|
|
Kuhu lähed, Eestimaa? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Eesti tulevikusuundumused ja -võimalused on tihedalt tema inimarenguga seotud. Inimarengu mõiste kätkeb iga inimese võimalust elada pikka, põnevat ja turvalist elu. Seetõttu mõõdetakse seda kolme inimelu valdkonna - tervise, teadmiste ja elatustaseme - osaindeksite aritmeetilise keskmise põhjal ühepalli süsteemis (ÜRO Arenguprogrammi metoodika). Väärtust alla 0,5 peetakse madala, 0,5-0,8 keskmise ja üle 0,8 kõrge inimarengu taseme näitajaks. Eesti indeks (1992 - 0,861) tõstab ta kõrge arengutasemega riikide hulka, seda peamiselt tänu eesrindlikule haridusindeksile. Ülejäänud kaks näitajat on iseloomulikud pigem arengumaadele. Aasta-aastalt on Eesti selles pingereas pisut tahapoole langenud.
Eestis toimub majanduse kiire ümberkorraldamine turumajandusele (eraettevõtluse areng, erastamine, maareform jne). Püütakse luua sidemeid mitmesuguste Euroopa struktuuridega, eelkõige Euroopa Liiduga. Ümberkorralduste sotsiaalne hind on olnud kõrge, kuid alles viimasel ajal on märgata elanikkonna optimismi kahanemist.
Seda on eestlased läbi aegade kõrgelt väärtustanud. 90% elanikkonnast on vähemalt keskharidusega, millega ollakse ligikaudu arenenud riikide tasemel. Suureneb keskhariduse omandanute edasiõppimine kõrgkoolides (1991 - 23,7% keskkoolilõpetajatest, 1994 - 39,9%). Üliõpilaste osakaal 20-24 aastaste meeste hulgas on 27%, naiste hulgas 34% (1995); seega vaid mehed pole veel arenenud riikide tasemele jõudnud. Järjepidevalt tõuseb Eesti elanike haridustase - 1989. a. oli tööealiste seas 11,7% kõrgharituid, 1996 - 13,4%. See on saavutatud muuhulgas tänu erakõrgkoolide loomisele. Kujunemas on täiskasvanute koolitussüsteem. Siiski väärtustatakse haridust kõigis vanuseastmeis üha pragmaatilisemalt kui abinõu isiklike ja materiaalsete vajaduste rahuldamiseks, kõrgema prestiii ja materiaalse kindlustatuse saavutamiseks, mitte aga enese arendamiseks ja ühiskondliku kasulikkuse tagamiseks. Seda on tinginud eelkõige viimaste aastate majanduslik langus.
Praeguse turumajandusele kohanduva haridusreformi käigus taotletakse uuendustena õpilasepoolset probleemilahendust, otsustus- ja vastutusvõimet ning loovat mõtlemist. Erilisel kohal on informaatikaalased oskused. Taotletakse tiigrihüpet infoühiskonda kõigi koolide arvutiseerimise kaudu. Kavatsetakse rajada igasse põhikooli üks ja igasse gümnaasiumisse kaks arvutiklassi, ühendada need omavahel ning ka Internetiga. Pooltele õpetajatele planeeritakse täiendavat õpet infotehnoloogia vallas.
Praegusaja suurim probleem on koolikohuslaste (8-14 a) kasvav väljalangevus põhikoolist: 1993/4 - 4880 (3,16%); 1995/6 - 5348 (3,43%). Sellega on seotud alaealiste kuritegevuse kasv. Kuigi kümnendik keskkoolilõpetajatest on omandanud ka kutse, suureneb neil oht jääda tööta. Eesti õpilaste kodanikuteadvus on nõrk - põhikooli lõpetaja ei hooli isamaa saatusest, ei huvitu poliitikast, ühiskonnast ega seltsielust, on enesekeskne.
Tööpuudus Eestis on erinevail hinnanguil 4-10%, tulevikus ennustatakse selle stabiliseerumist 9-10%-le. Seega pole töötute arv üleminekuajal plahvatuslikult kasvanud, peamiselt järgnevail põhjusil:
Rahvuste lõikes on tööotsijate osakaal tasakaalustumas: 1993 oli abiraha saajatest 43% eestlasi, 1995 aga 57%. Naisi oli 1995. a. registreeritud töötutest 65%, enamasti kuni 7-aastaste laste emad. Noorte seas on tööpuudus kahanemas: töövõtjad eelistavad kogemustele muudatusvalmidust.
Süveneb tööpuuduse geograafiline diferentseeritus Eestis. Kriisipiirkondade Lõuna- ja Kirde-Eesti kõrval on töötus kiiresti kasvanud ka Läänemaal, põhjuseks ettevõtete pankrotistumine. Enim oli tööotsijaid Võrumaal - 11,5% tööealistest (1995). Töötuse tase on tänu uute töökohtade loomisele keskmisest madalam suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus) ja nende maakondades. Seal on ka rändesaldo negatiivne. Kõrge on tööpuudus paljudes maakonnakeskusest kaugemale jäävates valdades, ka rändesaldo on seal positiivne. Seega tööpuudus väheneb seal, kus ta niigi väike, ning suureneb seal, kus ta niigi suur. Tööpuudus muulaste hulgas on selgelt suurem kui eestlaste hulgas.
Tööturupoliitika on hakanud muutuma passiivsest (abiraha ja ümberõppestipendiumi maksmine) aktiivseks (tööturuõpe). Tööturuõppes oli enne 1995 pearõhk üldõppel (arvuti- ja keeleõpe, toimetuleku kursused), alates 1995 aga täiend- ja ümberõppel. 1994 rakendus kursuste lõpetanutest tööle 31%, 1995 aga juba 51%. Võimalik on saada stardiraha ettevõtluseks. Tahetakse luua tugiprogramme mitmesuguste riskirühmade (kinnipidamiskohtadest vabanenud, invaliidid, pensionieelikud jne) töölerakendamiseks.
1994. elanikkonna tulude erinevus kasvas (Gini koefitsient 0,379), 1995 kahanes (0,371). Erinevus madalaima ja kõrgeima tuludetsiili vahel oli nii 1994 kui 1995 umbes 12-kordne, üldine ebavõrdsus on langenud peamiselt tänu vaesema 40%, sh kujuneva keskklassi tulude mõningase suurenemisega. Pensionärid on 1. tuludetsiilist nihkunud 3. ja 4. tuludetsiili. Paljulapselisi peresid oli 1994 palju 1. detsiilis, 1995 nii 1. kui 2. detsiilis. Alla minimaalse füsioloogilise toidukorvi (2400 kcal, vastab pensionäri keskmisele toiduvajadusele) maksumust kulutavad toidule sõltuvalt hooajast 30%-60% peredest. 1995 novembris olid kõigi hädatarvilike kulutuste (millest toidukulud 70%) kogusumma pereliikme kohta 380 EEK kuus, mis on 35% üle kehtiva vaesuspiiri.
Eesti regionaalne areng on eeskätt Tallinna ja seejärel linnade areng. Ettevõtlusealised (25-44a) on koondunud peamiselt suurematesse linnadesse (seal on uute elujõuliste ettevõtete asutamine kergem tänu piisavale kriitilisele elanikehulgale, teenindusettevõtete arvule ning edukale ekspordikaubandusele) ja nende lähitagamaadesse, kus toimub pendelränne, aga ka mõnda maakonnalinna ja endisesse edukasse suurmajandisse, kus nõukogude ajal toimus intensiivne elamuehitus. Seevastu piiriäärsetes maavaldades on tööealisi alla poole elanikest, pensionäride protsent kuni 30. Demograafiline pomm tiksub ka Kirde-Eesti kaevandusasulates, Peipsi-äärsetes ja Lõuna-Eesti väikelinnades, kus domineerib üks vanusegrupp. Eriti raskes olukorras on puhtpõllumajanduslikud piirkonnad (Kagu-, Kesk- ja Lääne-Eesti ning saared) ja neid teenindavad väikelinnad, samuti tööstuslinnad Narva, Sillamäe ja Maardu, kus lisaraskusteks vähese eesti keele oskusega elanike vähene konkurentsivõime tööturul ja rahvuskultuurilised erisused. Paljudes omavalitsustes ja mõnes suuremas (eriti piiriäärses) regioonis on tööpuudusest tingitud ettevõtlikumate inimeste väljarände tagajärjed olnud katastroofilised - kadunud on isearenguvõime, toimunud lumpeniseerumine. Need regioonid vajavad riiklike eriarendusprogrammide abi, muidu ei suuda nad sealset asustust säilitada.
Kodanikualgatus on kujunemisjärgus, intensiivselt on taasloodud sõjaeelseid struktuure. 1995. a. oli ühiskondlike organisatsioonide arv ca 4000, sh üle 800 spordiseltsi, ligi 500 usuühendust, 440 kutseühingut. Tekkinud on mitmed eneseabi- ja heategevusühendused peamiselt haiguste ja puuetega inimeste sotsiaalseks toetuseks. Aktiivne on pensionäride organiseerumine. Kiriku algatusel on hoogustunud diakooniatöö ning hingehoid mitmesugusel kujul. Nõrgad on aga ametiühingud, keskkonna- ja lastekaitseorganisatsioonid, valitseb usaldamatus erakondade vastu.
Linnades tekitab kõrge asustustihedus stressi, mistõttu sotsiaalsed, kõlbelised ja sugulussidemed on nõrgenenud ning kuritegevus kasvanud. Enesetappude poolest on Eesti maailmas esirinnas - 38 juhtu 100 000 inimese kohta (1995). Keskkonna seisund on paljude arvates halb. Õhusaastus on suurim linnades ja Kirde-Eestis (viimane on maailma suurimaid CO2 saastajaid). 60% õhusaastest tuleb energeetikaettevõtetest, 40% autotranspordist. Olmevesi läheb loodusesse tagasi puhastamata või vähepuhastatult. Põhja-Eestis on kiiritustase 1,75 korda üle eesti keskmise. Röntgeniseadmete vananemise tõttu ületab kiiritustase meditsiinis 6 korda Euroopa Liidu standardi. Energia kasutamine on ebaefektiivne, selle madal hind soodustab raiskamist. Positiivse poole pealt on piisavalt haritavat maad ja majandusmetsi, rannikumeri pakub võimalusi puhkuse veetmiseks. Kaitsealuseid kompensatsioonialasid on Eestis ca 10% territooriumist ehk 0,381 ha inimese kohta.
80% oma ajast viibivad inimesed hoonetes - tööl ja kodus. Elamispinda kokku on Eestis 43,1 milj m2. Hoogne riiklik elamuehitus sotsialismi ajal ei võimaldanud kaotada korteripuudust peamiselt sisserändajate tõttu Nõukogude Liidust. Küll aga muutis see Eestis domineerivaks elamutüübiks paljukorterilise elamu. Avalikus elamufondis on 34,4 milj m2 elamispinda, millest 21% suurpaneelelamud. 2/3 avalikust elamufondist moodustavad 1-2-toalised korterid. Ühe inimese kohta tuleb 20,4 m2, sealjuures on 91% elamufondist varustatud veevärgiga, 90% kanalisatsiooniga, 59% gaasiga, 29% elektripliidiga, 77% keskküttega, 78% vanni-dušiga. 300 000 inimest (20%) elab tsentraalse veevarustuseta elamispinnal. Hooned ei pea valdavalt sooja (2/3 kadudest läbi seinte ja lagede, 1/3 ventilatsioonist), neist 30% on amortiseerunud, nende kaasajastamine nõuab hiigelsummasid - 80-85% nende algmaksumusest. Viimastel aastatel on riiklik elamuehitus soikunud (1994 a. vaid 1/5 1989 a. tasemest), põhjuseks maksujõuliste tellijate puudumine ja pikaajalise laenu (hüpoteegi) süsteemi puudumine. Ainsat alternatiivi nähakse eramuehituses ja erastamise soodustamises; viimane puudutab ligi 50% Eesti elanikkonnast. 1.1. 1996. oli Eestis erakätesse läinud 51,6% 1994. a. riiklikus ja munitsipaalomandis olnud kortereist. Siiski ei kao ilmselt nõudlus üürikorterite järele, kuna suureneb üksikute inimeste ja lasteta abielupaaride arv, kes pole huvitatud elamispinna omamisest.
Elatustaseme langus on toonud kaasa raske demograafilise kriisi. Viimase viie aastaga on loomulik iive muutunud negatiivseks (+3,7-lt -5,3-ni iga 1000 elaniku kohta). Isegi sündivuse languse peatumise korral prognoositakse 2020. eestlaste arvu vähenemist 770 000, vanurite osatähtsuse kasvu ning vastuolude süvenemist nooremate ja vanemate põlvkondade vahel. Keskmise eestlase korter, mööbel, sageli ka riided ning jalanõud on pärit juba nõukogude ajast. Tal on vähemalt üks televiisor (95%) ja külmkapp (93%). Puudub aga personaalarvuti (98%), stereosüsteem (79%), mikrolaineahi (93%). Ta on (vaba)abielus ja omab lapsi (57%). Iga viies (vaba)abieluline on juba vähemalt korra elukaaslast vahetanud. 18% naistest on lastega koos elavad üksikemad; 23%-l 18-74 aastastest pole lapsi. Püüe taaselustada traditsioonilisi soorolle (mees teenib elatist, naine hoolitseb kodu ja perekonna eest) pole andnud tulemusi, sest mees üksi ei jõua peret ülal pidada. Et meeste osalus kodustes majapidamistöödes ning laste kasvatamises on väike, sugenevad töölkäiva naise ülekoormusest perekondlikud lahkhelid, mille tulemuseks suur lahutumus (76% sõlmitud abieludest 1994). Siiski ei peeta Eesti ühiskonnas soolist ebavõrdust sotsiaalseks probleemiks, nagu ka alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamist.
Eesti perede elukeskkonna ja demograafilise käitumise muutumine oleneb sellest, millise arengutee valib Eesti riik. Praegune olukord lubab ennustada kaht võimalikku varianti: (1) varakapitalistlikku arengut - rõhutatakse puudusväärtusi (kõva tööd, traditsioonilisi rollijaotusi perekonnas, rahvuslikku uhkust, religiooni), tahaplaanile jäävad tervis, vaba aeg, lapsed, head peresuhted; põhirõhk iseseisval toimetulemisel, sotsiaalabi vaid vaestele; (2) sotsiaalsete ja looduslike ressurssidega kooskõlastatud areng - (sotsiaal)poliitilisi otsuseid tehakse usaldatava info põhjal lähtuvalt jätkusuutlikest arengupõhimõtetest. Seadusandlikult soodustatakse meeste ja naiste võrdseid õigusi ja kohustusi. Riiklikult püütakse leevendada sotsiaalset ebavõrdsust ning parandada lastega perekondade olukorda. Siiski domineerivad mõlema arengustsenaariumi puhul individualistlikud väärtushinnangud, lahutumus ja vabaabielulisus jäävad suureks, sündimus väikeseks, kasvab erinevatel eluperioodidel täiesti üksinda elavate inimeste arv.
Halvenemist peegeldab lühem keskmine eeldatav eluiga (66,9). Meestel on keskmine eluiga 12 aastat naiste omast lühem ning 14 aastat väiksem kui nende Rootsi sookaaslastel; naistel on vastav näitaja 8 aastat. Surma põhjuseks on peamiselt vereringeelundite haigused, kasvajad ja vigastused-mürgistused (kokku 86%). Suur on imikute (12-15 ‰ 1990-94) ja emade suremus (4-7 juhtu 100 000 elussünni kohta), tehisabortide arv on alates 1991 järsult kasvanud (1993 iga 100 sünnituse kohta 169 aborti). Varajaselt surrakse kasvajatesse, 1990-st on tugevasti tõusnud haigestumised suguhaigustesse ja tuberkuloosi. Eestlaste teadvuses seostub tervise paranemine enamasti meditsiinisaavutustega, mitte tervislike eluviisidega. 1990-94 korraldatud uuringute järgi on tervisekäitumise kõver negatiivne (suureneb alkoholi, tubaka, uimastite tarbimine). Positiivseid nihkeid on toitumises: enam on hakatud sööma puuvilja (40% vastanutest), vähem rasvaseid toite (37%) ja suhkrut (27%).
Viimastel aastatel üks keskseid probleeme, mille põhjuseks muuhulgas ka laialdane avalikustamine ning sagenenud isiklikud kokkupuuted kuritegevusega (20-25%-l elanikkonnast). Tase on jätkuvalt kõrge - 1995 ca 2 korda üle 15 Lääne-Euroopa riigi keskmise, kasv eelmise aastaga võrreldes 11%. Kokku registreeriti 1995. a. 39 570 kuritegu, eeskätt varavastaseid (83%, sealjuures jäetakse valdav osa majanduskuritegudest üldse politseisse teatamata). Suurenenud on kehavigastuste tekitamised, kelmused ja altkäemaksud, sagenenud tulirelva kasutamine, pommiplahvatused ja -ähvardused. Narkootikumidega seotud kuriteod kasvasid 55%. Seevastu vähenes esmakordselt pärast 1991 autoärandamiste, üliraskete kehavigastuste, vägistamiste ja tapmiste arv. Inimesed kardavad enim korteri- või autoriisumisi-vargusi, üha enam ka füüsilist kallaletungi (35%).
Kuritegude avastamine 1995 mõnevõrra paranes, kuid enamus kuritegusid jääb siiski avastamata (71,5% registreeritutest). Tapmistest ja tapmiskatsetest avastati 69%, röövimistest 43%, kuid vargustest kokku vaid viiendik. Selle tulemusena on politseile kuritegudest teatamine vähenenud (kokku 48%; korterivargustest 58%, vägivallakuritegudest ja väiksematest varavastastest kuritegudest vaid 20-40%), kuna «politsei ei tee (või ei suuda) niikuinii midagi». Rahulolematus ja usaldamatus politsei vastu on suur, ehkki seoses uue koolitatud kaadri tekkimisega on see vähenenud. Nõrk on politsei kontakt elanikkonnaga (41% küsitletud tallinlastest ei teadnud, kus asub lähim politseijaoskond).
1995 olid 93% väljaselgitatud kurjategijatest mehed (ka ohvrid on enamasti mehed - 4 korda sagedamini kui naised), enamasti noored mehed. Naistel on suhteliselt suur osakaal majanduskuritegudes - 33% riisumistest. Kasvab alaealiste ja noorte (eriti 16-17-aastaste) osakaal kuritegevuses. 1995 panid 38% avastatud vargustest toime alaealised. Suur osa neist ei tööta ega õpi. Muulaste kuritegelik aktiivsus on kõigis kuriteoliikides keskmiselt 1,3 korda kõrgem kui eestlastel.
Karistuspoliitika on muutunud leebemaks - määratakse vähem ja lühemaid vabadusekaotusi, mille tulemusena on vähenenud kinnipeetute arv. Kuritegevuse tõkestamist on seni peetud peamiselt vaid politsei asjaks, praktiliselt puudub ühtne riiklik kriminaalpoliitika ja teaduslik uurimistöö (puudub piisav info majanduskuritegevuse, ebaseadusliku alkoholi ja uimastitega kaubitsemise ning politsei efektiivsuse kohta). 31. juulil 1995 avaldas valitsus siiski määruse kriminaalpreventsiooni riikliku programmi väljatöötamise kohta põhirõhuga teiste riiklike ja omavalitsuslike organite ning omaalgatuslike liikumiste kaasamisele kuritegevuse ennetamiseks ja tõkestamiseks.
Kuna siirdeühiskonna reformid on nõudnud kõrget sotsiaalset hinda, jätkub Eesti inimarengu indeksi langus eelolevatel aastatel (hariduses krooniline rahapuudus, tervis/eluiga vähenevad). Praegu tähtsustatakse majandusarengut inimarengu arvelt. Puudub riiklik jätkusuutliku arengu strateegia, ehkki selle järele on suur vajadus valitsusväliste organisatsioonide võimaluste piiratuse tõttu.
Inimarengu tulevikusuundi on otstarbekas analüüsida elulaadi kaudu, milles inimarengu tase väliselt avaldub ja mis omakorda inimarengut rahva eelistuste (moe) kaudu mõjutab. Massikultuur avaldab elulaadile suurt ühtlustavat survet, eelkõige televisiooni kaudu. Seda ühtlustamist takistavate tegurite (rahvuskultuur, demokraatia areng, ühiskonna avatus ja kihistumine, individualism jne.) hulgas on ka elanikkonna kasvav mobiilsus - nii füüsiline (autod), mille tõttu võimalik töö- ja elukoha kaugenemine üksteisest, kui virtuaalne (infotehnoloogia), mille kaudu võimalik igat liiki andmete vastuvõtmine, töötlemine ja edastamine ning sellega ka kaugtöö tegemine, transpordivajaduse vähenemine ning keskkonnaolude paranemine.
Praegu Eestis toimuv peamiselt eraalgatuslik infotehnoloogia ja andmesidevõrkude kiire areng loob uusi võimalusi vastastikuseks suhtlemiseks, vajaliku informatsiooni hankimiseks ning ühiskondlike probleemide lahendamiseks, seetõttu aga ka liikumist (post)industriaalsest ühiskonnast infoühiskonda. Sarnased arengud muus maailmas ning Interneti buum on Eestis põhjustanud avalikke väitlusi infoühiskonna üle alates 1995. See küsimus on Eesti jaoks eksistentsiaalne: kas ta suudab kohandada end infoühiskonnale või langeb maailmasüsteemi perifeeriasse.
Infotehnoloogia kasutamine sõltub telekommunikatsiooni infrastruktuurist. Käesoleval ajal on peatähelepanu telefoniühenduse fiiberoptilise alusvõrgu rajamisel ja vana analoogvõrgu väljavahetamisel. Eestil on juba olemas optiline kaabliühendus Soome, Rootsi ja Venemaaga, peagi ka Lätiga. Mobiiltelefonivõrgud pakuvad praegu ühendust umbes 50 000 abonendile üle kogu Eesti; aastaks 2000 ennustatakse selle arvu kasvu 200 000-le.
Uute arvutite tulek Eesti turule 1990-ndate alguses ning samaaegsed majanduslikud reformid ning eraettevõtluse areng rajasid aluse infotehnoloogiaturule Eestis, mille kasv on olnud muljetavaldav - 1993-95 ca 90% aastas. 1995 lõpuks kasutati Eesti ettevõtetes 100 000 arvutit, iga päevaga suureneb see arv ca 50 võrra. Infotehnoloogia osakaal riigieelarvest on 1,17% (1996), eesmärgiks on varustada arvutitega 66,3% avaliku sektori töötajaist (ca 4000 töökohta, praeguseks olemas 2000).
Andmeside operaatorteenuste turul pakuvad firmad paljudes kohtades üle Eesti ühendust odava ja kiire kommunikatsioonikanaliga - Internetiga; ühenduste arvu kasvu poolest on Eesti maailma kiiremini arenevaid riike (aastane keskmine 70,4%). Interneti eestikeelne sisu paisub kiiresti, iga päev umbes üks uus WWW hüpermeediakeskkond. See võimaldab kiiret ligipääsu ka riigisisesele teabele. Interneti kaudu on võimalik lugeda enamikku eestikeelsetest päevalehtedest, samuti tutvuda pangandus-, teenindus- ja seadusandlusteabega ning ka ilukirjanduse ja meelelahutusega.
Avalikes aruteludes infoühiskonna üle on peale jäänud pooldavad seisukohad. Ei puudu aga ka kartused (suured kulutused, teiste riikide konkurents, psühholoogiline sõltuvus tehnoloogiast, rahvusliku identiteedi kaotamine globaalses infotulvas, Eesti ühiskonna sotsiaalne kihistumine võhikuteks ja asjatundjateks) jne. Need seisukohad tuleks ühiselt läbi arutada ja kooskõlastada. Ehkki praeguseks pole veel tehtud infotehnoloogia-alaseid muudatusi Eesti seadustes, riiklikes ettevõtmistes ega avaliku sektori investeeringutes, sunnib tugevnev surve altpoolt ilmselt ka valitsust ja Riigikogu seda olulist teemat käsitlema. Eesti inimareng ei tohi takerduda selle küsimuse eiramise tõttu.
Allikad: Eesti inimarengu aruanded 1995, 1996. Refereerinud Sulev Kivastik
Graafikud: Eesti Statistikaameti andmete põhjal
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee