|
|
Piiblikooli loengu konspektUue Testamendi ülevaade - muud kirjad ja Ilmutus |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Peale Pauluse kirju on UT-s veel 8 erineva pikkusega kirja, mida nimetatakse katoolseteks või ka üldisteks kirjadeks. Neil kirjadel on algselt olnud erinev auditoorium - kiri Heebrealastele, 2 Peetruse, 1 Johannese ja Juuda kiri on kirjutatud üldiselt kristlikule lugejale, Jaakobuse ja 1 Peetruse kiri samuti laiale, kuigi mõnevõrra määratletumale lugejaskonnale, 2 ja 3 Johannese kirjad on isiklikumat laadi, kuid nende saaja pole täpselt enam määratletav.
Mõnede käsitluste puhul jääb Heebrea kiri Pauluse ja katoolsete (mis tähendab siis «üldine») kirjade vahele.
Selle kirja autorsus ei ole selge. Kiri ise otseseid vihjeid autori leidmiseks ei anna. Kaudsed vihjed ei ole ka meid palju aidanud. Juba vanad kirikuisad ei olnud autori suhtes üksmeelel. Mõned pakkusid Paulust (kuna näiteks Hb 13:23 on mainitud Timoteost), mõnda Pauluse õpilast, Luukat, Barnabat. Martin Luther pakkus kirja autoriks Apollost. Tänapäeval on enamasti lepitud seisukohaga, et me ei tea selle kirja autorit, kuna eelpooltoodud oletustele ei ole lihtne palju toetuspunkte leida.
Rooma kirikuisa Clemens tsiteerib oma korintlastele kirjutatud kirjas (95 AD) Heebrea kirja, järelikult peab see olema tuntud üksjagu varem. Ilmselt oli kirja kirjutamise ajal ka Timoteos elus (13:23) ning kirja saajate seas Jeesuse teenimise pealtnägijaid ja kaasaegseid (2:3). On tõenäoline, et kiri kirjutati enne Jeruusalemma templi hävitamist aastal 70 AD, muidu oleks autor seda fakti kasutanud, kui ta näitas, et Kristuse ohver on ülem, kui templis toodavad loomade ohvrid (10:2).
Kiri Heebrealastele näib olevat kirjutatud juudi-kristlastele. Pealkiri «Heebrealastele» on pigem hilisema päritoluga, ei ole teada, kas algselt see kiri sellist nime üldse kandis. Nii nagu kirja autor jääb meie eest varju ka kirja kirjutamise koht.
Kiri on juudikristlastele adresseeritud ning hoiatab neid kõigepealt juutlusesse «tagasilangemise» eest. Kiri põhjendab ulatuslikult Kristuse tööd VT tõotuste valgel ning näitab, et Kristuses on see täide läinud, mida VT lubas ja mitte üksnes - vaid ainult Kristuses ongi VT usu edasiareng võimalik.
Heebrea kiri julgustab usklikke tagakiusule vastu panema ning jääma kindlaks sellele, mida nad on Kristusest uskunud.
Kirjas puuduvad traditsioonilised algustervitused, kuid kirja lõpp räägib siiski spetsiifilisest auditooriumist. Heebrea kirja võib seetõttu vaadelda pigem kirjaliku jutlusena, kui konkreetsetele oludele vastava kirjana.
Lühidalt iseloomulikke jooni
1 - Kristuse ülimuslikkus
2 - Inimese eesmärk
4 - Kes ei pääsenud Jumala hingamisse
6 - Küpsusele
7 - Melkisedeki preestriteenistus
9 - Kristuse preestriteenistus
10 - Kristuse ülim ohver
11 - Usust
12 - Jätka võidujooksu
Läbi aegade on kristlased selle kirja väärtust ikka kahtluse alla pannud. Kirjal oli «probleeme kaanonisse pääsemisega» ning isegi Luther pidas seda üheks «üsna tühiseks kirjaks» võrreldes näiteks Rooma ja Efesose või 1 Peetruse kirjaga.
Jaakobuse kirja probleeme nähakse seoses heade tegude rõhutamisega ning armuõpetuse alahindamisega. Kui vaadata Jaakobuse kirja oma kontekstis, selgub, et häda pole nii suur.
Kirja alguses on märgitud: «Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane...» (1:1). Kõige tõenäolisemalt on tegemist Jeesuse (pool) vennaga (Mt 13:55; Mk 6:3), kes oli alguses skeptik (Mk 3:21), aga kellest hiljem sai Jeruusalemma koguduse vanem (Ap 15, Gl 2).
Kui Jaakobus suri 60-te aastate esimeses pooles, nagu Ap seda kirjeldab (vastavalt Josephusele 62 AD), siis seab see piirid kirja vanusele. On küllaltki tõenäoline, et kiri on kirjutatud 50-tel aastatel, mis teeb ka Jaakobuse kirjast ühe UT vanima kirjutise. On usutav, et kirja «juutlik» toon räägib sellest, et kiri on nii varane, et kristlus ei olnud veel paganate seas laialt levida ja «juudistamise probleem» oli veel tundmata. Kiri võib pärineda kontsiili-eelsest Jeruusalemma kogudusest.
Kiri on suunatud «kaheteistkümnele hajevil asuvale suguharule». Kuigi seda võib tõlgendada ka metafoorselt, on siin kirja varast päritolu arvestades tegemist ilmselt juudi-kristlastele suunatud kirjaga. Jaakobus kirjutab küllaltki tihedalt, piltlikult ja moraali-lugevalt. Kirja eesmärk on julgustada kristlasi oma usku tegudes praktiseerima ning hoiatada moraalivääratuste eest.
Kirjas on rohkesti paralleele Mäejutlusega ja Jeesuse õpetusega. Jaakobuse toon sarnaneb vanatestamentliku prohveti- ja tarkusekirjutistega. Toon on käskiv, 108-st salmist on 50 otseselt käskivas kõneviisis.
Kaks kirja UT-s väidavad oma autoriks olevat apostel Siimon Peetruse. Peetrus on UT-s väga tuntud tegelane. Ta kasvas üles Betsaidas, Galilea järve kaldal, ning nad olid koos oma venna Andeasega kalamehed (Jh 1:44). Andreas esitles oma venda Siimonat Jeesusele, kes andis mehele kohe uue nime - Peetrus (kalju). Hiljem, kui Peetrus elas Kapernaumas, kutsus Jeesus teda teenistusse isiklikult ja ta sai üheks kaheteistkümnest apostlist.
Peetrus kuulus ka apostlite nn «sisemisse ringi» ja oli sageli nende eestkõneleja. Peetruse enesekindlus kasvas, kuid ta kukkus läbi, kui üritas Jeesusele järgneda kohtuõue. Seal ta salgas Jeesust, väites end teda isegi mitte tundvat. Peetruse usk sai taas üles ehitatud Jeesuse poolt, kui ta kohtas meest kalastamas.
Peetrusest sai Jeesuse sõnade kohaselt kalju alles Nelipühi päeva järel, kui ta pidas esimese kristliku jutluse koguduse ajaloos. Samal päeval sai kolm tuhat inimest päästetud!
Varakirikliku traditsiooni kohaselt reisis ka Peetrus misjonärina Väike-Aasias ja teenis Roomas (sõna «Paabel» (1Pt 5:13) on sageli allegooriliselt Roomana tõlgendatud, vaevalt kirja autor sel ajal selle linna varemetel viibis), kus ta ka Paulusega umbes samal ajal märtrina suri.
Peetruse autorsust on viimase saja aasta jooksul vaidlustada püütud. Argumentideks on näiteks kirjas vihjatud suured tagakiusamised, mis pidid aset leidma alles hiljem, keiser Domitianuse või Trajanuse ajal. Samuti on küsimuse alla seatud see, kas lihtne kalamees Peetrus sai kirjutada nii stiilse ja kreekakeelse kirja? Kirja autor märgib muuseas, et ta kirjutas kirja Silvaanuse abil (1Pt 5:12), mis seletab paljugi.
On usutav, et kiri kirjutati «Paabelist», seda nime kasutasid kristlased sagedasti varjunimena Rooma asemel. Kirja kirjutamise ajaks võis olla Nero tagakius aastatel 64-66 AD.
Kirja alguses on saajad ära märgitud - kogudused Väike-Aasias ja praeguse Türgi aladel. Kirja mõte oli julgustada kristlasi. Peetrus ise oli tagakiustav ja nii ka paljud kirja saajad. Peetrus julgustab vastu pidama ja annab praktilist nõu, kuidas tagakiusu ajal käituda.
Ka selle kirja autorsus on pandud viimastel aegadel kahtluse alla, väites, et kirja eriline stiil pole lihtsale kalamees-apostlile omane ja käsitletud probleemid ei saanud olla päevakorral Peetruse eluajal. Vaieldav temaatika. Kiri ise väidab autoriks Peetruse, kes kirjutab juba teist kirja (3:1), väidab end olevat Jeesuse muutmise mäe kogemuse tunnistaja ja Pauluse lähedane sõber.
Pole põhjust arvata, et see kiri oleks kirjutatud mujal, kui 1. Peetruse kiri. Kõigi eelduste kohaselt on kirjutamise kohaks Rooma ja aeg enne 68 AD (hilisem võimalik Peetruse märtrisurma aeg).
Kirja saajaid ei ole kirjas mainitud, see on ilmselt suunatud laiale kristlikule auditooriumile. Teemdest leiavad käsitlemist peamiselt kolm valdkonda - pühitsus, hoidumine valeõpetustest ja lõpuaegade lähedus.
Kirja omapäraks on väga pildirikas ilustatud keelekasutus, mida saab seletada ilmselt sellega, et Peetrus pani oma mõtted kirja sekretäri abiga. Silma torkab 2. peatüki eriline sarnasus Juuda kirjaga.
Uues Testamendis on kolm kirja, mida seostatakse Johannese nimega, kes on ka samanimelise evangeeliumi autor. Varakristlik traditsioon omistab 1Jh kirja üheselt apostel Johannesele.
Johannes kasvas üles Galileas, tõenäoliselt Betsaidas, kus tema isa Sebedeus oli jõukas kalur. Johannese ema Salome reisis ajuti koos Jeesusega, saates oma jüngritest poegi Johannest ja Jaakobust. Johannes oli arvatavasti Ristija Johannese jünger, ent pärast Jeesuse ristimist järgis Jeesust. Pärast Ristija Johannese hukkamist kutsus Jeesus Johannese kalavõrkude juurest jäävalt jüngrite seltsi. Johannes kuulus samuti Jeesuse jüngrite «sisemisse ringi», kes olid koos temaga näiteks muutmise mäel ja Ketsemani aias.
Johannes tundis ülempreestrit, seetõttu oli tal ligipääs Jeesuse üle kohtumõistmisele (Jh 18:15-16). Ta viibis ka ristilöömise juures ning võttis enda vastutusele Jeesuse ema eest hoolitsemise (Jh 19:26-27). Johannes oli esimesi tühja haua tunnistajaid ning kohtus ülestõusnud Jeesusega lukustatud toas (Jh 20:19-28) ja Galilea järve ääres (Jh 21:1-24).
Johannes jäi mõneks ajaks Palestiina aladele. Igatahes oli ta 40-te keskpaiku Jeruusalemmas, kui Paulus ja Barnabas seal käisid (Gl 2:6-10). Hiljem lahkus Johannes Efesosse, arvatavasti aastal 68 AD, kuhu paljud kristlased enne Jeruusalemma langemist pagesid. Efesoses teenis Johannes surmani, mis võis olla kuni aastal 97 AD. Mingi osa elust veetis ta Patmose saarel, kus ta sai oma visiooni, millest kirjapanduna on meile jäänud Ilmutuse raamat.
Jeesuse jüngrina oli Johannes ilmselt aktiivne ja keevaline, saades Jeesuselt vennaga hüüdnime «Kõuepojad» (Mk 3:17). Elu lõpupoole oli Johannes ilmselt märksa stabiilsem, temast sai omamoodi armastuse apostel, nagu tema kirjutistest ilmneb.
Lähtudes Johannese kirjade sisust tuleb arvata, et need on kirjutatud kõik pigem tema elu lõpupoole. Kirjade kirjutamise koha suhtes ei ole palju arvatud, võimalik, et need on lähtunud Efesosest, kus Johannes elu teise poole teenis.
Johannesel on kombeks oma kirjutiste eesmärk ja otstarve selgelt välja ütelda. Selles kirjas on Johannese poolt sõnastatud isegi mitu otstarvet. Esiteks ütleb Johannes, et ta on seda kirjutanud, et lugejate rõõm Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tunnetamises, võiks olla täielik (1Jh 1:4). Seejärel ütleb Johannes, et ta on kirjutanud, et te ei teeks pattu (1Jh 2:1). Kolmandal korral ütleb Johannes, et ta kirjutab, et anda armastuse käsk, mis ei ole mingi uus käsk (1Jh 2:7-8). Ja viimaks: Johannes tahab, et need, kes tunnevad Jeesust Kristus kui Jumala Poega, teaksid: neil on igavene elu! (1Jh 5:13).
Kiri rõhutab Jeesuse Kristuse jumalikkust ja inimlikkust ühtaegu. See näib võitlevat gnostiliste valeõpetustega, mille kohaselt Kristus ilmus ainult vaimsel ning näilisel kujul.
Autor adresseerib selle kirja «valitud emandale ja tema lastele». Mõned tõlgendavad seda väljendit kui pöördumist naissoost jõuka isiku poole, kelle kodus kogudus koos käis. Teised näevad selles pöördumises piltlikku väljendit, mis käib koguduse kohta.
Teine Johannese kiri on UT lühim. Johannes rõhutab selles lühidalt samu asju, mida ta kirjutab oma esimeses kirjas. Kirja lõpus näib Johannes ütlevat, et tal lõppes paber, kuid ta kavatseb oma peatse visiidi käigus kõigest pikemalt rääkida.
Selles kirjas on selgelt väljendatud, kes on adressaat - keegi Gaius, ilmselt Johannese kaudu usuletulnu. Kirja teemaks on rändjutlustajate kohtlemine.
UT tunneb peale äraandja Juudase veel kolme samanimelist meest, kes kõik olid tihedalt seotud Jeruusalemma kogudusega. Need olid Juudas, Jaakobuse poeg, üks Jeesuse apostlitest (Lk 6:16), Juudas, keda hüüti ka Basabaseks, mees, kes koos Pauluse, Barnabase ja Siilasega Jeruusalemma kontsiililt Antiookiasse läks (Ap 15:22) - ning Juudas, Jeesuse poolvend (Mt 13:55; Mk 6:3).
Ilmselt viimane meestest seostub Juuda kirjaga. Sellest mehest pole palju teada. Jeesuse eluajal oli ta viimase suhtes koos oma vendadega skeptiline (Mt 12:46-50; Jh 7:1-5). Nähtavasti pöördus ta Jeesuse ülestõusmise järel, nagu tema vend Jaakobuski (1Kr 15:7). Juudas oli ka Nelipühi päeval ülemises toas koos teiste apostlite, ema Maarja ja oma vendadega.
Selle kohta ei ole kuigi palju viiteid. Moodsad piibliuurijad on püüdnud paigutada Juuda kirja (koos 2. Peetruse kirjaga) märksa hilisemasse aega, kuid sellel hüpoteesil ei ole tugevat alust. On võimalik, et Juudas kirjutas oma kirja kusagil Palestiinas vahemikus 60-80 AD.
Kiri on suunatud kristlastele üldiselt. Kirja eesmärk on mainitud üsna alguses ja see on sõnastatud «möödapääsmatu vajadusena ergutada lugejaid võitlema pühadele kord antud usu poolest». Seda «usu poolest» võitlemise tähendust seletab Juuda kohe: Mitte minna nende teed, kes on Kristuse ära salanud. Kiri sisaldab ka otsekohese hoiatuse, et sellised inimesed on usklike sekka pugenud ja nende osadusele häbiks.
On raske arvata, kas Juudas laenas mõtteid Peetruselt või vastupidi või on mõlemad kasutanud oma kirjas ühist allikat, kuid silmatorkavaid sarnasusi 2Pt 2 peatüki ja Juuda kirja vahel on palju.
Johannese ilmutus on UT ainus prohvetiraamat. Tänapäeva UT lugeja jaoks võib see isegi pisut võõrastavalt mõjuda. Paljud ei ava Ilmutuseraamatut eriti tihti, kartuses, et ei saa sellest midagi aru. Ometi oli see raamat tagakiusu ajal paljudele kristlastele suureks julgustuseks. Ilmutuse raamatu sõnum on siiski leitav - Jumal on valitseja. Ükskõik, kuidas maailmas ka asjad lähevad - mõnikord on olud kristlastele soodsad, teinekord ebasoodsad, ent Jumal kontrollib mängu ja teab, mida teeb.
Ka tänapäeva kristlastele on Ilmutuse raamat oluline. Ainult see, kes teab, kuidas asjad kord lõpevad, saab mõtestatult ja lootusrikkalt kaasa teha. Mängu lõpptulemus on teada, aga me ei tea, mitu raundi veel ees seisab.
On selge, et Ilmutuseraamatu mõistmiseks peab ühte-teist silmas pidama, ja see erineb sellest, mida on vaja mõne muu UT raamatu mõistmiseks. Ilmutuseraamat sisaldab terve rea visioone, üle kuuekümne. Need ei ole erilises loogilises ega kronoloogilises järjestuses, vaid pigem nagu näeks vaatleja kaugeid asju. Ta ei saa alati aru, mis asuvad eespool ja mis tagapool. Ta vaid kirjeldab, mida ta näeb. Piltlik keel, mida Johannes kasutab, oli tema ajastu lugejatele mitmetest apokalüptilistest teostest tuttav. Palju visioonipilte on üle võetud Vanast Testamendist (üle 350 otsese või kaudse viite) või muudest tol ajal tuntud teostest. Johannese apokalüptiline stiil on väga sümboolne, kuid raamatu taustaks on läbivalt kristlik teoloogia. See annab raamatu mõistmiseks võtme.
Raamatu alguses nimetab autor end Johanneseks. Varakristlikule traditsioonile toetudes võib väita, et tegemist on sama apostel Johannesega, kellelt pärinevad evangeelium ja kolm kirja UT-s.
Kirjutamise kohaks nimetab raamat ise Patmost. See on pisike kaljune saar Väike-Aasia ranniku lähedal Egeuse meres. Nähtavasti oli Johannes sinna pagendatud oma surma ootama. Kirjutamine võis kõige tõenäolisemalt aset leida keiser Domitianuse (valitses 81-96 AD) valitsusaja lõpupoole.
On olemas palju teooriaid, kuidas tõlgendada Ilmutuseraamatu sõnumit tervikuna. Vaatleme mõnda levinumat:
Peale nende on veel mitmeid tõlgenduse viise, kuid üks on selge - vastavalt UT sõnumile kinnitab seda ka Ilmutuse raamat; Kristus tuleb tagasi ja maailma asjad viiakse lõpule. Igaüks saab oma palga ja lunastatud mõistetakse armu läbi õigeks Jumala kohtujärje ees.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Alland Parman 2000. Teostus Alland
Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail:
kehra.kogudus@mail.ee