarvitada» suudame. Sellest ülejäägist lähtudes osutub võimalikuks ennastohverdav teenimine. Termin «ennastohverdav» on sageli valesti mõistetud, otsekui oleks teenimise eesmärgiks teenistuses olija võimalikult kiiresti ohvriks tuua. Nii see pole.
Vaimulike töötegijate probleemiks pole läbipõlemine, vaid liiga kiiresti läbipõlemine. On loomulik, et tehes rasket ja vastutusrikast tööd, me kulume. Kahjuks pole alati vastupidi - iga asi, mis meid kulutab ja väsitab, pole alati kasulik, vajalik ega viljakas. Jumala heade majapidajatena peame meile antud talente - ka ja eriti iseennast ning meie ümber olevaid kaasteenijaid - tululikult «paigutama» ning vältima raiskamist.
Jumala teenistuses seistes olen alatasa kogenud olukorda, kus minult justkui oodataks pidevalt rohkem, kui ma võimeline olen. Mõnikord on ootused inimlikest allikatest lähtudes, teinekord aga tunnen peaaegu et «taevast väljakutset». Ainus lahendus on saada teenimiseks vajalikud ressursid Jumalalt.
Lähtudes jäävuse seadustest saab igaüks välja anda just niipalju, kui ta ise on saanud. Me võime koguda mõningaid tagavarasid, et välja anda ka siis, kui me parajasti midagi juurde ei saa. Vaimulike töötegijate ees on alatasa vajadus jagada, välja anda. Kui töötegija loodab üksnes sellele, mida ta seminaris ja kursustel või pastorite osaduspäevadel tallele on pannud, on ta siiski varsti end ammendanud, sest väljaandmine on palju intensiivsem, kui saamine. Viie aastaga või umbes nii, on tal kõik konspektid läbi jutlustatud ning ta mõtleb koguduse vahetusele.
Lahenduse on pakkunud Peetrus: «Teenigu teist igaüks selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. Kui keegi räägib, siis ta rääkigu nagu Jumala sõnul, kui keegi teenib, siis teenigu nagu selle jõuga, mille Jumal annab.» Sellest, mida Peetrus veel edasi ütleb, osutub, et pole nagu mingi eriline auasi, kui igaüks teeb niihästi kui ta suudab ja niipalju kui ta jaksab. Mulle meenub, mida ütles Churchill sõja ajal oma ohvitseridele: «Praegu ei piisa, kui te teete oma parima; te peate tegema, mis kästud!» Jumala tahte teostumiseks ei piisa meie parimast, sest see toob au meile. Oma au ei anna Jumal kellelegi, selle peab saama Kristus üksi. Siit tuleneb vajadus teenida Jumalalt saadava ande ja jõuga (1Pt 4:10-11). Siin on ka ammendamatu vastupidamise saladus.
Üks pastor tunnistas kord: «Mul oli palju lihtsam kogudust juhtida, kui seal olin vastutajaks mina, mitte Jumal.» Õnneks valas Jumal oma armu Vaimu selle koguduse peale enne, kui see pastor läbi jõudis põleda.
Paljudele koguduse juhtidele on tuttav delegeerimise maksiim, mis ütleb, et juht võib delegeerida kõik, välja arvatud lõplik vastutus. Väga väsitavaks võib osutuda oskamatus või uskmatus delegeerida. Jumal on kogudustes teenistuseks seadnud apostlid, prohvetid, evangelistid, karjased ja õpetajad selleks, et nad valmistaksid igaüht ette kaasateenimiseks. Mitte selleks, et nad ise kõik ära teeksid. Oleme end harjutanud mõttega, et töötegijate koolitus ja ettevalmistus toimub spetsiaalsetes koolides ja seminarides, kuid peamine roll on siin täita kogudusel ning pastor (koos teiste vaimulike ametimeestega) on vastutav oma koguduse töötegijate ettevalmistuse eest. On mõistetav, et osa koolitustegevusest on kogudused volitanud selleks eraldi pühendunud asutustele - Seminar, Misjonikool, piiblikoolid, kursused.
Minu arvates pole töötegijate probleemiks liiga palju vastutust, vaid omapäi vastutuse võtmine asjade eest, mis kuulu meie pädevusse, samas kui vastutus oma töötegijate koolituse eest (kelle kaudu Jumal küll tahaks igat oma sulast enneaegsest läbipõlemisest säästa) on unarusse jäänud.
Kogudus kuulub Jumalale ning ta on selle enesele võitnud Kristuse kalli vere läbi. Kristus on oma koguduse rajanud ja ehitab seda. Meie oleme tema alluvad ja ühtlasi kaastöölised, kelle esmaseks vastutuseks on Jumala kuulamine ja isiklik vaimulik kasv. Järgmiseks vastutuseks on (eriti abieluinimestel) oma kodakondsete eest hoolitsemine (sealhulgas vaimulike vajaduste eest). Sellele lisaks on Jumal kutsunud igaüht vastavalt tema annetele ja võimetele vastutama teatud piiratud asjade eest Jumala riigi töös.
Väidetavasti sõnastas nn 20/80 reegli möödunud sajandil Itaalia majandusmees ja mõtleja Vilfredo Pareto. Tegelikult on selle Pareto printsiibi nime all tuntuks saanud reegli taga lihtsalt tähelepanek, et maailm pole üles ehitatud ühtlaselt. Pareto väide oli et 20% sinu prioriteetidest annab 80% sinu tulemustest, kui sa pühendad oma peatähelepanu, aja ja vahendid neile 20%-le. Veelkord teisitiöeldes tähendab see, et oma töös peaksime me keskenduma asjadele, mis kannavad kõige enam vilja. Kas oled mõelnud, millised piirkonnad need sinu elus või koguduses on?
Kahjuks on 20/80 reegel sageli rakendatav ka vastupidi. Siis tähendab see, et 20% tegijaist teevad ära 80% tööst, 20% inimestest nõuavad 80% sinu ajast (isegi ja eriti, kui sa seda aega hiljem mahavisatuks pead) või 20% ohverdajatest paneb kokku 80% rahast.
Pareto printsiibi «pahupool» on minu arvates küllalt suureks probleemiks meie vaimulikus töös. Mul puudub siin aeg ja ruum ühe väite tõestamiseks, mille tahan siiski esitada igale huvitatule järeleproovimiseks: Mida enam sa rakendad Pareto printsiibi positiivset poolt, seda vähem kannatad sa sama printsiibi «pahupoole» mõjude käes.
Kui kõneldi kultuuritöötajate madalatest palkadest, vilksas ajakirjanduses läbi nali: osa palgast saavad nad ju kätte aplausi näol. Vaimulike töötegijate olukord on selles valguses isegi täbaram. Üks õpetaja kõneles Misjonikoolis koguduse piltidest Uue Testamendis ja kui ta jõudis karjase ning karja võrdkuju juurde, siis ta nentis, et kõige muu kõrval paistab kari silma ka selle poolest, et nad nii harva karjasele aplodeerivad.
On valdkondi, millised just eriti tihti kantslites käsitlemist ei leia. Pastorid ei taha teatud asjadest rääkida - muuhulgas on kummaline enda tööle tunnustust nõuda, kuigi Pühakiri nõuab vaimulike töötegijate tunnustamist. Me ei saa jääda lootma üksnes sellele, millal keegi ise sinnamaale jõuab, vaid vajame apostliku võidmise ja kutsumusega töötegijaid (need, kellele Jumal on andnud hoole ja meelevalla teenida laiemalt, kui üksnes ühe koguduse piires, näiteks võiks olla koguduste liidu juhid), kes meenutaksid kogudustele seda, mida apostel Tessaloonika usklikelegi südamele pani: «Me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teie seas tööd teevad ja teid Issandas juhatavad ning noomivad, ja pidada neist armastuses üliväga lugu nende töö pärast.» (1Ts 5:12-13).
Kui viibisin Alfa-koolitusel, palus üks kõnelejaist, anglikaani kiriku preester, saalisviibinud pastoritel kõrvad kõvasti kinni panna ning lubas kõigile ilmikutele öelda suure koguduse edukuse saladuse. Ma tõesti ei saanud kiusatusele vastu panna ning «piilusin» pisut. «Make your pastor happy! » ütles ta. Kogu lugu. Mul hakkas kahju, et olin sellele koolitusele vaid ühe oma koguduse kaastöölise toonud.
Iga inimene vajab tagasisidet, et teada, kas tema töö ja pingutus kannab vilja ning mida tuleks ette võtta, et see veelgi viljakam oleks. Vaimulikus teenistuses me võime muutuda tagasiside suhtes kartlikuks mitmel põhjusel. Esiteks võime me tagasiside segamini ajada kohtumõistmisega või tagantjärele targutamisega. Tõsi, ka kohtumõistmine on teatud liiki tagasiside, kuid see pole meie pädevuses, selle töö on Isa andnud Poja kätte, jätkem see temale. Tagantjärele targutamine on ka teatud liiki tagasiside, mida juhtimise teoorias nimetatakse staatiliseks tagasisideks. Kahjuks on meie ümber alati neid, kes ootavad juhust, et meile öelda, mida me oleme valesti teinud. Võib ju olla huvitav teada, et kallis kaastööline lahkus meie seast südameataki tagajärjel, milleni viisid ta ületöötamine, puhkepäevade puudumine, abiliste vähesus ja vilets palk. Kadunul pole sellest kasu. Loodetavasti on saadud õppetunnist abi järgmisel töötegijal...
Milline siis on õige tagasiside? Selline, mis kasvatab usku ja motivatsiooni. Ka negatiivset tagasisidet tuleb mõnikord anda, kuid see peaks olema rangelt isiklik. Häbistamine, alandamine ning süütunde põhjustamine, saati veel avalik, on vahendid hingevaenlase arsenalist ning neid tuleks vältida. Kristlastel ja eriti vastutajatel, on oht haigestuda teatud kutsehaigusse - küünilisusesse, hoiatab A. Tozer. Pidev vajadus vastu üldist liikumissuunda minna võib meist karmilt arvustava kriitiku teha. Eriti ohtlikuks teeb asja see, et enamasti on see kriitika õige, meie hinnangud on täpsed, otsused õiglased ja halastamatud. Oleme teel sügava kibestumuse poole. Sellistel inimestel on vaja harjutada tänulikkust, leiab Tozer.
Ometi on see nii: Kui keegi igatseb ülevaatajaametit, siis ta igatseb üllast tööd. See pole kerge ega ohutu töö. Ainus viis tulla sellest auga läbi, on tulla sellest läbi auga, mida anname Jumalale, tehes asju, mis oleks võimatud, kui Jumal poleks meiega, sest meie kasutada on jõud ja vahendid, mida saame Temalt.
Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad, ega väsi! Js 40:30-31
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee