Kes on Jeesus?
|
|
Kes on Jeesus? |
|
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud materjal: Nicky Gumbel, Questions of Life
Üks misjonär, kes töötas Lähis-Idas lastetööd tehes, jäi kord oma dziibiga tee äärde, sest tal lõppes bensiin. Kanistrit tal kaasas polnud ning ainus nõu, mille ta autost leidis ning kaasa võttis, oli pissipott. Kõndinud mõne kilomeetri edasi, sai ta lähimast bensiinijaamast pisut kütust ja tuli sellega auto juurde tagasi. Kui ta parajasti oma saaki potist paaki valas, sõitsid sealt mööda mõned naftašeigid. Nad peatasid oma Cadillaci ja üks neist lasi klaasi alla ning ütles: «Vabandage, madam, mina ega mu sõbrad ei poolda küll teie religiooni, ent me peame siiski imetlema teie suurt usku!»
Mõned inimesed arvavad, et kristlaseks saamine on kinnisilmi usuhüpe ei tea kuhu. Seda sorti usku läheb tõepoolest vaja, et uskuda, nagu sõidaks misjonäride autod selle vedelikuga, mida pissipotist tavaliselt leida võib. Kristlik usk ei ole pimesi usuhüpe ei tea kuhu, vaid ususamm, mis rajaneb kindlatel ajaloolistel faktidel, millest me täna mõningaid koos vaatame.
Enne kui läheme konkreetsete faktide juurde, tahaksin igaühele teist öelda, et kristlased võtavad oma usku väga tõsiselt. Ja kui sa midagi väga tõsiselt võtad - ütleme siis otse välja: oma elu sellele rajad - siis sa tahad ilmselt väga kindel olla, et see ikka õige asi on. Võite kindel olla: tuhanded mehed ja naised on kristluse väiteid kahtluse alla pannud, mõned siiralt kaheldes ja teised pahatahtlikult midagi väita püüdes. Ei ole midagi paha selles, kui me julgelt küsime: Kuidas siis asjad ikka tegelikult on?
Maailmas on palju kergeusklikke inimesi, kes on valmis uskuma igat asja, mida neile räägitakse, eriti kui see neile kuidagi kasulik on. Mina ei kuulu selliste hulka ja paljud kristlased enne mind. Paljud on kristlased küsinud: Kas sellele saab rajada oma elu? Ja nad on olnud nii tõsised mehed ja naised, et nad poleks seda teinud, kui see ei kannataks kriitikat.
Nõukogude ajal välja antud teatmeteostes võis leida Jeesuse kohta umbes sellise sissekande: «Müütiline figuur, kes pole kunagi eksisteerinud.» Tänase päeva tõsised ajaloolased ei saa sellise seisukohaga nõus olla. On olemas palju tõendusmaterjali selle kohta, et Jeesus on tegelikult eksisteerinud isik. Sellest tunnistavad evangeeliumid ja teised kristlikud allikmaterjalid, aga samuti hulk mittekristlikke kirjutisi. Antiikse Rooma ajaloolased Tacitus (otseselt) ja Suetonius (kaudselt) on kirjutanud Jeesusest. Juudi ajalookirjutaja Josephus (sündinud 37 pKr) kirjutas Jeesusest ja Tema järgijatest nii:
Niisiis umbes sel ajal Jeesus, tark mees, kui teda üldse sobib inimeseks nimetada, sest ta tegi palju imetegusid - õpetas inimesi tõde rõõmsa meelega vastu võtma. Ta juurde tulid paljud, nii juute kui paganaid. Ta oli Kristus, ja kui Pilaatus meie peameeste soovitusel tema ristile mõistis, siis need, kes teda algusest peale olid armastanud, ei jätnud teda, vaid ta ilmutas ennast neile kolmandal elavana, nii nagu pühad prohvetid olid ette kuulutanud neid ja tuhandeid teisi asju tema kohta. Ja usulahk, keda kristlasteks nimetatakse tema järgi, pole tänini välja surnud... (Josephus, Antiquites, XVIII 63f)
Jeesusest on seega tõendeid ka väljaspool Uut Testamenti. Kuid veel enam, Uue Testamendi tõendused on samuti väga tõsiseltvõetavad. Mõnikord öeldakse: «Uus Testament on kirjutatud väga ammu. Kust me teame, et see, mis kunagi kirjutati, pole vahepeal muutunud?»
On olemas selline teadus nagu tekstikriitika ja ka Uue Testamendi tekstid on täiesti teaduslikult läbi uuritud, et kindlaks teha, mis tegelikult algselt oli üles kirjutatud. Tekstikriitika näitab Uue Testamendi tekstide erakordselt head algupärasust.
Mida rohkem meie käsutuses on tekstinäidiseid ja säilinud käsikirju, seda kindlamat võime midagi öelda ka algteksti kohta. Professor F. F. Bruce on kirjutanud raamatu «Kas Uue Testamendi dokumendid on usaldusväärsed?» Muuhulgas võrdleb ta oma teoses Uue Testamendi tekste teiste ajalooliste kirjutistega. Juuresolevas tabelis on näha kuivõrd palju usaldusväärsemad oma Uue Testamendi dokumendid võrreldes mistahes tuntud antiikse teosega.
| Kirjutis | Kirjutamise aeg | Vanim säilinud koopia | Ajavahemik | Leitud koopiate arv |
|---|---|---|---|---|
| Herodotos Ajalugu |
488-428 eKr | 900 | 1300 | 8 |
| Thukydides Peloponnesose sõja ajalugu |
460-400 eKr | 900 | 1300 | 8 |
| Tacitus Ajalugu |
100 | 1100 | 1000 | 20 |
| Caesar Märkmeid Gallia sõjast |
58-50 eKr | 900 | 950 | 36047 |
| Livius Rooma ajalugu |
59 eKr-17 | 900 | 900 | 20 |
| Uus Testament | 40-100 | 130 (fragment) 350 (täielik käsikiri) |
300 | 5000+ kreekakeelset 10000 ladinakeelset 9300 muud |
Professor Bruce nendib, et Caesari Gallia Sõda on säilinud meieni üheksa või kümne koopia läbi, milles vanim on siiski kirja pandud aastal 900 pKr ehk ligi tuhat aasta hiljem, kui see tegelikult kirjutati. Tacituse ajalookirjutiste 14 raamatust on säilinud vaid 20 koopiat; tema Annaalide 16 köitest tunnistavad 10 köite osas vaid kaks säilinud eksemplari, üks 9. sajandist ja teine 11. sajandist. Hoolimata vähestest säilinud koopiatest ning suurest ajavahemikust teose tegeliku kirjutamise ning meieni säilinud koopia tegemise vahel, ei kahtle ajaloolased nende antiikdokumentide tõepärasuses.
Uue Testamendi osas on säilinud väga rikkalik algmaterjali kogumik. Aastast 350 on säilinud kogu Uue Testamendi teksti sisaldav käsikiri. Palju kreekakeelseid papüürusi on kolmandast sajandist ning üks Johannese evangeeliumi lõik, vanim seni teadaolev, aastast 130. Seega on ajavahemik tegeliku kirjutamise vahel (umbes 40-100) ja meieni säilinud koopiate ea vahel kuni 300 aastat. Lisaks sellele veel aukartustäratav säilinud käsikirjade arv: üle 5000 kreekakeelse, üle 10000 ladinakeelse ning 3900 muukeelset käsikirja, lisaks sellele üle 36000 tsitaadi mitmesugustest varakristlikest kirikuisade kirjutistest.
Enamus asjalikke ajaloolasi on ammugi seisukohal, et Uue Testamendi käsikirjaline materjal tõstab selle kättesaamatult esile võrreldes kõigi teiste antiiksete kirjutiste seas. Ajaloo uurimise seisukohalt on raske paremini tõestada Uue Testamendi autentsust ja sisu, kui seda juba nii ristiusu pooldajate kui vastaste poolt on tehtud.
Niisiis, Jeesus oli reaalne ajalooline isik. Kes Ta oli? Mõni aeg tagasi lõi laineid ja pahandas vagasid südameid film «Jeesuse viimane kiusatus». Filmi autor Martin Scorsese ütles, et ta tegi selle filmi, et näidata kõigile: Jeesus oli «tõeline inimene» kõigi nõrkustega. Enamus inimesi tänapäeval jäävad sellega kergesti nõusse, et Jeesus oli inimene. Tal oli inimese ihu - Ta oli mõnikord väsinud (Jh 4:6) ja näljane (Mt 4:2). Tal olid sarnased emotsioonid nagu meilgi - Ta oli vihane (Mk 11:15-17) ja oli kurb (Jh 11:35). Tal oli palju kogemusi, mis igal teisel inimesel - Tal oli kiusatusi (Mk 1:13), Ta õppis (Lk 2:52) ja tegi tööd (Mk 6:3) ning kuulas oma vanemate sõna (Lk 2:51).
Paljude tänapäeva inimeste väide on, et Jeesus oli ainult inimene - hea küll, võib-olla suurepärane ja väljapaistev religiooni rajaja ja õpetaja. Mis alust on meil väita, et Jeesus oli enamat, kui hea inimene ja moraaliõpetaja? Me näeme varsti, et on vägagi palju põhjust. Näeme, et need põhjused kinnitavad kristlikku seisukohta, et Jeesus oli Jumala Poeg. Ja veelgi enam, meil on põhjust väita, et Jeesus on Jumal, Jumala Kolmainsuse teine isik.
On öeldud ka nii: «Jeesus ise ei väitnud kunagi, et Ta on Jumal!» Tõsi, Jeesus ei käinud ringi kinnitades kõigile: «Mina'p see olengi see Jumal...» Ent kui me vaatame lähemalt, mida Jeesus õpetas ja tegi, siis on meil piisavalt põhjust arvata, et Ta on Jumal.
Üks huvitavaid asjaolusid Jeesuse juures oli see, et suur osa Tema õpetusest puudutas Teda ennast. Ta ütles inimestele nii: «Kui teie tahate tunda Jumalat, siis peate minu juurde tulema.» (Jh 14:6). Seega Jeesuse kaudu saame me tulla Jumala juurde.
Inimese südames on olemas üks suur vajadus, nälg ja janu. Kõik viimase aastasaja suured inimeseuurijad ja psühholoogid on seda väitnud. Freud ütles: «Inimesed on näljased armastuse järele.» Jung ütles: «Inimesed püüdlevad turvalisuse järele.» Adler ütles: «Inimesed on janused oma tähtsuse tunnetamise [tunnustuse] järele.» Jeesus ütles: «Mina olen eluleib.» (Jh 6:35). Teiste sõnadega: «Kui sa tahad, et su vajadus rahuldatakse, tule minu juurde.»
Paljud inimesed käivad masenduses, pimeduses, meeleheites, pettumuses. Nad otsivad oma elule õiget suunda. Jeesus ütles: «Mina olen maailma valgus. Kes järgib mind, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus.» (Jh 8:12). Keegi ütles kord pärast kristlaseks saamist: «See oli otsekui oleks valgus pimedas toas korraga põlema pandud - ma nägin paljusid asju
esimest korda.»
Paljud kardavad surma. On neid, kes kiitlevad oma kartmatusega, kuid kusagil sügavamal on siiski peidus üks hirm. Kuni asjad lähevad hästi, on nad üpris muretud, aga kui surm neist lähedalt möödub, siis paneb see mõtlema küll. Mis saab, kui ma suren? Jeesus ütles: «Mina olen ülestõusmine ja elu. See, kes usub minusse, elab, isegi kui ta peaks surema. Kes elab ja usub minusse, see ei sure igavesti.» (Jh 11:25-26).
Paljud on koormatud murede, hirmude ja süüga. Jeesus ütles: «Tulge minu juurde, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina anna teile hingamise.» (Mt 11:28). Paljud ei tea, kuidas elada oma elu. Nad püüavad eeskujuks võtta ühte ja teist ning pettuvad. Jeesus ütles: «Järgige mind!» (Mk 1:17).
Jeesus ütles, et kui keegi võtab vastu Teda, see võtab vastu ka Jumala (Mt 10:40; Mk 9:37) ning kes on näinud Teda, on näinud ka Jumalat (Jh 14:9). Kord joonistas üks laps pilti ning kui ema küsis, mida ta joonistab, ütles laps, et ta joonistab Jumalat. «Ära ole rumal,» ütles ema, «sa ei saa joonistada Jumalat, sest keegi pole teda näinud ega tea, missugune ta on.» «Noh pole viga,» vastas laps. «Kui ma selle pildi valmis saan, siis võivad kõik vaadata!» Jeesus ütles tegelikult nii: «Kui tahate teada, milline on Jumal, siis vaadake mind!»
Jeesus ütles enda kohta mitmeid asju, mis tõsi küll, pole otseselt väited, et ta on Jumal, ent siiski sellised, millest me võime arvata, et ta end Jumalaga võrdseks pidas. Vaatame järgnevalt mõned neist juhtumitest.
On hästi teada, et Jeesus ütles, et tema võib patud andeks anda. Kord oli tal tegemist halvatud mehega, kelle sõbrad Jeesuse juurde kandsid. «Poeg, su patud on sulle andestatud,» teatas Jeesus (Mk 2:5). Juures juhtus olema usuasjatundjaid, kes otsekohe reageerisid: «Kuidas ta võib nii öelda - see on ju jumalapilge! Ainult Jumal üksi saab pattusid andeks anda!» Jeesus aga näitas, et temal on meelevald pattusid andeks anda. Ta küsis: «Mis on kergem, kas patud andestada või see halvatu käima panna?» Jeesus tegi sealsamas halvatu terveks ja kellelgi polnud midagi öelda.
Kirjanik C. S. Lewis 1 juhib meie tähelepanu sellele, kuivõrd kummaline on tegelikult pattude andeksandmise kuulutus. Me võime andeks anda kellelegi, kes meie vastu eksib, kuid kuidas saab üks inimene teisele andestada patud, millest ilmselt suur osa pole üldse andestajaga seotud? Kui mina näppaks sinu raha ja siis ilmuks välja keegi, kes mulle selle kuritöö andeks annab, ilma sinu käest küsimata, mida tuleks sellest arvata? Jeesus toimis just nii, ta andis inimestele nende patud andeks, käitudes selliselt nagu üksnes kogu maailma peremees - Jumal - võiks endale lubada. Jumal on selle maailma seaduseandja ning ta nõuab, et inimesed samuti üksteise suhtes tema antud seadusi täidaksid. Ainult Jumal võib andeks anda seaduserikkumisi.
Teine märkimisväärne Jeesuse ütlus on tegelikult sarnane eelpooltooduga. Jeesus ütles, et ühel päeval hakkab ta kohut mõistma terve maailma üle (Mt 25:31-32). Kõik rahvad kogutakse tema ette ning Jeesus mõistab kohut igaühe üle. Mõnedele saab osaks igavene elu ja teistele igavene hukatus.
Jeesus ütles, et tema käes on kohtupäeval otsus meist igaühe üle. Ta ei mõista üksnes kohut, vaid ta on ka kohtumõistmise kriteeriumiks. Otsus sõltub sellest, kuidas me oleme suhtunud Jeesusesse selles elus (Mt 25:40,45). Kujuta ette, kui sinu pastor tõuseks pühapäeva hommikul kantslisse ja ütleks: «Kohtupäeval astute te kõik minu ette ja see, kuidas teil seal käsi käib, sõltub sellest, kas te respekteerite mind või mitte!» Tobe, kas pole? Sellist väidet tohib esitada vaid Jumal.
Kui Jeesuselt küsiti: «Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?» vastas ta: «Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.» Aga ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: «Mis tunnistajaid meil veel vaja on. Te olete ise kuulnud pühaduseteotust!» (Mk 14:61-64). Vastavalt sellele kirjakohale mõisteti Jeesus süüdi selle eest, et ta nimetas ennast Jumala Pojaks. Juutide silmis oli see samaväärne enese Jumalaks nimetamisega, seega jumalateotusena surmaväärt.
Kord tahtsid juudid Jeesust kividega surnuks visata. Kui Jeesus küsis, miks nad seda tahavad teha, vastasid nood: «Pühaduseteotuse pärast, et sina, kes oled inimene, teed ennast Jumalaks.» (Jh 10:33).
Kui kord Jeesuse jünger Toomas langes ta ette maha ning ütles: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:20), ei öelnud Jeesus talle: «Ei, ei, ära nimeta mind Jumalaks!» vaid hoopis: «Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!» Ta pigem julgustas Toomast, kuna too polnud kohe aru saanud, kes Jeesus on.
Kui keegi midagi sellist enese kohta väidab, siis tuleks neid asju ka kontrollida. Mõned inimesed ütlevad end ikka aeg ajalt kedagi olevat. Kui mina nimetaksin end Eesti presidendiks, ei tähenda see veel, et ma kohe oleksingi president. Vaimuhaiglates võib kohata mitmeid, kes siiralt arvavad, et nad on Napoleonid või Rooma paavstid, ehkki nad pole.
Kuidas me saame kontrollida Jeesuse väiteid. Ta väitis, et on Jumala ainusündinud Poeg, inimeseks saanud Jumal. On olemas kolm võimalust: Esiteks: Jeesus valetas ning ta teadis, et ta valetas. Sel juhul oleks ta petis ning üsna suur petis. Teiseks: Jeesus valetas, ent ei teadnud, et valetas - seega ta eksis siiralt. Sel juhul oleks ta lihtsalt õnnetu ja meeltesegaduses mees. Kolmas võimalus on, et Jeesus rääkis tõtt.
Taas C. S. Lewis't tsiteerides võib öelda, et kui Jeesus oleks olnud tavaline inimene, kes lihtsalt muuseas väitis, et ta on Jumala Poeg, poleks ta mingi suur moraaliõpetaja, kelleks teda meelsasti peetakse. Kui nii, siis oli ta kas vaimuhaige - kes oleks enda samahästi võinud praetud munaks pidada - või kõige salakavalam petis. Ei ole võimalust, et ta oli suur moraaliõpetaja, sellist võimalust pole Jeesus jätnud.
Et näha, milline neist kolmest võimalusest Jeesuse kohta on tõene, peame panema tähele, mida Jeesus veel tegi ja ütles.
Jeesuse õpetust on suurepäraseks pidanud väga paljud, ka mittekristlased. Mõned ütlevad: «Mulle meeldib Mäejutlus. Igaüks peaks selle järgi elama.» Nad möönavad, et seda teistelt nõuda on palju lihtsam, kui ise selle järgi elada, siiski peavad nad Mäejutlust heaks ja õigeks õpetuseks.
Teoloogiaprofessor Bernard Ramm on kirjutanud:
Jeesuse sõnu on kõige rohkem loetud, tsiteeritud, armastatud, usutud ja tõlgitud, sest need on kõige suuremad sõnad, mis kunagi öeldud...Mitte ükski inimene ei saa vastata inimese kõige sügavamatele küsimustele nii nagu Jeesus vastas. Need on sellised vastused, mida meie arvates vaid Jumal võiks anda.
Jeesuse õpetus on aluse pannud tegelikult kogu Lääne kultuurile. Paljud seadused põhinevad selsamal õpetusel. Teadus ja tehnika on edasi läinud tormilise kiirusega, kuid eetika ja moraali osas pole viimase paari tuhande aasta jooksul kellelgi midagi olulist lisada olnud sellele, mida Jeesus ütles. Need asjad ei sobi kuidagi hüpoteesidega Jeesusest kui hullumeelsest või pahatahtlikust petisest.
Jeesus ise ütles, et teod mida ta teeb, on tunnistuseks, et «Isa on temas ja Tema Isas» (Jh 10:38).
Jeesus oli ilmselt kõige erilisem tegelane, kui kristlus tähendab olemist koos Jeesusega, siis ei ole juttugi igavusest.
Kui Jeesus läks pulmapeole, muutis ta kord vee veiniks (Jh 2:1-11). Teine kord võttis ta ühe mehe piknikukorvist toidu ning toitis sellega tuhandeid (Mk 6:30-44). Jeesusel oli kontroll loodusjõudude üle, nii et ta käskis lainetel vaikseks jääda ja tuulel lakata (Mk 4:35-41). Jeesus tegi väga palju imetegusid, tervendades inimesi. Pimedad hakkasid taas nägema, kurdid ja tummad kuulma ja rääkima, halvatud tõusid jalule. Mees, kes kohtas Jeesust ja uskus, tõusis haigevoodist, kus ta oli halvatuna lebanud 38 aastat ning oli terve (Jh 5:1-9). Jeesus vabastas neid, kes olid kurjade vaimude käes vaevatud või vaimuhaiged. Oli isegi juhtumeid, kus Jeesus äratas ellu surnuid (Jh 11:38-44).
Mitte üksnes imeteod kui niisugused ei olnud muljetavaldavad, vaid eelkõige see armastus, mida Jeesus inimeste vastu osutas. Kusagil polnud imetähed tehtud tähelepanu äratamiseks või kuidagi suurustavalt. Eelkõige oli Jeesuse juures näha, et ta toimis kaastundest inimeste vastu. Ta viibis sageli ka nende hulgas, keda üldiselt põlati (pidalitõbised, maksukogujad, ka prostituudid).
Jeesuse armastuse ülim väljendus oli tema ristisurm. Me vaatame seda järgmises loengus lähemalt, olgu ette öeldud, et see oligi peamine eesmärk, miks Jeesus siia tuli. Kui Jeesust oli piinatud mitmel viisil ja naeltega risti külge löödud, ütles ta: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!» (Lk 22:34).
Mis te arvate, kas sellised sõnad ja teod sobivad pahatahtlikule valetajale või segiläinud mehele?
Mitte kõik, keda on Jeesuse iseloom imestama ja hämmastuma pannud, ei nimeta end kristlasteks. Kristuse käitumises polnud mingit isekust. Ta oli alandlik, kuid sugugi mitte tossike ega nõrguke. Jeesus oli ilmselt väga rõõmus mees, ent mitte kahjurõõmus teiste kulul.
Isegi tema vaenlased, kes otsisid meeleheitlikult süüdistusi, ei suutnud midagi muud leida, kui vaid see, mida nad nimetasid Jumala pilkamiseks. Sõbrad, kes tundsid Jeesust hästi, võisid kinnitada, et temas polnud mingit pattu.
Kas on mõeldav, et sellise iseloomuga inimene oleks pahatahtlik eksitaja või vaimuhaige, kes arvab, et ta on see, kes ta tegelikult pole?
Wilbur Smith, Ameerika kirjanik on kirjutanud:
Antiikajast on hulgaliselt näiteid sellest, et inimesed püüdsid teada saada ja määrata, mis toimub tulevikus. Mitmesugust maagiat ja tehnikat on ennustamisel kasutatud. Kuigi antiik-kreeka ning ladinakeelses kirjanduses kasutatatkse rohkesti sõnu «prohvet» ja «prohveteerima», leidub seal vaevalt näiteid, et kaugemasse tulevikku oleks ennustatud mingeid ajaloo sündmusi või päästja tulemist inimkonna jaoks. Nii populaarne, kui idamaades praegu islamiusk ka poleks, siiski ei leia me ühtegi Muhamedi-eelset ettekuulutust - veel vähem mitu sajandit ette - sellise prohveti tulemiseks. Ükski religioon ei saa ette näidata asjalikke ettekuulutusi oma tekke kohta.
Kristlus on siin selge erand. Jeesuse Kristuse isikus läksid täide üle 300 ettekuulutuse, mis enam kui 500 aasta jooksul eri isikute poolt üles oli tähendatud. Nende seas on kakskümmend üheksa märkimisväärset ettekuulutust, mis läksid täide üheainsa päeva jooksul - päeval, kui Jeesus suri. Mõned neist ettekuulutustest läksid omal moel ja mingis mõttes täide ka prohvetite endi päevil, ent nende sõnumite lõplik täitumine oli Kristuses.
Ma kujutan ette, et keegi võib väita, nagu oleks Jeesus olnud kaval sell, kes tundis hästi Vana Testamenti ning otsustas käituda nii, et need ettekuulutused täituks ja inimesed peaks teda tõotatud Messiaks.
Kõigepealt oleks mõningaid ettekuulutusi inimlikult vägagi raske kunstlikult täita ja mõningaid otse võimatu - näiteks tema täpne hukkamise viis (Js 53; Ps 22), tema sünnikoht (Mi 5:2) ja matmise paik.
Jeesuse Kristuse füüsiline ülestõusmine surnuist on ristiusu nurgakivi. Kuidas me võime teada, et see tõepoolest nii oli? Kui me oleme juba eelnevalt vaadanud seda, et evangeeliumid ajalooliste dokumentidena on paikapidavad, siis selle alusel võime teha neli järeldust:
Palju arvamusi on selle kohta, miks Jeesust kolmanda päeva hommikul pärast mahamatmist hauast ei leitud, ent need pole eriti veenvad.
Üks väide oli, et Jeesus tegelikult ei surnud ristil ära. On väidetud, et Jeesus kannatas ära roomlaste piitsutuse, mille kätte paljud surid. Seejärel naelutati ta ristile, kus ta rippus kuus tundi. Ta oleks pidanud teesklema nii veenvalt surnut, et sõdurid oleks eksikombel teda lasknud ristilt matmiseks maha võtta. Sellist eksitust ei saanud sõdurid endale lubada, sest muidu oleks nad ise surmanuhtluse ära teeninud. Tavaliselt murti ristilöödutel viimaks sääreluud, et nad ei saaks oma keha jalgadega toetada ja sel viisil kiiremini lämbuksid. Teiste ristilöödutega nad nii tegidki, kuid sõdurid olid nii veendunud Jeesuse surmas, et ei pidanud seda vajalikuks teha. Johannes kirjeldab oma evangeeliumis, et üks sõduritest torkas Jeesuse küljesse pistoda ning haavast tuli verd ja vett (Jh 19:34). Tänapäevase meditsiiniteaduse seisukohalt on see veenev tõendus surma kohta, kui veri on hakanud juba hüübima ning on haavas muust koevedelikust selgelt eraldunud. Johannes ei kirjeldanud seda meelega, sest tolleaegne arstiteadus ei tegelnud selliste asjadega. Johannes lihtsalt kirjeldas, mida ta nägi.
On äärmiselt ebatõenäoline, et kõige selle juures Jeesus siiski ellu jäi, hauajaheduses toibus, end hoolikalt mähitud surilinast vabastas, pooleteist-tonnise kivi hauasuult lükkas ning hauavalvurite märkamata jalga lasi.
Teine väide, mida mõnikord esitatakse, on see, et jüngrid Jeesuse surnukeha hauast varastasid ning hiljem hakkasid väitma, nagu oleks Jeesus surnuist üles tõusnud. Arvestades seda, et ametnikud just seda ootasidki, panid nad hauale tugeva valve. Jüngrid, kes Jeesuse surma tähendusest aru ei saanud, olid aga nii pettunud ja ehmunud, et vaevalt oleks nad sellise asja peale tulnudki, rääkimata selle läbiviimise raskustest.
Mõni nädal hiljem astusid needsamad pettunud ja ehmunud jüngrid erakordse julgusega üles ja kuulutasid ülestõusnud Kristust. Palju inimesi pöördus ja imesid sündis. Kui Jeesus ei oleks tõepoolest üles tõusnud, siis kas oleks teadmine, et Kristuse surnukeha tegelikult «vasakule toimetati» pannud jüngrid nii julgelt ja veendunult kuulutama ja isegi surema oma veendumuste eest?
Psühholoogid on uurinud ja leidnud, et inimesed on nõus küll veendumuste pärast kannatama ja isegi surma minema, kui nad siiralt valet asja usuvad, ent mitte siis, kui nad teadlikult midagi ebatõest kinnitavad. Väide, nagu oleks jüngrid Kristuse ihu kõrvale toimetanud, ei pea paika.
Kolmandaks on mõned autorid püüdnud väita, et mingil põhjusel võisid ametivõimud Kristuse ihu kõrvaldada. Seegi pole eriti usutav, sest kui jüngrid hakkasid Kristuse surnuist ülestõusmist kuulutama, mis ametnikele ei meeldinud, siis oleks kõige lihtsam olnud Kristuse maised jäänused välja tuua ja kõik väited ümber lükata. Seda ei tehtud, sest Kristus polnud hauas.
Kas need olid hallutsinatsioonid? Sõnastik ütleb, et hallutsinatsioon on niisuguste asjade reaalsetena tajumine, mis tegelikult reaalsed ei ole. Hallutsinatsioonid on pigem omased ülitundlikele ja neurootilistele isikutele või siis narkootiliste ainete tarvitajatele. Jeesuse jüngrid ei olnud niisuguste killast - seal oli kalamehi, maksukogujaid, skeptik Toomas ja teisi «normaalseid» inimesi.
Jeesus ilmus oma jüngritele teadaolevalt 11 korda kuue nädala jooksul ning kokku üle 500 inimesele. On äärmiselt ebatõenäoline, et tegemist oleks hallutsinatsioonidega nii spetsiifilisel ajavahemikul, nii erinevates olukordades ja erinevate isikute juures.
Hallutsinatsioonid on subjektiivsed - seal ei ole tegelikku reaalsust. Jeesuse ilmumised olid teistsugused: Teda sai puudutada, ta sõi koos jüngritega küpsetatud kala (Lk 24:42-43) ja kord valmistas neile ise hommikueine (Jh 21:1-14). Peetrus ütleb, et nad «sõid ja jõid koos Jeesusega kui ta oli surnuist üles tõusnud» (Ap 10:41). Jeesus rääkis oma jüngritega peale surnuist ülestõusmist ja õpetas neid (Ap 1:3).
Jeesuse ülestõusmisel oli suur mõju - tekkis kristlik kogudus ning see hakkas kiiresti kasvama. Tegelikult olid Jeesuse jüngrid «kõigest tavalised inimesed». Neil polnud ei ühiskondlikku positsiooni ega eriharidust. Kuid vaid kolmsada aastat kulus, et kristlus oli jõudnud kogu maailmasse, mida tol ajal tunti.
Läbi aegade on inimesed kogu maailmas võinud tundma õppida mitte raamatu-Jeesust, vaid elavat isikut. Inimesed on kristlaseks saanud mitte õpetust omaks võttes, vaid kohtudes elava ja ülestõusnud Kristusega. Miljonid inimesed - eri ajastutel, eri kultuuridest, rassidest ja ühiskonnakihtidest on kohtunud Kristusega ja oma kogemusest lähtudes kinnitanud, et Kristus on üles tõusnud ja elav ka praegu.
Sedasama kinnitavad mitte üksnes inimesed kusagil kaugel, vaid ka täna ja siin, meie keskel. Viimased kaheksa aastat on ka minu isiklikud kogemused kinnitanud mulle, et Kristus on üles tõusnud ja elab. Minu suhe Kristusega on suhe elava isikuga, ma kogen tema armastust, väge ja juhtimist oma elus.
***
Me vaatasime selle loengu keskel, et on olemas kolm võimalust langetada otsus Jeesuse kohta. Ta on kas tõepoolest Jumala Poeg, nagu ta väidab; teine võimalus on, et ta oli hullumeelne, kes väitis enese kohta siiralt uskudes seda, kes ta tegelikult pole; kolmas võimalus on see, et ta oli pahatahtlik petis, kes inimesi teadlikult eksitas, väites et ta on see, kes ta tegelikult pole.
Kui me vaatame, mida Jeesus tegi, õpetas, milline isiksus ta oli ja kuidas tema kohta on täitunud kümned ettekuulutused, siis pole loogiline järeldada, nagu võinuks ta olla teadmatu hull või teadlik petis. On jäänud kolmas võimalus - Jeesus oli see, keda ta ütles enese olevat - Jumala Poeg, jumalik isik.
Meie käes on ajaloolised allikad ja me võime neid ise siiralt uurida ja hinnata. Meie juures on ka kristlik kogemus ja tunnistus - need inimesed on meie keskel ja me võime jälgida, kas see tunnistus on tõsi.
Mitte igaüks, kes end kristlaseks nimetab, ei anna võib-olla adekvaatset tunnistust. Tegelikult on isegi nii, et igaüks, kes end kristlaseks nimetab, ei söandagi enda kohta väita, et ta Kristus isiklikult ja isikuna tunneb.
Siiski on minu arvates meie käsutuses piisavalt andmeid - nii objektiivseid kui subjektiivseid, et teha oma järeldused Jeesuse Kristuse kohta.
Soovitava kirjanduse loetelu:
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee