Kes on Püha Vaim?
|
|
Kes on Püha Vaim? |
|
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud materjal: Nicky Gumbel, Questions of Life
Sellel ja kahel järgmisel loengul räägime ühest põnevaimast ja salapäraseimast osast kristluse juures. Oleme juba varem märkinud, et kristlus on vägagi eksperimentaalne usk. Mul on sõpru, kes tunnevad mind kristlasena ning nad pole üldse pahased selle peale, et ma kristlane olen. Mõnede mu sõprade jaoks on kristlus «sõbralike inimeste elufilosoofia». Aga kui nad puutuvad kokku Jumala väega, mis tegelikult muutusi esile kutsub, siis nende ükskõikne arvamus muutub.
Me oleme rääkinud Jumalast, keda võime kutsuda ka oma taevaseks Isaks. Üsna esimeste loengute käigus kõnelesime palju Jeesusest Kristusest. Kui mäletate, siis näitasime, et Jeesus Kristus on Jumal. Tänases loengus püüan väita, et ka Püha Vaim on Jumal. Siit ei saa enne edasi minna, kui oleme pisut tegelnud Jumala kolmainsuse küsimusega.
Kolmainsusest rääkides oleme jõudnud kohta, mis kristlikku jumalakäsitlust teistest religioonidest oluliselt eraldab. Kolmainsuse teema pole mingi vabatahtlik lisandus usuteadlaste salongivestuste sisustamiseks. See mõjutab otseselt meie arusaamist Jumalast: kes Ta on, kuidas Ta toimib ja kuidas Tema poole pöörduda. Kristliku õpetuse seisukohad Kristusest, lunastusest, Pühast Vaimust ning Tema tööst seisavad kolmainsuse õpetusel, isegi kui me seda ei tea.
Lühidalt võime õpetuse kolmainsusest kokku võtta nii: Jumal eksisteerib igavesti kolmes isikus - Isa, Poeg ja Püha Vaim; iga isik on täiesti Jumal ning on olemas vaid üks Jumal. Ehk teisitiöeldult: Jumal on üks, aga eksisteerib kolmes isikus.
Kust me seda teame? Näib, et Piibel kõneleb meile Jumalast nii, et siiras mõistus jõuab selle küsimuseni. Meile kõneldakse, et Jumal on üks ja meile kõneldakse kolmest isikust, kes on Jumal - Isa, Poeg Jeesus Kristus ja Püha Vaim. Me leiame vihjeid kolmainsusele juba Piibli esimestest ridadest, kus maailma loomise juures olid tegevad Jumal, Tema sõna ja Tema Vaim (1Ms 1:1-3). Tegelikult näib, et ilmutus kolmainsusest on üha kasvav, ning Vana Testamendi vihjetest (mõned olgu toodud: 1Ms 1:26; 3:22; 11:7; 2Ms 31:3; Js 6:8; 48:16; 63:10; Ps 110:1 ja Mt 22:41-46; Õp 8:22-31) saavad Uues Testamendis selgemad viited (mõned näited: Mt 3:16-17; 28:19; 2Kr 13:13; Ef 4:4-6; 1Pt 1:2; Jd 20-21).
Me tunneme vett kolmes olekus - tahke (nimetame seda jääks), vedel (tavaline vesi) ja gaasiline (veeaur). Kuigi vesi ilmneb kolmel täiesti erineval viisil, on tegemist siiski sama keemilise elemendiga. See näide on kindlasti puudulik Jumala kirjeldamiseks, ent annab siiski teatava idee.
Tegelikult võib Jumala kolmainsuse küsimuse kokku võtta mõne lausega, mis on piisavad, et edasi minna Jumala tundmaõppimisel.
Sõna «vaim» on eesti keeles mitmes mõttes kasutusel. «Majas on vaim» - nii seostub see näiteks kummitusega. «Tartu vaim» - siin kannab see mõtet «meelsus, hoiak, suhtumine». Mõnikord vihjab vaimudest ja vaimumaailmast rääkimine millelegi üleloomulikule.
Lääne kultuurile, kus meiegi elame ja kuhu veel enam siseneme, on omane küllaltki materialistlik maailmakäsitlus. Kuigi inimesed möönavad vaimulike sfääride olemasolu, jäetakse see kui «lihtsurelikule» teisejärguline ja ebaoluline kõrvale. Vaimsete asjadega tegelemine jääb siis «eriliste» inimeste pärusmaaks - sensitiivid, nõiad, võib-olla ka pastorid... Ettekujutus vaimsetest nähtustest on enamusele inimestele midagi hämarat, salapärast, pisut kardetavat. Mõned püüavad uudishimust iga hinna eest end sellesse segada, teised pigem hoiavad pelglikult eemale.
Kristlus kui maailmavaade pakub minu arvates normaalset suhtumist vaimulikesse asjadesse. Me usume, et maailm ei piirdu üksnes materiaalse ja käegakatsutavaga. On olemas niinimetatud vaimne ehk vaimulik maailm. See pole aga nii salapärane, Piibel räägib neist asjadest päris avalikult. Kuigi meil ei ole täielikku kontrolli vaimse maailma üle, võime teada, mida sealt oodata ja kuidas asjadesse suhtuda.
Ma usun, et parim viis vaimse maailmaga tutvust teha, on alustada Pühast Vaimust. Püha Vaim on Jumala Vaim. Te ei tee meile paha.
Kui me väidame, et Püha Vaim on isik, siis me mõtleme sellega, et temal on need tunnused, mis isikule kuuluvad. Ta mõtleb (Ap 15:28), räägib (Ap 1:16), juhib (Rm 8:14), teda võib näiteks ka kurvastada (Ef 4:30). Mõnikord kõneldakse Pühast Vaimust kui Kristuse Vaimust (Rm 8:9) ja Jeesuse Vaimust (Ap 16:7). Koolipoisilik definitsioon olekski, et Püha Vaim on Kristuse «teine mina». Jeesus Kristus on meile juures Püha Vaimuna, võime öelda.
Milline ta on? Loomulikult ei saa me Pühast Vaimust rääkides kirjeldada tema välimust - seda lihtsalt pole. Sõna, millega Piibel Püha Vaimu sageli kirjeldab, on meie keelde raske tõlkida. See tähendab «kaaslane, nõuandja, lohutaja, julgustaja». Enne seda, kui Jeesus oma jüngrite juurest ära läks, ütles ta, et taevane Isa annab meile «teise samasuguse» nõuandja.
Selles loengus vaatame veelgi lähemalt, kes on Püha Vaim. Me võime näha teda jumalikult tegutsemas alates maailma loomisest. Ent näib, et tänapäeval on Pühal Vaimul suurem roll, kui kunagi varem. See on põnev.
Nii mõnigi teab peast Piibli esimesi salme. «Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.» (1Ms 1:1-2). Kes on sealt edasi lugenud, see on näinud, kuidas Jumala Vaim tegutses loomise juures - eimillestki sai midagi ning kaosest sai kord. Sedasama teeb Püha Vaim tänapäeval inimeste eludes. Ta loob uusi asju, mida varem pole olnud ning loob rusukskukkunud elukaosest taas nauditava elu. Jumala Püha Vaim vabastab inimesi hukutavaist harjumustest ning aitab korda seada segased suhted.
Jumala Vaim on elu andev Vaim. Üheski asjas pole elu iseenesest, elu annab Jumal oma Vaimu läbi. Nii toob Püha Vaim elu ka kogudustesse. Pole saladus, et inimesed võivad käia nädalast nädalasse jumalateenistustel ning väsida sellest. Sellistes kohtades pole elu. Kui sinna tuleb Jumala Vaim, siis see elustab kogudusi, nad muutuvad külgetõmbavaiks ja elu voolab lausa üle. Ükski, kes sellisesse kogudusse tuleb, ei lahku sealt puudutuseta, paljud koguni saavad vaimulikult taaselustatud.
Kui Püha Vaim tuleb inimese peale, siis juhtub midagi. Püha Vaimu puudutus pole lihtsalt soe ja hea tunne. Jumala Vaim puudutab inimesi teatud eesmärgiga. Mõningaid näiteid Vanast Testamendist:
2Ms 31:2-5 räägitakse ühest mehest, keda Jumal nimepidi kutsus: «Ma olen tema täitnud Jumala Vaimuga, tarkuse, mõistuse ja teadmistega ning igasugu tööoskustega, et kujundada kunstipäraseid töid kullast, hõbedast ja vasest, uurendada kive raamistuse jaoks ja nikerdada puud, tehes igasugust tööd.»
Andekas kunstnik, pillimees või sõnameister on võimalik olla ka ilma Püha Vaimuga täitumata. Ent kui Jumal niisugused inimesed oma Vaimuga täidab, siis saavutavad nende võime ühe uue dimensiooni. Nende inimeste loomingul on siis hoopis teistsugune, ka vaimulik, mõju. See võib olla isegi nii, et inimese loomulikud võimed polegi nii väljapaistvad, ent koos Jumala Vaimu mõjuga avaldab see inimestele niisugust muljet, et nende südamed saavad puudutatud ja elud muudetud.
Jumala Vaim on inimeste peale tulnud erilisteks juhtimise ülesanneteks. Sageli kasutab Jumal just niisuguseid inimesi, kelle loomulikud juhivõimed polegi nii väljapaistvad. Üks Vana Testamendi näide on Giideon. Jumal kutsus teda, kui Iisraeli rahvas oli okupeeritud vaenuliste naabrite poolt. Giideon kasutas ära kõik oma vabandused - ta oli noorim oma peres ja ta pere tähtsusetuim suguharus, mis oli omakorda vähim kogu rahvuses. Ent kui Jumal teda ülesandeks varustas, sai Giideonist üks nimekas juht oma rahvale.
Püha Vaim täidab Jumala lapsi ka väe ja tugevusega. Mees nimega Simson on üsna tuntud näide Vanast Testamendist. Kui Püha Vaim teda täitis, siis ta omandas erakordse jõu, nii et köied, millega teda kord kinni seoti purunesid nagu kõrbenud niidid (Km 15:14).
See mis Vanas Testamendis kehtis füüsiliselt, on sageli tõsi Uue Testamendi mõttes vaimulikult. Meid enamasti vaenlane köitega kinni ei seo, ent paljud inimesed on seotud oma kartuste, pahade harjumuste või isegi sõltuvustega. Meid võib nakatada paha tuju, kibestumine, kadedus või vihkamine. Isegi kui me tahame, ei suuda me end jäädavalt neist asjust lahti rebida. Liiga kiiresti me lepime, et nii see peabki olema. Püha Vaim aitab meil vabaneda kõigest, mis meid seob ja takistab olla see, kes me peaksime olema.
Üks Vana Testamendi näide veel: Jumala Vaim tuli prohvet Jesaja peale ja mees kuulutas prohvetlikult: «Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi.» (Js 61:1-3).
Kui me näeme selle maailma arvukaid probleeme ja vajadusi, siis võib see meilt julguse röövida. Mida suudan mina teha nende heaks? Kuidas saan mina aidata neid, kelle elud on nii sassis? Jumala Vaim tuleb meile appi. Midagi jääb ka meile teha, meie käed-jalad on vajalikud, me peame midagi ka välja andma. Kuid me ei suuda ise inimeste elusid korda seada. Me kuulutame neile rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest. Kui keegi tahab vabaneda vangistusest, kuhu tema enda elu on viinud, siis Jumala Vaim aitab. Inimesed saavad tõepoolest vabaks, nende elud muutuvad.
Kui me tahame inimesi aidata sel viisil, mis aitaks neid mitte ainult lühiajaliselt, vaid ka pikas perspektiivis, ka igavikulises mõttes, siis ei saa me seda teha ilma Jumala Püha Vaimuta.
Kui me vaatasime Püha Vaimu tööd Vanas Testamendis, siis võis sealt leida, et Jumala Vaimu töö oli teatud mõttes «piiratud». See leidis aset teatud ajal, teatud kohtades ja teatud «eriliste» inimeste juures. Neid asju lugedes võib keegi jõuda mõttele, et meiega vaevalt midagi sellist juhtub. Aga kui loeksime Vana Testamenti hoolega, siis leiaksime, et Jumal on tõotanud teha midagi uut. Mida?
Te olete vist juba kuulnud, et Vana Testament tähendab «vana leping». Jumalal oli leping inimestega - Jumal oli andnud käsud ja inimesed pidi neid täitma. Kahjuks ei suutnud inimesed seda teha ja lepingut rikuti pidevalt inimese poolt. Jumal tõotas, et tuleb päev, mil Jumal sõlmib inimesega uue lepingu. See uus leping pidi tulema erinev vanast. «Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle südamesse.» (Jr 31:33). See uus seadus pidi siis tulema pigem sisemine, mitte väline.
Kui sa lähed jalgsi piknikule, siis vead kaasa terve korvitäie toitu. See võib päris raske olla. Kui kohale jõuad, siis pistad sa selle toidu nahka ja tuled koju tagasi. See pole enam nii raske, toit on läinud sinu sisse ja mitte üksnes seda - see annab sulle ka uut jõudu ja energiat. Umbes sedasama kavatses Jumal, kui ta mõtles uuest lepingust. Jumala seadused pole enam koormaks, vaid sisemiseks jõuallikaks. Kuidas see pidi juhtuma?
Hesekiel, kes oli prohvet, räägib taas uuest lepingust ning ütleb Jumala nimel: «Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja anna teile lihase südame.» (Hs 36:26-27)
See juhtub siis inimesega - tema kivine ehk kõva süda asendatakse pehme ehk lihast südamega. Me saame aru, et tegemist on pildiga. See pilt räägib meie hoiakute ja suhtumiste muutusest, kui Jumal annab meile oma Vaimu.
Prohvet Joel on veel üks Jumala mees, kelle prohveteeringut me peaksime vaatama, et teada saada, kelle suhtes see Jumala tõotus kehtib. «Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale.» (Jl 3:1-2).
Jumala Vaimu tõotati «valada» kõikide peale, hoolimata soost ja seisusest. See ei olnud eriline vaimuvõidmine eriliste ülesannete jaoks, kellelegi pole reserveeritud «Püha Vaimu litsentsi», vaid see pidi olema laialt kättesaadav kõigele Jumala rahvale.
See prohveteering ei täitunud siiski kohe, enam kui 300 aastat ootasid inimesed, kuni seoses Jeesuse tulekuga hakkasid Jumala asjad taas kiiresti arenema. Piiblist võime lugeda, et peaaegu kõik inimesed, kellel oli tegemist Jeesuse sünniga, said täis Püha Vaimu. Ristija Johannes, kelle ülesandeks oli ette valmistada Jeesuse tulemist, sai Püha Vaimu täis enne kui ta veel oli sündinud - emaihus (Lk 1:15). Maarjale, Jeesuse emale, öeldi: «Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal.» (Lk 1:35).
Kui Ristija Johanneselt küsiti, kas tema ongi Kristus. Ta vastas: «Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba mina lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.» (Lk 3:16).
Küllap on igaüks kuulnud, et kirikutes ristitakse veega, siin aga räägitakse Püha Vaimu ja tulega ristimisest. Mida see tähendab? Kõigepealt on vahe selles, et veega ristitakse sind inimese poolt, Püha Vaimuga ristib Jeesus ise. Sõna «ristimine», mis eesti keeles tuletab meelde risti, pole algkeeles sugugi ristiga seotud. Algselt tähendas see sõna sissekastmist, vette laskmist, märjaks tegemist. Seda sõna võidi kasutada näiteks sellise tegevuse jaoks, mida perenaised põrandalapiga ämbris teevad. Muuseas, see sõna kõlab kreeka keeles «baptizo», kust tuleneb sõna ristima «to baptize» inglise keelde ja selle nimega on ka mitmed kogudused end nimetanud.
Kord poisina läksin vanaema pool maasauna. Juhtumisi ei olnud ma eriti pesemisvahendite peale mõelnud. Kui ma otsisin, millega end nühkida, leidsin saunaahju pealt ühe nuustiku. See oli sinna ilmselt unustatud ja seda polnud ammu kasutatud. Nuustik oli kivikõvaks kuivanud ja ma arvasin, et sellega ei saagi ennast pesta. Hoolimata sellest, et ma teda vette kastsin, ei võtnud ta vett sisse ning ujus nagu kork. Lõin käega ja jätsin nuustiku sinnapaika, läksin lavale. Kui ma tagasi pesuruumi tulin, avastasin et pesupalisse jäetud nuustik oli põhja vajunud. Oli aega võtnud, kuni see pehmeks ligunes ja vee sisse võttis.
Püha Vaimuga ristimisel on samasugune efekt. On suur vahe, kas nuustik on vees või vesi nuustikus. Meie elud võivad olla nagu see kuivanud ja unustatud nuustik - isegi kui meid Jumala asjade sisse vajutatakse, ei pruugi need meile mõjuda. Võtab natuke aega, enne kui me «saame täis». Püha Vaimuga ristimisel võib Jumala Vaim meid tõsiselt puudutada, ent see ei avalda kuigi palju pikaajalist mõju, kui me selle juurde ei jää. Kui ma oleksin oma nuustiku pärast esimest «ristimist» ahju peale tagasi pannud, poleks ma teda kunagi pehmeks saanud. Jumal tahab oma lapsi mitte üksnes Püha Vaimuga ristida, vaid täita.
Ühel juutide pühal läks Jeesus Jeruusalemma. See oli lehtmajade püha, kuhu tuhanded juudid olid kokku tulnud. Lehtmajade püha peetakse juutliku traditsiooni kohaselt tänapäevani nende sündmuse mälestuseks, mida Jumal oma rahvale, Iisraelile, on teinud. Iisrael asub kõrbealadel, seepärast on vesi neile kallis. Lehtmajade pühal on veel eriline tähendus ja Jumalat tänatakse vee eest.
Juudid ootavad aega, mille kohta on prohvet Hesekiel ennustanud (Hs 47), et kord hakkab templi altarilt voolama allikas veega, mis kasvab ojaks ja suureks jõeks ning igale poole kuhu see voolab, seal muutub maa viljakandvaks ja toob tervenemise. Jeesuse päevil loeti lehtmajade pühadel seda prohveteeringut ette ning ülempreester läks Siiloa tiigi juurde ja tõi sealt kuldkannuga vett. Siis tuli ta Siioni mäele, kus asus tempel ning valas vee rahva silme all altari läänepoolsel küljel asuvasse erilisse lehtrisse ning see voolas alt välja, sümboliseerides seda prohvetlikku jõge, mis viljakust ja tervenemist pidi tooma.
Juutliku arusaama järgi oli Jeruusalemm maailma naba ehk keskpunkt ja Siioni mägi, kus tempel asus, oli Jeruusalemma keskpunkt. Juudid olid Hesekieli prohveteeringust aru saanud nii, et kogu maailmale hakkab kord elavat ja tervendavat vett voolama Jeruusalemmast.
On hämmastav, et Jeesus astus nende pühade ajal üles ning kuulutas valju häälega: «Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.» (Jh 7:37-38). Jeesus ütles siis tegelikult, et Hesekieli prohveteering ei käi mitte mingi geograafilise koha, vaid inimeste kohta. Piltlikult öeldes, sellest inimesest, kes usub Jeesusesse - kristlase seest - voolab elu, viljakust ja paranemist.
Sealsamas kohas Piiblis öeldakse veel, et Jeesus rääkis seal Pühast Vaimust, mis veel ei olnud välja valatud, aga mille pidid saama need, kes Jeesusesse usuvad. Kuigi Jeesus oli seal, polnud Jumala tõotus Püha Vaimu väljavalamisest veelgi täitunud. Alles pärast Jeesuse ristisurma ja taevasseminekut pidi see juhtuma.
Enne, kui Jeesus läks taevasse, ütles ta oma järgijatele: «Mina läkitan teie üle oma Isa tõotuse.» (Lk 24:49). «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle.» (Ap 1:8).
Kuidas see Püha Vaimu tulemine siis viimaks välja nägi? Nelipühi päeval (mis on samuti üks juutide pühasid, see oli kümme päeva pärast Jeesuse lahkumist maa pealt) juhtus kristlastega selline lugu: «Ja äkitselt tuli taevast suur kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.» (Ap 2:2-4).
Nüüd oli see juhtunud. See äratas kogu linna tähelepanu ja rahvas jooksis sinna kokku. Apostel Peetrus tõusis ja pidas sealsamas kõne. Ta tuletas rahvale meelde tõotused Vanast Testamendist ning ütles, et Jumal on nüüd oma Vaimu välja valanud.
Kui hämmastunud inimesed küsisid, mida nad nüüd tegema peaksid, ütles Peetrus neile: «Parandage meelt ja laske endid ristida Jeesuse nimel, et saaksite oma patud andeks.» Ja ta lisas: «Siis te saate Püha Vaimu anni. See tõotus on antud teile ja teie lastele ja kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.»
Me elame nüüd Püha Vaimu ajastul. See on taevase Isa tõotus, mille saab kätte iga kristlane. Püha Vaim ei ole nüüd enam usukangelaste jaoks, vaid igale ühele, kes Jeesuse oma Päästjaks vastu võtab. Kaasaarvatud sinule ja minule.
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee