Kehra Kogudus: Koguduse leht nr 7 - Intervjuu Leida ja Arnold Altsepaga

Koguduse leht nr 7 : Leida ja Arnold Altsepp

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 7

Arnold Altsepp lahkus meie hulgast jõulukuus 1997

Olgu hakatuseks öeldud, et järgnev intervjuu erineb tublisti eelmistest. Mitte küsimuste, stiili või vormilise külje poolest, vaid just silmale nähtamatu läbielatu poolest. Kui tavaliselt püüan kuuldud materjalist teha loogilised kokkuvõtted, siis seekord tahaks selle väikese vestluse edasi anda peaaegu muutumatul kujul.

Vapper valge peaga papi ei lase end autoga kirikusse tuua ka siis mitte kui kuu esimesel pühapäeval see võimalus olemas on. Väikest rätikuga tädi näeb aga kirikus harva tervis...
Arnold ja Leida Altsepp on Kehra koguduse liikmed alates 1937. aastast, kui nad Kehrasse (õigemini Kaunissaarde) elama asusid. Peagi kuuskümmend aastat! Üle poole sellest ajast laulsid nad koguduse segakooris.
Arnold, kes on praegu meie koguduse kõige vanem liige, sündis 27.detsembril 1908. aastal Tallinnas.

Rääkige palun natuke endast kuni selle ajani, mil tuttavaks saite.

Arnold: Me käisime Tallinnas Kaarli kirikus leeris ja kui leeri lõpetasime, siis läksime metodisti kirikusse. Mina olin Leidast viis aastat eespool. Tuttavaks saime niimoodi, et mina sõitsin vennaga Viitna järve äärde kalale. Siis nägin, et üks perekond istus seal kalda peal ema, isa ja kaks tütart. Ma ütlesin vennale, et vaata, sellest tumeda peaga tütarlapsest saab minu naine. Vend hakkas naerma ja ütles, et ega see pole esimene tütarlaps, keda sa näed. Läksime nende juurde ja hakkasime juttu ajama, ma küsisin veel vanemate käest, et kus nad elavad ja kas võin nende juurest ka läbi astuda. Käisin siis Tallinnas Pelgulinnas tööstuskoolis ja tööl. Ühel õhtul, kui olin töölt tulnud, võtsin aadressi kätte ja otsisin maja üles. Leida oli parajasti õmbleja juures tööl. Eks ma tulnud siis õhtul tagasi ja kutsusin tüdruku jalutama. Tund aega saime jalutada, siis pidi Leida juba koju minema.

Leida: Kodus oli karm kord kui kell kümme kohal polnud, siis enam tuppa ei saanud. Vanaema lasi mõnikord aknast...

Arnold: Meil oli linnas Sitsi tänaval maja, aga vanemad tahtsid seda maha müüa, et maale maja osta. Ostsime siis maale talukoha, Kaunissaarde. Meie vennaga käisime Tallinnas tööl. Ütlesin vanematele, et varsti hakatakse Kehrasse vabrikut ehitama, ma tulen linnast ära ning võtan naise kaasa. Ema oli selle vastu, sest tema arvas, et naine peab talutööd oskama võtad linnast tüdruku, kes üldse talutööd teha ei oska. Lubasin ise õpetada. Leida käis Tallinna Iisraeli koguduses laulmas, mina olin metodisti koguduses. 1937. aastal abiellusime ja tulime Kaunissaarde elama. Siis ehitati Kehrasse paberivabrik ja pärast käisin seal kuni pensionini tööl. Vahepeal oli sõda.

Olin kuulnud, et Arnold sõjas käis ja lootsin selle aja kohta üht-teist teada saada, aga sellest Arnold rääkida ei taha.

Kas Sa oled kristlikust perest?

Arnold: Ema oli usklik ja käisime Allika tänava koguduses. Seal laulsin kooris ka. Siis tulime Kehra kogudusse ja hakkasime kooris laulma. Laulsime kuni tervis lubas.

Praegu elatakse kenas enda ehitatud majakeses jõe ääres.

Arnold: Pärast sõda oli suur kolhoosistamine vanemate talu läks riigile. Me võtsime vennaga pangast laenu ja ostsime siia krundi.

Sul oli vendi ja õdesid ka?

Üks vend ja üks õde. Vend elab siinsamas kõrval tegime krundi pooleks.

Kuidas Sa päästetud said?

Mis seal ikka. Sain päästetud ja ristitud. Ja nii on elu läinud. Nii kaua kui lauluhäält oli, käisin kooris laulmas - peaaegu 80-aastaseks saamiseni. 55-aastaselt sain tehasest pensionile, sest töö oli tervistkahjustav. Läksin sovhoosi tööle. Kümme aastat töötasin seal, siis Tallinna Piimakombinaadis ning siis vabrikus Teras. Uneajast ehitasime maja ja maksime panga võlga.

Leida on sündinud 17. detsembril 1913.

Leida: Mina olen maal sündinud, aga siis läksime linna elama. Seal hakkasin koolis käima. Meie maja perenaisele meeldis Päästearmee. Vedas meie peret ka sinna. Seal oli elav rahvas «kõik plaksutasid muudkui käsa» ja meie olime ka kohe tegevad inimesed seal. Tunnistused ja pillimäng ja puha. Aga sealt tulime ära, sest emale ei meeldinud, et seal nii palju plaksutati. Tema hakkas nelipühilaste juures käima ja mina Allika tänava palvelas. Sel ajal oli seal Osvald Tärk koguduse vanemaks. Siis kolisime Juhkentali tänavale elama ja ema hakkas Iisraeli tänava koguduses käima. Seal olid baptistid, mind ristiti seal.

Mis pilli Sa mängisid?

Kitarri. Siis oli minust asja ka, nüüd olen vana. Kui abiellusime, siis tulime Kehra kogudusse ja oleme siiani selle koguduse liikmed. Laulukooris töötasime kaasa nii kaua, kui suutsime.

Tööd sai tehtud. Kui Kehra tulime, siis talutööd. Haiglas töötasin üle kümne aasta registratuuris ja sanitarina.

Kus te õppinud olete?

Leida: Mina õppisin maal, viimased klassid Palmsel ja Liigustil. Haridust on mul vähe, aga tänu Jumalale oleme ka niimoodi ilusti elanud.

Arnold: Käisin Tallinnas algkoolis, siis hakkasin lukksepa ametit õppima Pelgulinnas õhtukoolis ja käisin samal ajal sadamas tööl.

Kui Teie Kehra tulite, siis oli ju veel see päris esimene koguduse maja Raja tänaval. Pärast põlengut aitasite ju teiegi uut maja ehitada?

Ikka natukesehaaval aitasime kaasa. Aga palju ei saanud, sest oli sõjajärgne aeg ja me olime seal talus Kaunissaares. Aeg areneb edasi ja nüüd on juba kolmas koguduse maja. Tänulik peab olema koguduse vanemale, et nii noore inimesena oli palju julgust osta see suur maja. Ega see kergelt kindlasti läinud, aga Jumal on aidanud ja see on ikka Tema tee olnud. Kogudus töötab ilusti.

Mida tahate öelda kogudusele?

Meie oleme kogu Kehra kogudusele südamest tänulikud, et nad meid nagu oma lapsi vastu võtsid. Tõesti suur, suur tänu.

Minu märkuse peale, et kogudus on neile tänulik, sest nemad on kogudust üles ehitanud, raputatakse ainult pead.

Lisaks. Nii kummaline kui see ka pole, on iga intervjuu, mis lugejat iga kord ehk uue nimega üllatab, täiesti uus kogemus minule kui küsijale/kuulajale. Seekord kaalus asja emotsionaalne külg üle kõik küsimata jäänud küsimused, ehk ka napid vastused. Tahaksin veel teha kogudusele üleskutse käia külas, suhelda üksteisega. See võib tunduda vaid tähtsusetu meeldetuletus, aga ainult seni, kuni keegi sulle õnnelikult otsa vaatab ja ütleb: «Mõtle ise, meid tuldi vaatama!» (just sellise vastuse sain Altseppadelt, kui vabandasin, et veel õhtul nende aega raiskasin). Pean veel tunnistama, et minu äratuskoosolek toimus just Pargi tänaval Arnoldi ja Leida kodus.
Eva Klemets

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord - Koguduse leht 7