|
|
Mida tähendab: Usklik peab kuuluma kogudusse? |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Õpetuskoosolek, Kehra 21.10.1997
Kasutatud kirjandus: Millard J. Erickson Christian Theology
Siiani oleme vaadanud inimese usulist teekonda individuaalsest vaatevinklist. Jumal kutsub teda, ta parandab meelt, usub Jeesusesse Kristusesse kui oma Päästjasse ning elab Jumala armust läbi vaimuliku uuestisünni. Möödunud korral me vaatlesime seda, et usklikul inimesel on kohane saada ristitud - anda tunnistus tema sees aset leidnud Jumala tööst. Uus Testament aga näitab meile, et inimese pöördumine ei tekita üksnes uut suhet tema ja Jumala vahele, vaid viib inimese kokku ka teiste usklikega. Sellist kristliku elu kollektiivset dimensiooni nimetame me tavaliselt koguduseks.
Kas me peaksime üldse rohkem tähelepanu pöörama sellele, mis on kogudus? Meil näib olevat selge, mida me siin kogudusena peaksime tegema, tehkem seda! Aga mida siis? Enne, kui me saame rääkida sellest, mida me kogudusena peaksime tegema, tuleb meil teada, milleks kogudus üldsegi olemas on. Ja enne seda peaksime teadma, misasi see kogudus üldse on.
Kuigi sõna «kirik» ja «kogudus» on meie suus peaaegu iga päev, on paljud inimesed kimbatuses, kui neil palutakse anda kõikehõlmav definitsioon kogudusest. Silme ette võib tulla kas kivist katedraal või puust palvemaja või pühalik koosolek või mingi hulk inimesi või mis iganes. Filoloogilised sõnaseletused meid palju ei aita, vaatame neid üsna põgusalt. Sõna «kirik» (mis enamikes keeltes kõlab sarnaselt) tuleb kreekakeelsest sõnast kuriakoV - «Issandale kuuluv». Sõnale «kogudus» vastab Uues Testamendis tegelikult ekklesia, mis küll literaalselt tõlkides annab «(välja) kutsutute hulk», ent koguduse olemusest meile palju ei ütle. Sama sõna kasutatakse kreeka keeles (ka UT-s Ap 19:32,39,41) lihtsalt rahvakoosoleku kohta. UT põhikasutuses me näeme seda sõna siis, kui on juttu mingist konkreetsest kogudusest (Ap 5:11; 8:1; 11:22; 12:1,5; 13:1; 14:23; 13:1; 14:23; 15:41; 16:5; Rm 16:5; 1Kr 16:19; Kl 4:15) ja veelgi enam, kui räägitakse mingi paiga usklikest üldse (Ap 8:1; 13:1; 9:31; 1Kr 1:2; 2Kr 1:1 jm) või üldiselt kogu kristlaskonnast (valdavalt Ef, aga ka 1Kr 10:32; 11:22; 12:28; Kl 1:18,24; Hb 12:23 jm).
Vaata ka piiblitundi Pildid kogudusest ja nende rakendusi koguduse juhtidele
Et saada paremat pilti kogudusest, peame vaatama, millega UT kogudust võrdleb. Esimene asi enne, kui me edasi saame minna, on see: kogudus on eelkõige inimesed. Piibel ei anna mõista kusagil, et olulised oleks hooned. Kogudust kujutatakse mitmel viisil: püha tempel, milles liikmed on ehituskivid; Jumala perekond (kodakondsed) ja Jumala rahvas; Kristuse ihu (milles inimesed on ihuliikmed); kari; Kristuse pruut; viljakandev viinapuu ja teised.
Iga pilt toob välja midagi koguduse olemusest, vaatame mõningaid pilte lähemalt.
Jumal on öelnud usklikest: «Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal ja nad peavad olema mu rahvas!» (2Kr 6:16). See vaatenurk rõhutab Jumala valikut. Vana Testamendi ajal Jumal ei valinud endale rahvast, Ta lõi enesele rahva, valides nende esiisaks Aabrahami. UT ajal on Jumal vabalt valinud endale inimesi rahvaks, mitte vaid juutidest vaid ka mittejuutide - paganate - hulgast (Rm 9:24-26).
Kui kogudus on Jumala rahvas, siis Jumal hoolitseb nende eest. Jumal ei salli, et Tema rahvas allutaks end kellelegi muule kui Jumalale. Jumala ja Tema rahva vahel on leping. Varem oli Jumala ja Iisraeli rahva vahel Vana Seadus, nüüd aga on maksev Uus seadus (2Kr 3:3 - 18). Jumal ootab oma rahvalt erilist pühitsust. Kogudust võrreldakse Kristuse pruudiga, kes peab olema laitmatu, «ilma kortsude ja plekkideta» (Ef 5:25b-27).
Koguduse kujutamine Kristuse Ihuna on nii mitmetahuline ja rikas võrdlus, et mõned teoloogid peavad seda koguduse ammendavaks käsitluseks. Ilmselt see päris nii siiski pole, vaadakem, mida püüab meile teada anda pilt kogudusest kui Kristuse ihust.
Püha Vaim laskis kogudusel Nelipühi päeval sündida, ristides jüngrid väega ülevalt ning lisades kogudusele umbes kolm tuhat hinge. Hiljem kirjutab Paulus, et usklikud on ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks ja ühe Vaimuga joodetud (1Kr 12:13).
Püha Vaim elab koguduses nii kollektiivses kui individuaalses mõttes. 1Kr 3:16-17 räägib apostel sellest, et kogudus on tempel, milles elab Püha Vaim. Hiljem kõneleb ta aga konkreetse kristlase ihust, mis on ka Püha Vaimu tempel. Selle templi eest hoolitseb Jumal ise ning kes seda templit rikub - olgu siis kogudust või inimese ihu - kannab Jumala ees suurt vastutust.
Me peame hiljem tagasi tulema Püha Vaimu töö juurde, ent vaatame ülevaatlikult, kuidas pilt kogudusest kui Püha Vaimu templist kirjeldab Vaimu tööd koguduses.
Rääkides koguduse ülesannetest (funktsioonist) peame kõigepealt nõustuma sellega, et Issand ei rajanud kogudust lihtsalt sellepärast, et kogudus olemas oleks, vaid sellepärast, et kogudus saadaks korda selle, milleks ta rajati. Kogudusel on oma ülesanne täita, missioon siin maailmas.
Kui me ülalöelduga nõustume, siis peab kogudusel olema kaks tähtsat omadust. Esimene neist on valmisolek teenimiseks. Teisitiöeldult: me pole siin iseeneste jaoks, vaid teiste jaoks. Jeesuse sõnadega: «Inimese Poeg pole tulnud maailma, et Teda teenitaks, vaid et ise teisi teenida.» (Mt 20:28). See on fundamentaalne põhialus, mis kujundab meie suhtumised ja käitumised koguduses. Teine tähtis omadus tuleneb esimesest: kogudus on võimeline kohanema muutuvas maailmas. See väide vajab kommentaari, sest kogudust on kõigil aegadel hoiatatud - enamasti ka põhjendatult - «selle maailma sarnaseks» saamise eest. Siin on hoiatus tegelikult ohtlike ja valede suhtumiste eest. Küsimus pole kompromissis patuga, vaid selles, et koguduse töö sisu määrab vormi, mis seda sisu kõige paremini antud kontekstis edasi annab.
On selge, et vormi valikul tuleb küsida, kas see annab sisu adekvaatselt edasi, või moonutab. Evangeeliumi sisu ei sobi igasse vormi. Kuulutades viina orjuses olevale inimesele vabastavat evangeeliumi, ei mõju see kuigi veenvalt, kui kuulutaja ise kerge auru all on - «selleks, et alkohoolikuga paremini samastuda». Mõnikord kasutatakse vormi valikut tõesti vabandussildina, et teha evangeeliumi kuulutamise sildi all just seda, mida süda kutsub. Sellise «töö» efektiivsust näeb viljadest - kas inimesed saavad tõesti vabaks, tulevad usule, ühinevad kogudusega ja hakkavad kasvama Kristuses. Kui nii, siis see vorm ennast õigustab, kui mitte, siis võib selle kõlbmatuna kõrvale jätta või vähemalt öelda otse välja, et ma teen neid ja teisi asju lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib ja mitte püüda anda asjale vaga ja vaimulikku varjundit.
Siiski on koguduse kohanduvus ja asjakohane vormi valik oluline selles kiiresti muutuvas maailmas. Kui inimene tuleb kogudusse ning tunneb, otsekui oleks ta korraga astunud teisele kontinendile või ajas mitukümmend aastat teise kohta, polegi asi veel kõige halvem. Aga kui hakatakse kinnitama, et kristlus ja evangeelium tähendabki just nii ja ainult nii olemist, on asi paha.
Tahan koguduse ülesannetest, otstarbest ja missioonist rääkides tuua pildi. Viise ühe ja sama asja piltlikuks kujutamiseks on palju, olen välja valinud ühe, kui te eelistate mõnda muud, mida olete näinud, pole katki midagi, kui te ühinete põhimõttega, mida tahan edastada.
Selle skeemi kohaselt on koguduse funktsioon jaotatav neljaks suureks valdkonnaks:
Jumala ülistamine, kristlaste õpetus ja ettevalmistus teenimistööks, omavaheline
osadus ning evangeeliumi kuulutamine.
Sellel skeemil on nende osade paigutusel oma mõte, mis kirjeldab erinevate funktsioonide sisemist seost ja järjekorda. Vaatame need osad koos läbi.
Osadus on nagu vundament, millele on koguduses ehitatud muu tegevus. Sõna «osadus» tähendus algkeeles on see, et kõik on ühine. UT toob välja eelkõige vaimuliku osaduse mõtte, kuigi osadusest materiaalsete asjade vallas on samuti juttu (Ap 5).
Jumala lapsed on osadusse kutsutud (1Kr 1:9), see on eelkõige osadus Kristusega ja osadus Pühas Vaimus (Fl 2:1), kuid see on ka osadus teiste vaimust uuestisündinud inimestega (1Jh 1:6-7). See tähendab üksteise koormate kandmist (Gl 6:2), koos kannatamist, kui ühel osaduse liikmel on vaeva ja ka koos rõõmustamist, kui probleemist jagu saadakse (1Kr 12:26).
Osadus tähendas algkristlaste jaoks enamat, kui koosolekute pidamist üheskoos. See tähendas ka ühiseid söömaaegu, millega nähtavasti sageli kaasnes ka Issanda surma mälestamine - leivamurdmine.
Osadus tähendab ka distsipliini, mida rakendati armastuses. Eeskujuks on meile siin Jeesuse sõnad vennale andestamisest, kui ta meelt parandab - ka seitsekümmend korda seitse korda (Mt 18:21-22) ning eksinu kohtlemisest nelja silma all, tunnistajate juuresolekul ja vajadusel terve koguduse ees (Mt 18:15-17). On näha, et distsipliini viimane punkt puudutab osadusest väljapanemist (Mt 18:17; 1Kr 5:1-2).
Õpetus UT mõttes ei sarnane niivõrd meie koolides rakendatava praktikaga. Pigem on tegemist instrueerimise, treeningu ja ettevalmistuse kompleksiga. Jumal on seadnud kogudusse pastoreid-õpetajaid, et pühi inimesi ette valmistada Jumala riigi tööks - koguduse edasiseks ülesehitamiseks (Ef 4:11).
Õpetus on koguduses mitmetahuline töö, mis ei hõlma üksnes intellektuaalset teadmiste omandamist. See tähendab ka vaimulike hoiakute ja suhtumiste kujundamist. Jeesus ütles, et kõik Tema järgijad peavad saama õppida pidama seda, mida Ta on käskinud (Mt 28:20). Õpetus koguduses tähendab ka kristlase iseloomu kujundamist Kristuse loomuse sarnaseks ning vaimulike tõdede õppimise prohvetliku teenimise kaudu.
Koguduse õpetusel on mitmesuguseid vorme. Lapsi õpetatakse pühapäevakoolis, jutlused, piiblitunnid, piibliringid, koduosadused ja mitmesugused erikursused on kohad, kus saavad õpetust koguduse liikmed. Kogudused teevad ühistööd õpetuse andmisel nendel aladel, kus see ühele kogudusele üle jõu käiks - vaimulikud õppeasutused, kirjanduse väljaandmine, meediatöö ja muu selline.
Ülistus on koguduse missiooni see osa, mis on suunatud Jumalale. Kuigi ülistuse fookus pole suunatud inimestele, nagu õpetuse puhul asi on, avaldab see siiski mõju ka inimestele ning Jumalat koguduses ülistades peab arvestama kaasülistajatega. Nõnda ütleb näiteks Paulus keeltega kõneleja kohta, et see võib ennast üles ehitada, ent kui puudub tõlgitseja, siis olgu keeltes kõneleja koguduses vait, et mitte segadusse ajada neid, kes ei saa aru (1Kr 14:15-17,28).
Ülistusest kõneldes oleks võib-olla kohe tulnud mainida, et kõne all pole üksnes ülistuslaulud. Need, enamasti Jumala suurust ja vägevust imetlevad laulud on vaid üks osa ülistusest - meie koguduse elu vertikaalsest dimensioonist. Ka palved kuuluvad sinna, sest need pole suunatud inimestele, vaid Jumalale.
Ülistuse mõte on kõnelda Jumalale ja Jumalast, rääkida Tema suurusest ja võimsusest, headusest ja pühadusest. Meile on eeskujuks pildid Vana Testamendi ülistusest, mille kohta võib palju aimu saada Psalme lugedes, ja pildid taevasest ülistusest, mida on kujutatud Ilmutuse raamatus. Ülistuses keskendub kogudus ja kristlane sellele, kes on Jumal ja mida Ta teeb, mitte sellele, kes või mis on kristlane ja kogudus. Ülistuse eesmärk ei ole enese tunnete rahuldamine, kuigi tunded on ülistuse juures täiesti asjakohased, vaid Jumala austamine ning kõrgeks tõstmine.
Nüüd kõneleme koguduse töö ühest tähtsaimast osast, mis ometigi on meie skeemil kuidagi eraldatud. Kogudus tuleb kokku, et pidada osadust, lasta end õpetada ja üles ehitada ning üheskoos ülistada Jumalat. Siis läheb kogudus välja, et võita usule Kristusesse uskmatuid. Evangelism on skeemil eraldi, et ei juhtuks nii nagu Jussikesega, kes püüdis ämbris kalu, ehkki ta teadis, et neid seal pole. Evangelism toimub väljaspool kogudust. Et evangeelium saaks kuulutatud, peavad inimesed välja minema. Senine arusaam kogudusest oli ikka, et peaksime nagu kokku tulema.
Tulebki kokku tulla, et olla osaduses, ehituda üles, ülistada Jumalat ning siis mitte laiali minna, vaid välja minna eesmärgiga, et evangeelium leviks. Loomulikult ei tähenda see seda, et koguduse seinte vahel ei tohikski evangeeliumi kuulutada. Kuid asi ei tohi sellega piirneda. Jeesus käskis jüngritel minna «kõike maailma», alates lähimatesse paikadesse ja edasi kuni «maailma äärteni» välja.
Suur misjonikäsk on kõikehõlmav ja nõuab piiride ületamist - keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete, traditsiooniliste, ealiste, rassiliste... Mis veelgi konkreetsem: Jeesuse käsk nõuab koguduselt tegutsemist.
Skeemil on evangelism kaheosaline. Üks osa tähendab sõnumi edasikandmist. Evangeelium - hea sõnum, et Jumal pakub inimestele lepitust, pattude andeksandmist ja uut elu - peab saama kuuldavaks kõikidele. Kõik ei langeta positiivset otsust, kuid kõik peavad kuulma. Teine osa tähendab inimeste aitamist. Jeesus võttis osa inimeste probleemidest, kes olid puuduses ja kannatasid. Siin on kogudusel kui Kristuse ihul teha tööd nii loomulike võimetega - õpetada, toita, riietada, ravida - kui Jumala üleloomulike abinõudega - kuulutada vabastamist seotuile, teha eestpalveid, tervendada ja nõnda edasi.
Üks evangeeliumi kuulutamise viis ei asenda teist, nad täiendavad teineteist. Kui inimene on paljas, näljane või mõne muu suure probleemiga seotud, ei jõua sõnum temani. Enne, kui saad avada oma Piibli, tuleb mõnikord avada oma rahakott.
Inimeste ajalike probleemide lahendamine ei päästa neid, kuitahes vajalik see ka on. Kerjus ei saa päästetud selle tõttu, et kristlane ulatas talle leivapätsi. Naaber võib imetleda su pühadust, abivalmidust, ta võib teada, et sa oled kristlane ja kohaliku koguduse liige. Aga kui ta seisab kord Jumala kohtu ees, siis ei tee see teadmine teda õigeks Jumala ees. Sõnade ja tegude evangeeliumid kinnitavad ja täiendavad üksteist.
Kui koguduse funktsioonid on sellised, siis peaks see kajastuma ka tegelikus koguduse elus. Ei ole tarvis ühtegi osa üle võimendada ega alahinnata. Koguduse sisemises tegevuses peab olema selgelt näha kolm raskuspunkti: osadus, õpetus ja ülistus. Kui see on nii, siis peame oskama ka nimetada, millised koguduse üritustest ja tegevustest neid punkte toetavad ja kas see on tasakaalus teiste osadega.
Kogudusel peab olema ka väljapoole suunatud tegevus - evangeeliumi kuulutus. See, mis toimub seespool, on väljaspoolse huvides, sest juba varem leppisime kokku, et koguduse peaeesmärk pole olemas olla üksnes iseenda jaoks.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee