Kehra Kogudus

Jeeriko aasta

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Katkend Marc A. Dupont'i raamatust The Elijah Years

Ps 68:8-11 Ps 68:8-11 ütleb: Jumal, kui Sa väljusid oma rahva ees, kui Sa sammusid kõrbeteed, siis värises maa ja taevadki tilkusid Jumala ees, Iisraeli Jumala ees! Rikkaliku vihma Sina, Jumal, puistad oma pärisosale ja Sa kosutad närbunut. Sinu loomad asuvad seal. Sina, Jumal, kinnitad oma headusega viletsat.
Hoolimata kultuuriliselt asjakohastest programmidest ja kaasaegse koguduse metoodikatest suudab üksnes kõikvõimsa Jumala ligiolu raputada deemonlikke sfääre ning tuua ärkamise vihmad üle maailma rahvaste.
Kui Aadam ja Eeva otsustasid ise «olla nagu Jumal», siis vahetus nende lapseliku usaldusega Jumalale tuginev suhe sellise suhte vastu, kus nad ise püüdsid juhtida oma elusid ning suhtlesid Jumalaga nagu täiskasvanu täiskasvanuga. Üks osa sellest needusest, millesse nad astusid Eedeni aiast lahkudes, oli see, et neil endil tuli kanda vastutust oma vajaduste täitmise eest. Oma palge higis pidid nad töötama, et elama jääda.
Samal viisil, Jeesuse verehigi kaudu, kui Ta oli lapselikus sõnakuulmises Isale Ketsemani aias, on inimesel võimalik välja tulla oma eneseupitamise orjusest ning tagasi pääseda Jumala väe ja hoolitsuse lapselikku usaldamisse. Paulus ütles: «Sest teile ei ole antud mitte orjapõlve vaim, vaid Vaim, kelles te hüüate: ABBA, ISA!» (Rm 8:15)
Pattulangemise tulemusena on inimesel suur konflikt iseeneses kahe asja vahel: kas kuuletuda Jumalale või teha asju enese tarkusest ja jõust. Jesaja ütles: «Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud, kuid seda teil ei ole». (Js 30:15)
Sageli tekib konflikt selles, et ei taheta lasta Jumalal olla Jumal koguduses, kus religioossed meelsused ja inimesed mõnikord eelistavad religioosset tegevust Jumala ülistamisele tões ja Vaimus.
Püha Vaimu liikumist häirib mõnikord asi, mida kutsutakse ka «Marta-sündroomiks». Inimene langeb sageli parimate kavatsustega Jumala riigis oma asja asjatamise lõksu, selle asemel, et kuulata ja tegutseda lähtudes sõnakuulmisest Jumalale. Me ei tohi unustada, et igal juhul on parem kuuletuda, kui tuua Jumalale oma religioosseid ohvreid (1Sm 15:22). Jumal ei vaja neid ohvreid niikuinii.
Kui paneme oma asjaajamised kõrvale, siis peame reageerima Pühale Vaimule. Mõne viimase aasta jooksul on paljud juhid kogenud, et Jumala Vaim on kogudustes andnud tõuke kahele igatsusele ­ vajadus palve ning ülistuse järele. Mõlemad on väga olulised lõpuaja kogudusele. Nende abil me saame suhelda Jumalaga, tunnetada Tema ligiolu ja teada Tema tahet meie jaoks. See on võti Jumala ligiolusse ning seejärel võib kogudus olla osaline selles, mida Jumal on tegemas.
Piiblis on koht, kus Vaimu sõnum meile on öeldud ühe salmiga: Ps 46:10 «Olge vait ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas ning kõrge maa peal.» Kui Jumal liigub ja töötab, siis tavaliselt teeb Ta seda lihtsal ning mõnikord inimestele pahameelt tekitaval viisil. Tema kuningriiki ehitatakse ilmutuse kaljule, mis on «komistuskivi ja pahanduskalju» religioossele paradigmale.
1992. aasta lõpul palusin ma algava aasta eest ning ma kuulsin Jumalat ütlemas, et see tuleb Jeeriko aasta ­ see tähendab aastat, kus paljudes kogudustes toimub radikaalne läbimurre Jumala ülistamisele. Sõna «radikaalne» tähendab ladina keeles «juurtest lähtuv», see millest kõik saab alguse. See tähendab, et Jumal kutsub oma kogudust tagasi oma juurte juurde ­ radikaalne esimene armastus Jeesuse vastu. Jumala kutse on selleks, et ülistaksime Teda ning kuuletuksime Temale, kuid mitte selleks, et religioosselt sisustada oma olemasolevat elu.
Sellise ettevalmistuse tegi läbi ka Iisraeli rahvas, kui nad Jeeriko linna vallutama asusid. Iisraellased hakkasid ülistama juba aastaid varem ­ siis, kui nad maakuulajad välja saatsid (4Ms 24). Kaheteistkümne suguharu pealiku hulgas oli vaid Joosual ja Kaalebil usku, et Jumal võib neile anda võidu maal elavate hiiglaste üle.
Nagu öeldud, äratatakse ka tänapäeval paljud Joosuad ja Kaalebid, et juhtida kuulekat Jumala rahva põlvkonda. Koguduse uuendamine 60-tel ja 70-tel oli võimas, kuid paljud uuendusliikumise ajal elanud inimesed ei otsinud siiski esmalt Jumala riiki. Nüüd võime öelda, et uuendusliikumise lapsed viivad piltlikult öeldes «koguduse üle Jordani».
Radikaalne kutse uuele põlvkonnale on komistuseks vanemale põlvkonnale mida võimendab põlvkondadevaheline konflikt üldiselt. Siiski, nagu Jeesus ütles: «Need, kellele on palju andeks antud, ka armastavad palju.» (Lk 7:47)
Ümberlõikamise aeg Ületanud Jordani jõe, puhastasid israeliidid endid kohe, mehed lõigati ümber. Kuigi see oli põlvkond, kes kasvas üles vabaduses, oli siiski Egiptuse väline märk ­ orjus ­ nende peal ja nad vajasid sellest puhastust.
Mõne viimase aasta jooksul on paljud kristlased läbi läinud samasugusest protsessist ­ vaimulikust ümberlõikamisest. Meie ümberlõikamine ei toimu lihas, vaid meid lõigatakse ümber südame poolest. Kuigi kõik kristlased on päästetud Jeesuse vere läbi ning lähevad taevasse, on paljud koguduste liikmed seotud ilmaliku suhtumise ning selle maailma väärtuste poolt, see teeb Jumala teenimise raskeks. Jeesus ütles: «Keegi ei või teenida kahte isandat.» (Mt 6:24)
Praegu on Jumal oma armust andnud meile aja, mil saame pöörduda Tema poole. Meile on antud armu armu peale, me võime valida, kas langeda kaljule ja murduda või, mis juhtub hiljem niikuinii, kalju ise kukub meie peale, kui me pole murdunud ning alandanud end Jumala ning inimeste ees. (Mt 21:44)
Aja möödudes (usun, et see on 12-15 aasta pikkune periood, sama pikk, kui see, mille algkogudus Jeruusalemmas läbi tegi) kasvab kohtumõistmine Jumala kodakondsete hulgas nähtavalt nende üle, kes ignoreerivad Vaimu häält. Kuna Jumal üha enam ja enam lubab saatanal sõeluda kogudust, siis võidmine ning Jumala hoolitsus kasvab, kaitse vaenlase vastu kahaneb. Neid, kes Vaimu häält kuuldes meelt ei paranda, distsiplineerib Jumal Isa armastuses.
Alati on kergem ise kaljule kukkuda, kui see, et kalju sinule kukub. Need kogudused, kes vastavad Jumala kutsele ja tulevad tagasi oma esimese armastuse juurde nii, nagu tegid paljud aastal 1993, kogevad läbimurret evangeeliumi kuulutamises ning näevad vaenlase müüre langemas.
Jeeriko vallutamine ei olnud mingi strateegiatrikk, vaid plaan, milles inimese mõistus ei näinud mingit mõtet ega loogilisust. Vägi polnud plaanis, vaid selles, et Joosua tegi täpselt seda, mida Jumal käskis. Asi algas sellega, et Joosua sai Jumalalt värske ilmutuse (Jo 5:13-15). Enne, kui ta võis välja minna Jeeriko vastu, pidi Joosua saama sügavama ilmutuse. Kui ta kohtus Jehoovaga, siis langes ta näoli maha ning ülistas Teda ja palus, et Ta räägiks.
Nagu sel ajal Joosuaga, seisab Jumal ka praegu meie ning tugevate müüridega kindlustatud linnade vahel. Ja nii nagu kirjas Joosua 5. peatükis, hoiab Issand ka praegu oma käes mõõka ning on valmis lahinguks. See on Vaimu mõõk, mis koosneb Sõnadest, mida Jumal oma rahvale räägib.
Lõpuaja Laodikea kogudusele esitatakse väljakutse: «Kellel on kõrvad, mis kuulevad, mida Vaim kogudusele ütleb?» Peamiseks sõnumiks lõpuaja kogudusele on see, et me peame muutuma tuliseks enne, kui Jumal meid oma suust välja sülitab. Kui jutt on lähedusest Jumalaga, siis on meil kaks teed: liigume edasi või langeme tagasi.
Kui Jumala kutsele palvetada ja ülistada ei järgne vastust, siis paljudelt juhtidelt võetakse ära see, mida nad on kogenud ilmutuse ja tunnetuse kaudu. Kuus päeva, mil israeliidid vaikides käisid seaduselaekaga ümber Jeeriko linna, sümboliseerivad 1993. aasta kuut esimest kuud. See oli aeg, et kuulata Issandat ja võtta vastu uus visioon, aeg, mil kogudus liikus Jumala ligiolus välja kiriku nelja seina vahelt. Sellele järgnes värske vabadus teha Issanda ligiolu avalikuks palve ja ülistuse kaudu. See oli aeg, mille Issand andis, et tuleksime välja kiriku müüride vahelt ning läheksime vastu meie kultuuride kaitstud kindlustustele ­ huulil võimas Jumala kiitus kui mõõk.
Avalik ülistamine Lisaks sellele, et paljud inimesed osalevad ürituses nagu «Jeesus-Marss», annab Jumal erinevatele kogudustele veel mitmeid unikaalseid tegevuskavasid selle kohta, kuidas tuua esile Jumala kiitust ja au. Suur osa sellest saab olema avalik teenimine ­ vaeste aitamine ja heategude tegemine, kuid asja südameks jääb siiski Jumala austamine.
On palju erinevaid ülistamisviise ­ isiklik ülistus, laulmine Issanda tõotustest, rõõmustamine Tema armastuses jne. Isegi selline asi nagu «ülistuslahing» on mõnedes kogudustes pisut aega kasutusel olnud. Avalik ülistamine «väljaminek rõõmuhüüdega», otse vastu avalikkuses olevale vastasele, kuulutades Jumala suveräänsust ning au kogu maailmas.
Piiblis on üks klassikaline juhtum, mis demonstreerib seost ülistuse, Jumala ligiolu ja evangeeliumi levimise vahel. See on Ap 16, mil Paulus ja Siilas olid pandud Filipi vanglasse. Hoolimata oma ahelatest hakkasid Paulus ja Siilas kaasvangide ees avalikult ülistama ja laulma kiitust Jumalale. Jumal vastas nende ülistusele raputades võimsalt vanglahoonet. Vangid vabanesid ning paljud võtsid vastu Jeesuse. Sellest näeme, et kui inimesed ülistavad, siis Jumal ilmutab end ja Tema kuningriik kasvab.
Loomulikult pole ülistus mingi maagiline kaitsevormel. Pauluse ja Siilase puhul kutsus ülistus esile vaenlase rünnaku. Enne seda, kui nad arreteeriti, olid nad teel palvekotta. Teekonnal kõnetas neid orjatüdruk, kellel oli lausuja vaim. Pärast seda, kui too tüdruk oli neid juba mitu päeva jälitanud, sõitles Paulus vaimu ja tüdruk sai vabaks. Tüdruk ei olnud enam võimeline üleloomulikeks asjadeks, mida ta varem oli teinud ning ta omanikud kaotasid tuluallika. Vihas lasid nad Pauluse ja Siilase arreteerida. Siin on paralleelid tänapäevaga ­ deemonlik maailm kasvab silmnähtavalt ning seda kontrollib mammona ja raha võim.
Siin on meile tähtis õppetund. Paljud mõtlevad, et kui nad vaid rohkem palvetavad, siis kõik muutub kohe väliselt paremaks. Asi on hoopis vastupidine ­ mida rohkem palvetame, seda rohkem püüab maailm meid hoida palvetamast. Takistused ja tagakius kasvavad. Jumal lubab seda sellepärast, et Ta tahab, et me toetuksime täielikult Temale.
Hea uudis meile on aga see, et kuigi asjad lähevad väliselt halvemaks, Jumala võidmine meie elude üle siiski kasvab. Jõuame sama kaugele kui jüngrid paadis ­ ümbritsetud kohutava tormiga, kuid Püha Vaim liigub lähemale. Küsimus on selles, kes jäävad sellise tormiga paati ja klammerduvad «turvaliste süsteemide» külge, ja kes ütlevad: «Issand, kas me võime koos sinuga vee peal käia?» Jüngrite hulgas oli vaid üks, kes julges paadist välja astuda. (Mt 14:22)
Kui me vaatame Iisraeli laste ajaloole, siis näeme, et üsna tihti oli vaid Juuda suguharu see, keda säästeti rahvale määratud kohtuotsustest. Kui Iisrael palvetas teemal, milline suguharu peaks esmalt sõtta minema, siis Issand ütles: «Juuda läheb esimesena.» (Km 20:18; 1:2). Jumal tahab, et ka meie oleksime nagu Juuda.
Sõna «Juuda» tuleb heebreakeelsest sõnast «yadah». Sellel sõnal on kaks põhitähendust: esmalt selle tunnustamist, kes Jumal on ­ kogu loodu absoluutne Kuningas, suure auga ning kõikvõimas Jumal, kes on meile parimaks armastuse väljenduseks. Teiseks tähendab see meie puudujääke võrreldes Jumalaga, sest Tema on täiuslikult püha Jumal. Need, kes tänapäeval juhivad võitlust «müüridega kaitstud kindluste» vastu nagu Juuda tegi, saavad olema need, kes õpivad ülistama Jumala Vaimu ligiolus, selles tões, kes Tema on ning selles reaalsuses, kes me tegelikult oleme Tema valguses.
Takistuseks sellisele ülistamisele on vaimulik uhkus. Vaimulik uhkuse juures on Jumalale kõige vastumeelsem meie pettepilt, et oleme ise piisavad. Saatana ja Aadama langemisest kuni tänapäeva jumalameeste langemiseni on põhjuseks olnud kujutlus ise hakkamasaamisest, enesekindlus, mis lähtub oma annetest ja võimetest. Võib juhtuda, et me peame end ülbelt võimelisteks tegema Jumala asju, seda Tema käest küsimata.
Js 66:1-2 ütleb meile, et mitte need, kes endid väärt arvavad olevat, vaid need, kes on murdunud Jumala ees, ehitavad Issanda koda. Ps 127:1 ütleb, et kui Issand ei ehita, siis näeme me asjata vaeva.
Nagu Paulus ja Siilas, nii on enamus kogudustest orienteerunud sellele, et olla palvekoda. Kuid selleks, et olla inimesed, kelle peale Jumal võib vaadata, peame me olema alandlikud ja murdunud Tema ees. Kui meie plaanid ja strateegiad tunduvadki olevat väga kavalad, õpime me alandlikkust ja Jumala usaldamist oma läbikukkumistes ning muudame isegi vangikongi palve- ja ülistuse kohaks. Me hakkame mõistma, et isegi siis kui tagavaraväljapääs on suletud, suudab ja tahab Jumal end siiski austada. Lahing kuulub Jumalale.
Üheteistkümnenda tunni raputus Peale seda, kui Paulus ja Siilas Filipis arreteeriti, peksti neid, pandi luku taha ja nende jalad aheldati. Jalad sümboliseerivad Piiblis sageli meie võimet evangeeliumi edasi viia. Js 52:7 ütleb: «Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud, kes kuulutab rahu, kes toob häid sõnumeid, kes kuulutab päästet.» Uues Testamendis ütleb Paulus Efesose pühadele, et neil oleks kingadeks jalas «valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks.» Et meie jalad liiguksid ükskord väljapoole meie turvalise ja mugava ortodoksia kindlustatud altarite vangistusest, vajame hädasti suuremat ilmutust Jumalast, Tema suveräänsusest ning eriti Tema täiuslikust armastusest, mis ajab välja kartuse.
«Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulasid neid.» (Ap 16:25). Kui meie tuleme koguduse ajastu «üheteistkümnendasse tundi», teeb Jumal midagi uut palve ja ülistusega. See pole uus asi Piiblis, kuid see on uus ja sügav Kristuse Ihu jaoks täna.
Lõpuaja kogudus on tõeline palvekoda. Me oleme inimesed, kes õpivad Jumalat ülistama tões ja Vaimus mitte üksi teoloogilises mõttes, vaid kõikide elusündmuste keskel. Nagu Joosua enne Jeeriko lahingut, vajame ka meie suuremat ilmutust Jumala armastusest ja väest. Me vajame ilmutust, mis paneb meid silmili maha langema Tema ees ning Teda kuulama nii, et me tõesti õpiksime «nõudma oma päästet kartuse ja värinaga» (Fl 2:12).
Kui Paulus ja Siilas ülistasid Jumalat, lükkas Issand vanglahoone selle alustelt, uksed paisati lahti ja ahelad päästeti lahti. Kõik oli lõppkokkuvõttes nii võimas, et vangivalvur ja kogu ta pere tulid Issanda juurde. Selline Vaimu väljavalamine ootab kogudust ees, kui õpime Isa ülistama tões ja Vaimus.
See, mida kogudus ja maailm täna kõige enam vajavad, on raputus, mida kutsub esile Jumala ligiolu. Me ei vaja mitte niivõrd joovastust Jumala asjadest, kuivõrd arusaamist sellest Jumala Sõna tõest, et Jeesus Kristus on kõige Issand ­ ka kõige halva üle, milles me sipleme praegu ning mitte üksnes hea üle, mida loodame pärida tulevikus. Koguduse ülesanne on olla inimesed, kes elavad vastavalt Pühakirjale ­ palve ja ülistuse inimesed; need, kes kuuletuvad igale Sõnale, mis lähtub Jumala suust.
Asja tuum on tõdemus: parem on kuuletuda, kui tuua religioosseid ohvreid. Tõeline ohver, mida Jumal meilt ootab, on see, et oleksime murdunud ja alandlikud Tema trooni ees ­ rahvas, kes tunneb rõõmu Isa tahtmise täitmisest. Nii, nagu oli lugu Jeesuse aja inimestega, vajame ka meie radikaalset ja juurteni ulatuvat ilmutust Jumalast, et võiksime kummuli keerata mõned lauad oma südame templis. Kuna me oleme väga unikaalses perioodis kogu universumi ajaloos, siis peame end vaigistama ning kuulama. See on aeg, mil Jumal puudutab maailma kultuure ja rahvaid veelgi sügavamalt, kui seda eales kogetud on. Jumala teeb seda nii ulatuslikult, et paljud Jumala rahva vaenlased saavad päästetud nagu Pauluse ja Siilase vangivalvur.
«Mina tean, et sina suudad kõike, ja sul ei ole ükski asi võimatu! Kes on see, kes püüab asjata varjata Sinu nõu? Seepärast olen ma jutustanud, mida ma pole mõistnud, asjadest, mis on mulle liiga imelised, et neid mõista. Sina ütlesid: Kuule siis ometi ja mina seletan sulle ­ mina küsin sinult ja sina vasta mulle. Ma olin kõrvadega kuulnud vaid kuuldusi Sinust, kuid nüüd on mu silmad Sind näinud. Seepärast võtan ma tagasi kõik ja parandan meelt põrmus ning tuhas.» (Ii 42:1-6)
Lõpetuseks Lõpetuseks tahan jutustada ühe loo, mis juhtus Foothill Christian Fellowship'is, El Cajon'is. See leidis aset 1994. aasta kevadel, kui koguduses olid käimas seitsme nädala pikkused ärkamiskoosolekud nn Toronto stiilis.
Ärkamise ja Vaimu väljavalamise põnevuse ajal kutsus üks koguduse tütarlastest sinna oma päästmata sõbranna, kes põdes anoreksiat. Ta sai sügavalt puudutatud Pühast Vaimust ja kohe andis oma elu Jeesusele. Tema vanemad aga olid just vabanenud okultsest seotusest ja keelasid tal edaspidi koosolekutel osaleda, kui kuulsid, mida tütar oli kogenud. Järgnevate päevade jooksul märkas tüdruku isa aga suurt muutust oma tütres ­ ei mingit viha ega vastuhakku, ning see oli nii mõjuv, et ta vanemad andsid oma nõusoleku temaga kaasa minna pühapäevahommikusele jumalateenistusele. Peale teenistust kutsuti nad ühe koguduseliikme poole lõunat sööma. Pärast seda läksid nad veel õhtusele teenistusele, kus tüdruku isa eest palvetati ning ta andis oma elu Jeesusele. Paar päeva hiljem sai ta ühel uuenduskoosolekul väga tugevalt puudutatud Pühast Vaimust. Järgnevate nädalate jooksul andis ka ema, ja nende teismelised pojad oma elud Jeesusele. Nende abielu võttis täiesti uue suuna ning kogu oma perega on nad nüüd kaasa haaratud koguduse elusse ja tegevusse.
Kui ma kõnelesin Paulusest ja Siilasest vanglas Jumalat ülistamas, meenus mulle see lugu, mis juhtus El Cajon'is. Piltlikult üteldes ­ kahe viimase aasta jooksul olnud uuendusliikumise ajal on Jumala Vaimu väljavalamine raputanud kogudust nii nagu raputati vanglahoonet Filipis. Jumal raputas seda kogudust oma ligiolu väega ning vaid osake sellest on lugu, kuidas terve perekond andis oma elud Jeesusele. Haggai prohveteeris: «Sest nõnda ütleb vägede Jehoova: Veel pisut aega ja ma panen värisema taeva ja maa, mere ja kuiva maa. Ma raputan kõiki rahvaid ja kõigi rahvaste rikkused tuuakse ning ma täidan selle koja auga, ütleb vägede Jehoova» (Hg 2:6-7).
Kõik, mida saab raputada ­ saagu see raputatud nii, et Sinu au valitseks!

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord


© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee