Uurimustöö Kui kristlik on eestimaa? Eesti Kristlik Nelipühi Kirik

Eesti Kristlik Nelipühi Kirik

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Igal liikumisel on täpne algusdaatum. Nii ka nelipühi liikumisel. Ajalukku on kirjutatud, et esimene Eesti nelipühi kogudus asutati 1909. aastal Narvas. Siit võikski seda iseloomustavat artiklit alustada. Ometi näitab kiriku ajalugu, et kõikjal, kus vaimulik ärkamine evangeeliumikuulutuse mõjul aset leiab, esinevad ka kristlikele kogudustele sarnased nelipühilikud elamused.

Teatavasti toimus eesti rahva esimene vaimulik ärkamine 18. sajandi esimesel poolel, kui hernhuutlus ehk vennastekoguduse liikumine 1729. aastal vendade Christian Davidi ja ta kaaslaste läbi Eestisse jõudis. Ajalookirjutajad ütlevad, et otsekui nelipühituul oleks üle maa puhunud. Evangeeliumikuulutuse mõjul tulid inimesed patutundmisele ja otsisid nuttes ja paludes armu ja päästmist. Kes seda leidis ja Jumala Vaimu uuendavat väge tundis, hakkas valju häälega Jumalat austama ja tänama armu eest, mis Jeesuse lunastustöö läbi talle osaks sai. Armusaanute rõõm olnud nii suur, et see nakatas üha uusi rahvahulki ja ärkamine aina levis. Hooneis polnud rahvale enam ruumi. Koosolekuid peeti lausa lageda taeva all. Selles ärkamises tuli ette ka puht nelipühalikke elamusi. Kõneldi prohvetlikult keeltes, tuli ette Vaimu mõjul enesest äraolemisi, tervenemisi ja nägemusi ning muid imetähti. Eriti haaras liikumine Saaremaad ja Kuressaare ümbrust, kus Piibli tõlkija Johann Gutslaffi poeg Ebehard Gutslaff oli superintendendiks. Tema oligi selle liikumise hingeks Saaremaal, kus ta 5. oktoobri ööl 1747.aastal vangistati. 2. veebruaril 1749. aastal suri Ebehard Gutslaff usumärtrina.

Läänemaa ärkamine algas sada aastat tagasi Noarootsis ja Vormsi saarel tänu Rootsist tulnud kooliõpetajatele-misjonäridele, kes jõudsid Tallinna 16. augustil 1873. Need mehed olid Thoren ja Lars J. Österblom. Ärkamine, mis levis Eesti rootslaste seas, levis varsti ka Haapsalu, Ridala, Hiiumaa, Tallinna ja Pärnu eestlaste hulgas. Ka selles ärkamises esines tihti nelipüha tuulte puhanguid. Usklikuks saanud täitusid Püha Vaimu rõõmuga, mis väljendus käteplaksutamises, hüppamises, taevalikes nägemustes, ka keeltes ja prohveti viisil rääkimises. Läänemaa ärkamisest sai alguse Eesti vabakoguduslik töö.

Kahekümnes sajand algas Jumala rahva suure igatsusega sügavama Püha Vaimu õnnistuse ja ärkamise järele. Tunti algkristlike väeallikate vajadust. Teevalmistajaks sai vaimulik kirjandus, mis käsitles pühitsuse ja Püha Vaimu vajadust uskliku elus. Kirjandus äratas sügava igatsuse täiuslikuma usuelu järele. Eriline palvevaim haaras paljude kohtade ja koguduste usklikke. Paluti ja oodati ärkamisi ning Püha Vaimu väljavalamist nagu apostlite ajal. Peeti palvepäevi ja palveöid. Nii oli see paljudes kohtades Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal, Skandinaavias, Indias ja mujal. Jumal kuulis ja nägi oma rahva igatsust. Juba 19. sajandi lõpul hakkas Issand Püha Vaimu välja valama oma rahva peale Ameerikas Rhode Islandil, Maccachusetsis, Tennesees, Lõuna-Dakotas, Lõuna-Carolinas, Kansases, Texases ja mujal. Mitmed said Püha Vaimuga ristitud ja rääkisid võõraid keeli. Houston Texases muutuski nelipühi ärkamise keskuseks enne Los Angelese suurt Püha Vaimu väljavalamist 1906. ja 1907. aastal. Arvatakse, et 1906-1908 aastal alanud nelipühi ärkamist Ameerikas koges üle 50000 uskliku. Vaimuga täidetud jutlustajad kandsid nelipühi sõnumi ühest riigist teise ja peagi ulatus see ka Eestisse.

Arvatavasti oli esimene sõnumitooja Ahja mõisa omanik proua M. von Brasch. Saksamaal olles sai ta allianssnelipühi liikumise koosolekul usklikuks ja tõenäoliselt ka Püha Vaimuga täidetud. 1900. aastal Tartusse tagasi tulnult hakkas ta omas majas, mis asus Aleksandri tänav nr.22, koosolekuid korraldama ja kutsus jutlustajaid Saksamaalt, Šveitsist, Inglismaalt ning mujalt. Jutlustajad kuulutasid nelipühi evangeeliumi, et Issand veel käesoleval ajal ristib Püha Vaimuga ja jagab vaimuandeid nagu vanasti. Puhkes auline ärkamine, kus paljud said päästetud ja mitmed Vaimuga ristitud. Liikumine haaras hulki. Peagi jäi koosolekute ruum Braschi majas kitsaks. Proua von Brasch ehitas oma krundile, mis asus Aleksandri 26, uue suure palvela, mis koos rõdudega mahutas ligi 1200 inimest. Palvela valmis 1906. aastal. Siin peeti suuri koosolekuid ja konverentse, hulgad tulid päästmisele.

Umbes samal ajal või hiljem ulatus nelipühi sõnum Püha Vaimuga ristimisest ja vaimuannetest Tallinna. Ka siin algatasid liikumise sakslannad. Esialgu peeti koosolekuid Toom-Vaestekooli tänava 21 Kruusenbergi korteris ja Väike Tartu maantee 13 Hacke majas. Kui liikumine levis ja korterid kitsaks jäid, ehitasid õed Hacked oma maja alumise korruse palvesaaliks. See palvela avati 1910. aasta oktoobrikuus.

Narvas ja Ingeris tekkis nelipühi ärkamine peamiselt Soome vendade töö viljana. Iseseisva kogudusena alustati 1909 aasta sügisel. Aastatega edenes koguduse töö nõndapalju, et kolmekümnendateks aastateks oli narvakatel kaks palvelat, kolm üüritud palvesaali, kaks kutselist jutlustajat ja mitmeid häid kuulutajaid vendi. Ingerimaal oli neil suur palvela Vanakülas ja palvesaal Kalliveres, kus tegutses ka pühapäevakool ja lühemat aega ka keelpilliorkester. Koguduse tööpunktid olid Rakveres, Jõhvis, ning Narva-Jõesuus.

Eesti nelipühi ärkamisse tõi suure muudatuse Rootsi nelipühi misjonäride tulek Eestisse 1922 - 1926. aastal. Yngve Valdemar Ölvingsson tuli Eestisse 1922. aasta sügisel ja soovis vene keelt õppida, et Siberisse misjonäriks minna. Kuid Jumal tahtis teisiti. Ta leidis Noarootsis ja Riguldis usklikke, kes said päästetud juba 40 aastat tagasi endiste Rootsi misjonäride kuulutamise kaudu. Need inimesed rõõmustasid Ölvingssoni tuleku üle väga ja korraldasid palju pikki koosolekuid. Neil oli janu Jumala Sõna järele. Kahekuulise töö järel saatis Issand ärkamisi mitmesse külla ja kevadel, 23. mail 1923. aastal toimus mererannal esimese 37 inimese ristimine. Tol ajal oli ka ärkamise vastaseid. Käidi politseile kaebamas, et paljude koosolekute pärast jäävat tööd tegemata ja loomad talitamata. Ühes kohas käis politseinik isegi usklikke üle kuulamas, eriti neid, kes olid Püha Vaimuga ristitud. Oma aruandes kirjutas ta, et «usklikud on mõistuse poolest normaalsed ja isegi väga targad». Teine politseinik avaldas rõõmu, sest tema teenistus olevat seetõttu kergemaks muutunud. Salapiirituse vedajaid ja sellega hangeldajaid olevat tublisti vähem ning usklikud maksvat korralikult makse. Tema arvates oli ärkamine kogukonnale kasulik ja soovis sellele edu.

Kindlama kuju sai Hiiumaa nelipühi liikumine kui Rootsi vennad Nils Kastberg ja Elof Hansson 1923.aasta varasuvel Kärdlasse tulid. Jumala abiga saadi 1924. aastal juba alustada ka oma palvela ehitamist, mis 27. oktoobril samal aastal ka sisse õnnistati. Hiljem laienes töö ka Saaremaale, tekkisid tööpunktid Sõrve poolsaarel, Muhus ja Tagavere ümbruskonnas. 1924. aastast ilmub ka evangeelne kuukiri «Valgus». Ajakirja saatus on olnud sama raske kui meie eestlastest pagulastel. Vähestel on õnnestunud pärast okupatsiooniaega Eestisse tagasi tulla ja edukalt jätkata. Ajakiri «Valgus» kogub aina enam populaarsust ning tänaste töötegijate visioonis on tiraai 3000-lt 7000 peale kasvatada.

1936. aastal jõustus Eesti kirikute ja usuühingute uus põhiseadus ja uusi üksikkogdusi enam ei registreeritud. Nelipühi kogudused Eestis ei kuulunud ühisesse liitu, vaid tegutsesid vaimulikus osaduses nagu Rootsiski, sellepärast tuli ühineda Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühingute Liiduga selle lugupeetud juhi K. L. Marley ja liidu lahkel nõusolekul. See sündis 1937. aastal.

Kuigi nelipühi koguduste ühinemine Vabausuühingute Liiduga andis täieliku tegevusvabaduse, oli üleminekuaeg siiski suureks tagasilöögiks üldisele nelipühi tööle Eestis. Osa liikmeid ei ühinenud uuesti loodud usuühinguga, vaid jäid eemale põhjusel, et Uus Testament ei kõnele koguduste liidust, vaid iseseisvatest kogudustest. Teised ei ühinenud sellepärast, et liitu kuuluvad vabakogudused ei seisnud täielikult usuristimise alusel, vaid tunnustasid ka laste ristimist. Näiteks oli Viljandi nelipühi koguduse liikmete arv 1936. aasta lõpul 150 liikme ümber, kuid aasta hiljem kuulus Viljandi Vabausuühingusse ainult 22 liiget, mis 1939. aasta lõpul langes isegi 13-ni. Siiski tegutseti hoolega ja sõbralikus vahekorras kõigi liitu kuuluvate kogudustega ja Jumal õnnistas nende tööd. Siis aga algasid rasked ajad. Saksa-Vene sõja puhkemisele järgnenud vene mobilisatsioon viis Venemaale kümneid noori vendi, kellest paljud jäid kadunuks.

Uued okupandid - sakslased andsid kogudustele algul tegutsemisvabaduse, kuid pärast 1944. aastat muutus taas kõik. Iseseisev töö kestis ainult lühikest aega. Juba 1945. aasta algul kutsuti Eestis tegutsevate usuristimist tunnustavate koguduste esindajad Moskvasse. Seal ühendati kõik Eestis tegutsevad baptisti, nelipühi, evangeeliumi kristlaste ja priikogudused Moskva Evangeeliumi Kristlaste Baptistide Liiduga. Algas uus ajajärk, kus tuli tegutseda Moskvast saadud eeskirjade järgi. Tallinna kogudused tegutsesid siiski oma endistes palvelates. 1950. aasta septembris tuli jällegi suur muudatus. Koguduste kirikud ja palvelad võeti valitsuse poolt ära ja anti ühiseks kasutamiseks Oleviste kirik, mis mitmeid aastaid oli kasutamatult seisnud ja lagunemas. Sinna moodustati siis ühendatud EKB kogudus 1900 liikmega. Tallinna Eelimi koguduse liikmetest astus Oleviste ühendatud kogudusse 400 inimest. Suur koguduste ühinemise avajumalateenistus Oleviste kirikus toimus 17. septembril 1950. aastal suure pidulikkusega ja kirikutäie rahva osavõtul.

Vaatamata valitsevale olukorrale tegutses Oleviste kogudus sihikindlalt ja Jumala tões. Paljud said päästetud, Püha Vaimuga ristitud ja haigustest terveks. Vastased ei suutnud seisma panna Püha Vaimu tööd. See läks edasi vaatamata vastuseisule ja takistusele.

Rasked ja keerulised arengud toimusid ka teisel pool Eesti piiri. Inimesed, kes pagesid vaid mõneks ajaks, pidid uue kodu leidma aastakümneteks. Pagulaslaagrid, uued kohanemisraskused. Kõik need elati üle Taevase Isa õnnistava käe all. Jumalateenistusi peeti juba pagulaslaagrites. Hiljem tekkisid omad eestikeelsed kogudused paikades, kus oli rohkem eestlasi. Paljudes kohtades polnud küll päris oma pastorit, kuid jumalateenistused siiski toimusid - kas käidi ise kaugemal või tuli külalispastor teenima.

1950-tel aastatel, mil võõrsil elavate eestlaste elu hakkas stabiliseeruma, kujunes välja ka koguduste elu - oma koorid, orkestrid. Muidugi ka laste- ja noortetöö. Jätkus ka pidev palve kodu-Eesti vabaduse eest. Ja Jumal kuuleb palveid. Ta valmistab inimesi imeliselt olukordadeks ette. Nii toimusid Ameerika mandril regulaarsed suveseminarid, kuhu sõitsid pastorid küll Euroopa riikidest kui Austraaliast ja Ameerikast ja Kanadastki kokku. Ühel sellisel kogunemisel saadi südamesse järgmine seminar korraldada kodu-Eestis. Mitte nelipühi koguduste töötegijatele, vaid Jumalat otsivatele inimestele. Kolm meest - Allan Laur, Märt Vähi Kanadast ja Harry Leesment Austraaliast järgnesid Jumala kutsele. 1990. aastal, enne augustikuus toimunud riigipöörde katset Moskvas, toimus Tallinnas Pirita hotellis suure osavõtu arvuga seminar. Enamus, kes pastorite juttu kuulama tulid, olid uskmatud. Paljud neist said päästetud. Esimene veeristimine toimus samal suvel Tallinnas EKP Keskkomitee ees olevas basseinis. Esimene jumalateenistus peeti Sakala keskuses, tollal «Karla katedraali» nime all tuntud saalis, nädal enne tankide sissesõitu Tallinnasse. Alustati Eesti Kristliku Kiriku nime all. Vastavalt seadustele registreeriti EKK põhikiri. Pastoritele, kes tulid Eestisse, oli see tagasitulek koju ja vana, oma isade töö jätkamine. Paljudele eestlastele aga täiesti uue kiriku sünd.

Tihti räägitakse, et Jumala lapsed on üks perekond kogu maailmas. Vaatamata rahvustele, vaatamata keele erinevustele teenime me üht Jumalat ja selle nimel pole tähtis ka koht, kus Tema auks tööd tehakse. Just nõnda sündis nüüd Eestis. Alates 1990. aasta suvest on iga aasta juulis toimunud suveseminar «Estonia», millest on osa võtnud äsja usuletulnud noored kristlased Eestist ja meie ühise pere liikmed küll Ameerikast, Kanadast, Euroopa eri riikidest, et üheskoos kiita ja ülistada Jumalat ning juhatada inimesi Jumala juurde. Sest ristiinimene muutub ise ja muudab ka ligimesi ja ühiskonda. Seda väga mitmel viisil. Eestimaa olukord on ju eestlastele teada. Küll on seda püütud parendada läbi viisaastaku tööde-tegemiste, küll iseenese tarkusega. Vilja on vähe olnud! Õitsengut ja viljakust soovib ju enamus. Puudunud on Jumala õnnistus.

1994. aastast on Eesti Kristlik Kirik uue nime all - Eesti kristlik Nelipühi Kirik. Tegelikult on üks lõng ajalookangas taas kokku sõlmitud.

Tallinna lähedal Suurupis tegutseb selle kiriku keskus - on Piiblikool ja uute koguduste rajamise peakontor. Ruumid saadi vene sõjaväelt. Ja nii nagu neid ruumegi tuli paigata, ennistada ja vahel päris maatasa teha, et uuesti ehitada, nõnda on pidanud tööd tegema ka inimestega Eestimaal. Ainult mõned neist tulevad Piiblikooli õppima. Jumalal on aga igaühe jaoks võimalus nii tööks Jumala riigis kui konkreetses Eesti Vabariigis. On alustatud taas laste- ja noortetööga. Koolituse on saanud vanglakaplanid, sotsiaaltöötajad. Pärast laeva «Estonia» katastroofi anti kriisiabi. Lisaks hingehoid ja diakooniatöö, meedia erinevad valdkonnad. Peaaegu ainukene kodueestlasest töötav sõjaväevaimulik on EKNK liige. Kõik need töövormid sünnivad elu vajadusest. Kõige tähtsam on koguduse töö ja Jumala teenimine. Kogu au kuulub Temale.

Koostanud Helle Aan

Eelmine Sisukord Järgmine

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord