Kehra Kogudus

Koguduse leht 6 : Sõjavägi ei riku meest

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6

Eelmiste jõulude ajal algas noorte seas paanika - meie tore noortejuht Hannes Pikkel läheb sõjaväkke, terveks aastaks. (Meie teine noortejuht Katrin Sarap oli ka ära, Soomes õppimas). Nüüd on see aasta juba peaaegu läbi ning Hannes varsti taas kodumail. Aga nüüd ei näe kogudus pea terve aasta Rando Rebast ja Vahur Zeigerit - läksid ka sõjaväkke. Kutse tuli, minna tuli. Enne ärasõitu jõudsin nendega pisut vestelda.

Randol oli valikuvõimalus - kas minna suvel või sügisel. Et aga soov sõjaväkke minna just abielumehena oli nii suur, siis valis ta viimase.

Rando: Kõigepealt mõtlesime Elega, et kihlume üldsegi pärast sõjaväge. Siis tuli selline mõte, et kihlume vahepeal - tuleb mõni vaba päev, tulen koju ja kihlumegi. Seejärel otsustasime ikka enne kihluda ning lõpuks kihlusime kohe. Nii, siis mõtlesime, et abiellume kohe pärast sõjaväge, aga kannatada ei jõudnud.

Ele lisab juurde, et tegelikult oli neil kõik ikka selge - nii kaua teineteist juba tundnud, abiellume kindlasti, aga millal... Tegelikult oli see, et Rando üldse selle sügisese minekuvõimaluse sai, omaette sündmus.

Rando: Mu sugulane oli mingi sekretär seal sõjakomissariaadis. Tema kätte tulid need paberid, vaatas - Rando Rebase - tuttav nimi; tuli sealt teisest ruumist välja, küsis, oled Rando Rebase, tule kaasa. Ma seletasin siis oma asja ära, et tahaks pikendust, et naisevõtt ees ja... Lõpuks pidin õnnepaleest paberid tooma, et jutt abielust ikka tõele vastab ning seejärel lubati veel pulmakink - ise võid valida, kuhu tahad aega teenima minna. (Kuigi pärast tuli välja, et sinna pataljoni, kuhu Rando minna tahtis, üldse uusi enam ei võeta ning leppima pidi Sidepataljoniga.)

Aga nüüd lähed, laulukoorid jäävad väga olulisest häälest ilma.

Nojah, noortega jäi see töö ju nagunii pooleli, segakooris suurt ei laulnudki, vahel aitasin, aga kammerkoor oli põhiline. Laulda muidugi tahaks.

Kas sul missioonitunne ka on?

On küll, see on täitsa olemas. Ma just mõtlesin, et tulin koolist ära, seal olid viimased võimalused suure rahva seas evangeliseerida. Ja nüüd tuleb uus võimalus. Kindlasti võtan raamatuid kaasa.

Ele: Tegelikult on hea, et Rando nüüd sõjaväkke läheb. Me oleme viimasel ajal nii üksteise küljes kinni olnud, et Jumala jaoks polegi aega jäänud. Jumal on jäänud justkui teisele kohale. Paras aeg oma vaimulikud asjad korda teha.

Selline positiivne suhtumine on minule, kes ma mõtlesin, et leian eest lahkumise üle tohutult õnnetu noorpaari, väga suureks ja toredaks üllatuseks. Samas leiavad mõlemad, et ees ootab suur proovilepanek.

Ja Ele jääb üksi linna?

Ele: Ma praegu otsin endale kaasüürilist, sest üksi ikka siin Lasnamäel elada on päris kõle.

Räägime veel muidki huvitavaid asju, millest ehk õigem teine kord pajatada.

***

Vahurist jäävad aastaks maha skauditöö, laulukoorid, koguduse maja (majas tehtavad tööd).

Vahur: Skauditööd tegime Jaanusega kahekesi ja eks ta ole seda viimasel ajal üksi teinud. Väikeste poistega tegime Ederiga, hea on teada, et Hannes varsti tagasi tuleb. Igal juhul läheb poistetöö edasi. Laulukooridega on nii, et ega laulmine mind eriti ei huvitagi...

Sõjaväele kui vaimuliku tööpõllule ei ole Vahur eriti mõelnud?

Ma mõtlen, et kõigepealt on vaja sisse elada, üles leida oma koht ja jõuda selleni, et ise täisväärtuslikku vaimulikku elu elada. Ma kujutan ette, et vaimulik töö kujuneb välja - ma ei lähe sinna konkreetselt kohe kedagi evangeliseerima, aga ma olen selleks valmis. Olen kuulnud, et sõjaväes jääb enesega tegelemiseks üldse vähe aega, võivad tekkida kriisimomendid ja siis oleks vaja kellegagi rääkida. Tahaksin olla see inimene, kelle juurde saavad poisid tulla.

Kas natuke hirmus ka on?

Tegelikult on mul hea meel, et saab mõneks ajaks muust puhkust. Aga kui mõelda sõjaväele kui sellisele, siis on mind näiteks politseitöö huvitanud juba ammust ajast. Minu jaoks on see põnev, täielik eksootika.

Äkki tahaksid politseitööd minna ka edasi õppima?

Kui ma kristlaseks sain, siis üldse see politsei mõte taandus. Aga ükskord ütles Alland, et ega kõik kristlased peagi pastorid olema ja siis tuli huvi tagasi. Aga otseselt seda õppima minna ei taha. Sõjavägi on uus kogemus, saan ehk pildi militaarsest elust, aga ise sellist elu elada...

Parasjagu juhtub ka Krista, Vahuri õde, kodus olema. Mis tunne siis Sul ka on?

Natuke läheb vist raskeks, sest majanduslikult on Vahur peres kõike korraldanud ja üldse - naljakas on hakata ise neid asju otsustama. Samas on hea meel ka, veidike, saab rahu.

Vahuri ajateenimiskohaks on Vahipataljon ja esimesest koju saadetud kirjast selgub, et elu seal pole sugugi meelakkumine.

Rando on sattunud kokku ühe kristlasest poisiga, Hannes Nõlvakuga, loodame, et üheskoos ja Jumala abiga suudavad nad ka üht-teist vaimulikul töömaal ära teha. Meie kui kristlaste relvadeks ei pea olema püssid ja täägid, vaid Jumala sõna ning palve.

Palvetagem üksteise eest ja ärgem unustagem neid, keda me parasjagu ei näe.

Sõjaväkke minejatel käis külas Eva Klemets.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 6


© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee