Miks Jeesus suri?
|
|
Miks Jeesus suri? |
|
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud materjal: Nicky Gumbel, Questions of Life
Paljudel inimestel võib näha kaelas või kõrvas risti. See on üsna levinud ehteasi ning me oleme sellega nii harjunud, et ei pane tähelegi. Me oleksime ehk enam imestunud, kui keegi kannaks kaelas väikest giljotiini, võllapuu või elektritooli kujutist. Rist on samasugune surmanuhtluse täideviimise riist. See on üks julmemaid surmamisviise, mida inimesed välja on mõelnud. Risti löömine oli nii julm hukkamisviis, et Rooma impeeriumis keelati see aastal 315. «liigse ebainimlikkuse» tõttu.
Risti on peetud kristluse sümboliks. Suur osa evangeeliumist räägib Jeesuse surmast. Ka mujal Piiblis seletatakse palju, mis siis tegelikult Kolgata ristil juhtus. Armulaud, püha õhtusöömaaeg, missa või leivamurdmine - kuidas iganes seda eri kirikuis nimetatakse - on keskendunud Jeesuse Kristuse ristil murtud ihule ja valatud verele, seda sümboliseerivad seal kasutatav leib ja vein. Kehra Kogudus on üks vähestest, kus kiriku arhitektuuris või kujunduses pole näha risti, see maja pole nimelt kunagi kirikuks ehitatud. Siiski - meie uue saali projektis on suure risti kujutis üsna nähtaval kohal ning meie koguduse logol on risti kujutis, mille me leidsime koguduse hoone iseloomulikust aknast. Ma ei tea, kas arhitekt oli seda meelega teinud või mitte.
Apostel Paulus kirjutas oma reisist Korintose kogudusse: «Ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust.» (1Kr 2:2)
Me kõik teame inimesi, kes on kunagi suurel määral muutnud rahvaste ja terve maailma käekäiku - me oleme huvitatud sellest, kuidas nad elasid ja mida nad tegid. Jeesuse puhul, kes muutis maailma ajaloo käiku enam kui keegi teine, on millegipärast nii oluline tema surm.
Mis erilist siis on Jeesuse surmas? Mis vahet on seal näiteks Sokratese või Napoleoni või mõne sõjasangari surmaga võrreldes? Miks Jeesus suri ja mida sellega saavutati? Miks räägib Uus Testament, et «Jeesus suri meie eest» ja «meie pattude karistuseks»? Neile küsimustele püüame järgnevas vastuseid leida.
Mõnikord võime kuulda inimesi rääkimas: «Minul pole ristiusku vaja.» Tavaliselt tähendab see seda: «Ma olen endaga päris rahul. Elan täisväärtuslikku ja huvitavat elu, püüan teiste vastu aus ja hea olla ning üldse korralik inimene.» Et mõista, miks Jeesus suri, peame just selles kohas pisut süvenema.
Kui oleme ausad, siis peame tunnistama, et oleme teinud ka selliseid asju, mis pole õige. Paulus kirjutas Piiblis nii: «Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma.» (Rm 3:23). See tähendab, et Jumala mõõdupuu järgi pole me nii head. Kui võrdleme endid relvastatud pangaröövijatega või mõrtsukatega, tunduksime üsna kenade inimestena. Võib-olla sulle näib, et ka oma naabritega võrreldes oled sa palju parem ja ausam. Võib-olla oled sa palju parem kui mina ja enamus inimesi - see oleks isegi väga tore - aga kui me võrdleme ennast Jumala mõõdupuudega, siis jääb palju puudu.
Üks kirjanik, Somerset Maugham, on öelnud: «Kui paneksin paberile iga mõtte, mida olen mõelnud, iga sõna, mida olen öelnud ja iga teo, mida olen teinud, siis peaksid inimesed mind viimaseks närukaelaks...»
Patu põhjus on selles, et inimese suhe Jumalaga, oma Loojaga, on purunenud (1Ms 3). Kadunud poja lugu Piiblis maalib pildi inimesest, kes elab lahus Jumalast, ja kes on oma elu nii sassi ajanud, et ise vaevalt välja rabeleb.
Kui kõikide olukord on selline, kas siis üldse on mingit vahet? On küll, sest igaühe enda elus ilmnevad konkreetsed patu tagajärjed ja need on tunda eelkõige meie enda nahal, aga ka neile, kes meie ümber on. Vaatame, milliseid probleeme põhjustab inimese elu lahus Jumalast.
Jeesus ütles: «Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust - kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.» (Mk 7:20-23).
Sa märkad, et sa ei tee võib-olla enamikku neist asjadest, kuid juba üksainuski asi rikub meie elu. Meile meeldiks ehk, et kümme käsku oleks nagu liikluseksam, kus pääseb läbi ka siis, kui paar asja mööda paned. Aga Uus Testament ütleb, et kui keegi on eksinud ühe käsu vastu, on ta samahästi kui eksinud kõigi vastu (Jk 2:10).
See on pigem nagu autojuhi arvestuskaart politseis - pole võimalik, et su kaart on «enam-vähem puhas». See kas on puhas või ei ole puhas. See on nagu tünn, mis on tehtud eri pikkusega laudadest - vett kannatab sinna valada vaid lühima laua jagu. 
Vaevalt, et sulle meeldiks süüa munarooga, mille kohta perenaine ütleb, et üldiselt on see värsketest munadest. Kui, siis võib-olla üks oli pisut roiskunud...
Valedel mõtetel, sõnadel ja tegudel on meie elus sõltuvust tekitav omadus. Jeesus ütleb: «Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.» (Jh 8:34). Mõnedel elualadel on selline sõltuvus väga kiire tekkima ning selgesti näha - näiteks narkootikumide tarvitamine.
Kuid inimene võib hakata sõltuma ka valetamisest, kadedusest, seksuaalsest moraalitusest ja nii edasi. Meile võivad «külge hakata» sellised asjad nagu uhkus, isekus, tagarääkimise himu, kibestumine, kergesti ärrituvus, krititsism ja alailmne nurisemine või muu selline asi.
Sõltuvus on petlik, jättes meile mulje, et võime iga hetk lõpetada, aga tegelikult pole meil selleks endil jõudu. Seepärast räägibki Jeesus patu orjusest. Ori ei saa ise end vabaks teha, teda saab vabastada vaid väljastpoolt.
Sõltuvus on petlik veel sellegi poolest, et esialgu ei pruugi me arugi saada, et midagi viltu on. Me oleme üliarmulised endi vastu ega taha kuulda ka teiste manitsusi. Alles siis, kui asi on piisavalt paha, mõistame, et oleme end täiesti sisse mässinud. Ja siis näitab sõltuvus meile asju hoopis uuest valgusest: Kui alguses oli jutt, et sa võid iga hetk lõpetada, siis nüüd ütleb ta sulle: «Sa oled juba nii kaugele läinud, siit enam tagasiteed ei ole...»
Igas inimeses on püüd õigluse järele. Kui loeme ajalehest järjekordsetest kuritegudest, siis on loomulik mõelda, et süüdlane peab saama kinni püütud ning karistatud. Mõnikord on meie motiivid õigluse saavutamisel ka isekad või koguni kättemaksujanulised, ent siiski on meil aimu sellest, mis on õiglus. Me oletame täiesti loomulikult, et patu eest tuleb karistada ja pahategija ei tohi jääda karistamata.
Mitte üksnes teiste inimeste patud ei kuulu karistuse alla, vaid ka meie omad. Ühel päeval jõuame kõik Jumala kohtu ette. Paulus kirjutab, et patu palk on surm (Rm 6:23).
Meile ei räägita üksnes ihulikust surmast, vaid ka vaimulikust surmast. See surm on eraldamine kõige elu allikast - Jumalast ja see on igavene. Kaugenemine Jumalast algab juba siin. Prohvet Jesaja kirjutab: «Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule.» (Js 59:1-2) Oma pattudega ehitame eraldavaid müüre meie ja Jumala vahele.
Meil kõigil on vajadus lahendada patu probleem oma elus. Mida enam me seda vajadust tunneme, seda rohkem hakkame otsima Jumalat ning seda rohkem oskame hinnata seda, mida Jumal meie probleemide lahenduseks on teinud. Me oleme rääkinud halvast asjast - meie elus on pattu, see hävitab meid ja me ei saa sellega ise hakkama.
Hea asi on see, et Jumal ei ole meid jätnud hädasse. Ta tuli maailma oma Pojas Jeesuses Kristuses, et surra ise meie eest (2Kr 5:21; Gl 3:13). Apostel Peetrus kirjutab, et Jeesus kandis ise oma ihus meie patud ristipuule (1Pt 2:24).
Mida tähendab selline eneseohverdamine?
Ühes raamatus (Kwai jõe ime, Ernest Gordon) räägiti tõsilugu teise maailmasõja päevilt, kus Briti sõjavangid Birmas raudteed ehitasid. Tööpäeva lõpus korjati kõik tööriistad kokku. Ühel päeval avastas jaapanlasest vangivalvur, et puudub üks labidas. Raevunud mees käskis süüdlasel ette astuda, kuid keegi ei astunud. «Kõik surevad, kui süüdlast ei leita!» Mahalaskmine oli algamas, kui üks mees astus ette - ta lasti maha ja mindi tagasi laagrisse. Kui hiljem labidad üle loeti, selgus, et tegelikult polnudki midagi kadunud. Üks mees oli ohverdanud ennast teiste eest.
Sama moodi ohverdas Jeesus ennast meie eest. Ta kannatas väga julma surma meie eest. Kõigepealt teda peksti nahast piitsadega, millesse oli punutud tina- ja luutükke. Talle pandi pähe okkalistest taimedest tehtud kroon ja siis peksid ning pilkasid teda veel sõdurid. Ta köideti risti põikpuu külge ja sunniti seda kandma, kuni ta kokku kukkus. Juhuslik mööduja, Siimon Küreenest, sunniti seda risti kandma, et hukkamisprotseduur seisma ei jääks. Hukkamispaigal pandi ta risti püstpuu peale, löödi naelad läbi käte ja jalgade ning tõsteti rist püsti. Sinna jäeti Jeesus inimeste pilgete ja palava päikese kätte surema.
Võib-olla polnudki Jeesuse ristisurma raskeim osa füüsilised kannatused või emotsionaalsed läbielamised - pilkamised ja mahajätmine sõprade ning toetajate poolt. Jeesus oli lahutatud Jumalast ka vaimulikult. Ta karjus ristil: «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mind maha jätnud!» Seda ei teinud Jeesus mitte lihtsalt suurest kurbusest, Jumal jättis tõepoolest oma poja surema, kuid surema meie eest.
Oled sa mõelnud, kas surematu Jumala Poeg oleks saanud üldse surra? Ainult ühel tingimusel oleks saanud Jeesus surra - ta pidi meie patud enda peale võtma.
Uus Testament räägib palju sellest, mis on Kristuse ristisurma tähendus ja tulemus. Kõigest ei jõua siin rääkida, toon vaid mõned näited ja pildid.
Jumal on meid õigeks teinud, õpetab Piibel (Rm 5:1). Õigeks tegemine tähendab sedasama, mis kohtus on õigeksmõistmine - karistusest vabastamine.
Kaks sõpra õppisid üheskoos koolis. Elu läks edasi ja sõprade teed läksid lahku. Üks läks ülikooli ning õppis õigusteadust. Teise elu läks allamäge, temast sai kurjategija. Ühel päeval seisis kurjategija kohtu ees ning ta mõisteti süüdi. Ta pidi maksma hüvituseks suure rahasumma või minema vangi. Kohtunik tundis oma vana sõpra ning tal oli kahju allakäinud mehest, kuid ei võinud teda niisama minema lasta, sest see poleks olnud õiglane. Nii võttis kohtunik oma talaari seljast, tuli süüpingi juurde, võttis taskust tšekiraamatu ning kirjutas tšeki rahasummale, mis oli trahviks mõistetud.
Nii tegi ka Jumal meie eest - ta on õiglane, mõistes meile karistuse. Aga ta on ka täis armastust ja hoolitsust, makstes selle karistuse ise kinni. Jumal pakub seda vabadust karistusest kõigile.
Ülaltoodud pilt polnud just täiuslik. Esiteks seepärast, et meie olukord on halvem - jutt pole vabadusekaotusest ega rahatrahvist, vaid karistuseks on surm. Teiseks ei ole tegemist lihtsalt sõpradega, kes kummalisel kombel kohtus kokku saavad, vaid Jumal armastab meid rohkem, kui ükski isa või ema oma lapsi suudab armastada. Jumal on maksnud meie eest väga kallist hinda - seda ei saa rahas mõõta. Ta on andnud meie eest oma ainusündinud Poja.
Teine pilt on orjaturult ja seda kasutab Uus Testament. Võlg pole tuttav üksnes meie ajal, seda tunti ka siis, kui Jeesus elas. Kui inimene ei suutnud võlga maksta, võidi ta selle summa eest orjaks müüa. Kujuta ette, et keegi seisab turul ja pakub end orjaks müüa. Uudishimulikud ostjad küsivad, palju tal siis võlga on. Võlglane vastab: «Kümme tuhat.» Kujutle nüüd, et üks möödamineja maksab selle võla, kuid selle asemel, et ostetud orja oma koju viia ja teda tööle sundida, laseb ta tema vabaks. Nõnda on Jeesus meie suhtes teinud, ta on meid vabaks ostnud (Rm 3:24).
Kolmanda pildi rääkis mulle üks vanaema, kelle poeg töötab pastorina. Ta oli tulnud oma lapselapsi hoidma ning jätnud nad mõneks ajaks omapead ning neid kõvasti ja vitsa ähvardusel hoiatanud, et nad ei läheks mängima kõrvaltuppa, mis oli nähtavasti isa töötuba. Lapsed siiski läksid ja mänguhoos ajasid ümber kalli vaasi isa toas. Varsti tuli koju vanaema ja mõne aja pärast ka isa. Algas tõsine pahandus sõnakuulmatuse ja lõhutud vaasi pärast. Isa kutsus lapsed oma töötuppa ja küsis, mis nüüd saab. Lastel oli asi selge, nad hakkasid aegamööda oma pükse alla laskma, sest isal oli vits käes. Siis isa võttis vitsa ja vuhinal andis neli üsna valusat hoopi, ent ta oli oma püksisääre üles tõmmanud ja need hoobid oma jala pihta andnud. Isa krimpsutas valu pärast nägu. «Nii tegi Jumal meile. Kuigi karistuse olime meie ära teeninud, ei saanud meie seda, vaid Jumal ise võttis selle enda peale.»
Jeesuse ristisurm on meid pattude karistusest vabastanud, ja igaüks, kes Jeesuse vastu võtab oma päästjaks, saab tagasi tulla Jumala juurde. Jumal ei taha, et keegi peaks oma pattudes edasi elama ja see pole hea mitte kellelegi.
Jeesuse ristisurm on olulise tähtsusega iga inimese jaoks isiklikult. Seepärast peame igaüks panema selle ka isikliku elu valgusesse. Kas see puutub ka minusse? Jah, puutub küll. Tegemist ei ole üksnes ühe hukkamisega kaugel ajaloos, vaid elava Jumalaga ja ülestõusnud Kristusega. Täna on põhiküsimus - kas tunned teda?
Kui sa ei tea, kas oled kunagi uskunud Jeesusesse, siis võid seda palvet kasutada oma usuelu alustamisega ja vastu võtta kõik selle, mida Jeesus oma ristisurma ja ülestõusmisega sulle pakub.
Taevane Isa, ma kahetsen kõike paha, mida olen oma elus teinud. [Kui sa saad, siis võid omal kohal olla ka pisut konkreetsem.] Anna mulle andeks mu patud. Tahan pöörduda ära kõigest, mida tean olevat vale.
Ma tänan sind, Jumal, et oled oma Poja saatnud minu eest ristil surema. Ma tänan sind, et ma võin saada andeks oma patud ja olla vaba. Ma tahan järgida Jeesust ja nimetan teda oma Issandaks.
Ma tänan sind, Jumal, et annad mulle andeks ja uuendad mu elu. Ma võtan sinu kingituse vastu nüüd.
Tule minu ellu, Jeesus, ja jää siia. Aamen.
Soovitatav kirjandus:
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee