Referaat
George E. Ladd, "Uus Testament ja kriitika"
|
|
Referaat |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Kõrgem
Usuteaduslik Seminar
Referaat
Koostanud Peeter Tamm
Tartu 1996
Sisukord
Käesolevas töös refereeritud teose "Uus Testament ja kriitika" ("New Testament and Criticism") autor George Eldon Ladd (1911-1982) töötas aastaid Californias asuvas Fulleri Teoloogilises Seminaris Uue Testamendi eksegeesi ja teoloogia professorina. Autor käsitleb raamatus ameerika protestantliku teoloogia "kuuma" teemat - Piibli inspiratsiooni ja piiblikriitika suhteid. Taustaks ja eellooks on 20. sajandi esimestel kümnenditel ameerika teoloogias maad võtnud vastasseis modernistide ja konservatiivide vahel ja selle järelmõjud.
G. E. Ladd esitab oma arusaama ajaloo ja Jumala ilmutuse suhetest, mis lühidalt kokkuvõetuna võiks kõlada järgnevalt - "Ilmutus on toimunud ajaloos ja on seetõttu avatud ajaloolisele uurimisele". Autor ei püüa lahendada kõiki esilekerkivaid probleeme ega reastada argumente Piibli kui Jumala Sõna kaitseks. Tema jaoks on viimatinimetatud tõdemus üks põhilisi eeldusi, mis ühtlasi põhjendab meie sügavat huvi Piibli sõnumi ja Piibli kujunemisloo igakülgse tundmaõppimise vastu.
Käesolev töö on pigem refereeritud tõlge kui omasõnaline kokkuvõte. See tuleneb osalt ainesest, mille adekvaatseks edasiandmiseks oli vajalik üldjoontes säilitada autori arutluskäik ja olulisem osa näidetest, mis on põhiliselt võetud Uuest Testamendist. Osalt on tegu ka koostaja ebaühtlaste eelteadmistega raamatus käsitletud teemadest, mis ei võimaldanud autori mõttekäike üldistuseks vajalikult tasemelt hinnata. Refereerides olen püüdnud vältida mõttearenduste kordumisi ja laialivalguvust kuid samas säilitada käsitluse terviklikkus. Refereerimata on jäänud viimane peatükk, seda nii sisulistel kui mahulistel kaalutlustel. Võrdlevate religioonide kriitikast on antud ülevaade kolmanda peatüki alajaotuses.
G. E. Ladd'i raamatu valisin refereerimiseks huvist Piibli ja selle erinevate uurimismeetodite vastu. Raamatu eesmärgiks on tutvustada erinevaid piiblikriitika meetodeid, nende lähtealuseid ja ka piire. Referaat võiks pakkuda huvi neile, kes teoloogiat õppides või omal käel Piiblit põhjalikumalt uurides ei karda vaeva näha esilekerkinud küsimustele vastuste otsimisega .
Protestantlikud kirikud Ameerika Ühendriikides kannavad endas seniajani märke käesoleva sajandi 20-ndatel aastatel tekkinud vastasseisust fundamentalistide ja modernistide (e.liberaalteoloogide) vahel. Liberaalide jaoks oli võimatu, et 20. sajandi inimene aktsepteeriks kristlust tema ajaloolises, üleloomulikkust sisaldavas väljenduses. Fundamentalistide arvates allutasid liberaalteoloogid evangeeliumi kaasaegsele ratsionalistlikule mõtteviisile ja püüdsid teha Piibli sõnumit vastuvõetavaks kaasaegsele maailmavaatele. Fundamentalistide arvates tuli alustada Piibli sõnumist endast, kus on antud usu põhitõed - neitsistsünd, Kristuse jumalikkus, Tema imetegude reaalsus, Tema asendussurm ja ihulik ülestõusmine, Kristuse taastulek ja Pühakirja täielik inspireeritus. Modernistide jaoks polnud neil tõdedel midagi tegemist evangeeliumiga - need olid vaid antiikaegse üleloomulikkuse pärand. Fundamentalistid pidasid sedavõrd oluliste tõdede eitamist kristluse eitamiseks.
Nimetatud poleemika keskmes oli piiblikriitika. Modernistid nägid selles objektiivset Piibli uurimise meetodit, mis Piiblit ajalooliselt uurides tungib läbi üleloomulikkuse katte, et taastada evangeeliumi tegelik sisu. Sisu, mis võib leida oma koha kaasaegses teaduslikus maailmapildis. Poleemika ületas teoloogilise diskussiooni piirid, jättes jälje koguduste institutsionaalsesse ellu. Loodi uusi koguduste liite ja seminare. Kasvas iseseisvate koguduste arv.
Poleemika tulemusena kujunes fundamentalistidel välja väga negatiivne suhtumine piiblikriitikasse. Seda peeti tõsikristliku usu ja teoloogia vaenlaseks. Tundus, et just selle meetodi kaudu tungis liberaalne mõtteviis seminaridesse, mõjutades nii õppejõude kui õppijaid. Vastumeetmena asutati koole, kus õpetati Piiblit kui Jumala Sõna ja ignoreeriti piiblikriitikat. Kujunes suhtumine, mille kohaselt kriitika, teaduse ja eruditsiooni võis jätta liberaalidele, kes olid päästva evangeeliumi asendanud inimliku tarkusega. Raamatu autori arvates iseloomustab fundamentalistlikku liikumist teatav separatism nii kirikupoliitikas kui teoloogias. Tagajärjeks on olnud esmajärgulise teadusloome puudumine peaaegu kõikides teoloogilistes ja Piibli ainetes. Üllitatud kirjandus on enamjaolt vaga, apologeetiline ja rahvalik. Modernistid leidsid seda enam põhjust pidada fundamentaliste ebakompetentseteks.
Autor leiab, et praeguseks on võimalik asetada kogu probleem selgemalt ajaloolisse perspektiivi. Esiteks on selge, et ei saksa teadusest pärit ja Ameerikasse ümber istutatud ajaloolis-kriitiline meetod ega sellega sageli kaasnenud liberaalteoloogia polnud eelarvamusteta ja objektiivse piibliuurimise tulemus. Ajaloolis-kriitiline meetod ei kujunenud Piibli neutraalse tundmaõppimise pinnal, vaid seda motiveerisid ratsionalistlikud eeldused, mis ei jätnud mingit ruumi ilmutusele ja inspireeritusele. Liberaalteoloogiat nimetab autor "saksa idealismi teoloogiliseks saaduseks" (lk 10). Autori arvates on 1920-te aastate modernistlik teoloogia nüüdseks iganenud. Asendanud on seda teoloogia, mis mõistab palju adekvaatsemalt ilmutust ja tunnistab "supra-ajaloolise" (e üleloomuliku) elemendi olemasolu evangeeliumis.
Samas on just ajaloolis-kriitilise meetodi kasutamine toonud päevavalgele rikkalikult andmeid Piibli ajaloo kohta. Paljud evangelikaalid kritiseerivad meetodit kuid kasutavad kõhklematult selle vilju - olgu need siis uuemad andmed või kriitilisele meetodile põhinevad töövahendid. Kõik UT kreeka keele õppijad, sõltumata oma teoloogilistest vaadetest, kasutavad kreekakeelse UT-i tekstikriitilist väljaannet. UT-i seletamiseks kasutatakse Walter Baueri "Kreeka-saksa sõnaraamatut" ja G.Kitteli mahukat "UT-i teoloogilist sõnaraamatut". Eelpoolöeldu kinnitab tõika, et ajaloolis-kriitiline meetod ise pole evangeelse usu vastu. Seda on meetodi rakendamine teatud filosoofiliste eelduste raames.
Autori arvates on 20-ndate aastate fundamentalistide järgijad jagunenud kahte leeri. Ühed ei pea vajalikuks suhestuda kultuuri, teoloogia ja filosoofia põhisuundumustega. Nad suhtuvad negatiivselt piiblikriitikasse ja näevad oma ülesannet oma positsioonide kaitsmises igat liiki liberalismi eest. Teised, kes on samuti veendunud kristliku usu põhitõdedes, ei näe vajadust jääda vaid apologeetilistele seisukohtadele. Nad tunnevad oma võlgnevust kriitilise teaduse ees ja on valmis tunnustama tõde igal alal. Nende arvates on evangeeliumi traditsiooniline tõlgendus tõde ja just seetõttu kaitstav oma seisukohtade sellise esituse kaudu, mis on loovas ja kriitilises seoses teistsuguste teoloogiliste vaadetega. Nad soovivad asuda teatud seisukohtadele kaasaja filosoofilises ja teoloogilises mõttevoolus. Autor nimetab neid fundamentalistide järgijaid evangelikaalideks.
Piibliainetes on autori arvates ainsaks määravaks faktoriks küsimus: Millist lähenemist nõuab Jumala Sõna neilt, kes soovivad seda mõista ja õieti tõlgendada? Siinkohal sõnastab autor käesoleva raamatu põhiteesi - Piibel on Jumala Sõna, mis on ajaloos antud inimeste sõnades (lk 12). Kuna Piibel on inimeste sõna, tuleb püüda võimalikult täpselt rekonstrueerida tema ajalooline päritolu. See aga on piiblikriitika ülesanne. Autor peab ühekülgseks neid seisukohti, mis püüavad ühe või teise poole esitatud teesist välja lülitada. Autor leiab, et aeg on küps kogu vastava temaatika uueks käsitlemiseks. Tuleks leida vastus küsimusele - mida kujutab endast evangelikaalne piiblikriitika?
Vastusena esitatakse järeldus raamatu põhiteesist - kuna Piibel on Jumala Sõna, mis on antud inimeste sõnades, nõuab adekvaatne Piibli uurimine meilt ajaloolis-teoloogilist metodoloogiat (G. E. Ladd'i termin, lk 14). Autori arvates on ka siin omad piirangud. Raamatus kirjeldatakse Pühakirja kriitilise uurimise kõige olulisemaid alasid ja pakutakse näiteid autori erialalt, Uuest Testamendist. Enamus näidetest puudutavad probleeme, mille puhul autor on jõudnud positiivsete tulemusteni. Autor möönab, et samad kriitilised meetodid võivad teistsugustele probleemidele rakendatuna anda negatiivseid tagajärgi. Evangelikaalse piibliteaduse ülesanne on käsitleda kõiki andmeid ja jõuda loovate kriitiliste lahendusteni. Lootustandvaks peab autor seda, et tänapäeva piibliteaduses võtab maad arusaam, mis tunnistab igasuguse kriitika lähtumist kindlatelt filosoofilistelt ja ajaloolistelt eeldustelt. See kehtib nii kõige rangemalt "objektiivse" kriitiku kui ka äärmusliku fundamentalisti puhul. Seega peab iga õpetlane andma endale aru oma eeldustest ja olema iseenda ja oma eelduste suhtes ausalt kriitiline tuvastatud ajalooliste faktide valgusel.
Autor tunnistab, et lähtub ise konservatiivsest käsitlusest ja usub, et Piibel on Jumala Sõna, ainus eksimatu juhis usu ja käitumise jaoks. Autor on veendunud, et põhjalikuks Piibli uurimiseks tuleb arvestada kahe tõsiasjaga; esiteks käsitleb Piibel ilmutust kui teo-sõna kompleksi, milles Piibel on Jumala lõplik ilmutav sõna, teiseks pole võimalik välja lülitada Piibli vahendamise inimlikku, ajaloolist keskkonda. Kasutades ühe teise tänapäevase evangelikaali sõnu:"Piibel ei kukkunud alla taevast, vaid sai alguse ja kasvas Jumala koguduses. Piibli raamatud kirjutati vastavuses ajastu nõuetele ja vajadustele. Piibli juures pole midagi mehhaanilist või kunstlikku või ebahumaanset." (R. D. Preus, "The Nature of the Bible", kogumikus Christian Faith and Modern Theology, toim. C. F. H. Henry [New York: Channel Press, 1964], lk.113).
Piibli ajalooline, inimlik dimensioon tingibki ajaloolis-teoloogilise uurimismeetodi formuleerimise ja rakendamise. Meil tuleb endale teadvustada, et Jumal on oma Sõna kogudusele andnud ajalooliste sündmuste ja protsesside kaudu, mida pole alati võimalik taastada. Piiblikriitika (edaspidi kriitika) ülesandeks on võimaluse piires rekonstrueerida ajalooline olukord. Faktide puudumisel peab kriitika sageli toime tulema tõenäosuste, hüpoteeside ja võimalike lahendustega. Kriitika ajalugu on kriitiliste teooriate tekke ja kadumise lugu, mille käigus on mõned hästipõhjendatud seisukohad püsima jäänud. Ka evangelikaalid peavad looma oma teooriaid ja hüpoteese, mis on kooskõlas kogu Piibli andmestikuga, sealhulgas õpetusega ilmutusest ja inspiratsioonist. Samas tuleb eristada teooriat faktidest. Vahel põhjustab juba teooriate loomine pingeid evangelikaalide seas. "Nõnda ütleb Issand" tähendab, et Jumal on öelnud oma vääramatu Sõna. Kas siit ei järeldu, et meil peavad olema eksimatud vastused igale küsimusele, mis kerkib esile Piibli ajaloolise uurimise käigus? See järeldus, nii veenev nagu ta ongi, ei sobi kokku Jumala Sõna tõsiasjadega. Autor loodab, et lugeja mõistab, et Piibli autoriteet Jumala Sõnana ei sõltu eksimatust kindlusest ajaloo ja kriitika igas küsimuses.
Asjaliku piibliteaduse eelduseks on kompromissitu avatus, mõistmine ja dialoog hoolimata erinevatest teoloogilistest veendumustest. Autor ootab samasugust suhtumist raamatu lugejatelt.
Mil viisil on Piibel Jumala Sõna?
Sageli on väljendatud arvamust: "Küll on hea, et Piiblis on Jumala Sõna, aga mitte inimeste sõnad". Mõte, mida nii väljendada püütakse on küll õige, aga mitte selliselt formuleerituna. Piibel on inimeste sõnade kogum. Selle iga raamat on kirjutatud kellegi poolt teatud ajal ja teatud kohas. Piibli raamatuid võib ühest küljest vaadelda kui puhtalt ajaloolisi ja kirjanduslikke teoseid. Tänapäeval on paljude jaoks küsimus, kuidas võivad inimeste sõnad olla samaaegselt Jumala Sõna? Püüda seda lahendada viitega jumalikule inspiratsioonile, mis inimesi kui tahtetuid olendeid vaid hääletoruna kasutab, oleks ebaajalooline. Taolise inspiratsiooni puhul poleks paljud tänapäeva küsimused üldse päevakorda tõusnud. Kuid pikki aastaid on inspiratsiooni mõistetud jumaliku etteütlusena ja kaasaegne arusaam, mille kohaselt Piibel sisaldab inimeste sõnu, on tekitanud pinge Piibli teoloogilise ja ajaloolise mõistmise vahele. Samas on mitmed teoloogid Piibli kriitilise ja ajaloolise uurimise tuhinas jätnud hooletusse Piibli tähenduse Jumala Sõnana. Kriitilise uurimise nõuded on olnud petlikult lihtsad. Piiblile tuleb rakendada sama metodoloogiat, mida kasutatakse juudi apokriiva ja pseudoepigraafide, Qumrani käsikirjade ja muu juutliku või kreeka antiikse (usulise või ilmaliku) kirjanduse uurimisel. Autori arvates on see vaid osaliselt õige, kuid on sellisel määral, et väärib meie täit tähelepanu. Piibli põhjalikuks tundmaõppimiseks tuleb seda uurida algkeeltes - heebrea ja kreeka ning aramea keeles. Seda tehes märkame, kuidas erinevas stiilis kirjutatud eri raamatud peegeldavad Piibli autorkonna eripära. Tõsiasi, et Piibel on Jumala Sõna, ei tähenda veel inimliku faktori ignoreerimist. Piibli põhjalikul uurimisel tuleb kasutada lingvistiliste ja kirjandusteaduste kogu aparaatuuri. Käesolevas raamatus käsitletakse Piibli uurimise kõige peamisi meetodeid.
Järgnevalt toob autor mõned näited kriitilisest uurimisest ja seejärel esitab oma arusaama sellest, mil viisil on Piiblis ilmutus ja ajalugu omavahelises seoses. Ta leiab, et Piibli kriitilise uurimise vajaduse tunnustamine ei vaidlusta tõsiasja, et Jumal kõnetab inimesi Pühakirja kaudu igal päeval. Kui keegi loeb Jh 3:16, ei pea ta teoloogilt küsima salmi tähendust, et uskuda, anda oma elu Kristusele ja astuda ellu, mida on tõotatud. Samas ei saa ka võrdsustada kriitika küsimustele vastuste otsimist ja leidmist uskumise ja igavese elu leidmisega. Kahjuks on kriitika sageli piirdunud vaid esitatud küsimustele vastuste leidmisega ja pole sisenenud reaalsusesse, millest Jumala Sõna tunnistab. Sel juhul on Jumala Sõnast saanud vaid inimeste sõnad. Autori arvates ei peaks tõsiasi, et ta on uskunud Kristusesse, teda sugugi takistama esitamast kriitilisi küsimusi. Pigem on loomulik, et ta on sügavalt huvitatud Piibli keelte võimalikult täpsest tähendusest.
Näiteks (lk 23): Mis on kreeka sõna monogenes täpne filoloogiline tähendus? Kas sel on mingi eriline teoloogiline tähendus või on tal Jh 3:16 puhul sama tähendus mis Lk 7:12; 8:42; 9:38? Mis on sõna "Poeg" täpne teoloogiline sisu? Kas see viitab lihtsalt Jumala loomisjõule (Lk 1:35; 3:38)? Kas on sellel ainult vaimulik tähendus (2Ms 4:22; Ho 11:1; Rm 8:14)? Kas see määratleb Jeesust kui taavetlikku Jumala Poega ja messialikku kuningat (2Sm 7:14; Ps 2:7; 89:27,29)? Ajalooliselt võttes on ebakriitiline eeldada, et kõikjal, kus UT kasutab Jeesuse kohta terminit "Jumala Poeg" , tähistab see lihakssaanud Jumalat. Me usume, et vastav tiitel nii Joh. kui sünoptilistes evangeeliumides sisaldab enamat kui lihtsalt sündi puudutavad, religioossed või messiaanlikud tähendused, kuid taolist järeldust saab rajada vaid piinlikult täpsele kriitilisele uurimisele. Samamoodi peab õpetlane selgitama mõiste "igavene elu" tähenduse ja sisu. Kas on selle all mõeldud peamiselt päästet saabuvas ajastus - seega elu pärast ülestõusmist (Tn 12:2; Mt 19:16,29; 25:46)? Või kogeme me seda juba praegu, nagu viitab Jh 3:36? Kui see on nii, siis kuidas saab üks termin tähistada nii tulevikku kui minevikku?
Autor tuletab meelde, et Piibli kasutamine vaimuliku toiduna ja selle meelevald juhtida inimesi päästvasse osadusse Jumalaga Jeesuses Kristuses ei sõltu vastustest neile ja teistele taolistele küsimustele. Õpetlastel ja tudengitel tuleb aga neid ja paljusid teisi küsimusi tõstatada, sest Piibel sisaldab sõnu inimestelt, kes elasid konkreetsetes ajaloolistes oludes. Piibel väljendab paljudele autoritele Jumala poolt antud arusaama Jumala lunastava tegutsemise tähendusest Israelis ja Naatsareti Jeesuse kaudu. Kuid küsigem nüüd - mis mõttes on Piibel Jumala Sõna? Kas ei tuleks Piiblit uurida vaid kui inimeste mõtete ajalugu Jumalast ja Tema lunastustööst? Vastamiseks vaatleme lähemalt, mis on piibel ja kuidas Jumal on ennast inimestele ilmutanud.
Eelkõige on Piibel ajalooraamat, mis räägib juutide ajaloost, Naatsareti Jeesusest ja ristikoguduse algusest. Esimese Moosese raamatu esimesed 12 peatükki on heebrea traditsioonide kogumik, mis kirjeldavad aega, mis meie jaoks on "eel-ajalooline". See ei tähenda, et neis peatükkides kirjeldatut pole toimunud, vaid et meil puuduvad piiblivälised ajaloolised tunnistused nende sündmuste kohta. Ajalooliste tunnistuste hulka kuuluvad ülestähendused, dokumendid, arheoloogilised leiud ja teised antiikaja infoallikad, mille alusel ajaloolased langetavad otsuseid ühtede või teiste sündmuste toimumise kohta. Kuigi on arheoloogilisi tunnistusi Lähis-Idas Aabrahami-eelsel ajal toimunud suurest veeuputusest, pole sugugi selge, kas tegemist oli kohaliku või ülemaailmse uputusega. Piiblis on kirjeldatud Israeli riigi sündi ja ajalugu. Israeli kokkupuuted naaberriikidega - Egiptuse, Assüüria, Babüloonia ja Pärsiaga - on leidnud kinnitust ajalooliste faktidena. Vana Testament sisaldab seega Israeli traditsioone ja ajalugu ning lisaks poeetilisi raamatuid (Hiiob, Psalmid, Õpetussõnad, Koguja, Ülemlaul) ja prohvetite kirjutisi. Mil viisil on VT - Israeli traditsioonide, ajaloo, poeesia ja prohvetluse kogumik - ühtlasi Jumala Sõna? Kas Jumala Sõna on vaid prohvetite raamatutes ja mitte ajaloolistes? Mismoodi on ajalugu seotud Jumala eneseilmutusega? Püüdes sõnastada vastust esitatud küsimustele avastame autori sõnutsi piibelliku ilmutuse peamise tunnuse ja Piibli rolli Jumala eneseilmutuses. Leiame, et Jumal on end inimestele ilmutanud mitte ainult sõnades, vaid tegudes ja ajaloolistes sündmustes. "Ajalugu on jumaliku eneseilmutuse vahend" (lk 26). Näitena toob autor Moosesele antud ülesande viia Israeli rahvas Egiptusest välja, mis andis vabaduse rahvale ja samas oli Jumala eneseilmutus (2Ms 6:6-7). Iisrael pidi tundma õppima Jumalat mitte ainult Moosese kaudu vaid Jumala päästetegude alusel. Egiptusest pääsemine oli Jumala tegu, mille kaudu Jumal ilmutas end oma rahvast päästva ja vabastava Jumalana. Ilmutav sündmus ei jäänud vaid sündmuseks. Israelile ei jäetud mingit kahtlust selles, kes oli sündmuse Autor. Koos sündmusega andis Jumal tõlgendava sõna. Jumal tegutses ja Jumal rääkis ja Tema sõna seletas sündmust. Jumal ütles Moosesele, mida Ta kavatseb teha. Mooses teatas Jumala Sõna Israelile, nii enne sündmusi kui pärast neid (2Ms 4:28-31). Nii teatati Jumala Sõna inimlike sõnade vahendusel, kuid mehelt, kes oli inspireeritud olema prohvet, Jumala Sõna saama ja seda kõnelema.
Ülaltoodu on näide piibeliku ilmutuse põhiskeemist: kõigepealt Jumalat ilmutavad teod ajaloos, siis prohvetlik Sõna, mis seletab jumalike tegude päritolu. Teod - sõnad, Jumal tegutseb - Jumal kõneleb; sõnad seletavad tegusid. Teod jääksid inimestele hoomamatuks kui neid ei seletaks Jumala Sõna, sõnad tunduksid jõuetud kui neid ei kinnitaks vägevad teod. Nii teod kui sõnad on Jumalast lähtuvad sündmused. Autori arvates oleks täpsem kõnelda ilmutavast teo - sõna sündmusest, sest nad kuuluvad kokku ja moodustavad lahutamatu terviku. Ta leiab, et selline mudel ei iseloomusta vaid 2Ms raamatut, vaid on kogu piibelliku ilmutuse alusstruktuuriks (lk 27).
Lisanäitena toob autor Israeli langemise Assüüria kätte ja Juuda vangipõlve Babüloonias (samas). Need on ajaloolised sündmused, mida võib uurida ka mittekristlasest ajaloolane. Piiblis aga käsitletakse neid Jumala kohtutegudena, mille kaudu Ta ilmutab end õigluses ja tões tegutseva Jumalana. Prohvet Aamos kuulutas ette Põhja riigi lähenevat hävitust (Am 2:6jj) ja seda mitte ajaloolise paratamatusena, vaid Jumala teona. Ajaloolise tragöödia taga seisab Jumal (Am 3:9jj; 4:12).
Seega pole piibli ajaloolised raamatud vähem prohvetliku iseloomuga kui teised, sest nendes käsitletakse Israeli ajalugu Jumala tegevusväljana. Saamueli, Kuningate ja Ajaraamatud ei käsitle ainult ajalugu; neis seletatakse ajalugu Jumala lunastus- ja kohtutegude valgel. Prohvetid kõnelevad ka tulevasest Jumala ilmutusest, mis saabub Päästja ja messiaanliku Kuninga isikus. Jumala Sõna tõotab oma rahvale uue Karjase tulekut (Hs 34:23-24). Jumala pääste ilmub kord uues dimensioonis, milles Ta annab end tunda kogu inimkonnale (Hs 36:23).
Piiblis korduvalt esinev ilmutuse mudel näeb välja järgnev:
Prohvetlik sõna oli esialgu suuline. Prohvetid kuulutasid seda, mida nad olid saanud Jumalalt, teatades ette Jumala pääste- ja kohtutegudest. Samas meenutasid nad seda, kuidas Jumal oli end minevikus ilmutanud, eriti Egiptusest päästmisel ja Siinai mäel (Ho 11:1; 5Ms 33:2). Mineviku sündmused tunnistasid, et Ta on seesama Jumal, kes nüüdki tegeleb oma rahvaga (Am 3:1-2). Seega sisaldab Piibel ajaloolisi kirjutusi mis on ühtlasi Jumala Sõna. Piibel on nii Jumala vabastavate tegude lugu kui prohvetlik sõna, mis neid tegusid tõlgendab ja seletab. Ajaloolast huvitavad minevikus toimunud sündmused ja nende toimumise põhjused. Piibli autorid on ajaloost rohkem tähelepanu pööranud Jumalale, kes ajaloos tegutseb. Seega on Piibel tõlgendatud ajalugu, ajalugu, mis avaldab Jumala eneseilmutust ja päästetegusid.
Samasugune prohvetlik motiiv läbib ka Uut Testamenti, mis sisaldab Jumala eneseilmutuse Naatsareti Jeesuses ja Jumalalt antud seletuse selle ajaloolise sündmuse tähendusest. UT-s on eelkõige jäädvustatud Jeesuse töö ja tegevus. Evangeeliumide autorid polnud sündmuste "neutraalsed" vaatlejad, vaid inimesed, kes mõistsid, et Lunastaja ja messialiku Päästja saabumist tõotav VT-lik Jumala Sõna oli täitunud Jeesuses Kristuses. Evangeeliumid on nii aruanded ajaloosündmustest kui ka prohvetlikud seletused Jeesuse tõelisest olemusest. Apostlite teod kõnelevad nende inimeste elust, kes usuga vastasid Jumala eneseilmutusele Jeesuses Kristuses. Erinevatele kogudustele saadetud epistlid selgitavad Kristuse isikut ja tema lunastustööd ja teevad sellest järeldusi kristlase igapäevaseks eluks. UT viimane raamat on suunatud tulevikku, Jeesuses Kristuses toimunu lõpuleviimisele. UT raamatud nagu VT-i omad sisaldavad ühtlasi nii ajalugu kui ilmutust. Neis on jäädvustatud Jeesuse Kristuse elu, surm, ülestõusmine ja selle järel toimunu. Samas kehastavad nad jumalikku päritolu Sõna, milles kuulutatakse ette Kristuse tulekut, kes rajab Jumala igavese kuningriigi. Seega on terve Piibel nii ajalugu kui tõlgendus, tegu ja sõna.
Oluline on aksepteerida Piibli arusaama ilmutusest ja tunnustada Piiblit lunastusajaloo usaldusväärse tunnistajana. Samuti on oluline panna tähele, mida Piibel enda kohta ütleb - 1Tm 3:16; 2Pt 1:21. Autor evangelikaalina usub, et sellised sündmused nagu inkarnatsioon, neitsist sünd ja Jeesuse ülestõusmine leidsid aset ajas ja ruumis. Need sündmused on ajaloolise seletuse või analoogiata kuna lunastusajaloo käigus on Jumal ennast unikaalselt ilmutanud.
Piiblis kirjeldatud sündmused on nüüdseks kauge minevik. Jumal oma ettehooles on inimestele andnud lunastustegude ajaloo ja prohvetlike tõlgenduste kogumi, mis üheskoos moodustavad Jumala Sõna. Oma kogudusele on Jumal andnud Püha Vaimu, kes mineviku lunastus- ja ilmutussündmused igale ajastule elavaks teeb. Püha Vaimu läbi saavad lunastus- sündmused ja Jumala Sõna tänasteks sündmusteks ja sõnadeks. Nii pole Kristuse surm lihtsalt juhtum antiikajaloos; selles on minu lunastus ja see saab surmaks minu vanale elule (Rm 6:3-4). Kristuse ülestõusmine pole vaid minevikusündmus, mis ületab igasuguse sekulaarse ajaloomõistmise; see saab minu ülestõusmiseks uude ellu (Ef 2:6). Nii Piibel Jumala Sõnana kaasajastub, kõneledes meile kes on Jumal, kuidas Ta on ennast ilmutanud ja mida Ta on teinud Jeesuses Kristuses, et meid päästa ja toob meid osadusse Jumalaga. Kuna Piibel on Jumalast inspireeritud Sõna, võib ta lugeja viia isikliku kogemuseni Jumalast. Kuna Piibel on ajalugu, tuleb teda uurida kriitiliselt ja ajalooliselt ja kuna tegemist on ilmutatud ajalooga, peab kriitiline meetod arvestama Jumala tegevuse ajalugu ületavat dimensiooni ilmutuses ja lunastuses.
Evangelikaalse kriitika all mõistab autor metodoloogiat, mis tunnistab Piibli mõlemaid, nii ajaloolisi kui ilmutuslikke, aspekte.
Eelmises peatükis leidsime, et Piibel pole Maa peale saadetud maagiline raamat, vaid inimeste sõnad ja Jumala Sõna ühtlasi. Inspiratsiooniõpetus ei tähenda, et Püha Vaim oleks piibli raamatute autoreile otseselt dikteerinud sõnu Jumalalt, täielikult ignoreerides autorite isikut, nende kirjanduslikke võimeid ja ajaloolist keskkonda. Piibel on Jumala ajaloolise tegutsemise vili ja seega tuleb ajaloolise ja kriitilise uurimise abil nii hästi kui võimalik rekonstrueerida ajaloolised sündmused, mille kaudu toimus ilmutus. Siin aga tekivad paljudel küsimused. Kas Piibel Jumala Sõnana on üldse avatud mingisugusele kriitikale? Kas kriitlise lähenemise vajalikkuse tunnustamine ei vii kohtumõistmiseni Jumala Sõna üle, selmet lasta Jumala Sõnal olla kohtunik meie üle? Need on tõsised küsimused paljude jaoks, kellele Piibel on inspireeritud Jumala Sõna. Vahel jääb küll mulje nagu oleks piiblikriitika iseenesest tõelise usu vaenlane. Jumala Sõna on inimestele antud ajalooliste sündmuste ja ajalooliste isikute kaudu ning juba selle tõttu on ajalooline kriitika vajalik. Vastasel korral me ignoreeriks Piibli tõelist olemust.
Kriitika tähendab olemasoleva materjali valgel arukate otsuste langetamist Piibli ajaloolistes, kirjanduslikes, tekstoloogilistes ja filoloogilistes küsimustes arvesse võttes, et Jumala Sõna on inimesteni tulnud inimeste sõnade kaudu konkreetsetes ajaloolistes oludes.
Kreeka sõna "krisis", millest tuleb "kriitika", tähendab otsustust. Seega on piiblikriitik inimene, kes teeb arukaid otsuseid Piibli raamatutesse puutuvates küsimustes.
Näiteks (lk 37): Kes on Matteuse evangeeliumi autor? Papias (varakristlik kirikuisa, umbes a. 130 AD) ütleb, et Matteus kirjutas ev-i heebrea keeles ja teised tõlkisid selle kreeka keelde. Kas see traditsioon vastab tõele? Millal ja kus Mt ev kirjutati? Kas Palestiinas, Süürias või Egiptuses? Miks ta kirjutati? Kas see on Jeesuse sõnade ja tegude "objektiivne" biograafia? Kui nii, siis miks erineb esimene ev Markuse ja Luuka ev-ist? Kas ev-idel olid allikad? Kas need on nelja erineva tunnistaja isiklikud mälestused (kusjuures Lk ev autor ei väida isegi, et ta oleks pealtnägija) või esindavad nad nelja traditsioonikogumit Jeesusest? Millised on seosed erinevate ev-de vahel? Miks on kolm esimest üksteisega sarnased ja neljas neist erinev nii stiili, aine kui sisu poolest?
Need on vaid mõned küsimused, mis kerkivad esile evangeeliumide uurimisel kuid igaüks, kes püüab neile vastust leida, on kriitik.Olla kriitik tähendab lihtsalt esitada küsimusi ükskõik millise antiikse teose autorsuse, kirjutamise aja, koha, allikate, eesmärgi ja muu taolise kohta. Kriitilise lähenemise vastandiks on mõtlematu ja küsimusteta traditsiooni aksepteerimine, mis ignoreerib täielikult Piibli ajaloolisi dimensioone. Kui Piibel on meile vahendatud ajalooliste sündmuste, isikute ja olukordade kaudu, on ka vajalik kriitika, mõistmaks ajaloolist protsessi, mille kaudu Jumal on ilmutanud iseennast ja inimkonna päästet.
Samas tuleb tunnistada, et kaasaegne piiblikriitika ei ole pietistliku piibliuurimise tulemus, vaid Piibli üleloomulikku inspireeritust eitava piibliteaduse vili. Piiblikriitika, mis on tekkinud alles kahe viimase sajandi jooksul, on kahtlematult ka õõnestanud usaldust Piibli kui Jumala Sõna vastu. Paljude teoloogide jaoks nii Saksamaal kui USA-s tähistab "ajaloolis-kriitiline meetod" teoloogilist seisukohta, mis peab Piiblit vaid inimeste sõnade kogumiks. Nende jaoks kuulub Jumal teoloogia, ja mitte ajaloo kategooriasse. Selliselt seisukohalt lähtuvalt on vaid läbini inimlik ja ratsionalistlik lähenemine Piiblile tõeliselt "teaduslik".
Eelpool kirjeldatu on taustaks evangelikaalide negatiivsele hoiakule ajaloolis-kriitilise meetodi kui sellise suhtes. Seda hoiakut võib pidada teatud määral õigustatuks, arvestades asjaolu, et meetodit on kasutatud ilmutusele ja Piibli evangelikaalsele mõistmisele vaenulikult. Autor tunnistab, et tema poolt esitatud ja kaitstava kriitika definitsiooni peetakse mõnede mitte-evangelikaalide poolt "ebakriitiliseks". Nende arvates mõõdavad piibliteadlase kriitilisi võimeid tema poolt UT-st leitavate väidetavalt mitte-autentsete salmide hulk või kui suures ulatuses ta seisukohad erinevad traditsioonilistest. Nende jaoks peab tõeline "kriitika" hülgama igasuguse üleloomulikkuse tunnustamise ja tõlgendama Piiblit rangelt ajaloolises mõttes kui inimeste sõnu. Sellise uurija jaoks on juba Piibli tunnustamine Jumala Sõnana ebakriitiline. Nende uurijatega on evangelikaalidel äärmiselt raske alustada teaduslikku diskussiooni.
G. E. Ladd pakub välja uue termini, mis võiks olla seni kasutatust sobivam, nimelt "ajaloolis-teoloogiline meetod" (lk 40). Uues terminis kajastub piibli ajaloo ilmutuslik dimensioon ja Piibli ilmutuslik olemus.
Ajaloolis-kriitilise meetodi järjekindlad pooldajad on arvamusel, et ajaloo uurimine peab olema vaba igasugustest teoloogiliste dogmade kehtestatud kitsendustest, eriti aga Pühakirja inspiratsiooni õpetusest. Nii nagu uurijad muude teaduste alalt on avatud kõikidele faktidele, nii peab ka piiblikriitik olema avatud igasugustele ajaloolis-kriitilistele järeldustele. Samas näitab kriitika ajalugu, et ajaloolise meetodi pooldajad ise pole sugugi taotlenud täielikult objektiivset, eelarvamusteta käsitlust. Piiblit on käsitletud lähtuvalt konkreetsetest filosoofilistest ja teoloogilistest ideedest, mis on dikteerinud, kuidas piiblit peab tõlgendama.
Piiblikriitika kaasaegses mõttes tekkis reaktsioonina reformatsioonijärgsele ebakriitilisele Piibli üleloomulikkust rõhutavale vaatele. 17. ja 18. sajandi ortodoksne skolastika vaatles Piiblit maagilise raamatuna, millel polnud seost ajalooga vaid mis oli teoloogilise arenguta eksimustest ja vastuoludest vaba Jumala Sõna. Ajalugu oli seega täielikult allutatud dogmaatikale. Seega on kaasaegne ajaloolis-kriitiline meetod pärit püüdest mõista Piiblit puhtalt ajaloolises, inimlikus mõttes, jättes kõrvale ortodoksse teoloogia usu üleloomulikkusse.
Lühiülevaade piiblikriitika ajaloost
Kaasaegne piiblikriitika (edasp kriitika) sai alguse 18.sajandil deismi tekkega Inglismaal ja valgustusega Saksamaal. Mõlemaid liikumisi kandis ratsionalistlik filosoofia, mis eeldas, et Piiblit nagu muudki kirjandust tuleb tõlgendada inimmõistuse universaalsete seaduspärade alusel. Piibli vaimulikku väärtust ei nähtud siis enam ajalugu tabanud Jumala eneseilmutuses vaid see seisnes Piiblis olevates ajatutes tõdedes, mis määratleti inimmõistuse abil. Ratsionalismi seisukohalt on imed võimatud ja Jeesus ei saa olla Jumala Poeg. Tõeliselt ajalooline käsitlus pidi tungima evangelistide poolt maalitud Jeesuse portree "taha" rekonstrueerimaks puhtalt "ajaloolist" pilti Naatsareti Jeesusest. Üks esimesi ratsionalistlikke tõlgendusi Jeesusest on pärit Hamburgi orientaalkeelte professorilt H.S. Reimaruselt (1778). Reimaruse arvates oli tõeline Jeesus vaid juut, kes kuulutas maailma peatset lõppu puhtalt juutlikus mõttes. Evangeeliumide pilt Kristusest on jüngrite tõlgenduse vili ja üsna ebaajalooline. See väljendab tema arvates kristlikku usku ja mitte ajaloolist tõsiasja.
Umbes samal ajal (1787) esitas J.P. Gabler nõude, mille kohaselt ajaloo uurimine peaks tegelema mitte dogmaga vaid Piiblis esinevate teoloogiliste ideede ajalooga. Tema eristas Piibli teoloogia dogmaatilisest. Piibli teoloogia pidi uurima Israeli usuliste arusaamade tekkimist ja kirjeldama Piibli autorite arusaamu usulistes küsimustes. Gabler oli küll enam huvitatud religiooni ajaloost kui teoloogiast. Siiski tuleb tunnistada, et Piibli teoloogia eristamine iseseisva ainena süstemaatilise ja dogmaatilise teoloogia kõrval sai alguse ratsionalismist.
Algselt ratsionalistlik lähenemine Piiblile teisenes peatselt Hegeli (suri 1813) idealistliku filosoofia mõjul. Hegeli jaoks oli ajalugu absoluutse idee või vaimu manifestatsioon inimtegevuses ja universumis. Tema süsteem sisaldab dialektilist pinget ühe seisukoha (tees) ja teise (antitees) vahel, mille vastastikusest mõjust tuleb esile kolmas sesukoht (süntees), mis avab reaalsuse uue aspekti. Hegeli filosoofia mõjul loobus F.C. Baur ajatute tõdede otsimisest UT-st. Ta vaatles algkristluse eri liikumisi tarkuse ja vaimu avanemisena. Jeesuse õpetusest lähtuvalt algas algkoguduses teoloogiline diskussioon käsu koha üle, mis kestis kogu apostlite aja. Pauluse arvates oli kristlane vabastatud käsust (tees), juudikristlaste arvates oli käsk siduv ka kristlastele (antitees). Konfliktist sündis teise sajandi vanakatoliiklikus kirikus süntees, mis kaks vastukäivat seisukohta edukalt harmoniseeris. Baur lahendas mitmete UT raamatute autorsuse ja dateerimise probleemid nende teoloogilise kallaku (sks Tendenz) põhjal. Pauliinlikku või juutlikku seisukohta väljendavaid raamatuid pidas ta varajasteks, sünteesi väljendavaid aga hilisteks. Selline printsiip viis teda järelduseni, et vaid neli epistlit kuuluvad autentselt Paulusele. F.C.Baur oli nn."Tübingeni" koolkonna "isa". Kuigi Bauri filosoofiline idealism on ammu ületatud, tõstatasid tema ja ta järgijad ajaloo osas selliseid küsimusi, millele peavad vastama kõik uurijad.
Uus pööre ajaloolises tõlgenduses tuli Ritschli ja tema koolkonna teoloogia mõjul, kelle jaoks kristluse olemuseks oli puhtalt vaimulik-eetiline religioon, mis kehastus Jeesuse elus ja tegevuses. Jumala riik on suurim hüve ja eetiline ideaal; usu tuum on isiklikus osaduses Jumalaga. Sellist tõlgendust tugevdas sünoptilise probleemi (st esimese kolme ev-i omavaheliste kirjanduslike suhete probleemi) lahendamine. Leiti, et Mk ev on varajasim ja et seda on kasutatud nii Mt kui Lk poolt. Lisaks Mk-le on esimese ja kolmanda ev-i koostamisel kasutatud veel üht, nüüdseks kaduma läinud ürikut, nn. Q-d (sks Quelle - allikas). Neis kahes vanimas kirjanduslikus allikas arvasid vanaliberaalse koolkonna esindajad leidvat tõelise ajaloolise Jeesuse, kes on vabastatud dogmaatilis-teoloogilistest tõlgendustest. Jeesuses nähti suurt usulist isiksust, kes õpetas universaalse kehtivusega ideaalset eetilist religiooni. Jeesuse puhtalt eetiline õpetus teisenes peale tema surma erinevate teoloogiliste tõlgenduste tõttu selliselt, et Jumala armastust ja headust kuulutav leebe prohvet jumalikustati. See "ajaloo Jeesuse" ja "usu Kristuse" poleemika oligi vanaliberaalse teoloogia keskmes. Samal teemal toimusid vaidlused fundamentalistide ja modernistide vahel Ameerikas 1920-30-tel aastatel. Ajaloolist Jeesust püüti taastada küll teaduse, kaasaegsuse ja tõsise ajaloolise kriitika nimel, kuna aga arusaama lihakssaanud Päästjast peeti teaduseelseks üleloomulikkuseks. Tänapäevaks on selgunud, et liberaalide "ajalooline Jeesus" polnud avatud ja objektiivse uurimise vili, vaid saadi saksa idealistliku teoloogia rakendamisel ev-des esitatud Jeesusele. Hiljem on tihti rõhutatud, et "liberaalset" Jeesust pole väljapool liberaalsete kriitikute püüdeid kunagi eksisteerinud.
Ükski nimetatud kriitilistest liikumistest pole olnud vaba kõikidest eeldustest ja avatud kõikidele faktidele. Objektiivsus tähendas peamiselt vabadust Piibli ajaloo traditsioonilisest, üleloomulikkust arvestavast mõistmisest. Neid liikumisi ühendas printsiip, mille kohaselt pidi iga kriitik käsitlema Piiblit katkematus ajaloolises kausaalsuses ilma välise sekkumiseta.
Sama ajaloolise meetodi uus etapp sai alguse evolutsioonilise filosoofia rakendamisega Piibli ajaloole, mille tulemusena tekkis võrdlevate religioonide e religioonilooline meetod (sks religionsgeschichtliche Methode). Religiooniloolise meetodi aluseks on oletus, et nii Israeli kui alkoguduse religioon on evolutsioonilise arengu tulemus analoogselt samas miljöös olevate semiitlike ja hellenistlik-juutlike religioonidega ja et nii VT-i kui UT-i tuleb tõlgendada arvesse võttes nende usulise keskkonna mõjutusi. Selle käsitluse kohaselt pole Piibel teoloogiline raamat vaid usuliste kogemuste kogumik. Religioonilooline meetod püüdis taastada oluliste usuliste kogemuste ajalugu arvesse võttes vastavat keskkonda. Piibli teoloogia allutati nii religiooni ajaloole.
Religioonilooline tõlgendus domineeris piibli teaduses, eriti Saksamaal, rohkem kui 20 aastat. Saksa teoloogias lisandus sellele eksistentsialistlik filosoofia, mille tulemusena tekkis üks mõjukamaid kriitilisi liikumisi UT alal. See on seotud Rudolf Bultmanniga, kes oli 30 aastat Marburgi Ülikooli professor ja kes on olnud mitmete tänapäeva tunnustatud saksa UT teoloogide õpetaja. Bultmann tunnistab otsekoheselt oma eelarvamusi, nii ajaloolisi kui filosoofilisi. Ajaloolasena hülgab ta Piibli maailmavaate, mis tema arvates on 20. sajandil talumatu. Kaasaegne ajaloolane ei saa ka uskuda Jumalat, kes otseselt ajaloos tegutseb. Bultmann tõlgendab ajalugu kui katkematut, suletud põhjuste ja tagajärgede ahelat. Seega arvab Bultmann ajaloolasena, et evangeeliumil pole öelda midagi ajaloo eesmärgi kohta. Piibelliku päästekuulutuse keskmes olevaid arusaamu nimetab Bultmann mütoloogilisteks, st usulise maailmavaate antiikseteks väljendusteks. Bultmanni arvates on evangeeliumi olemust võimalik haarata vaid pärast UT mütoloogia ümbertõlgendamist. Jumala lunastavast tegutsemisest ajaloos saab Jumala tegutsemine minu inimlikus eksistentsis, minu ajaloolisuses. Evangeelium pole enam Naatsareti Jeesuses toimunud Jumala tegude jutustus, vaid see on kuulutus Jumala tegudest minule siin ja praegu. Kristuse surm evangeeliumi kuulutuses on minu surm; ma suren vanale elule. Kristuse ülestõusmine on minu ülestõusmine - ma tõusen uuele elule täis usaldust ja usku Jumalasse ja mitte maailma. Kristuse teise tulekuga algav uus maailm on minu kristliku kogemuse (ehk minu autentse kogemuse) uus maailm. Kristliku teoloogia põhimõisted nagu uussünd, igavene elu, õigeksmõist, pääste jt tuleb ümber tõlgendada eksistentsialistliku filosoofia valgel, mis Bultmanni arvates kehastab evangeeliumi tõelist eesmärki. Bultmann oli sügavalt veendunud, et autentse eksistentsi evangeelium tuleb vabastada ajaloost sõltumisest, sest vastasel korral suunab usklik oma usu ajaloole või ajaloolasele ja mitte Jumalale.
Seega kui liberalism arvas evangeeliumi leidvat ajaloolise Jeesuse õpetuses on Bultmanni evangeelium lahti lõigatud UT ajaloost ja asetatud kaasaegsesse jutlustamisse.
Eelnenu oli vaid lühiülevaade, mis sisaldas valiku kõige olulisematest filosoofilistest mõjutustest UT kriitikale. Kuid juba selle põhjal võib näha, et väide kriitika puhtast objektiivsusest ja eelarvamusetusest ei vasta tõele. Mitmed koolkonnad lähtuvad teoloogilisest ja metodoloogilisest eeldusest, et Jumala ja ajaloo olemus ei võimalda kriitilisel meetodil jätta ruumi Jumala otseseks tegutsemiseks ajaloos. Teisisõnu, üleloomulik tuleb jätta vaatluse alt kõrvale. Seetõttu on paljud evangelikaalid arvanud, et piiblikriitika iseenesest on tõsise usu vaenlane. Samas tuleks tähele panna järgnevat. Esiteks, paljud teadlased on kasutanud ajaloolis-kriitilist meetodit kuid on tunnistanud selle eeldusi ja on kinnitanud kõrgema dimensiooni kehtivust UT-s. Näiteks E.H. Hoskyns ja Noel Davey oma raamatus "Uue Testamendi mõistatus" ("The Riddle of the New Testament", 1931) leiavad, et kogu UT tunnistab järjekindlalt Jumala ennastilmutavaid tegusid inimese päästeks ajaloolises Jeesuses. Nende väitel on kriitiline meetod selgelt ilmsiks toonud UT ürikute ühtsuse. Ajaloos toimunud Jumala tegu ületab ajaloo, sest ta ootab ajaloolaselt seda, mida too teadlasena ei saa anda, so lõpliku tähendusega teoloogilist otsust. Ajaloolastel ei jää muud üle kui nõustuda nii UT sõnumi ühtsuse kui selle unikaalsusega. Viimase 30 aasta jooksul on palju kirjutatud just taoliselt seisukohalt lähtudes. Kuigi Euroopa kontinendil valitseb ajaloolis-kriitiline meetod, on mõnedki silmapaistvad teadlased tunnistanud selle piiratust ja ebapiisavust UT mõistmiseks.
Werner Kümmel, kes tegi ülevaate UT teaduse ajaloost, kirjutab :"Kui ajaloolane võtab tõsiselt oma ülesannet UT suhtes, peab ta tunnistama, et UT nõuab oma lugejalt midagi, mida tema kui ajaloolane ei saa lihtsalt anda, ja nimelt otsust, mis on iga inimese jaoks kõigist võimalikest otsustest kõige tähtsam... UT teadus lihtsalt ei täida oma ülesannet kui teadlane leiab, et teadlasena peab ta seda nõuet ignoreerima" (lk 50, tsiteerit. teosest Das Neue Testament. Geschichte der Erforschung seiner Probleme, Freiburg/ München: Verlag Karl Aber, 1958, lk 520).
Leonhard Goppelt eristab ajaloolis-kriitilist ja õndsusloolist (sks k heilsgeschichtliche) meetodit. Viimane tõlgendab UT-i kui ajaloolist sündmust, mida saadab apostellik tunnistus Kristus-sündmuse tähendusest. Vaatamata apostellike tunnistajate erinevustele eksisteerib sõnumiühtsus, mis on aluseks kanoonilisele Pühakirjale. Apostelliku sõnumi kandja pole usulise kogukonna esindaja ega silmapaistev usuline isiksus, vaid ta kannab edasi sõnumit, mis teda pidevalt kohtab ja mis on alati enam kui usu sisu. Ainult seoses selle tõlgendava sõnumiga ja seda tunnistades saab õieti esitada algkoguduse ajalugu (ibid, viidat.Christentum und Judentum, Gütersloh:Bertelsmann Verlag, 1954, lk 13). Hiljem on Oscar Cullmann detailsemalt selgitanud õndsusloolist vaadet. Ilmutus ja lunastus on toimunud ajaloolistes sündmustes, kulmineerudes Jeesuse Kristuse sündmuses. Lunastavad sündmused ei kõnele iseenese eest, vaid neid saadab alati tõlgendav sõna. Tõlgendus pole midagi sündmustevälist vaid kuulub ise lunastusajalukku. UT-s pärineb tõlgendus pealtnägijatelt, peamiselt apostlitelt ja prohvetitelt. UT kaanoni teke märgib tõlgenduse ajaloo lõppu. Seega tuleb UT ajalugu tõlgendada teoloogiliselt (lk 50j, vt. Heil als Geschichte, Tübingen: Mohr, 1965).
Ameerika õpetlastest on F.V. Filson rõhutanud, et eksegeet saab Piiblit vaid siis õieti tõlgendada kui ta aksepteerib Piibli väidet ilmutusest ja tõlgendab Piiblit selle ilmutuse valgel. Piibli mõistmiseks on vaja nii usu vastust kui ajaloolis-teaduslikku metodoloogiat. Teoloogilise vaate tõttu ajaloole tunnistab Filson Jeesuse ülestõusmise reaalsust (lk 51, vt. "Theological Exegesis", Journal of Bible and Religion, 16 [1948] lk 212-15; A New Testament History, London: SCM, 1965, lk 163).
Teiseks tuleb meil tunnustada kriitikute hindamatut panust Piibli-aegse maailmapildi ja Piibli ajaloolise olemuse paremaks mõistmiseks. Avastatud on suhteliselt varajased UT-i kreekakeelsed käsikirjad. Kriitikud on leidnud, et UT kreeka keel pole eriline ilmutuse keel nagu seda varem arvati, vaid see on kirjutatud lihtrahva igapäevases kõnekeeles. Kriitikud on leidnud mitmeid kokkupuutepunkte Piibli ja Piibli-aegse maailma vahel. See on ka loomulik, sest vaevalt oleks evangeeliumi mõistetud ja usutud kui ta oleks igas aspektis ainult ümbrusele vastandunud. Uurimistööde tulemusena on kogutud suur hulk UT-i illustreerivat materjali. Strack ja Billerbeck koostasid neli mahukat köidet juutlikust kirjandusest pärinevat näitematerjali. Gerhard Kittel alustas põhjaliku UT teoloogilise sõnaraamatu väljaandmist.
Käesolev peatükk peaks kujukalt illustreerima asjaolu, et õieti mõistetud piiblikriitika pole evangelikaalse usu vaenlane, vaid Jumala Sõna uurimise vajalik meetod.
Igasuguse antiikse kirjandusteose puhul on esimeseks küsimuseks algteksti küsimus: Kas kasutatav tekst on sama, mille autor kirjutas? Tekstikriitikat on nimetatud ka "madalaks kriitikaks" vastandina "kõrgkriitikale" e. kirjanduskriitikale. Siiski pole nende meetodite juures midagi madalat või kõrget.
Tekstikriitika on aine, mis uurib piibliteksti erinevaid variante ja püüab nende kõrvutamise teel taastada algteksti. Teksti ajaloos pöördeliseks sündmuseks osutus trükikunsti leiutamine Johann Gutenbergi poolt 1450. aastal. Enne seda tuli kõik raamatud paljundada käsitsi. Mingi kirjateose "väljaande" teostas grupp ümberkirjutajaid e. kopiste, kes kirjutasid dikteerimise järgi. Sellise meetodi puhul olid ka vead paratamatud ning sageli erinevad vead erinevates käsikirjades.
Palju sõltus materjalist ja selle vastupidavusest. Kõige odavamat "paberit" tehti papüürose roost. Roo säsi lõigati välja ja horisontaalselt asetatud säsi ribad kleebiti kokku vertikaalsetega. See pole vastupidav materjal ja seetõttu on enamus UT-i papüüroskäsikirju hävinud. Käesolevaks ajaks on Egiptuse kuivast liivast leitud mitmeid papüürose fragmente e. lõike, neist 75 on UT-i fragmendid (suuremad nendest on mõneleheküljelised). Vastupidavamaks materjaliks osutus spetsiaalselt töödeldud vasikanahk e. pärgament. Seda kasutati juba enne meie ajaarvamise algusest kuni hiliskeskajani, mil paber, mis oli odavam, selle välja tõrjus. Vanaaegsed raamatud olid rullraamatud, mis lahtirullituna ei olnud pikemad kui umbes 11 m, sest siis oleks neid raske olnud kasutada. Pikema töö puhul kasutas autor mitmeid rulle.
Seniajani parim kogu kirjarulle avastati 1947.a. Surnumere lähistel (nn. Surnumere kirjarullid). Tegemist oli Jeesuse-aegse juutliku sekti (esseenide) raamatukoguga. Nad kopeerisid, st. kirjutasid ümber VT-i raamatuid ja lisaks kirjutasid oma kogukonnale vajalikke raamatuid. Enamus neist on pärgamendirullid.
Umbes 2.sajandil m.a.j. võeti kasutusele uus raamatuformaat - köidetud käsikiri e. koodeks. Koodeksi saamiseks murti papüüroslehed kokku ja õmmeldi kokku. Sama võis teha pärgamendiga. Rullraamatute ja koodeksite kiri oli jaotatud ühtlastesse, 5-7cm laiustesse tulpadesse. Sel ajal kasutatud kreeka untsiaalkiri sarnaneb meie suurtähtedele, kusjuures puuduvad kirjavahemärgid ja sõnavahed. 9.sajandil m.a.j. võeti kasutusele minuskel, seostatud väiketähtedes kiri.
Meie käsutuses on väga suur hulk UT-i käsikirju. Lisaks 75-le papüüros- fra gmendile on umbes 250 untsiaalkäsikirja, mis on pärit 4-9.sajandist m.a.j. Paljud neist on mittetäielikud, sisaldades vaid mõnda UT-i osa. Lisaks on säilinud rohkem kui 2600 minuskelkirjas teksti, mis pärinevad 9-15.sajandist m.a.j. Lisaks on veel mitmeid UT-i tõlkeid, näiteks ladina, süüria, kopti, etioopia, gooti ja armeenia keelde. Neid nimetatakse versioonideks e. variantideks. Sageli on nendest abi kreekakeelses tekstis olevate küsitavuste lahendamisel, kuna mõned tõlked esindavad väga head kreekakeelset algteksti, mis ise aga pole säilinud.
Ladina versioonid on ühed huvitavamad tänu nende tähtsusele rooma-katoliku kiriku ajaloos. Esimesed UT-i ladinakeelsed tõlked valmisid 2.saj. lõpul m.a.j. ja neid kasutati Põhja-Aafrikas ja Euroopas. Sageli kopeeriti tõlkeid üsna hooletult. Hieronymos (surn.420.a.m.a.j) kurtis üksteisest erinevate tõlgete rohkuse üle. Näiteks Lk.24,4-5 kohta on meieni säilinud vana-ladina käsikirjades olemas vähemalt 27 erinevat varianti. Kehvade tõlgete kasvava hulga tõttu palus paavst Damascus 382.a. oma aja tuntumat õpetlast Hieronymost võtta käsile ladina tõlgete korrigeerimine. Tulemuseks oli ladinakeelne piiblitõlge Vulgata, mis UT-i osas koostati parimate ladinakeelsete käsikirjade põhjal ja võrdluse teel mõnede kreekakeelsetega. Aja jooksul on Vulgatat, millest on säilinud enam kui 8000 käsikirja, hilisemate ümberkirjutuste käigus tugevalt moonutatud. Trenti kirikukogu 1546.a. tunnistas vajadust autoriteetse ladinakeelse Pühakirja järele, mis koostati 1592.a. paavst Clement VIII juhtimisel. See versioon jäi rooma-katoliku kiriku ametlikuks ladinakeelseks Piibliks ja on seda tänini. Johann Gutenbergi esimene suurem trükitöö oli Hieronymose Vulgata suurepärane väljaanne, mida on nimetatud ka Gutenbergi Piibliks (valmis 1456).
Esimese kreekakeelse UT-i väljaande (ilmus 1516) valmistas trükiks ette Madalmaade õpetlane Erasmus. Kuna tema käsutuses polnud ühtegi tervet UT-i sisaldavat käsikirja, kasutas ta mitmeid erinevaid, põhiliselt 12.saj. pärit käsikirju, mida tänapäeval ei peeta eriti usalduväärseiks. Nendes käsikirjades puudusid Ilmutuse raamatu kuus viimast salmi. Need tõlkis Erasmus ise ladina-keelse Vulgata põhjal uuesti kreeka keelde. Erasmus viis Vulgata põhjal algteksti mitmeid muudatusi. Näiteks Ap 9:6 juurde tõi ta Pauluse küsimuse:"Värisedes ja kohkunult ta ütles: Issand, mida sa tahad,et ma teeksin?" Need sõnad ei eksisteeri üheski meile tuntud kreekakeelses käsikirjas. Ilmselt on siinkohal tegemist ühtlustamispüüdega Ap 22:10 põhjal. Enam kui kümnes Erasmuse UT-i kirjakohas esinevad sõnastused, mida pole üheski senini leitud kreekakeelses käsikirjas.
Omaette peatükiks tekstikriitika ajaloos on vanemate ja paremate käsikirjade leidmine ja kasutuselevõtt. Siin tuli ette omajagu põnevaid episoode. Üks möödunud sajandi tuntumaid õpetlasi Piibli teksti alal oli Constantin von Tischendorf. Ta andis 1869-72 välja kaheköitelise kreekakeelse UT-i, mille joonealune aparaat sisaldas kõiki sel ajal tuntud tekstivariante. Olles üliõpilane Leipzigi ülikoolis siirdus Tischendorf Lähis-Itta paremaid Piibli käsikirju otsima.
Tema esimene suurem leid oli päris juhuslik. 1844.a. Siinai mäe jalamil asuvat Püha Katariina kloostrit külastades märkas ta seal paberiämbris pärgamendilehti. Neid uurides jõudis ta järeldusele, et tegemist oli VT-i kreeka-keelse tõlke osadega varases untsiaalkirjas. Ta leidis ämbrist (!) 43 lehte pärgamenti ja kuulis hiljem ühelt mungalt , et kaks ämbritäit sarnaseid lehti oli juba varem tulehakatuseks ära kasutatud (!). Tischendorfil lubati leitud käsikirja osad Euroopasse viia, kus need on tänini säilinud Leipzigi Ülikooli raamatukogus. 1859.a. naases ta kloostrisse ja kinkis kloostriülemale ühe eksemplari enda kirjastatud Septuaginta (VT-i kreekakeelne tõlge) uuest väljaandest. Kloostriülem märkis seepeale, et temal on juba selline tõlge olemas ja ta tõi oma kongist käsikirja, mis osutus selleksamaks, millest 43 lehte olid juba ära visatud. Tischendorf palus luba käsikirja samal õhtul uurida. Käsikiri sisaldas suuremat osa VT-ist, kogu UT-i ja kaks varakristlikku kirjutist - Barnabase kirja ja suure osa "Hermase karjasest", millest varem teati vaid pealkirja. Käsikirja osta Tischendorfil ei õnnestunud, ta sai seda kasutada. Koos mitmete abilistega kirjutas ta käsikirja 110 000 rida teksti ümber. Hiljem läks tal korda veenda Püha Katariina kloostri juhtkonda kinkima käsikirja Vene tsaarile. Peale revolutsiooni müüs Nõukogude Venemaa selle 500 000 $ eest Briti Muuseumile Londonis. Käsikirja nimetatakse Codex Sinaiticus, see pärineb 4.sajandist ja sisaldab väga hea UT-i teksti.
Samavõrd väärtuslik on ka Codex Vaticanus, mis on saanud oma nime Rooma Vatikani raamatukogu järgi, kus seda hoitakse. Käsikirja olemasolust teati juba 1475.aastal, kuid ligipääs sellele võimaldati alles 1889-90.a. Codex Vaticanus on koostatud samuti 4.saj. m.a.j., ta sisaldab mõlemad testamendid (kolm lõiku puudub) ja enamus apokrüüfe. Tekst on väga heas seisukorras. Sinaiticus ja Vaticanus on vaid kaks u. 3000-st teadaolevast käsikirjast. Kuid nendegi tekst pole päris veatu. Äärel ja ridade vahel olevad märkused tunnistavad korrektorite tööst, kes on märkinud ära erinevusi tekstis nende käes olevate käsikirjade alusel.
Millised on tüüpilised vead tekstis? Neid on kahte liiki:
Suurem osa teksti variantidest ei muuda Piibli sõnumit. Paljude vigade puhul on tegu üsna väikeste erinevustega.
Tahtmatud vead tekkisid käsikirjade ümberkirjutamisel juhul, kui kirjutaja ei lugenud teksti piisava hoolega. 1Tm 3:16 on AV tõlkes (ja eestik.1968 tõlkes) "Jumal on avalikuks saanud lihas." Sama lõik RSV-s (ja T.Pauli tõlkes) "Tema on avalikuks saanud (avaldunud) lihas". Erinevus on vaid kahes märgis. Varasemates käsikirjades seisab lause alguses OC - "Tema kes", mitmetes hilisemates aga OC - Theos - "Jumal".
Väga tavaline ümberkirjutusviga, mis võis juhtuda ka kõige hoolsamal kopistil, oli ühe või mitme rea vahelejätmine kui kaks lähedalseisvat rida lõpevad samade sõnadega.
Näiteks (lk 64-66) : Codex Vaticanuses
on Jh 17:15 kohal mõttetu tekstivariant: "Ma ei palu, et Sa
neid võtaksid ära tigeda eest". Kuidas võis selline mõttetu
lause tekkida? Kirjutaja ees olid read:
"Ma ei palu, et sa nad võtaksid ära
maailmast, vaid et sa neid hoiaksid
tigeda eest."
Meile armsas jõuluevangeeliumis on read: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest Temal on hea meel!" (Lk 2:14). Tõlge põhineb hilisel tekstivariandil, kus sisaldub sõna eudokia. Paremates tekstides on aga kirjas eudokias, genitiivis. Inglite laulus ei lubata rahu kõigile inimestele, vaid rahu neile, kellest Jumalal on hea meel: "Ja maa peal rahu Tema heameele inimestele!" (vt. T.Paul).
Ühes vanimatest kreekakeelsetest käsikirjadest, Codex Bezae (5-6 saj.) on mõttetu tekstivariant (Jh 5:39): "Te uurite pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on , mis teevad pattu minu suhtes." Põhjuseks on ilmselt tähelepanematus. Kirjutaja põhitekstis oli sõna aimarturouzai (need, mis tunnistavad); ümber kirjutades tekkis sellest amartanouzai (need, kes teevad pattu).
Vead tekkisid ka siis, kui kirjutaja ei teadnud, mida hakata peale sõnadega, mis kirjutati käsikirja äärtele. Vahel oli tegemist eelmise kopisti vigade parandusega, mis tal teksti ümberkirjutamise käigus olid tekkinud. Need sõnad tuli kirjutada ka teksti. Kuid vahel oli tegu ääremärkuse e glossiga - sünonüümiga tekstis esinevale raskele sõnale või lühikese selgitusega, mis pidi avama teksti tähendust. Kuid sageli kopist ei teadnud, millised sõnad teksti servas olid vigade parandused ja millised neist glossid. Kuna tegu oli Jumala Sõnaga, siis tundus olevat kõige kindlam mitte midagi sealt välja jätta. Nii jõudsid mitmed ääremärkused hilisemate käsikirjade tekstidesse. Ühesõnaline ääremärkus võis muuta lause tähendust. Jeesus ütleb (Mt 5:22 parimate kk-de järgi) : "Igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla." Väga tõsine sõnum - kes ei vihastuks eal? Kas see pole ebareaalselt range nõue? Üks kopist on selgitanud , mida see lause tema arvates tähendab ja lisanud äärele kr.keelse sõna EIKE, st "ilmaasjata". Hilisem kopist viis märkuse teksti sisse, arvates, et see oli lihtsalt kogemata välja jäänud. Tulemuseks oli lause - "igaüks, kes on oma vennale vihane ilmaasjata, kuulub kohtu alla." Lõigu mõte on muutunud. Jeesus ei räägi põhjendamatust vihast, vaid inimese südamest, mis võib kanda endas õelust, kurjust, viha teiste inimeste vastu, mis võib omakorda viia mõrvani. Täiuslik õigus Jumala ees tähendab kurjast kavatsusest vaba südant.
Ääremärkused võivad hõlmata terveid salme. Jh 5:3-4 on varasemates käsikirjades, vana ladina ja varases süüria variandis lühike ja lakooniline, teateades suurest hulgast haigetest ja vigastest Betsata tiigi läheduses. Teatud ajal on kopist sinna lisanud ääremärkuse selgitades, et inimesed ootasid rahvauskumuse täitumist, mille kohaselt ingel tuli aega-ajalt ja segas tiigis vett, andes sellele tervendava väe. Hilisem kopist viis selgituse teksti sisse ja sellisena on ta tekstis peaaegu kõikides hilisemates käsikirjades.
Seega, tahtmatud vead tekkisid kk-ja puudulikust lugemisest, kuulmisveast (kui teksti ette loeti ja kuulmise järgi ümber kirjutati), lihtsalt tähelepanematusest või teadmatusest kui ääremärkusi peeti teksti osadeks.
Teist tüüpi vead tekkisid teksti teadlikul muutmisel, kui kopisti arvates oli tekstis vigu, mida tuli parandada.
Näiteks (lk 69): Hb 1:3 Vaticanuses. Tunnustatud tekst on järgnev:"kandes (pheron) kõike oma vägeva sõnaga". Vaticanuse esimene kopist on aga ekslikult kirjutanud:"ilmutades (phaneron) kõike oma vägeva sõnaga". Hilisem kopist oli kk-ja kontrollides viga märganud ja viinud vastavusse tuntud tekstiga. Veel hilisem kopist, ilmselt 13.saj., kelle arvates kk-ju muuta ei tohtinud, parandas teksti tagasi algseks (phaneron). Lisaks väljendas ta oma pahameelt teksti muutmise kohta kirjutades kk-ja servale:"Sa rumal ja kelm, kas sa ei võinud jätta teksti rahule?"
Teadlikud parandused on tihti tähtsusetud ega muuda teksti tähendust. Sageli siluti kohmakaid kr.keelseid väljendusi ladusamaks. On ka teistlaadi tahtlikke muutusi, mis on silmatorkavamad. Järgnevalt mõned olulisemad neist (paralleeltekstide harmoniseerimine, VT-i tsitaatide täpsustamine, selgituste lisamine ja mitme tekstivariandi jäädvustamine).
Mt ja Lk ev-des on erinevad variandid "Meie Isa" palvest. Mõnedes kk-jades on Lk ev-i lühema variandi asemel Mt variant. Siia kuulub ka Sauluse pöördumise kolme kirjeldamise ühtlustamise püüd (Ap tegudes). Evangeeliumides ja ka paralleelkirjakohtade puhul on mitmeid muudatusi, mis tehti eesmärgiga ühtlustada teksti.
Samal eesmärgil kohandati UT-s olevaid tsitaate VT-ist, et nad vastaksid VT-i tekstile. Mõnikord taheti täpsustada kirjakohas esitatu mõtet. Näiteks Mt 9:13 "Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!" Üks kopist on öeldut täiendanud lisades lõppu sõna "meeleparandusele", mille ta leidis Lk 5:32. Vahetevahel lisati Jeesuse nimele kristoloogilisi tiitleid. Gl 6:17 on öeldud: "Mina kannan Jeesuse arme oma ihul". Mõnele kirjutajale tundus see liiga otsene ja nad täiendasid seda järgmiselt - "Issanda Jeesuse arme" või "Issanda Jeesuse Kristuse" või "Meie Issanda Jeesuse Kristuse".
Vahel oli kopistil tegemist ühe ja sama salmi erinevate variantidega - siis tuli otsustada, milline neist valida. Kõige kindlam tundus olevat üles kirjutada mõlemad variandid. Nii seda ka tehti. Vanades kk-des on Lk evangeeliumi lõpust kaks varianti. Kaks vanimat, Alexandrinus ja Sinaiticus lõpevad sõnadega, et "jüngrid olid alati pühakojas, tänades Jumalat". See aga erineb vana-ladina tõlkest ja kreeka-ladina Codex Bezae variandist - nad oli "alati pühakojas, kiites Jumalat". Peaaegu kõikides hilisemates kk-des on mõlemad variandid kokku liidetud - nad "olid alati pühakojas, kiites ja tänades Jumalat".
Esitatu illustreerib kk-de ümberkirjutamisel tekkinud vigu tekstis. Enamuse esitatud näidete puhul on tekstuaalse probleemi lahendamine suhteliselt lihtne, kuna pole raske ära arvata tekstimuudatuste põhjusi. Siiski eksisteerib mitmeid tekstilõike, kus variante esitavad käsikirjad on ühtviisi kaalukad ja ühe variandi eelistamist teisele on raske põhjendada.
Tekstikriitika kaudu on tänapäeval jõutud UT suhteliselt täpse tekstini. Teksti uurimise käigus on selgunud, et erinevate käsikirjade tuhanded pisierinevused ei sea küsimuse alla ühtegi Piibli õpetuse põhilist tõde.
Muidugi võib tekkida küsimus - mida mõeldakse selle all, kui väidetakse, et Piibel on Jumala Sõna? Usk Piibli autorite inspireeritusse Pühast Vaimust ei tähenda, et Piibel oleks maagiline raamat ja seal olevad sõnad meie jaoks omaette eesmärk. Vastupidine järeldus viiks meid Piibli kummardamisele e bibliolaatriasse. Sõnade väärtus on ideedes ja tões, mida nad väljendavad. Evangeelium on hea sõnum sellest, mida Jumal on teinud inimese päästmiseks. Usk Piiblisse kui Jumala Sõnasse ei tähenda, et peaksime Piibli sõnu kuidagi mehhaaniliselt või matemaatiliselt käsitlema. See tähendab, et Jumal on ennast ilmutades kasutanud inimeste sõnu, mida prohvetid ja apostlid rääkisid ja mis hiljem kirja pandi. See tähendab ka, et Piibel on vahend, mille kaudu inimene võib tundma õppida Jumalat ja Tema lunastavat tegevust. Tunnistades Piiblit Jumala Sõnana me väljendame oma usaldust Piibli sõnumisse Jumalast, inimesest, lunastusest ja inimese saatusest.
Ülevaade tekstikriitikast kinnitab meile, et Piibli sõnumi usaldusväärsus ei sõltu kõikide Pühakirja sõnade kindlaksmääramisest. Tekstikriitika on vajalik, sest Jumal on ennastilmutava Sõna andnud inimeste kätte ajalooliste isikute, sündmuste ja protsesside kaudu. Kriitika tegeleb küsimustega, mis paratamatult tekivad Jumala Sõna ajaloolisuse tõttu. Piiblikriitika ülesandeks on Jumala Sõna mõista, mitte seda kritiseerida. Tekstikriitika eesmärk on olnud saavutada UT algne tekst. Kuigi on mitmeid võrdse kaaluga variante, on UT neli kaasaegset kriitilist väljaannet suures osas ühesugused [E.Nestle (1963); G.D.Kilpatrick (1958); R.V.G.Tasker (1964); ja K.Aland - M.Black - B.M.Metzger - A-Wikgren (1966)]. Tekstikriitika saavutuseks võib pidada UT usaldusväärse teksti saamist, mida tänulikult kasutavad erinevate traditsioonidega kristlased.
Eelmises peatükis nägime, et Jumal usaldas oma Sõna inimestele ja seejärel ajaloole ning me kirjeldasime teksti arengut ajaloos. Teadusliku tekstikriitika ülesandeks on tuvastada usaldusväärne tekst. Käesolevas peatükis pöörame tähelepanu UT tekstis olevatele sõnadele ja nende tähendusele. UT-is esinevate sõnade tähenduse kindlakstegemine on teadusliku lingvistilise (e keelelise) kriitika ülesanne.
Ilmutuse "keelelisus" on kujukaks tunnistuseks sellest, et Jumala Sõna on meile antud inimeste sõnades. UT-i kreeka keele teadusliku mõistmiseni on jõutud alles käesoleval sajandil ja see on mõjutanud meie arusaama ilmutusest ja suhtumist Piibli tõlgetesse. Piibli kahetine, mõlemapoolne identiteet - ta on nii Jumala Sõna kui inimeste sõna - on imetlustvääriv nähtus. Viimselt on ilmutus Jumala üleloomulik tegu. See ei ole inimliku mõtisklemise või spekulatsioonide tulemus. Kindlasti aga ei jäeta inimlikku mõtlemist kõrvale , sest ilmutus vahendatakse inimliku mõtlemise, mediteerimise ja kogemuse kaudu. Ilmutus sündis kui Jumal tegutses inimeste seas ja kõnetas inimesi erilisel viisil avaldamaks oma lunastavat eesmärki. Ilmutus ei ole inimlike püüdluste või tarkuse vili, vaid Jumala Sõna, millega inimesi kõnetati ja mida siis inimeste sõnades väljendati. Paulus ütleb selgelt (1Kr 1:21): "Jumalale oli meelepärast jõleda jutluse (kr.k. kerygma) kaudu päästa need, kes usuvad".
Inimese mõistuse ja filosoofia tulemuseks on olnud nii moonutatud ideed kui ka tõesed arusaamad Jumalast. Need arusaamad aga ei vii patust inimest päästetu osadusse Jumalaga, mis võib sündida vaid kerygma vahendusel. Kerygma on evangeelium, nende Jumala tegude kuulutus, mis Ta on teinud toomaks inimesi enda juurde. Kui Jumal ei oleks tegutsenud, inimene oleks ja jääks kadunuks. Kuid Jumal on tegutsenud, Jumal on kõnelenud - ja kerygma kaudu võib Jumalat tunda Päästjana.
Kerygma võib tähendada nii sõnumit ennast kui kuulutustegevust ("jõleda kerygma kaudu", st kuulutuse sisu, 1Kr 1:21). See Sõna pole inimliku tarkuse vili ega inimeste leiutis. Inimliku tarkuse jaoks on kerygma ju selge rumalus, sest kõige põlastavamas hukkamises nähakse nii Jumala õiguse kui armastuse sügavaimat ilmutust. Paulus kinnitab, et ilmutuse tippsündmus oli inimliku tragöödia sügavikus - ristilöömises. Siin Jumal nii jagas kui kandis inimeste tragöödiat, pattu ja surma ja selle jumaliku ajaloolise teoga tõi ta inimestele päästmise. Jällegi selgub, et ilmutus on sõna - teo ühtsus. Ilmutus toimus tegudes, mille lunastava tähenduse avab neid tegusid saatev prohvetlik sõna. Jeesuse surm on ajalooline tõik, mida tänapäeval tunnustavad ka kõige radikaalsemad kriitikud. Tegelikult oli see inetu, brutaalne, verine ja eemaletõukav vaatepilt. Sel momendil ei mõistetud seda ilmutusteona. Vastupidi, Jeesuse ristisurm tähendas jüngritele kõigest ilmajäämist, mida nad temast lootsid. Üks jüngritest ütles: "Meie aga lootsime, et tema ongi see, kes Iisraeli rahva lunastab" (Lk 24:21; T. Paul). Kuid Jeesuse surm põrmustas igasuguse lootuse. Jumala Sõna kinnitab, et Jeesuse surm ristil on ülimaks tõendiks armastavast Jumalast (Rm 5:8; 1Jh 4:10). Kuid Jumala armastuse ilmutus ristil ei olnud iseenesest mõistetav fakt. Jüngrid, kes nägid Jeesust suremas, ei osanud sel hetkel tänada Jumalat tema armastuse sügavuse eest. Evangeeliumides kõneldakse vähemalt kahest inimesest, kes nägid Jeesuse surmas midagi erilist - üks kaaskannatajatest palvetas tema poole ja üks sõduritest tajus üleloomulikku dimensiooni. Kuid mõlemal juhul avaldas muljet Jeesuse käitumine, mitte tema surm. Ristisurm ise oli lihtsalt tragöödia kõigi jaoks, kes seda nägid.
Sündmus ristil, saadetuna sõnadest, mis sündmuse tähendust seletavad, on ilmutus. Ilma sõnadeta, mis tegude tähendust seletavad, on ilmutus puudulik. Käesoleva peatüki põhiteemaks on vastata järgnevatele küsimustele - mis on nende sõnade ajalooline olemus, millega ilmutussündmus on jäädvustatud ja mis seletavad selle tähendust? Kas need sõnad on oma lingvistilise ja kirjandusliku päritolu poolest jumalikud sõnad või on nad ajalooliselt tingitud inimlikud sõnad, mida tuleb seletada lähtuvalt grammatikast ja ajaloost?
UT keeleks on kreeka keel. Renessansiajastul, kui elustus klassikalise kreeka keele õppimine, avastati, et UT kreeka keel ei sarnanenud 4.-5. saj e.m.a. Ateenas kasutusel olnud keelega. Täheldati konkreetseid erinevusi sõnavaras, lauseehituses, stiilis ja sõnavormides. Leiti, et UT keel erineb ka selliste 1.saj m.a.j. autorite nagu Diodoruse, Strabo, Plutarchose, Philo ja Josephuse keelekasutusest. Nüüd me teame, et oma aja haritlastena püüdsid nad jäljendada klassikalist kreeka keelt. 17.saj seletasid mitmed õpetlased UT keele omapära heebrea keele mõjudega. Teised väitsid aga, et UT kreeka keel on eriline ilmutuse keel, "Püha Vaimu keel". Lahendus tuli alles 1890-ndatel aastatel kui arheoloogid leidsid suurel hulgal papüürosele kirjutatud tekste, mis olid pärit esimesest sajandist ja sisaldasid tekste samasuguses mitte-kirjanduslikus kreeka keeles. Suur hulk papüürosrulle leiti täiesti juhuslikult krokodilli topisest. Neid ja järgnevaid leide uurides selgus, et tegemist oli antiikaegset igapäevaelu kajastavate dokumentidega. Neid oli väga erinevatelt elualadelt: 1) ametlikud dokumendid, nagu näiteks lepingud ja maksukviitungid; 2) isiklik kirjavahetus - armastuskirjad, kutsed; 3) usulised tekstid - tänuavaldused jumalatele jms. Siis mõisteti, et see rahvapärane, mitte-kirjanduslik keel e koinee oli UT-i keeleks. Alles siis jõuti UT-i keele teadusliku mõistmiseni.
Üks esimesi teadlasi, kes mõistis uute papüürosleidude teaduslikku tähendust, oli Heidelbergis ja Berliinis professorina tegutsenud Adolf Deissmann. Ehkki teoloogilistelt vaadetelt liberaal, tegi Deissmann kogu piibliteaduse oma tänuvõlglaseks. Oma kuulsas "Uurimused Piiblist" ("Bible Studies", 1901) ja veel kuulsamas "Valgus antiiksest idast" ("Light from the Ancient East", 1910) esitab ta suurel hulgal teaduslikult korrektseid keelelisi ja kirjanduslikke näiteid, mis asetavad UT-i keele ajaloolisse perspektiivi mitte-kirjandusliku rahvakeelena. Selle tõsiasja mõistmine on oluliselt mõjutanud arusaamu Piibli tõlkimisest. Näeme, et Püha Vaim valis UT-i ilmutuse keeleks tavaliste inimeste igapäevase kõnekeele, mitte antiigi klassikalise keele. See peaks meid julgustama tegutsema selle nimel, et igal põlvkonnal oleks Piibel kaasaegses, neile arusaadavas keeles.
UT keele kriitiline uurimine on paljudel juhtudel valgustanud meie arusaamist Jumala Sõna tähendusest. Tuleb aga ausalt tunnistada, et see on suures osas olnud kriitiline teadus, sageli ka üsna liberaalne teoloogilistes arusaamades, mis on meile avanud Jumala Sõna täpsema tähenduse.
Näiteks (lk 90-92) : Mitmel juhul kasutab Paulus Pühast Vaimust kui annist rääkides sõna "arrabon" (2Kr 1:22;5:5; Ef 1:14). 1968.a. tõlkes: "pant", "pärandi tagatis"; T.Paulil: "käsiraha", "pärandi tagatis". Sama sõna esineb papüürostel ärilepingutes käsiraha tähenduses. Ostu-müügi kokkulepe jõustus antiikajal pärast seda, kui oli makstud alghind e. käsiraha kokkulepitud summast. Kasutades sama sõna Püha Vaimu kui anni kohta, asetab Paulus kristliku usu eshatoloogilisse konteksti. Ta viib seosesse uskuja kogemuse langenud maailmas, kaduvusele määratud ihus ja tulevase ajastu täiuslikkuse. Praegune Püha Vaimu kohalolu on kinnitus päästetöö lõpuleviimisest tulevikus. Kuid samas on tegu "käsirahaga", reaalse osalusega tulevase ajastu elust, selle kogemisega. Igal kristlasel on ees päranduse vastuvõtmine - ülestõusmine, surematus, igavene elu. Kuid kristlase elu ei tähenda vaid tulevase lunastuse tõotust, meid täitnud ja meis praegu tegutsev Püha Vaim on tulevase pärandi "tagatis". See asetab uude valgusesse kogu kristliku elu. Kristlase elu pattulangenud maailmas peab kajastama tulevast ajastut, sest kristlasel on "käsiraha" tulevasest elust. See on küll osake tulevasest ajastust ja seetõttu on usklik, nagu teisedki inimesed, nõrk ja surelik, patule kalduv. Kuid kristlase elu saab ja peab olema erinev, sest Jumal on temale Püha Vaimu kaudu andnud osa tulevasest pärandist.
UT sõnumi mõistmiseks tuleb arvestada ka teiste keelte ja kultuuride mõjudega. Jeesus ei tegutsenud Efesoses ega Roomas, vaid Palestiinas, kus kõneldi aramea keelt. Lisaks on ilmutussündmus Jeesuses Kristuses otseses seoses VT-ga alanud ilmutusajalooga ja see on mõjutanud UT keelekasutust. Nii ei saa UT keelt selgitada vaid kreeka keele seaduspäradest lähtuvalt, vaid tuleb arvestada semiitlike mõjudega aramea keelest (mida ka Jeesus kasutas) ja VT kreekakeelsest tõlkest (Septuagintast).
Näiteks (lk 94-95): Evangeeliumides on
säilinud mitmeid arameakeelseid väljendeid (Mk 5:41; 7:34; 15:34).
Vahel aitab arameakeelne taust selgitada erinevusi kreekakeelses tekstis. Lk
6:20 on "õndsad on vaesed", samas on Mt 5:3 "õndsad
on vaimust vaesed". Mõlemad tõlgivad aramea (ja heebrea) sõna
"anawim" (Ps 37:11; 40:17; 70:5). "Anawim" tähistab
vaeseid, vastandina jõukatele ja vägevatele. Vägevad tõstavad
end esile, survates vaeseid ja olles üleolevad Jumala suhtes, vaesed aga
kogevad abi Jumalalt ja toetuvad Temale.. Seega tähistab sõna nii
madalat sotsiaalset seisundit kui ka alandlikku sõltuvust Jumalast. Lk
ev-s rõhutatakse ühte aspekti, Mt ev-s teist.
Arameakeelne sõna "abba" tähendab "isa" (Mk 14:36; Rm 8:15;
Gl 4:6). Aramea keele uurija Joachim Jeremias on kinnitanud, et sama sõnaga
pöördusid lapsed isa poole tähenduses "papa, isake". Sellega
väljendati intiimset lähedust, mida juudi rabid ei söandanud
kasutada Jumala kohta. Evangeelium aga sellisest lähedusest kõnelebki.
VT-i otsesest mõjust kõnelevad UT-s olevad heebreakeelsed sõnad, mis on kirjutatud kreeka tähtedega, nagu näit. halleluuja, manna, paasa, sabat, saatan, hosanna.
UT-i semiitlikku tausta ja VT-i mõtteviisi tuleb arvesse võtta ka seetõttu, et paljudel kreekakeelsetel sõnadel on heebreakeelses kontekstis teine tähendus kui kreekakeelses.
Näiteks (lk 96): Kreekakeelne sõna "christos" on adjektiiv, mis on tuletatud verbist "chrio" - "võidma". Kreeka mõttemaailmas polnud sõnal "christos" mingit erilist teoloogilist tähendust ja seda ei kasutatud pärisnimena. Vastav heebreakeelne sõna "hamashiah" tähistab aga tiitlit - "Võitu", "Messias", "Kristus". VT-i päevil seati kuningaid (1Sm 9:16), preestreid (2Ms 28:41) ja prohveteid (1Kn 19:16) ametisse õliga võidmisega. UT-i päevil tähistas mõiste "meshiah" Taaveti soost kuningat, kes tuleb ja vabastab Jumala rahva ning kehtestab oma kuningriigi. Ev-des on terminit "christos" peaaegu alati kasutatud Jeesuse tiitlina, mitte pärisnimena - ta on Jeesus, Messias v Kristus, mitte Jeesus Kristus. Vaid Pauluse kirjades, milles peegeldub paganakristlike koguduste keelekasutus, saab "christos" osaks Jeesuse nimest, kuigi ka Paulus vahel kasutab seda sõna juutliku messiaanliku tiitlina (näit. Rm 9:5).
UT-i keelt tuleb lingvistiliselt uurida tema kasutust ja tausta arvestades. UT-i sõnade erinevate tähenduste uurimisel tuleb arvesse võtta sekulaarse kreeka keele kasutust, nende sõnade teoloogilist tähendust heebrea sõnade vastetena Septuagintas (VT-i kr.keelses tõlkes) ja võimalikku uut, UT-le ainuomast tähendust.
Monumentaalne uurimistöö lingvistilise kriitika alal on Gerhard Kitteli 1933.a. alustatud "Uue Testamendi teoloogiline sõnaraamat" ("Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament", 12. köites, tõlgitud tervikuna ka inglise keelde). Teoses uuritakse sõnu ja sõnade kogumeid järgnevalt:
Tuleb tunnistada, et ajaloolise filoloogia alal on mitmeid vastamata küsimusi ja lahendamata probleeme. Kuid lingvistilise uurimise käigus tekkinud küsimustele ei ole vastuseks uurijate usuline pühendumus või teoloogilised veendumused. Vastupidi, süstemaatilise teoloogia seisukohad toetuvad filoloogilisele uurimistööle. Piibli tundmaõppimine on aeganõudev töö, mille juures dogmaatilised seisukohavõtud ei asenda hoolikat eksegeesi. Kuigi jääb vastuseta küsimusi on lingvistilisel kriitikal vaieldamatult teeneid UT-i sõnade tähenduse paremal mõistmisel.
Piibli raamatute kriitilist kirjanduslikku analüüsi nimetatakse kirjanduskriitikaks (e "kõrgkriitikaks" vastandina tekstikriitikale e nn. "madalamale kriitikale"). Sisutühjade mõistete "madal" ja "kõrge" asemel tuleks eelistada täpsemaid määratlusi, seega vastavalt tekstikriitika ja kirjanduskriitika. Tuletame meelde, et igasugune pärimine Piibli raamatute autorsuse, kirjutamise aja ja koha, teose allikate ja ühtsuse kohta on tegelemine piiblikriitikaga. Neid küsimusi on aga vajalik esitada ka siis kui me tunnistame, et Piibel on Jumala Sõna.
Kirjanduskriitika uurib antud kirjandusteose autorsuse, adressaadi, kirjutamise aja ja koha, stiili, allikate, terviklikkuse ja eesmärgi küsimusi. Kui Piibel oleks meile antud taevast või sõna-sõnaliselt dikteeritud Püha Vaimu poolt, puuduks vajadus Piiblit uuriva kirjanduskriitika järgi. Kui aga Püha Vaim on kasutanud inimesi teatud ajaloolises olukorras Jumala Sõna edasiandmiseks, tuleb meil kriitiliste küsimuste esitamisega püüda taastada ajalooline olukord. See on äärmiselt vajalik, kuna sageli on Jumala Sõna terve Kristuse ihu jaoks antud vastusena ühe konkreetse koguduse konkreetsetele probleemidele. Jumala Sõna aeguületava tähenduse mõistmiseks tuleb kõigepealt mõista sõnumi otsest tähendust vastavas ajaloolises kontekstis. Uurides Pauluse kirju erinevatele kogudustele on loomulik, et tõlgendame kirjutatut kogu informatsiooni põhjal, mis meil on võimalik konkreetsete koguduste kohta teada saada. Pauluse kirju tuleb käsitleda lähtuvalt nende võimalikust kirjutamise ajast tema misjonireisidel, mitte aga UT-s esinemise järjekorrast. Kirjade ehk epistlite põhjal mõistame paremini Pauluse suhteid kogudustega.
Kirjanduskriitika uurib ka erinevate raamatute stiili. Stiili tähtsus selgub kujukalt pastoraalkirjade (1. ja 2. Timoteose, Tiituse kiri) uurimisel. Teiste Pauluse kirjade põhjal on võimalik kindlaks teha temale omast stiili. Pastoraalkirjade keelekasutus ja väljendid on erineva stiiliga. Neis esineb mitmeid sõnu, mis puuduvad Pauluse teistes epistlites. Kõige kõnekamad on aga pastoraalkirjades esinevad väikesed sidesõnad, mis ise ei oma erilist tähtsust, sest tegemist on stilistilise võttega. Et neid pole kasutatud teistes Pauluse kirjades, on paljude uurijate arvates seletatav pastoraalkirjade erineva autorsusega. Lahendusi taolistele küsimustele saab leida vaid põhjaliku uurimise teel. Pastoraalkirjades endis väidetakse, et nad kuuluvad Paulusele. Stilistilised erinevused Pauluse teistest kirjadest on mõistetavad kui Paulus kasutas sekretäri või kirjutajat, kel oli teatud vabadus Pauluse mõtteid sõnadesse valada. Nii on kirjade mõttekäik ja paljud olulised sõnad Pauluselt, kuid ülejäänud mõisted ja stiil sekretärilt.
UT-i kirjanduskriitika põhiliseks uurimisaineks on evangeeliumid. Palju on tegeletud kolme esimese ev-i (e sünoptiliste ev-de) omavaheliste seoste selgitamisega ja samuti Johannese ev-i uurimisega. Sageli peetakse ev-e Jeesuse biograafiateks, mis annavad üksteist täiendava ülevaate Jeesuse sõnadest ja tegudest. Sellises käsitluses peetakse ev-e Jeesuse rännakute kroonikaks ja tema õpetuste sõna-sõnaliseks ülestähenduseks. Sünoptikuid (st sünoptiliste ev-de autoreid) peetakse kolmeks sõltumatuks tunnistajaks Jeesuse elust. Kui Jeesuse jutluste sõnastused üksteisega kattuvad, näib see kinnitavat esitatud arusaama, kui aga sõnastused erinevad, olevat tegu erinevate sündmustega, kus Jeesus kõneles sarnaseid mõtteid. Nimetatud seisukoha jaoks on äärmiselt oluline ev-de autorsuse küsimus, kuna ev-e käsitletakse otseste pealtnägijate tunnistusmaterjalina. Tõsi, pika-ajalise ja kaaluka traditsiooni kohaselt on esimese evangeeliumi autoriks apostel Matteus ja teise autoriks apostlite kaasaegne ja Peetruse kaastööline Johannes Markus (Ap 12:12,25;15:37,39; 2Tm 4:11; 1Pt 5:13). Kuid nagu selgub kolmandast ev-ist, ei põhine ev-de autoriteet vahetus sündmustes osalemisel ega otsesel apostellikul autoriteedil, sest Luukas polnud ei pealtnägija ega apostel. Ta kogus hoolega apostlite ja teiste Jeesuse jüngrite poolt hoitud suulist ja kirjalikku materjali. Ev-de autorite kindlakstegemine on võimalik vaid viidete põhjal välistest allikatest ja ev-ides sisalduva ainese põhjal. Saadud järeldused ise ei ole aga inspireeritud tekstiga üheväärsed. Laialt on levinud arusaam, mille kohaselt ev-id saavad olla tõeliselt usaldusväärsed vaid sel juhul, kui nende puhul on tegemist kolme sõltumatu pealtnägija tunnistusega, mis sisaldavad peaaegu stenograafilisi ülestähendusi Jeesuse teenimisest ja sõnumist. Iseenesest küllalt mõistetava arusaama panevad kahtluse alla neli asjaolu. Esiteks, ajaloolise uurimise puhul tuleb iga kirjandusteose (olgu tegu Piibliga või Plutarchose teostega) hindamisel lähtuda tema kaasaja kultuurist ja traditsioonidest, mitte tänapäevast.Sageli lähtutakse 1.saj. pärit kirjalike allikate usalduväärsuse hindamisel tänapäevastest kirjastamiseeskirjadest, mille kohaselt on teise autori töö kasutamine plagiaat. Antiikautoreid tuleb vaadelda antiikse kirjutamispraktika valguses.
Näiteks (lk 116-117): II Makabeide raamatu autor teatab, et tema töö on kokkuvõte Küreene Jaasoni viieosalisest teosest. Paljud teised autorid aga pole oma allikatele otse viidanud. Tundub, et Jumala Sõna peaks järgima kõrgemaid "aususe standardeid" kui teised antiikaja teosed. Kuid nii mõeldes ei arvesta me ajaloolise taustaga, milles Jumala Sõna inimestele anti. Oluline on see, kas autorid on nende käsutuses olevaid allikaid õieti kasutanud andmaks edasi usaldusväärset ülevaadet toimunust. Professor Everett F. Harrison on sama teemat puudutades öelnud:"Peaaegu üks viiendik VT-ist koosneb deuterograafidest e sarnase või identse materjali kordamisest. Kõige silmatorkavamaks näiteks on Kuningate raamatute ja Ajaraamatute seosed. ... Seega, kui oleme kirjandusliku materjali tõttu sunnitud tunnustama kirjandusliku sõltuvuse teooriat, ei peaks me arvama, et see seaks kahtluse alla inspiratsiooniõpetuse. Originaalsus ei ole Pühakirjale hädavajalik omadus." ( tsiteeritud teosest: E.F.Harrison, Introduction to the New Testament, Grand Rapids: Eerdmans, 1964, lk 145).
Antiikaja kirjandusliku tava kohaselt võis autor rahumeeli kasutada allikaid, viitamata neile sulgudes või joonealustes märkustes. Luuka evangeelium (edaspidi Lk ev) kinnitab kirjanduslike allikate olemasolu. Luukas viitab oma kaheosalise teose allikatele teatades, et "mitmed on võtnud kätte koostada jutustust neist asjust" ja samuti suulisele traditsioonile, mida on edasi andnud "need, kes ise algusest peale seda oma silmaga on näinud" (Lk 1:1-2, T. Pauli j.). Teiseks vastuväiteks on teoloogilised kaalutlused. Kui Püha Vaim inspireeris ühe evangeeliumi kirjutamist, on üsna loomulik, et ka teiste evangeeliumide autorid olid Vaimust juhitud varem inspireeritud materjali vabalt kasutama. Traditsiooni kohaselt pani Johannes Markus Püha Vaimu juhtimisel kirja Peetruse kuulutuse põhituuma, jäädvustades usaldusväärse sõnumi Jeesuse isikust ja tema missiooni tähendusest. Miks ei võinud Püha Vaim juhtida Matteust ja Luukast seda inspireeritud allikat kasutama ja oma evangeeliume selle põhjal kirjutama? Nende kasutada oli ilmselt rohkem materjali kui vaid Mk ev. Kolmas vastuväide on loogika vallast. Kui sünoptilised evngeeliumid on üksteisest sõltuvad, kas see mitte ei tugevda sünoptilise traditsiooni usaldusväärsust? Kui Mt ja Lk ev-id sisaldavad suurema osa Mk ev-ist ja kui Luukas (ja ilmselt ka esimese ev-i autor) uuris lisaks suulise pärimuse allikaid, tähendab see ju nende heakskiitu ja tunnustust Mk ev-is esitatule. Neljas vastuväide on kirjanduslik ja ajalooline, kuid samas teoloogiline. Sünoptiliste ev-de suureks probleemiks on väiksemad või suuremad erinevused Jeesuse poolt öeldud sõnades. Näitena toob autor jutustuse "Meie Isa" palvest (lk 119).
|
Mt 6: 9-13 Meie Isa, kes oled taevas |
Lk 11: 2-4 Isa (1968.a.tõlke järgi). |
Siin on tegemist kahe erineva ülestähendusega palvest. Mt ev-s on see 49-sõnaline, Lk ev-s 35-sõnaline. Kreeka keeles on 25 sõna täpselt samad ja 13 sõna erinevad. Pole kahtlust, et tegu on ühe ja sama palvega, kuid neis kahes ev-s asetseb ta täiesti erinevas kohas. Matteus on palve liitnud Mäejutlusega, Luukas on selle paigutanud Jeesuse tegevuse lõpuosa käsitlevasse plokki (Lk 9:51-18:4). Võiks ju arvata, et Jeesus õpetas sama palvet mitmel korral, millest kaks on jäädvustatud kahes ev-s. Kuid ev-de struktuuri põhjalikumal uurimisel selgub, et ev-de esmaseks eesmärgiks polnud Jeesuse sõnade ja tegude kronoloogiline järjestus. Lisaks võiks küsida, milleks pidi Jeesus seda põhilist palvet õpetama mitmes eri vormis?
Ev-des leiame mitmeid lõike, mis erinevas sõnastuses annavad edasi sama mõtet. Erinevuste esiletoomiseks toob autor mitmeid näiteid (lk 120; 1968j):
|
Mt 5:3 |
Lk 6:20 Õndsad olete, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik. |
|
Mt 5:6 |
Lk 6:21 |
|
Mk 4:11 |
Mt 13:11 |
|
Mt 11:12 |
Lk 16:16 |
|
Mt 13:19 |
Mk 4:14 |
Lk 8:11 |
|
1Kr 11:25 |
Mt 26:28 |
Mk 14:24 |
Lk 22:20 |
Need on vaid mõned näited "sünoptilisest probleemist". Kui ev-id oleksid teineteisest täiesti sõltumatud allikad eesmärgiga jäädvustada lugejatele Jeesuse sõnad (nn ipsissima verba, ld k täpsed sõnad) oleks lugeja ja tõlgendaja ületamatutes raskustes. Sünoptiliste ev-de sõnastus lihtsalt ei kattu.
Ev-de võrdlus näitab selgelt, et ev-id ei püüagi meile anda Jeesuse vahetute sõnade tervikkogumit. Evangelistid tunnevad end üsna vabalt selgitades ja tõlgendades Jeesuse sõnu, neid ümber sõnastades ja tuues neis esile tähendusi, mida nemad oluliseks pidasid. Seda tehakse Jeesuse sõnadega varieerides, mitte joonealustes märkustes. Selline toimimine on õigustatud vaid ev-de omavahelise kirjandusliku sõltuvuse puhul, kusjuures ka muutused on sisse viidud Püha Vaimu juhtimisel. Enamus näidetes olevatest variatsioonidest on tähtsusetud. Nr. 1 & 2-es toob Matteus selgemalt esile mõtte, mis Lk ev-s on lihtsamalt öeldud. Nr. 3-es Jeesus ilmselt kõneleb kuningriigi kesksest saladusest või uuest ilmutatud tõest, Matteus on aga huvitatud uue ilmutuse mitmest tähendusvarjundist (saladusi, mitmuses). Nr.4 on raskestimõistetava sõnastusega, mida Luukas on püüdnud lihtsustada. Nr.5 sisaldab huvitavat võrdlust. Mk esindab ilmselt kõige algsemat vormi, sest vaid Lk ev sisaldab fraasi "Jumala sõna" (Lk 5:1; 8:21; 11:28) ja vaid Matteus kasutab väljendit "kuningriigi sõna". Nii annavad ev-id koos tunnistust sellest, et Jeesuse sõna on kuningriigi sõna ja Jumala Sõna. Nr. 6 on samuti huvitav, sest võiks ju arvata, et Püha Õhtusöömaaja seadmise sõnu teatakse ja mäletatakse väga täpselt. Siiski see nii ei ole. Matteus lisab fraasi andestusest, mis ülejäänud kolmes tekstis puudub. Paulus ja Luukas räägivad "karikast", mitte "verest". Vaid Paulus räägib "uuest lepingust". See väljend on jõudnud hilisemasse ev-de traditsiooni, kuid puudub varasemates käsikirjades. Taolised sõnastuse variatsioonid on ületamatuks takistuseks vaid siis, kui käsitleme Pühakirja inspiratsiooni lihtsalt etteütlusena. Samas on variatsioonid tõsiasjad, mis kõnelevad ev-de laadist ja millega tuleb arvestada inspiratsiooniõpetuse formuleerimisel. Nad on tõsiasjad, mis Püha Vaim on Jumala Sõnasse asetanud. Neid erinevusi saab "vigadeks" pidada vaid siis kui me ei võta arvesse evangelistide taotlusi. Evangelistide eesmärgiks oli Jeesuse õpetuse tuuma jäädvustamine oma lugejatele mõistetavas keeles. Näiteks Matteus, kes kirjutas juudikristlastele, on säilitanud juudi kõnepruugis kasutatud "taevariigi", seevastu Markus ja Luukas on seda muutnud mõistetavamaks mitte- juutidele ja räägivad "Jumala riigist".
Järgnevalt käsitleb autor kolme esimese evangeeliumi kirjanduslike seoste küsimusi ja selgitab "sünoptilise probleemi" olemuse. Sünoptiline probleem seisneb terves reas tõsiasjades ja neist põhjustatud küsimustes, millele kirjanduskriitika püüab leida vastuseid. Esiteks, umbes 90% Mk ev-i materjalist sisaldub Mt ev-s. Mk ev-s on vaid seitse lühikest lõiku, mis Mt ev-s ei esine ja vaid 30 salmi Mk ev-st ei esine mõlemas, Mt ev-s ja Lk ev-s. Sarnasused ei piirdu sisulise sarnasusega, vaid tegu on sõna-sõnalise samasusega nii Jeesuse sõnade osas kui jutustavates lõikudes. Sellisel määral identne sõnastus ei saa olla juhuslik. Kui näiteks võrrelda kolme lõiku - Mt 21:23-37, Mk 11:27-33 ja Lk 20:1-5 on selgelt näha ev-de sõltuvus üksteisest. Vaevalt oleks sõnastus neis lõikudes nii samane kui ev-id oleksid kirjutatud üksteisest sõltumatult.
Pikka aega valitses arusaam, mille kohaselt Mt ev oli varajasim ja Mk ev selle lühendatud variant. Tänapäeval seda seisukohta enam ei pooldata ja selleks on mitmeid põhjusi. Kuigi Mk ev on Mt ev-ist lühem, on paljud lõigud eraldivõetuna Mk ev-s pikemad ja detailsemad kui Mt ev-s. Lisaks on Markuse kreeka keel palju konarlikum kui Matteusel. Loomulik on see, et keele konarusi siluti hilisemate ümberkirjutamiste käigus ja mitte vastupidi. Teiseks ja veel kaalukamaks argumendiks ev-de omavahelisest sõltuvusest on materjali esitamise järjekord. Järgmises peatükis (vormikriitika) käsitleme lähemalt asjaolu ,et evangelistid ei näigi hoolivat jutustava või õpetusliku materjali täpsest kronoloogilisest järjestusest, vaid seda esitatakse temaatiliselt, teemade kaupa. Jeesuse elu põhisündmuste osas on küll tegemist kronoloogilise järjestusega, kuid nende põhipunktide vahel asetsevad lõigud, mis käsitlevad Jeesuse tegevust ja õpetust, on grupeeritud ilma kronoloogiliste tähistusteta.
Näiteks (lk 135): Markus alustab ev-it sündmustega, mis leiavad aset Kapernaumas ja selle läheduses. Matteus aga alustab jutustust Jeesuse tegevusest nelja jüngri kutsumise looga (Mt 4:18-22 = Mk 4:16-20) koos kokkuvõtliku lausega Jeesuse tegevusest Galileas (Mt 4:23-25). Siis esitab Matteus ühe lõigu Jeesuse õpetusest - Mäejutluse (ptk. 5-7). Seejärel jutustab Matteus terve rea Jeesuse tegusid, sidudes neid väljenditega, mis ei väljenda otseselt aega ega kohta. Esimene sündmus on pidalitõbise tervendamine (Mt 8:1-4; Mk 1:40-45). Üks järgmistest tegudest on Peetruse ämma tervendamine (Mt 8:14-17), mille Markus on asetanud enne pidalitõbise tervendamist (Mk 1:29-34). Näeme, et Matteus muudab Mk ev-s esitatu järjekorda. Teine näide puudutab Lk ev-s esitatud Jeesuse põlgamise lugu Naatsaretis (4:16-30), millega Luukas alustab Jeesuse avaliku tegevuse kirjeldamist. Markusel on see sündmus asetatud palju hilisemaks, Jeesuse Galilea - tööperioodi (Mk 6:1-6). Luukas ei väidagi, et sündmus oli Galilea-perioodi alguses, vaid ta toonitab selle esiletoomisega Jeesuse avaliku tegevuse algusesse Jeesuse ärapõlgamist ja tagasilükkamist.
Autor jõuab kolme evangeeliumi võrdleva uurimise põhjal järeldusele, et sündmuste järjekorda nendes ei määra mitte sündmuste tegelik toimumise järjekord, vaid evangelistide erihuvi ja kirjutamise eesmärk (lk 126).
Sünoptiliste evangeeliumide võrdlusest selgub lisaks kolm hämmastavat tõsiasja. Esiteks, Mt ev ja Lk ev on põhiosas võtnud üle Mk ev-i järjekorra; teiseks, mitmes kirjakohas erinevad Mt ev ja Lk ev Mk evangeeliumist, taotledes sellega kindlaid eesmärke, ja kolmandaks, Mt ev ja Lk ev-i erinevused Mk ev-ist pole ühelgi juhul sarnased. Teisisõnu, Mt ev ja Lk ev pole kunagi üksmeeles kui nad erinevad Mk ev-ist.
Kui Mt ev oleks vanim ja teiste poolt allikana kasutatud, leiduks kindlasti lõike, kus Lk ev-i sõnastus järgiks Mt ev-it aga Mk ev seda ei teeks. Selliseid lõike ei ole. Seega võib suhteliselt kindlalt väita, et Markuse evangeelium on sünoptilistest evangeeliumidest kõige varajasem.
Teiseks asjaoluks sünoptilise probleemi juures on tõik, et Mt ev ja Lk ev erinevad Mk ev-ist sageli just Jeesuse kõnede osas, mille kohta Mk ev-s materjal puudub. Samas on nende lõikude sõnastused Mt ev-s ja Lk ev-s sarnased ja tihti identsed.
Näiteks (lk 126): Võib võrrelda Ristija Johannese jutlust Mt 3:7-10 ja Lk 3:7-9, või Mäejutlust Mt 6:25-34 ja Lk 12:22-31, või sõjapealiku sulase tervendamist Mt 8:5-13 ja Lk 7:1-10. Silma torkab hämmastav sarnasus sõnastuses ja samas materjali ärajätmine või lisamine. Näiteks puudub Lk 7:3-5 kirjeldatu Mt ev-i paralleelkirjakohas, samas pole Mt 8:11-12 mitte Lk 7 peatükis, vaid hoopis Lk 13:29-30.
Sõnastuse samasus Mt ja Lk ev-s on viinud järeldusele, et esimese ja kolmanda evangelisti käsutuses oli lisaks Mk ev-ile teine kirjalik allikas, mis on kaduma läinud. Seda allikat märgitakse tähega Q (sks k Quelle, allikas). Q võib kuuluda "mitmete jutustuste" hulka, millest kirjutab meile Luukas (1,1; T.Pauli j). Kuid Q osas puudub õpetlaste seas selline üksmeel, mis valitseb Mk ev-i prioriteetsuse suhtes. Mõnede arvates oli tegemist kirjaliku dokumendi või selle variantidega, teiste arvates oli tegemist suulise traditsiooniga. Kuna senini puuduvad otsesed kinnitused kirjaliku Q-allika olemasolu kohta võib kirjanduskriitika vaid pakkuda tõenäolisi teooriaid, mis aitaksid seletada sarnase või identse sõnastusega suurte lõikude olemasolu Mt ja Lk ev-ides.
UT kirjanduskriitika teiseks suureks uurimisobjektiks on Johannese evangeelium ja selle suhted sünoptiliste ev-dega. Siingi on mitmeid küsimusi erinevuste tõttu stiilis, keeles, teoloogilises sisus ja geograafilistes määratlustes. Lähemal uurimisel selgub, et nendelegi küsimustele on võimalik leida tõenäolisi, kirjanduskriitikat enam-vähem rahuldavaid vastuseid.
Autor pole käesolevas peatükis seadnud oma eesmärgiks anda kõikidele tõstatatud küsimustele ammendavaid vastuseid, vaid ta on näidete varal kirjeldanud probleeme, millega tegeleb kirjanduskriitika.
Eelmises peatükis leidsime, et sünoptilise probleemi enam-vähem rahuldavaks lahenduseks on nn "kahe allika" hüpotees (Mk ev ja Q). Kuigi selline lahendus viitab evangeeliumide omavahelisele sõltuvusele, ei vähenda see sugugi evangeeliumide sisu usaldusväärsust. Vastupidi, kirjanduslik sõltuvus kõneleb Matteuse ja Luuka usaldusest mõlemas allikas esitatu vastu.
Lahenduse sünoptilisele probleemile leidsid õpetlased, keda huvitasid eelkõige ajaloolised ja kirjanduslikud küsimused. Nad ei pidanud oluliseks dogmaatilisi seisukohti Piibli inspiratsioonist, vaid käsitlesid evangeeliume ajalooliste dokumentidena. Nad arvasid, et Markuse ev-s ja Q allikas on nad viimaks leidnud tõelise, ajaloolise Jeesuse, kes oli väga kõrgete vaimulik-eetiliste nõuetega prohvet. Usuti, et ajalooline kriitika suudab kindlaks teha evangeeliumi sisu. Nii jäeti kõrvale kõik, mis puudutas Kristuse pre-eksistentsi ja jumalikkust, tema lihakssaamist ja sündimist - kõik, mis liberaalkriitikute arvates ei puutunud üldse asjasse. See on ka põhjuseks, miks paljud evangelikaalid on väga negatiivselt suhtunud piiblikriitikasse. Kuna kriitilist meetodit kasutasid eelkõige liberaalteoloogid, tekkis arusaam, et kriitika on iseenesest liberaalne distsipliin.
Liberaalkriitikute arvamus, et kahes vanimas allikas on nad leidnud puhtalt "ajaloolise", st mitte-üleloomuliku Jeesuse, sattus peatselt kriitika alla, ja seda kahest suunast. Ühest küljest näitas Albert Schweitzer, et Jeesus polnud pelgalt eetilise õpetusega prohvet. Jeesuse sõnumi tuumaks oli teade inimajaloo lõpust kosmilises katastroofis, mil Jeesus tuleb Inimese Pojana inimkonna üle kohut mõistma. Seega pidas A. Schweitzer Jeesust juudi apokalüptikuks (maailma lõpuajastu kuulutajaks). Teisalt näitas William Wrede evangeeliumide, eriti Markuse ev-i põhjal, et Jeesus oli Jumala Poja eneseteadvusega Messias. Wrede vaated ajaloo olemusest olid samad, mis liberaalkriitikutel. Temagi arvates pidi ajalooline Jeesus olema mõistetav vaid inimlikes, loomulikes (vastandina üleloomulikele) kategooriates. Kuid Wrede leidis Markuse ev-s Jeesusest hoopis teise pildi kui liberaalkriitikud. Wrede arvates on Markuse ev-s kujutatud Jeesust ebaajaloolise ja üleloomuliku isikuna. Tegemist ei saavat olla ajaloos eksisteerinud Jeesusega. Seega polevat Markuse ev ajalooliselt usaldusväärne. Wrede järeldas, et Markuse ev-s esitatud Kristus peegeldab algkoguduse usku aastakümneid pärast Jeesuse eluaega. Ta püüdis ühtlasi selgitada, kuidas sai ajaloos eksisteerinud inimlikust Jeesusest Markuse ev-i jumalik Kristus. Wrede poolt püstitatud probleemile lahenduste otsimisest sai alguse evangeeliumide uurimise uus meetod, mida nimetatakse vormikriitikaks (sks k Formgeschichte).
Vormikriitika tegeleb kirjalikes ev-s peituvate erinevate kirjanduslike vormide määratlemisega. Vormikriitika üheks eelduseks on tõdemus, et ev-i kirjalikele allikatele (milledest varasemad pärinevad u 60 a pKr) eelnes Jeesus-pärimuse edasiandmine suulises vormis. Peaaegu ühe põlvkonna vältel levis kuulutus Jeesusest, tema tegudest ja sõnadest üksnes suulises vormis. Vormikriitika saab põhineda vaid kirjutatud evangeeliumidel, kuna meil puuduvad muud usaldusväärsed allikad Jeesuse kohta. Järgnevalt annab autor ülevaate vormikriitikute põhilistest seisukohtadest.
Vormikriitikud analüüsisid evangeeliume eesmärgiga kirjeldada puhtalt ajaloolise traditsiooni muutumist üleloomulikkust sisaldavaks kirjalikuks evangeeliumiks. Nende töö eelduseks oli arusaam, et suulise pärimuse üldiste seaduspärasuste arvestamisel ev-de juures on võimalik jõuda pärimuse kõige varasema vormini. Töö tulemusena jõuti järeldusele, et kõige varajasemas staadiumis anti ev-des sisalduvat materjali suuliselt edasi üksikute lõikudena, juttude, ütluste, õpetussõnade ja tähendamissõnadena ning teistes lühivormides. Igal traditsiooniühikul on varases kirikuloos olnud oma ajalugu. Vormikriitikute seisukohaks on, et teise ev-i autor kogus mitmed erinevad traditsiooniühikud kokku ja asetas nad Jeesuse eluloo ajaloolisse skeemi, kusjuures viimane arvatakse pärinevat Markuse sulest ja mitte suulisest traditsioonist. Nii ei ole meie käsutuses mitte Jeesuse elulugu vaid üksikud õpetuskatked ja sündmuste kirjeldused. Veelgi enam, kuna neid pärimuskatkeid anti edasi suuliselt, muutus nii nende vorm kui sisu üha enam kristliku koguduse vajadustele vastavaks. Kirjalikud tekstikatked ev-is on protsessi tulemus, mille alguseks on ajalooline Jeesus ja lõpp-punktiks 60-90 aastate (p Kr) kristlik kogudus. Ev-de tänapäevane vorm ei pärine Jeesuse enda ega tema kaasaegsete kirjalikest ülestähendustest, vaid see on järgmise põlvkonna kristliku koguduse töö produkt. Nii peetakse ev-de pärimuse eluliseks kontekstiks e "kohaks elus" (sks k Sitz im Leben) 60-90 aastate pKr ristiusu kogudust. Evangeeliumid pole erapooletute pealtvaatajate neutraalsed ja objektiivsed ülestähendused, vaid kristlaste kirjutatud ja peegeldavad nende usku. Nemad uskusid, et Jeesus on Messias, Jumala Poeg ja Inimese Poeg. Nii näeme, et vormikriitikute arvates annavad ev-d tunnistust kristliku koguduse elust ja usust, mitte niivõrd ajaloolise Jeesuse isikust, tegudest ja sõnadest. See veel ei tähenda, et nende jaoks puuduks ev-del ajalooline väärtus, sest ev-de kujunemise protsess sai ju alguse usaldusväärsest ajaloolisest traditsioonist. Autor toob ka näite vormikriitikute tekstikäsitlusest.
Näiteks (lk 146): Lõik koguduse asutamisest Mt 16:17-19 ei saa olla ajalooline, sest nn "ajalooline" Jeesus ei pidanud end uue rahva ja osaduse, koguduse asutajaks. Lõik on näide koguduse püüdest õigustada oma olemasolu viitega Jeesusele ja tema sõnadele. Kirjakoha "kohaks elus" pole ajaloolise Jeesuse elu ja õpetus, vaid ristiusu kogudus.
Äärmuslike vormikriitikute jaoks kaotavad ev-d usaldusväärsuse ajalooliste dokumentidena ja Jeesuse isik lahustub. Lihakssaanud Jumala Poeg Naatsareti Jeesus on nende käsitluses kristliku koguduse produkt ja mitte usu alus ja looja. Seetõttu on üsna loomulik, et evangelikaalid nägid vormikriitikutes vaenlasi usule. Siiski vaid vähesed vormikriitikud esindavad ülalesitatud radikaalseid seisukohti. Nende skeptilisus ev-de ajaloolise usaldusväärsuse suhtes ei tulene kriitilisest meetodist endast, vaid on pärit ratsionalistlikust ajalookäsitlusest. Vaatamata kriitilise meetodi senisele radikaalsele rakendamisele on vormikriitika mõned järeldused paikapidavad. Nende järelduste kehtivuse kindlakstegemiseks tuleb meil uuesti põhjalikult uurida ev-e endid. Autor leiab, et lõplikuks autoriteediks on meile vaid evangeeliumid, mitte teooriad evangeeliumide kohta (lk 148). Meie ülesandeks on äärmuslike vormikriitikute seisukohti kriitiliselt uurida ja eraldada faktid tõestamatutest oletustest. Seda tehes näeme peatselt, et põhilistes küsimustes vormikriitika pigem kinnitab usku kui õõnestab seda.
Esiteks on päris selge, et enne kirjapanekut püsis evangeelium ühe põlvkonna vältel suulises vormis. Seda kinnitab Lk ev-i proloog ja mitmete teoloogiliste mõistete kasutus UT-s. Lk 1:1-4 teeb evangelist vahet enda kirjutatud ev-i (s 3), teiste kirjalike allikate (s 1) ja pealtnägijate poolt jutustatu (s 2) vahel. Seega oli kõigepealt suuline pärimus, mida andsid edasi pealtnägijad ("Sõna sulased", ilmselt apostlid), seejärel olid olemas "mitmete" poolt suulisele pärimusele põhinevad "kirjutatud lood" ning neid allikaid kasutades kirjapandud Luuka ev.
Sõna "evangeelium" (kr k euaggelion, - hea sõnum ) kasutus UT-s räägib samuti suulisest pärimusest. Sõna tähistas suulist kuulutust enne kui seda hakati kasutama kirjalike ülestähenduste kohta. Jeesus kuulutas "Jumala evangeeliumi" (Mk 1:14j), st head sõnumit Jumalalt. Mk ev algab sõnadega "Jeesuse Kristuse, Jumala Poja evangeeliumi algus" (Mk 1:1). Evangeelium ei tähista siin kirjutatud jutustust, vaid selle jutustuse sisu, sõnumit Jumala päästest Jeesuses Kristuses. Samas tähenduses esineb sõna "evangeelium" epistlites. Seda head sõnumit kuulutas Paulus suuliselt misjonireisidel ja selgitas evangeeliumi kõikehõlmavat tähendust kogudustele saadetud kirjades. Oma kirjades räägib Paulus ev-i olemusest ja päritolust.
Näiteks (lk 149j): Kuigi on vaid üks tõeline evangeelium, on ka teisi sõnumeid, mis püüavad esineda evangeeliumina (Gl 1:6-9). Tõeline ev pole inimeste leiutis, vaid lähtub Jeesusest Kristusest (Gl 1:11-12). Samas antakse head sõnumit Jumala tegutsemisest edasi pärimusena, traditsioonina. Korintlased said ev-i Pauluselt (1Kr 15:1), kes omakorda oli selle "saanud" oma vaimulikelt eelkäijatelt (1Kr 15:3-5).
Seega vaadeldakse kuulutatud evngeeliumi kui traditsiooni, pärimust, mis lähtub Jumalalt Jeesuse isikus ja tegudes ja mida apostlid on edasi andnud (1Kr 15:3-5; Jd 3).
Evangeeliumidest loeme, et Jeesuse sõnades oli mõju, mida kuulajad tähele panid ja mis saatis imet korda (Mk 1:22,25j; 4:39). Jeesuse isik oli tema sõnades kohalolev. Tema sõnad ei olnud pelgalt õpetus või juhatus, neisse oli kätketud tema enda isiku mõju ja meelevald. Samasugune üleloomulik mõju on iseloomulik evangeeliumile. Nii nagu Jeesuse isik andis meelevalla tema sõnadele, nii ka Püha Vaim on andnud meelevalla evangeeliumile. Evangeelium pole vaid inimeste pärimus, see on Jumala Sõna. Tuleb tähele panna, et UT-s sageli esinev väljend "Jumala Sõna" ei tähista Piibli raamatuid, vaid suulist traditsiooni enne selle kirjapanemist.
Näiteks (lk 152): Jeesuse kuulutust nimetatakse Jumala Sõnaks (Lk 5:1;8:11,21), sest Jeesuse Sõna on Jumala Sõna (Jh 14:24). Apostlite kuulutust algkoguduse ajal nimetatakse Jumala Sõnaks (Ap 4:29;6:2;8:14,25), samuti Pauluse kuulutatud ev-i (Ap 13:5,46;16:32). Paulus nimetab sageli evangeeliumi Jumala Sõnaks (1Kr 14:36; 2Kr 2:17;4:2; Fl 1:14; Kl 1:25,vrdl Kl 1:5 - "evangeeliumi tõesõna"). Tihtitsiteeritud lõik Hb 4:12 "sest Jumala Sõna on elav ja vägev ..." ei viita kirjutatud UT-le, mis polnud veel koostatud, ega ka VT-le. Jumala Sõna on evangeelium Jeesusest, mida alguses anti edasi suulises vormis. Seda kinnitab ka Hb 13:7 - "kes teile on rääkinud Jumala Sõna". Ev on jõudnud meieni Püha Vaimu läbi (1Pt 1:12).
Eeltoodust selgub, et Jumala Sõna hoiti ja anti algkoguduses edasi apostlite poolt suuliselt Püha Vaimu juhtimisel. Seega võib järeldada, et vormikriitikute väide evngeeliumi pärimuse suulisest edasiandmisest ühe põlvkonna jooksul peab paika. Sellest annab tunnistust UT ise. Samas on tegu sügava teoloogilise tähendusega tõsiasjaga. Selgub, et Püha Vaim oli tegev juba evangeeliumi pärimuse säilitamise juures enne selle kirjapanekut.
Vormikriitikute teine väide puudutab ev-de autorite taotlusi. Vormikriitikute arvates väljendavad ev-id oma autorite usku ning pole neutraalsed, erapooletud ja objektiivsed aruanded toimunust. Kuid mida pidada objektiivseks vaatluseks? Seda on mitmeti mõistetud - kas tegelikult toimunu kirjeldusena või sellise kirjeldusena, mis on kirjutatud erapooletu vaatleja positsioonilt, kes on "neutraalne", st ükskõikne ainese suhtes. Mõnede õpetlaste arvates ei või asja tõsiseltvõttev autor olla objektiivne, sest tema huvi viib paratamatult, ehkki alateadlikult faktide moonutamiseni talle vajalikus suunas. Sellisel juhul saaks vaid mitte-kristlane kirjutada ajaloolist ülevaadet kuna kristlane oleks liialt oma usust mõjutatud. Teisalt jälle mõistetakse vahel evangelikaalide poolt objektiivsuse all selliseid fakte, mille tähendus on kõigile usutagi ilmselge. Kui Jeesus on objektiivselt võttes lihakssaanud Jumala Poeg, siis peab see Jeesuse isiku, tegude ja sõnade põhjal olema ilmselge kõigile vaatlejaile. See on fakt, mis end ise kehtestab, vajamata meie usku.
Lahendusena pakub autor välja kesktee (lk 154). Evangeeliumides kirjeldatud lunastussündmused on "objektiivsed", st nad toimusid ajas ja ruumis, kuid oma olemuse tõttu erinevad nad puhtajaloolistest sündmustest, st neid on võimalik mõista vaid neile usuga vastates. Ainult usk suudab haarata Jeesuse isiku ja tegude lunastavat tähendust.
Näiteks (lk 154): Heaks näiteks on Pauluse elu. Pauluse usk ei muutnud tavalist Jeesust lunastavaks isikuks, vaid võimaldas tal mõista, kes Jeesus on. Enne pöördumist mõõtis Paulus Jeesust inimlike mõõdupuudega (e "liha järgi", 2Kr 5:16). Jeesust pidas ta juudi prohvetiks, kes väitis end olevat Messia, mis pidi olema vale. Juutide arusaama järgi oli Messia põhiliseks ülesandeks (Js 9. ja 11. ptk alusel) allutada endale ja valitseda üle kõigi Jumala ja iisraeli vaenlaste. Jeesuse ristisurm paganate käte läbi oli Paulusele (siis Saulusele) tõestuseks, et Jeesus ei ole isik, kellena ta esineb. Kui Saulus tuli usule ja mõistis Kristust vaimulikult, tunnistas ta Jeesuse Messiaks ja Jumala Pojaks.
Uskmatu inimene ei saakski evangeeliumi kirjutada. Evangeelium on hea sõnum Jumala tööst Jeesuses, kuid usuta inimese jaoks on siin tegu vaid silmapaistva juudi õpetajaga. UT kirjeldab mitmeid usuta "objektiivse" mõistmise püüdeid (Mt 12:24; Mk 3:21).
Näiteks (lk 155): 2Kr 5:16 illustreerib sama problemaatikat. Selles räägib Paulus kahest elu käsitlemise võimalusest - inimlike otsustuste pinnalt ja kristliku usu pinnalt. Juudi rabi Sauluse jaoks oli Jeesus vale-Messias, kes oli pilganud Jumalat ja roomlaste poolt hukatud. Tuleb arvestada, et juutide jaoks ei olnud Js 53 ptk. seostatav Messiaga. Js 53 on kannatajaks Jehoova Sulane, kelle all juudid mõistsid iisraeli rahvast, millist tõlgendust toetab ka Jesaja raamat (Js 41:8; 44:1-2,21; 45:4; 49:3). Messia ülesandeks polnud surra õelate kätes, vaid õelad hävitada ja õigluses valitseda oma rahva üle (Js 11:4-5). Veelgi enam, Pühakirja kinnituse kohaselt on poodu neetud (Gl 3:13). Just seetõttu oli ja on rist juutidele komistuseks (1Kr 1:23). See näis rääkivat vastu Jumala Sõnale. Ka Jeesuse elu ja tegusid näinud jüngrid kaotasid lootuse (Lk 24:21). Alles Jeesuse ülestõusmine ja ilmumine jüngritele lõi uuenenud usu temasse ja Jumala lunastavasse kohalolusse Jeesuses. Ilma ülestõusmiseta poleks meil mingit evangeeliumi. Usuta sellist evangeeliumi ei kirjutakski, sest usuta ei saa kõnelda Jumala lunastavatest tegudest ajaloos. Kuigi Jeesus-sündmus oli täiesti objektiivne, saab vaid usk teda tunnustada lihakssaanud Jumala Pojana.
Nii näeme, et vastupidiselt mõnede õpetlaste arusaamale objektiivsusest võimaldab vaid usk UT-i fakte tõeliselt mõista. UT-i kohaselt ei mõistnud ka jüngrid Jeesust enne ülestõusmise sündmust. Vaid ülestõusmisusus Jeesuse isikule, tegudele ja sõnadele vaadates tunnistasid, et Jeesus on "Jumala Poeg väes" (Rm 1:4).
Siinkohal tuleb tõdeda, et vormikriitika on andnud olulise panuse evangeeliumide evangelikaalsesse käsitlusse. Vormikriitika pole veel leidnud puhtalt ajaloolist Jeesust. Senimaani pole leitud "neutraalset" pärimust, mis ei tunnistaks Jeesust Messiaks. Selline "neutraalne" traditsioon on vaid kriitikute hüpoteetiline konstruktsioon. UT-i dokumendid ei peegelda inimese Jeesuse muutumist jumalikuks Kristuseks. Kõik UT-i raamatud on ühel meelel selles, et Jeesusel on üleloomulik tähendus, mida ajalugu ei suuda ära seletada. Teoloogilises keeles väljendatuna, UT dokumendid käsitlevad Kristust jumaliku isikuna, Jumala Pojana. Puhtalt "ajalooline" Jeesus on kaasaegsele filosoofiale ja mitte Piibli jutustustele põhineva kriitika hüpotees. UT tunnistab üheselt, et Naatsareti Jeesuse isikus on Jumal ise sekkunud inimajalukku inimeste päästmiseks. Evangeeliumid kirjutati usu vaatenurgast ja lisaks ajaloolise kriitika meetoditega uurimisele tuleb seda usus vastu võtta.
Seega võib nõustuda vormikriitikutega. Ev-id tõepoolest pole "neutraalsed" ja "objektiivsed" ülestähendused toimunust, vaid kristliku usu kaudu vahendatud. Tuleb kohe lisada, et see ei vähenda mingil viisil ev-de usaldusväärsust. Ajalooline kriitika ja usk koos võivad mõista Jumala tegutsemist ajaloos Jeesuses Kristuses. Kriitika üksi ei saa ev-de tõepärasust tõestada ega ka kahtluse alla seada, sest ev-de sisuks on Jumala tegutsemine ajaloolistes sündmustes ja nende kaudu. Ajalooteadus aga tegeleb vaid inimeste tegutsemise ja omavaheliste suhetega, mitte Jumala tegudega.
Vormikriitikute kolmas väide, mida autor lähemalt käsitleb, puudutab ev-de tausta e "kohta elus" (sks Sitz im Leben). Ev-de taustaks peavad vormikriitikud algkogudust. Osalt on neil õigus. Ev-id esitavad ühise tunnistuse Jeesuse isikust, kuid neis on erinevaid rõhuasetusi. Kuidas viimaste olemasolu seletada?
Markuse põhihuviks on selgitada, kes on Jeesus, keda kogudus peab ülestõusnud ja ausseülendatud Issandaks ning miks ta roomlaste poolt risti löödi. Matteuse ev on suunatud juudikristlastele. Kuidas võis Jeesus olla VT-is tõotatud messiaanlik kuningas? Kui Jeruusalemma hävitamine aastatel 66-70 pKr oli Jumala kohus Iisraeli üle selle eest, et nad põlgasid ära oma Messia, siis millised on seosed Iisraeli ja koguduse vahel? Kuidas peaksid kristlased suhtuma käsku? Neile küsimustele vastates laiendas Matteus Mk ev-i, lisades õpetuslikku materjali, mis käsitleb käsku, kristlikku käitumist ja kogudust. Luukas vaatleb Jeesuse elu suuremas ajaloolises plaanis ja suhetes algkoguduse tegevusega. Luukase kaheosalise teose teine osa annab ülevaate algkoguduse kasvamisest ja levikust Jeruusalemmast Rooma impeeriumi pealinna. Tema teose järgi on koguduse kiire leviku põhjuseks Jeesuse isik ja missioon. Neljanda evangeeliumi eesmärgiks on tuua esile Messia jumalikkus, mis on päästva usu aluseks (Jh 20:31). Jh ev-is asetatakse rõhk Kristuse jumalikule päritolule ja inkarnatsiooni reaalsusele.
Õigustatud on ka vormikriitikute taotlus määratleda koguduste ajalooline olukord, mis tingis nii erinevate evangeeliumide kirjapaneku 1. sajandil. Ajaloolise tausta andmetega sobib traditsioon, mille kohaselt Mk ev kirjutati Roomas selgitamaks mitte-juutidele Jeesuse isiku ja elu tähendust. Samuti võib autori arvates nõustuda seisukohaga, et Mt ev kirjutati juudikristlaste jaoks ilmselt Süüria Antiookias. Matteus selgitab lugejatele, kuidas Jeesuses on täitunud VT-i prohvetikuulutused ja kuidas Jeesus pani aluse uue Jumala rahva kujunemisele.
Kõige raskemaks osutus Jh ev-i ajaloolise tausta väljaselgitamine, kuna Jh ev-i kujundid ja mõisted erinevad sünoptilistes ev-des kasutatutest. Sünoptilistes ev-des on esile toodud Jumala riigi mõiste, mida kasutati Palestiina juutluses 1. sajandil pKr. Jh ev-s räägib Jeesus seevastu ülal ja all asuvast maailmast kui valguse ja pimeduse riigist. Kuna sarnaseid väljendusi esineb ka kreeka usulises kirjanduses, siis peeti kaua aega Jh ev-i taustaks hellenistlikku maailmanägemist ning ev-t ennast peeti Jeesuse sõnumi ümbertõlgenduseks mitte-juutlikus väljendusviisis. Seetõttu arvati, et Jh ev-s olevad Jeesuse kõned ei oma erilist ajaloolist väärtust. Neid seisukohti tuli tõsiselt revideerida seoses Qumrani kogukonna raamatukogu avastamisega 1947.a. Surnumere lähistel. Qumrani kirjandus sisaldab samuti maailma jaotamist valguse ja pimeduse riigiks, lisaks on paljud teisedki mõisted rabavalt sarnased Jh ev-s kasutatutele. Seega peab kriitika arvestama tõsiasjaga, et Jh ev-i väljenduslaad on täiesti omane 1.saj Palestiina väljenduslaadile. Endiste seisukohtade revideerimise käigus on mõned õpetlased leidnud, et Jh ev võib olla ka kõige varem kirjapandud ev.
Autor leiab, et kuigi võib nõustuda vajadusega iga ev-i puhul arvestada selle arvatava "kohaga elus", ei järeldu sellest nagu oleks "koht elus" ev-de sisu jaoks määrava tähendusega. Vormikriitika üks hilisemaid koolkondi, nn redaktsiooniteoloogia (sks k. Redaktionstheologie) käsitleb evangeliste loovate autoritena, kellel on eriomased teoloogilised vaated. Selle vaate kohaselt esindavad ev-d nende autorite ja ev-de kujunemise keskkonna teoloogiat, mitte Jeesuse õpetust. Teoloogia neelab endasse ajaloo.
Pole kahtlust, et antud kogukonna vajadused aitasid kaasa materjali valikule, mis ev-eisse mahutati, sest meieni jõudnud ev-d sisaldavad vaid üht osa Jeesuse tegudest ja sõnadest. Siiski ei saa nõustuda seisukohaga, nagu oleksid ev-d olulises osas kristliku kogukonna omalooming. G. E. Ladd esitab siinkohal neli olulist tõsiasja (lk 163), millega nimetatud seisukoht ei arvesta:
Luukas räägib (1:1-2) nii pealtnägijatest kui "Sõna sulastest", ilmselt apostlitest, kes pärimust edasi kandsid. Vincent Taylori sõnade kohaselt eeldab äärmuslike vormikriitikute seisukoht seda, et kõik pealtnägijad võeti ära Issanda taevaminemise ajal (lk 163, tsit. teosest The Formation of the Gospel Tradition, London:Macmillan, 1933, lk 41jj).
Lisaks on vormikriitikud ev-de uurimises kehtestanud üpris suvalise kriitilise printsiibi. Selle kohaselt peetakse ajalooliselt usaldusväärseiks vaid neid lõike ev-des, millel puuduvad paralleelid nii algkoguduses kui tolleaegses juutluses. Lõigud, mis paralleelseid mõtteid sisaldavad võivad väljendada pigem juutlikku või kristlikku tausta kui Jeesust ennast. Printsiip asetab tarbetu kitsenduse ajaloolise autentsuse määramisele. Kas Jeesuse õpetuse ja juutliku tausta teatav sarnasus pole loomulik? Jeesus oli ju esimese sajandi juut. Kas pole loomulik, et tema õpetus on algkoguduses kindla koha leidnud ja algkogudus seda ka väljendab? A.T.Hanson on märkinud, et nimetatud kriitilise normi tõttu on tulemuseks "mitte-ortodoksne Jeesus, sest vähimgi ortodokssus, olgu juutlik või kristlik, on a priori välistatud" (lk 164, tsit ajakirjast Scottish Journal of Theology, nr 18 / 1965, lk 107).
G. E. Ladd leiab, et vaatamata mitmetele äärmustele on vormikriitika aidanud Piibli uurijatel paremini mõista evangeeliumide saamislugu. Kuid äärmuslikud vormikriitikud lähtuvad eeldustest, mis on UT-le võõrad ja mis ei suuda selgitada Jeesuse Kristuse isiku ainulaadsust.
Israeli usulised riitused ei tekkinud vaakumis, vaid teiste semiitlike usundite taustal. Algkristliku koguduse tegevuse ja kuulutuse taustaks on aga esimese sajandi juutlus ja hellenism. Piibli sõnumi mõistmiseks tuleb meil tunda vastava perioodi usulist tausta.
Iga sõna, mõistet või ajaloolist dokumenti tuleb tõlgendada lähtuvalt tema ajaloolisest taustast, vastasel korral võib ta osutuda raskestimõistetavaks.
Näiteks (lk 171): Ameerika keelekasutuses tähendab sõna "church" nii koguduste liitu (e.k. "kirik") kui kohalikku kogudust, mis võib olla nii protestantlik kui katoliiklik. Saksa "Kirche" tähistab protestantlikke ja katoliiklikke riigikirikuid. Saksa baptistikogudused seevastu eristavad endid nimetusega "Gemeinden" (e.k. osadused).
Kuigi mõned UT-s kirjeldatud praktilise usuelu probleemid pole tänapäeval enam aktuaalsed (näiteks turul müüdava ohvriliha tarbimine kristlaste poolt - Rm 14 ptk), on jääva väärtusega diskussiooni käigus esitatud printsiibid. Erinevates kultuurides on käitumismalle, mida ühed usklikud peavad täiesti lubatavaks kuid mis teisi solvavad. Sellistel puhkudel tuleb arvesse võtta ohvriliha-poleemikas esitatud vabaduse ja armastuse printsiipi.
Ajalooline kriitika ei tegele pelgalt UT-i praktilisi elujuhiseid ilmestava ajaloolise tausta väljaselgitamisega vaid ta mõjutab otseselt kesksete teoloogiliste mõistete tõlgendamist. Kujukaks näiteks vajadusest ajaloolise kriitika järele on segadus tiitlitega, millega on ev-des nimetatud meie Issandat. Kolm kõige olulisemat nendest on "Jumala Poeg", "Inimese Poeg" ja "Messias". Nende tiitlite mitte-ajalooline teoloogiline tõlgendus samastab "Messia" ja "Jumala Poja" ning käsitleb "Jumala Poega" ja "Inimese Poega" kui Jumal-inimese jumalikkuse ja inimlikkuse esitust. Säärase seletuse üheks esmaesitajaks oli Ignatius Antiookiast, kes elas 2.saj. p Kr. Tema puhul on aga tegu pigem kreeka kui juutliku mõtlemise kategooriatega. Kuna Jeesus kõneles juudina juutidele, tuleb nende tiitlite ajalooliselt adekvaatseks tõlgendamiseks uurida, mida nad tähendasid juutidest kuulajaskonnale.
VT-s ei kasutata tiitlit "Messias" peaaegu kunagi Jumala poolt läkitatud Lunastaja tähenduses. Esimese sajandi juutluse arusaam Messiast väljendub ilmekalt Saalomoni lauludes (1 saj. e Kr.), milles kujutatakse Messiat Jumala poolt määratud ja võitud juutide kuningana, kelle ülesandeks on võita vihatud roomlased, purustada Jumala ja Israeli vaenlased, vabastada Jeruusalemm sõjalisest okupatsioonist ja kehtestada usuline ja poliitiline ülemvõim terves maailmas. Samas valguses käsitleti Jesaja 9. ja 11. peatükki. Neljas evangelist teatab, et viie tuhande söötmine Jeesuse poolt kinnitab tema üleloomulikke, jumalikke võimeid (Jh 6:15j). Jeesuse sõnumiks oli Jumala riigi saabumine (Mk 1:14j) ja juudid, samastades Jumala riigi Iisraeliga, püüdsid Jeesust vägisi kuningaks seada. Nad ootasid Messias eelkõige poliitilist ja sõjalist vabastajat ja nad leidsid, et Jeesus peaks just selliselt täitma oma rolli Messiana. Kui Jeesus selgitas oma missiooni vaimse Vabastajana, lahkusid paljud jüngrid tema järelt (Jh 6:66). Peetruse tunnistus Jeesusest näitab, et jüngrid olid hakanud mõistma, et Jeesus on Messias, kuid mitte rahva kujutlustele vastav. Jeesus on Messias, kes on samas Jumala Poeg (Mt 16:16).
Siinjuures tekivad lisaküsimused, millele peavad vastuse andma eksegees ja ajalooline kriitika. Millise tähendussisuga on mõiste "Jumala Poeg"? Piiblis on mitmeid kirjakohti, mis kõnelevad Kristuse jumalikkusest (Jh 1:1; Fl 2:6; Rm 9:5; Kl 1:19; Tt 2:13; Mt 28:19), kuid see ei tähenda, et tiitel "Jumala Poeg" alati Kristuse jumalikkust tähistab. Piiblis on mõistel "Jumala Poeg" mitmeid tähendusi. Nii nimetatakse ingleid (Ii 1:6; 2:1), samuti iisraeli rahvast (2Ms 4:22). Ka Aadamat nimetatakse Jumala pojaks (Lk 3:38). "Jumala Poeg" kirjeldab isikuid, kes eksisteerivad Jumala otsese loomistegevuse tõttu. Paulus ütleb, et kõik inimesed on Jumalast lähtunud (Ap 17:28), st et inimkond eksisteerib tänu Jumalale. Mõiste "Jumala Poeg" tähistab ka lähedast vaimulikku suhet. See on 2Ms 4:22 sügavam sisu. Iisraeli rahvas oli olemas tänu Jumala tegutsemisele ajaloos, kuid Iisrael oli ka Jumala esmasündinu, Jumala armastuse objekt. VT-is võrreldakse Iisraeli ja Jumala suhteid poja ja isa suhetega (5Ms 14:1; Jr 31:9,20; Ho 11:1). UT-s nimetatakse Jeesuse Kristuse järgijaid Jumala lasteks, nemad saavad Jumala lasteks Jeesuse Kristuse kaudu (Rm 8:14,19; Gl 3:26;4:5).
Raskestilahendatav küsimus on, kas judaismis üldse kasutati "Jumala Poja" tiitlit Messia kohta. VT-is leidub viiteid, mille kohaselt tõotatud Taaveti soost (e daviidlikku) kuningat nimetatakse "Jumala pojaks", sest ta on Jumala erilise hoolitsuse objekt (2Sm 7:14; Ps 89:27,29). Psalmis 2:7 ütleb Jumal: "Sina oled mu poeg, täna ma sünnitasin sind!" UT-s kasutatakse seda salmi vähemalt ühel korral Ülestõusnud Issanda ausse ülendamise kohta Jumala paremale käele (Ap 13:33). Kuigi Ta oli Jumala Poeg maapealses elus, oli ka Tema ausseülendamine teatud viisil "sünnitamine", ausseülendatud Jumala Pojaks saamine (vrdl. Rm 1:4). Senini vaieldakse selle üle, kas juudi autorid nimetasid Messiat Jumala Pojaks. Mõnede ütluste põhjal on seda arvatud (Eenok 105:2; IV Esra 7:28-29; 13:32; 14:9), kuid kuna nimetatud tekstid pole meieni säilinud algkeeles, jääb ebaselgeks, milliseid sõnu kasutati.
Esitatud ülevaade termini "Jumala Poeg" ajaloolisest taustast illustreerib autori arvates seda, et termini tähendust ev-des ei selgita meie teoloogilised kaalutlused vaid hoolikas eksegeetiline töö. Eksegeesi ülesanne on olemasolevat materjali induktiivselt uurida ja mitte ette ära otsustada, millised on uurimise tulemused.
Termini "Jumala Poeg" kasutus ev-des viib järeldusele, et Jeesus pidas end olevat Jumalaga erilises, teiste inimestega võrreldamatus osaduses. Sünoptiliste ev-de väljendused kinnitavad Jh 20:17 öeldut. Jumal on Jeesuse Isa ja Jeesus on Jumala Poeg selliselt nagu seda pole ükski teine inimene. Tema on ainuliselt Jumala Poeg erilise isikliku seose mõttes, mida ev-id lähemalt ei selgita (vt Mt 11:27). Jeesuse suhe Isaga on otsene, vahetu, vastastikune isiklik suhe. Teisisõnu, Jeesus kasutas terminit "Jumala Poeg", millel oli mitmeid tähendusi, ja täitis mõiste uue sisuga väljendamaks oma isiku unikaalsust ja enda suhet Jumalaga. Üks kaasaja kriitilisi uurijaid on kirjutanud, et ajaloolane peab ajaloolasena tunnustama tõika, et Jeesus väitis end olevat jumaliku (lk 177, tsiteeritud teosest: Vincent Taylor, The Person of Christ in the New Testament Teaching, New York: Macmillan 1958, lk 186).
Evangeeliumide pealiskaudsel lugemisel jääb märkamata, et tiitel "Inimese Poeg" on oma ajaloolise tausta tõttu veel olulisem kui "Jumala Poeg". Tavalugeja jaoks tähistab "Inimese Poeg" Jeesuse inimlikkust ja "Jumala Poeg" Tema jumalikkust. Ajaloolise kriitika jaoks tekitab küsimusi termini taust, milleks võib olla nii Hs 2:1 kus Hesekiel on inimeste esindaja (vt Ps 8:4) või Tn 7:13 kus kirjeldatakse taevast olendit, kes esindab Jumala rahvast. Veidi on abi ka "Eenoki võrdumite" nimelise ('Similitudes of Enoch') juutliku kirjutise teisest osast, mis pärineb umbes 1. saj. pKr. Selle kohaselt on Inimese Poeg taevaliku, üleloomuliku päritoluga isik, kes eksisteerib taevas ühes Jumalaga ja kelle kaudu rajatakse Jumala riik maa peale. Kuigi pole võimalik teost täpselt dateerida, võib tema põhjal mõista, milliseid assotsiatsioone põhjustas mõiste "Inimese Poeg" esimese sajandi juutidele. Samas, Tn 7 peatükis kirjeldatud tähenduses kasutab mõistet "Inimese Poeg" ka Jeesus. Tema ongi Inimese Poeg, kes otsustab inimeste saatuse (Mk 8:38;14:62). Kuid enne kui ta tuleb taevases aus, on ta elanud alanduses inimeste seas, kannatanud ja surnud. Kuid just Inimese Poja põlgavad ära juutide juhid (Mk 8:31;9:12), ta antakse inimeste kätte, kes tema tapavad (Mk 9:31), teda pilgatakse, pekstakse ja ta tapetakse paganate poolt (Mk 10:33,34). Kuid tema surm pole lihtsalt õnnetusjuhtum ajaloos, vaid selle läbi täidab ta oma missiooni - anda oma elu lunaks paljude eest (Mk 10:45).
Teeniv ja kannatav Inimese Poeg oli juutluse jaoks midagi uut. Seega tähendas tiitli "Inimese Poeg" kasutamine Jeesuse poolt varjatud eneseavaldust. Tiitli kasutamisega kinnitas Jeesus, et tema on taevalik isik, kes viimses kohtus otsustab inimeste saatuse üle. Kuid see jäi varjatud väiteks, kuna juudid ei seostanud Inimese Poega inimesega, kes teisi teenib, kannatab ja sureb.
Ajaloolise kriitika oluliseks printsiibiks on ajaloolise konteksti arvestamine. Piibliseletaja ei või UT-s olevaid mõisteid kontekstist välja rebida ja neile kehtestada oma huvidele sobivat tõlgendust. UT-i tuleb tõlgendada lähtuvalt tema ajaloolisest kontekstist, samas tuleb jätta ruumi originaalsele ja loovale elemendile UT-i sõnumis.
Ajaloolise kriitika kõige olulisemaks uurimisalaks on nn "ajaloolise Jeesuse" küsimus, mis esmakordselt kerkis esile seoses ratsionalismi ja ajaloolis-kriitilise meetodiga. Viimane sisaldab enamat kui Piibli tõlgendamist lähtuvalt ajaloolisest kontekstist. Ajaloolis-kriitiline meetod on tavaliselt seotud teatud laadi ajalookäsitlusega, mis ei ole kooskõlas evangelikaalse arusaamaga lunastusajaloost ja ilmutusest. Siinjuures kerkib küsimus - mis on üldse ajalugu? Ajalugu ei tähenda lihtsalt minevikus toimunut. Me ei teaks minevikust midagi kui meil puuduksid dokumendid, ürikud ja teised ajaloolised allikad. Ilma UT-ta ei teaks me midagi olulist Naatsareti Jeesusest. Ajaloo mõistmiseks tuleb aga ajalooallikaid kriitiliselt uurida. Sageli sisaldavad ajalookirjutused selliste sündmuste kirjeldusi, mis pole kooskõlas üldise inimkogemusega.
Näiteks (lk 182): Mõlemad Makabite raamatud kirjeldavad sündmusi Palestiinas 2. saj eKr. I Makabite raamat on otsene ajaloo kirjeldus, II raamat iseloomustab sama ajastut, kuid kubiseb üleloomulikest ilmutuste, visioonide ja selliste sündmuste kirjeldustest, mis pole kooskõlas inimeste senise elukogemusega. Enamus õpetlasi peab I Makabite raamatut usaldusväärseks ajalooallikaks, II aga andunud kujutlusvõime produktiks.
Kõigis antiikajaloo allikates leidub ebausu, mütoloogia ja võimendunud kujutlusvõime elemente. Seetõttu tuleks autori arvates defineerida ajalugu antiikse ainese kriitilise uurimisena, mille tulemusena ajaloolased rekonstrueerivad minevikus toimunu (lk 183). Kuid teaduslik ajalookäsitlus põhineb teatavatel eeldustel ajaloost, mis välistavad jumaliku sekkumise võimaluse. Sama seisukohta väljendab kõhklematult üks UT-i tuntumaid uurijaid Rudolf Bultmann: "Ajalooline meetod sisaldab eelduse, et ajalugu on mõjutuste suletud ühtsus, milles üksiksündmused on seotud põhjuse ja tagajärje pidevas ketis. [...] Ka vaba otsus ei sünni põhjuseta, motiivita; ning ajaloolase ülesanne on teada saada tegude motiive. Kõikidel otsustel ja tegudel on omad põhjused ja tagajärjed , ajalooline meetod eeldab, et on põhimõtteliselt võimalik neid esile tuua ja seega mõista kogu ajaloolist protsessi kui suletud ühtsust.
Suletus tähendab, et ajalooliste sündmuste pidevustikku pole võimalik lõhestada üleloomulike, transtsendentsete jõudude poolt ja seetõttu pole ka "imesid" selles tähenduses. Selline ime oleks sündmus, mille põhjus ei asu ajaloos. ... Just sellise meetodiga varustatult uurib ajalooteadus kõiki ajaloolisi dokumente. Ning piibellikest tekstidest ei saa teha mingisugust erandit kui neid üldse soovitakse ajalooliselt mõista." (lk 183, tsit. teosest Existence and Faith, toimet. Schubert M. Ogden, New York: Meridian Books, 1960, lk 291j).
Kui aga teadusliku ajalookäsitlusega uuritakse Piiblit, jõutakse peatselt raskustesse. Puudub ju igasugune "ajalooline" selgitus Jeesuse surnuist ülestõusmise kohta; see on Jumala otsene tegu, millel puudub analoog ajaloos. Jeesuse ülestõusmine oli enam kui surnud ihu ellu äratamine, see oli igavese elu ilmumine ajaloos (2Tm 1,10). Pauluse sõnade kohaselt on see esimene samm surnute ülesäratamises igavesse ellu, mis toimub inimajaloo lõpul (1Kr 15,12-26). Kristuse ülestõusmine on sündmus, mis kõneleb loodust ja ajalugu ületava ilmumisest ajaloos. Ajaloolase R. Bultmanni jaoks kuulub surnuist ülestõusmine rohkem mütoloogia valdkonda, sest senise ajaloo põhjal on surm inimese maapealse eksistentsi lõpp. Kuid Jeesuse elust ja tegevusest võib leida paljutki, mida ei saa puhtajalooliselt ära seletada. Teda kirjeldatakse kui patuta ja jumalikku isikut, kuid patutus ja jumalikkus pole ajaloolised kategooriad. Teda kirjeldatakse isikuna, kes teadlikult andis oma elu, et lunastada inimesi patust. Ajalugu aga ei suuda selgitada kuidas ühe inimese surm Palestiinas kaks tuhat aastat tagasi saab olla päästva mõjuga kõikidel aegadel elavate inimeste jaoks. Jeesuse kohta öeldakse, et Tema on lihakssaanud Jumal, kuid ajaloolane ei saa sellist asjaolu aksepteerida, vaid peab seda antiikmütoloogia valdkonda kuuluvaks. Teisisõnu, ev-des esitatatud Jeesus on ajalooteaduse jaoks "ebaajalooline", kuna ta ületab ajaloolised kategooriad, tema isikut ei saa selgitada ajaloolise kausaalsuse raames ja tal puudub analoog.
Ernst Käsemann väljendab sama seisukohta. Evangeeliumide kohaselt on Jeesuse sõnad ja teod 'jumalike ilmutuste ja vägevate tegude katkematu ahel, mis pole võrreldavad ühegi teise inimese eluga ja mida seega ei saa mõista ajaloolise kategooriates' (lk 185, tsit teosest Essays on New Testament themes, Naperville, Ill.: Allenson, 1964, lk 30).
Seega on "ajalooline Jeesus" eritermin, mis tähistab mitte niivõrd ajaloos eksisteerinud Jeesust, kuivõrd rekonstruktsiooni Jeesusest, mida saab mõista teaduslikes, ajaloolistes, puhtinimlikes kategooriates. R. Bultmanni teoloogiliseks taotluseks oli leida mitteajaloolistes, mütoloogilistes kategooriates väljendatud evangeeliumi tegelik tähendus. Konflikti tõttu kaasaegse ajaloomõistmise ja ev-des esitatud Jeesuse vahel jääb ajaloolasel üle valida üks kahest võimalusest .
Eelnevalt (vt 6 ptk) oleme käsitlenud liberaalsete kriitikute püüdu taastada pilt "ajaloolisest Jeesusest", mis tegelikult osutus kriitikute mõttetegevuse produktiks. Ka A. Schweitzeri käsitlus Jeesusest kui esimese sajandi juutlikust lõpuajastu kuulutajast (apokalüptikust) ei oma tänapäeva usule mingit tähtsust. Selle kohaselt suri Jeesus oma lootustes pettunud inimesena. R. Bultmann jõuab oma vaadetes ajaloolise agnostitsismini. Ta usub, et Jeesus elas, tegutses ja suri, kuid Jeesuse isiku kohta oskab ta vaid öelda:" ma tõepoolest arvan, et me praegu ei või õieti midagi teada Jeesuse elust ja isikust" (lk 186, tsit. teosest Jesus and the Word, New York: Scribner's, 1934, lk 8). Bultmanni radikaalne skepsis tegi rahutuks tema õpilased, kes alustasid nn "uue otsinguga ajaloolise Jeesuse" järele, milles uute ajalooliste kategooriate abil püütakse lepitada ajalooteadust ja Jeesuse isikut. Kuid nemadki ei tunnista Jumala tegutsemist ajaloos.
Teine võimalus on aksepteerida erineva, kristlikule usule ja Pühakirja tunnistusele vastava ajalookäsitluse võimalikkust. Ajalooline meetod on üldtunnustatud, kuid teatud sündmused ajaloos jäävad ajaloolise meetodi haardeulatusest väljapoole. Kui eksisteerib ajaloos tegutsev isikuline Jumal, peaks tema tegutsemine ju olemagi väljaspool "ajaloolist", väljaspool inimlikult põhjendatavat. Lunastusajaloo mõistmiseks ei piisa ajaloolisest meetodist, mida kammitsevad temas peituvad eelhoiakud ajaloo olemusest. Kas on olemas Jumal, kes ilmutab end ajaloos? Ajaloolane vaid oma erialast lähtuvalt sellele vastata ei saa, sest Jumal pole ajalooline isik. Ta eksisteerib igavikus. Kas Jumal sai lihaks inimeses Kristuses Jeesuses? Ajaloolasel puudub võimalus oma eriala baasilt sellele vastata, sest inkarnatsioonil puudub analoog. Kas Jumal äratas Jeesuse üles surnuist? Ajaloolane on sunnitud möönma, et kui see toimus, siis on see ajaloolise seletuse ja analoogiata.
Kui ristiusk seda just väidabki, et Kristuse ülestõusmine oli sündmus, mis toimus ajaloos - kindlal ajal ja kindlas kohas, kuid mis on ajaloolise seletuseta või kausaalsuseta, otsene ja vahetu Jumala tegu.
Autor esindab lunastusajaloo sellist käsitlust, mille kohaselt rangelt "ajaloolist" Jeesust (st tavamõistusele ilma usuta igati vastuvõetavat) pole kunagi eksisteerinud ja mille kohaselt ülestõusmine on ajalugu "ületav" sündmus. Autor tunnistab, et nimetatud käsitlus nõuab ajalooteaduse ja kristluse omavahelist seostamist (lk 187). Ta leiab, et usk ei ole hüpe pimedusse, irratsionaalne kergeusklikkus. Usk tähendab hoiakut, mis ajalooliste faktide valgel on kooskõlas tunnistusmaterjaliga. Võimatu oleks uskuda Jeesuse ülestõusmist kui ei teataks tema surma ja matmise ajaloolisi fakte, samuti tõika, et jüngrid nägid teda elavana. Usk ei saa vastu rääkida kindlaks tehtud faktidele, kuid usk aksepteerib piibli autorite tunnistusi sündmustest, mis ületavad ajaloolise meetodi piirid.
Kõige paremini tuleb ajaloolise kriitika ja usu vastastikune mõju esile suhtumises ülestõusmisse. Ajaloolasel on võimalik jääda neutraalseks ja tunnistada, et tal puuduvad vahendid sündmuse hindamiseks. Kuid ajaloolasena võib ta kindlaks teha mõned tõsiasjad - Jeesus tõepoolest suri ja maeti, tema jüngrid olid murtud ja meeleheitel, kuid ühtäkki muutus nende meeleheide kindlaks teadmiseks Jeesuse ülestõusmisest. Jüngrid olid veendunud, et nad on kohanud elavat Jeesust. Ajaloolane peab ka tunnistama, et ajalooline kriitika pole veel leidnud nendele tõsiasjadele rahuldavat ajaloolist seletust. Raskestilahendatavaks probleemiks on jüngrite täielik muutumine. Need küsimused lahendaks Jeesuse ülestõusmise tunnustamine.
Kuid ajaloolane võib ka väita, et ülestõusmist ei olnud ega saanudki olla. Nende hulka kuulub R. Bultmann. Samas on ülestõusmisusk ajalooline fakt. Need, kes eitavad Jeesuse ülestõusmist, peavad püüdma ajalooliselt selgitada, mis põhjustas ülestõusmisusu.
Ajaloolane saab ka möönda, et võis toimuda midagi seletamatut, mis on ajaloolise analoogiata. Samamoodi peaks ülestõusmise uskuja endale teadvustama, et ülestõusmist ei selgita tavalised ajaloolised seletused kuna ta sisaldab Jumala otsest tegutsemist ajaloos. Siiski on ülestõusmine kooskõlas teadaolevate ajalooliste faktidega, ta on nende faktide ainuke piisav seletus. UT-i autorid kinnitavad üksmeelselt, et Jumal tõesti äratas Jeesuse üles surnuist. Seega pole usk hüpe pimedusse, vaid on kooskõlas faktidega ja toetub tunnistajatele.
Käesolevas peatükis on autori eesmärgiks olnud illustreerida ajaloolise kriitika meetodit ja olemust. Kuna ilmutus on toimunud ajalooliste sündmuste kaudu, tuleb Piibli uurimisel kasutada ajaloolist kriitikat mõistmaks sündmuste ajaloolist tausta. Kuid ajalooline meetod ei tohi määratleda ilmutuse olemust, vaid ilmutuse mõiste tuleb lahti seletada Piiblist lähtuvalt. R. Bultmanni ajalookäsitlus ei võimalda tal aksepteerida Jumala objektiivset tegutsemist ajaloos, küll aga inimlikus eksistentsis. See aga tähendab lunastusajaloo piibelliku mõistmise asendamist eksistentsialismiga.
Tuleb arvestada, et ajaloolis-kriitiline meetod on pärit ratsionalismist ja sellisena põhineb naturalistlikul maailmavaatel. Viimasele on evangeelium pahanduseks, sest evangeelium on lugu Jumala sekkumisest ajalukku. Kaasaegses historiograafias ei ole aga sellisteks sekkumisteks lihtsalt ruumi. Autori arvates on teoloogi ülesandeks teadvustada objektiivsetes minevikusündmustes sisalduvat mõõdet,mis ületab kriitilise historiograafia eeldused.
Käesolevas töös on püütud anda terviklik ülevaade G. E. Ladd'i raamatus "Uus Testament ja kriitika" käsitletud teemadest - Jumala ilmutuse ja ajaloo suhetest, inspiratsiooni ja piiblikriitika kooseksisteerimise võimalustest, erinevatest piiblikriitika meetoditest. Raamatu autor on veendunud, et evangeelne piiblikäsitlus ei välista piiblikriitikat, vaid toob endaga kaasa kriitilise metodoloogia kasutamise, mis aitab mõista Jumala ilmutuse ajaloolist tausta. Puudub arvestatav alternatiiv autori seisukohale, mille kohaselt tuleb inspiratsiooniõpetus formuleerida lähtuvalt Piibli enda tunnistusest ja mitte väljaspool Piiblit.
Piiblikriitika meetodite puhul on oluline teadvustada erinevate maailmavaateliste eelduste mõju uurimise tulemustele, mis tuleb eriti selgelt esile ajaloolise kriitika puhul. See tõik aitab mõista mitmete äärmuslike seisukohtade tekkimist piiblikriitika ajaloos, mis paratamatult on inimeste muutuvate arusaamade ja teooriate ajalugu.
G. E. Ladd näeb vajadust tervikliku, nii Jumala ilmutust kui uuriva kriitika tulemusi arvestava piiblikäsitluse järele. Tema kirjutatud raamat on üks konkreetne samm sellise käsitluse suunas.
Käesoleva töö koostajana on mul hea meel, et võisin vaeva näha raamatuga, mis süvendas usaldust ajaloos ilmutatud ja ajaloos ilmunud Jumala Sõna vastu.
ev, ev- - evangeelium, evangeeliumi
j - järgmine
jj - ja järgmised
kk - käsikiri
T.Paul = Paul, Toomas ja Masing, Uku, Uus Testament ja Psalmid. Tallinn, EELK,
1990.
1968 = Kõpp, E. ja Põld, H., Piibel. Vana ja Uus Testament. Briti
ja Välismaa Piibliselts, 1968.
UT - Uus Testament
VT - Vana Testament
AV - Authorized Version (ek autoriseeritud tõlge e kuningas James'i -
aegne versioon)
RSV - Revised Standard Version (ek revideeritud standardversioon, AV revideeritud
väljaanne)
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1999. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee