Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Eelmine Sisukord Järgmine

Luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest 1523-1532. Iseseisvas Eesti Vabariigis nimetas luterlik kirik end vabaks rahvakirikuks. Piiskopliku aruande järgi oli 1936. aastal EELK hingekirjas 847 600 hinge 168 koguduses ning 12 abikoguduses. Kirikumaksu õiendasid samal aastal 261319 inimest.

EELK õitseajaks võib lugeda 1930. aastate lõppu, mil elati oma tegevuse laiendamise kavatsustega. Riikliku iseseisvuse lühikese ajaga oli saavutatud palju: asutatud ligi 50 uut kogudust, ehitatud üle 10 kirikuhoone, kindlustatud töötegijate koolitus ja järelkasv. Elavaks oli muutunud suhtlemine vennaskirikutega. Kiriku erinevad töövaldkonnad olid kogumas jõudu, avaldati heatasemelist teoloogilist ja usulist kirjandust. Kiriku 170 kogudust oli teenimas 209 õpetajat ja 206 köstrit-organisti. Lisaks 153 kirikuhoonele oli kasutada 42 abikirikut, peale selle vennastekoguduse palvemajad (arvult 96). Tegevuse laienemise tõttu tõusis päevakorrale kavatsus jagada Eesti piiskopkondadeks ning moodustada Eestis peapiiskopkond.

Kirik okupatsiooniaegadel

Kõik lootustandvad tulevikuplaanid jäid teostamata, sest Eesti kisti suurriikide võimuvõitluse keerisesse. Kui 14. detsembril 1939 valiti EELK kolmas piiskop Johan Kõpp, oli juba käimas II maailmasõda ja maale olid asunud võõrriigi väeüksused. 1940. aasta 17. juuni varahommikul alustas Nõukogude Liidu sõjavägi Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimist, juulis kuulutati Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning 6. augustil liideti NSVL koosseisu. Sellega jõustusid Eestiski Nõukogude Liidus alates 1929. aastast kehtinud religiooni ja kirikuid puudutavad seadused, mille järgi kirik kui religioosne ja rahvuslik institutsioon kuulus likvideerimisele ning kristlik usk kui ametlikule ateistlikule ideoloogiale vastanduv nähtus väljajuurimisele.

Muudatused riigi ja rahva elus olid rasked ja järsud. Kiriku juhtkond püüdis vältida konflikte uute võimukandjatega. Oma ringkirjas kutsus piiskop õpetajaid ja kogudusi oma tööd rahulikult jätkama ning täitma oma vaimulikku ülesannet. Ta rõhutas, et kiriku kuulutus ei ole seotud ühiskonnakorraga, vaid peab igas olukorras teenima oma rahvast.

Rakendades kristlusevastast seadusandlust alustas nõukogude võim kirikute ja koguduste tegevusvälja kitsendamist eesmärgiga tõrjuda see ühiskonna elust välja. Kiriku kogu vara - maa, hooned, hoonete sisseseade - riigistati. Kiriklik laulatus kaotas juriidilise kehtivuse ja abielu kodanlik sõlmimine tehti kohustuslikuks. Kogudused kaotasid õiguse võtta oma liikmeilt liikmemaksu ja nende tegevuse majanduslikuks aluseks jäid ainuüksi liikmete vabatahtlikud annetused. Jõulukuus 1940 kehtima hakanud kriminaalkoodeks keelas usuõpetuse andmise koolides ning võttis kirikutelt ja kogudustelt avalik-õiguslikud funktsioonid koos juriidilise isiku õigustega. Kiriku erinevaid töövaldkondi juhtinud organisatsioonid saadeti laiali, lõpetati kiriklike ja teoloogiliste ajalehtede, ajakirjade ja teoste väljaandmine. Tartu Ülikooli usuteaduskonna sulgemisega lõpetati teoloogide ja kirikuõpetajate järelkasvu koolitamine. Koguduste raamatukogud koos Tartu Ülikooli usuteaduskonna raamatukoguga määrati hävitamisele.

Seadusega keelati kiriku olemuse juurde kuuluvad normaalsed tegevusalad, nagu laste- ja noortetöö, sise- ja välismisjon, diakoonia ja suhtlemine vennaskirikutega. Natsionaliseeritud kirikuhoonete kasutamise üür tõsteti üle jõu käivalt kõrgeks.

Kitsendused puudutasid otseselt ja väga valusalt kiriku kõiki töötegijaid. Kõrgendatud maksumäärade ja sotsiaalkindlustusest ilmajätmisega liigitati vaimulikud ja koguduste töötegijad alamat sorti kodanikeks, kelle lastelgi ei olnud samasuguseid õigusi kui "tööliste ja talupoegade" järeltulijail.

Kokkuvõtlikult tuleb ütelda, et kristliku kiriku tegutsemise ja edasielamise võimalused Eestimaal püüti läbi lõigata. Ainsa tegevusena salliti jumalateenistuste ja ametitalituste läbiviimist võõrandatud kirikuhooneis, mida nüüd nimetati "kultusehooneiks". Vaimulikke hakati kutsuma "usukultuse teenreiks". Teise erandina lubati matta kalmistuile surma läbi lahkunud koguduseliikmeid. Kogu kiriklik ja usuline tegevus suruti kirikuseinte vahele, avalikkuse silma alt kõrvale. Kool muudeti ideoloogiliseks asutuseks.

Kohe pärast Nõukogude okupatsiooni algust hakkasid jäljetult kaduma eelkõige silmapaistvamad ja poliitiliselt aktiivsemad kirikuõpetajad, kellest paljude saatus on seniajani teadmata. Koguduste juhatuseliikmeid küüditati 163 ja mõrvati 27.

Hoolimata kitsendustest ja rasketest oludest ei vähenenud kiriklik aktiivsus aastail 1940-1941 kuigi märgatavalt. Ateistlik propaganda kogus alles jõudu ning usulise ja kirikliku elu lämmatamist ei suudetud lõpuni viia. Rahvas ei olnud uut võimu omaks võtnud.

Kui 22. juunil 1941 algas sõda salalepinglaste vahel, siis Saksa okupatsioon sama aasta suvest kuni sügiseni 1944 tõi vähemalt väliselt kirikule kergendust ja hingetõmbeaega. Koguduste elu hakkas vähehaaval sedavõrd normaliseeruma, kuivõrd see sõjaoludes võimalik oli. Võidi uuesti alustada tööd nõukogude ajal keelustatud tegevusaladel, ka usuõpetus tuli kooli tagasi. Kuid uute võimukandjate kaugemaid sihte reetis muu hulgas keeld taasavada Tartu Ülikooli usuteaduskond. Selle asemel alustas tegevust kirikuvalitsuse alluvuses olev Usuteaduse Instituut.

1943. aastal kokkukutsutud kirkukogu arvestas juba maailmasõjas liitlaste kasuks toimunud pöördega ja Eesti võimaliku taasvallutamisega Nõukogude Venemaa poolt. Kirikukogu andis piiskopile volitused toimida ainuisikuliselt eriolukorras, mil kiriku valitsemisorganite töö on takistatud. 29. juunil 1944 oli konsistooriumi täiskogu valmis kõige halvemaks ning määras kindlaks isikud, kellel on hädaolukorras õigus asendada piiskoppi.

Läheneva Nõukogude armee eest põgenes 1944. aasta sügisel kodumaalt umbes 70 000 eestlast, nende hulgas suur osa eesti haritlaskonnast ja 72 kirikuõpetajat. Vangistamised kirikuõpetajate peres jätkusid kuni 1950. aastani.

Sõja kriisihetkel, jaanuaris 1943 oli NSVL religioonipoliitikas toimunud teatud muudatus, kuna vajati õigeusklike kristlaste toetust sõjas Saksamaa vastu. Kirikutele anti esmakordselt ja ametlikult piiratud tegevusvabadus, kuigi range riikliku järelevalve all. Moodustati NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures tegutsev Usuasjade Nõukogu (hiljem NSVL Ministrite Nõukogu juures asuv Usuasjade Nõukogu). Ka Eesti NSV-s pandi ametisse nimetatud nõukogu volinik. Tema ülesanne oli järelevalve koguduste tegevuse ja kirikute kaadripoliitika üle.

Kirikute ja koguduste tegutsemise raamseaduseks kehtestas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 5. juulil 1945. aastal "Usuühingute tegevuse korraldamise ajutise juhendi". Oma ajutisele iseloomule vaatamata jäi juhend kirikute ja koguduste tegutsemise seaduslikuks aluseks õige pikaks ajaks. Alles 1977. aastal asendati see üksikasjalikuma ja peamiselt koguduste tegevust kitsendava ja kohustusi määratleva "Usukoondiste põhimäärusega" (kinnitatud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt 22. 08. 1977). Üldisemat järelevalvet koguduste ja vaimulike tegevuse üle teostas riiklik julgeolekuamet kirjutamata seaduste alusel.

Nn ajutise juhendi alusel tuli olemasolevad kogudused registreerida, kusjuures taotlejaks pidi olema vähemalt 20 täisealist ja täieõiguslikku koguduseliiget. Nende hulgast valiti koguduse juhatus ja revisjonikomisjon. Et koguduste elu seni juhtinud täiskogu ja nõukogu asemel piirati vastutavate isikute ring kahekümnega, tähendas see koguduseliikmete enamiku, st ilmikute kõrvalejäämist koguduste tegevuse korraldamisel. Senises demokraatliku ülesehitusega ehk teisisõnu episkopaalse-sinodaalse struktuuriga kirikus keskendus ajapikku võim paratamatult koguduste õpetajate kätte.

Teine koguduste tegevuse korraldamise ajutise juhendi nõue oli, et tegutseda lubatakse ainult nendel kogudustel, kellel on vaimulik (õpetaja, jutlustaja). Riigiseaduse nõue sundis kiriku hädalahendusele ordineerida õpetajaametisse teoloogilise hariduse omandanud isikute kõrval ka neid, kellel koolitus puudus, kuid kes olid praktilises tegevuses osutunud võimeliseks kogudust vaimulikuna teenima. Aseõpetajate ametisseseadmine sunnitud hädalahendusena on õpetajate põua tingimustes vajutanud oma pitseri EELK-le tänase päevani. Alles teoloogilise koolituse järjelesaamisega peaks suudetama ebanormaalsest olukorrast väljuda.

Aastal 1948 oli EELK 154 kogudusel 79 õpetajat ja aseõpetajat. 75 kogudust olid naaberkoguduse õpetaja hooldada. Ametitalitusi ja armulauata jumalateenistusi pidasid neis jutlustajad, köstrid või nende kohusetäitjad, keda oli 85. Mitmed senised abikogudused lõpetasid tegevuse, suur hulk abikirikuid suleti. Osa neist aga alustasid tegevust iseseisvate, kuigi hooldatavate kogudustena.

Sõjategevuse käigus oli täielikult hävinud 24 kirikuhoonet, suuremal või väiksemal määral kannatada saanud 79. Talude sundkollektiviseerimise ja massiküüditamise tingimustes ilmnes koguduste ennastsalgav ustavus kirikuhoonete taastamises ja kordaseadmises. Täielikult purustatud kirikutest ehitati uuesti üles 6.

1949. aastal seati sisse peapiiskopi amet. See oli tingitud mööndusest riigivõimude nõudele, sest järgnevatel aastakümnetel ilmnes NSVL valitsuse püüe kasutada kirikuid välispropaganda huvides. Teiseltpoolt võimaldas see asjaolu EELK-l taastada suhted vennaskirikutega ning astuda rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonide liikmeks. Peapiiskop Kiivit valiti Euroopa Kirikute Konverentsi üheks presidendiks, ta oli Praha Kristliku Rahukonverentsi asutajaliige. Tänu tema tegevusele võeti EELK Kirikute Maailmanõukogu (1961) ja Luterliku Maailmaliidu (1963) liikmeks.

Aastatel 1955-1958 tundus, et kiriklik tegevus oli normaliseerunud, raskemad aastad seljataha jäänud. Kiriku liikmeskond kasvas, konfirmeeritute hulk oli kasvamas ja lähenemas 1930. aastate lõpu tasemele. Olukord äratas optimismi ja peapiiskop võis 1957 aastal tõdeda, et kirik on sõjahaavadest toibunud.

Kuid NSVL sisepoliitika Hruštšovi-aegne liberaliseerumine ei toonud endaga kaasa kirikute ja koguduste tegevuse suuremat vabadust. Vastupidi, ideoloogiline töö tugevnes märgatavalt nii töökohtadel kui koolis. Alustati «ilmalike» kombetalituste juurutamist. Side kirikuga võis tähendada raskusi hariduse, töökoha, korteri jms. saamisel. Järelevalve vaimulike tegevuse ja kiriku kaadripoliitika üle muutus rangemaks. Koguduste majanduslik olukord halvenes, kui tõsteti maksumäärasid (hoonete- ja kindlustusmaks, samuti elekter).

Kirikuvastase riikliku surve tulemused said nähtavaks 1960. aastate alguses. Hakkas kahanema kiriku liikmeskond, samuti osavõtt jumalateenistustest ja kiriklikest ametitalitustest. Kirikust jäid eemale noored. Aastal 1966 oli ristitute arv võrreldes 1958. aastaga langenud alla viiendiku, konfirmeeritute arv viiele ja laulatuste arv kaheksale protsendile. Koguduste aktiivsus piirdus ikka enam jumalateenistuste pidamisega, muu tegevus kahanes miinimumini. Suur osa eestlastest mugandus ning leppis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt kehtestatud korra ja ideoloogiaga.

Kirikliku tegevuse madalseis saavutati 1970. aastate keskpaiku. Need olid kirikuelu nn. vaiksed aastad. Esimesed elavnemise märgid ilmnesid 1980. aastate alguses. Seoses ühiskondlik-poliitiliste muudatustega Eesti NSV-s 1988. aastal astus kirik sunnitud varjusurmast taas avalikkuse ette ning võis asuda oma pärsitud tegevuse arendamisele. See on aga juba uus peatükk Eesti kirikuloos.

Kirik ja rahvuslik taasärkamine

Uued tuuled, mis hakkasid puhuma 1980. aastate teisel poolel kogu Eesti ühiskonnas, vähendasid ka survet kirikule. Nii näiteks kostis eetrist 1987. aastal juba jõululaule ja esimest korda sõjajärgsel ajal sooviti riigiraadio kaudu rahvale häid jõulupühi.

1980. aastate lõpus kaasnes rahvusliku taasärkamisega ka kiriku taasavastamine. Kasvas kõigi kiriklike talituste arv. Ainuüksi ristimisi toimetati 1990. aastal 18 361 - see on suurim ristimiste arv Eestis selle sajandi jooksul.

Seotust kirikuga peeti tähtsaks kultuurilise järjepidevuse ja identiteedi seisukohast. See oli oma juurte otsimine. Loomulikult tuldi kirikusse ka lihtsalt huvist, lõivu maksti moelegi.

Laste- ja noortetöö

1988. aastal algas ulatuslikum pühapäevakoolitöö. Huvi selle vastu oli nii suur, et peagi kasvas pühapäevakooli laste arv EELK kogudustes 10 000-ni. 1990. aasta kevadel loodi EELK Pühapäevakooliühendus, mis tänaseks ühendab rohkem kui 400 pühapäevakooliõpetajat ja tegeleb kristliku lastetöö materjalide loomise ja väljaandmisega. Lastele ilmub ajakiri "Laste Sõber". Õpetajatele antakse välja ajakirja "Kristlik Kasvatus", mis kannab edasi 1930. aastatel ilmunud ajakirja "Pühapäevakool" poolt alustatut.

Noortega tehtavat tööd koordineerib EELK Noorsootöö Keskus, kelle poolt korraldatavatest ettevõtmistest tuleks nimetada iga-aastasi kirikunoorte päevi, mis pakuvad kokkusaamisvõimalusi sadadele noortele.

Diakooniatöö

Traditsiooniliselt on kirikus väga tähtis olnud diakooniatöö. Terves reas kogudustes ja praostkondades on loodud diakooniapunktid, kus tegeldakse abivajajatega, jagades neile nii arstiabi kui ka materiaalset ja hingeabi. Vastavate töötajate koolitusega tegeleb Diakooniaühendus, kes on omalaadseks hoolekandetöö keskuseks EELK-s. Diakooniaühendus teeb koostööd ka tervishoiusüsteemiga.

Ligimese abistamisele ja abistajate väljaõppele on suunatud ka Haigla Hingehoiu Keskuse töö. Tööd kinnipidamisasutustes korraldab EELK Kriminaaltöö Keskus.

Vaimulik kirjandus

Kui kümme aastat tagasi Eesti raamatuturul vaimulik kirjandus praktiliselt puudus, siis nüüdseks on olukord mõnevõrra muutunud. 1989. aastal nägi trükivalgust Uue Testamendi ja Psalmide uus tõlge. Samal aastal anti seoses eestikeelse Piibli 350. aastapäeva tähistamisega välja 1938. aastal ilmunud rohkete illustratsiooniga Suure Piibli faksiimiletrükk. Praegu on ettevalmistamisel uue, redigeeritud piiblitõlke väljaandmine.

1990. aastal alustas ilmumist EELK häälekandja "Eesti Kirik". Oma ajalehed on ka mitmel praostkonnal.

Olukorras, kus poole sajandi jooksul oli teoloogiaalaste teadmiste hankimine suuremale osale rahvast tehtud praktiliselt võimatuks, oli väga suur tähtsus Soome gümnaasiumi usuõpetuse heatasemeliste õpikute tõlkimine eesti keelde.

Tänuväärset tööd vaimuliku kirjanduse väljaandmisel on teinud EELK kirjastus- ja pressiosakond. Ilmunud on nii kordustrükke 1920.-30. aastatel ilmunud raamatutest kui ka uudisteoseid.

Haridus

Seoses uute võimaluste ja vajadustega tuli kirikul ümber korraldada ka oma koolitussüsteem. EELK Kaheastmelise koolitussüsteemi kahel esimesel aastal valmistatakse ette koguduste töötegijaid eri valdkondade tarbeks (laste- ja noortetöö, hoolekanne). Tulevaste pastorite koolitus kestab viis aastat. Usuteaduse Instituudi pedagoogiline osakond valmistab ette usuõpetuse õpetajaid üldhariduskoolidele. Need õpperühmad on avatud kõigile huvilistele, kes soovivad oma teadmisi teoloogias täiendada.

Kirikumuusikute koolitusega tegeleb EELK Kirikumuusika Kool. EELK Usuteaduse Instituudil on kujunemas sidemed ka 1991. aastal taasavatud Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Praeguseks on teaduskond andnud esimesed lõpetajad.

Lühendatult Jaan Kiiviti artikli järgi raamatust J. Gnatenteich, Kodumaa Kirikulugu, Logos 1995.

Eelmine Sisukord Järgmine

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee