Jutlus: Prohvetliku teenistuse ülesande mõistmine tänapäeval

Prohvetliku teenistuse ülesande mõistmine tänapäeval

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Katkend Marc A. Dupont' raamatust The Elijah Years

	Hs 1. ja Ilm 4. peatükis kirjeldavad kaks erinevat prohvetit nägemusi neljast olendist, kes ülistavad Jumalat ning teevad Tema tahtmist. Ühel olendil oli lõvi, teisel kotka, kolmandal härja ja neljandal inimese nägu. Muuhulgas kujutavad need neli olendit neidsamu nelja teenimisametit, millest Paulus räägib oma kirjas Efeslastele neljandas peatükis.
	Härg sümboliseerib pastorit/õpetajat: kindlameelne töötaja, kelle edu ei seisa mitte selles, kui auline ja väeline kõik välja näeb, vaid selles, et ta kindlalt ning kannatlikult päev-päevalt karja toidab. Inimese kuju esindab evangelisti tema on parim ametimees andmaks edasi Jumala tõdesid, neile, kes veel ei tunne Teda. Lõvi kujutab apostlit väge ja autoriteeti dunglis, kes on välja saadetud Kuninga käsul ning ülesandega (see pole juhus, et mõned monarhiad kasutavad lõvi kuju oma vappidel). Kotkas sümboliseerib prohvetit seda, kes on eraldatud Jumalale, kes lendab kõrgetes paikades, kuid näeb väga hästi ka seda, mis toimub all.
	Nagu ma juba varem ütlesin, oleme sisenemas Joeli poolt ettekuulutatud aegadesse, mil Issand puudutab kogu inimkonda ning tahab, et Tema rahval oleksid silmad, mis näevad ja kõrvad, mis kuulevad. Samal ajal, kui Jumal on uuel viisil üles tõstmas prohvetiteenistust, peame me aru saama, miks Jumal seda teeb ning millised on nende teenistuste piirid.
1. erinevus Te kõik saate tundma Issandat	Arusaamine prohvetluse eesmärgist ja sellega kaasnevatest piirangutest on tähtis, kui kogudus soovib leida õige tee suhtumistes prohvetlusse, mis kõiguvad variserliku hirmu ja neurootilise erutuse vahel. Viis põhilist ja olulist erinevust aitavad meil mõista, mis on vahet Vana Testamendi ja Uue Testamendi prohvetlikul teenistusel.
	Esimeseks neist on autoriteet. Vana Testamendi prohvetitel oli hämmastav autoriteet väga erinevates valdkondades, sest nad olid ainsad, kes järjekindlalt kuulsid, mida Issand räägib. Vastandina sellele on kõigil tänapäeva kristlastel võidmine Pühalt Vaimult tunda Issandat, olla juhitud väga isiklikus isa-poja suhtes Jumalaga.
	Viiteid uuele prohvetlikule teenimisviisile on näha mitmes Pühakirja kohas. Jr 31:33-34 ütleb: «Ma panen nende sisse oma käsuõpetuse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis ei õpeta enam üks teist ega vend venda, üteldes: «Tunne Jehoovat!», sest nad kõik tunnevad mind niihästi pisukesed kui ka suured.» 1Jh 2:27 ütleb sarnaselt: «...see võidmine, mille te olete saanud Temalt, jääb ju teisse ja teil ei ole vajadust, et keegi teid õpetaks. Vaid nagu Tema võidmine teid õpetab kõiges, nõnda on see tõsi ja mitte vale.»
	Evangeeliumi tõde pole mitte üksnes see, et meie pattude eest on makstud, vaid ka see, et nüüd on meil võimalus tunda Jumalat läbi väga isikliku suhte. Jeesus ei tulnud mitte selleks, et anda meile «tasuta elukindlustus», vaid et taastada inimese lähedane osadus ja suhe Jumalaga.
	Enne Jeesuse surnuist ülesäratamist oli Püha Vaim olnud vaid väga väheste ja valitud inimeste elude üle. Need võitud olid prohvetid, kohtumõistjad, mõned kuningad ja veel vähesed teised. See võidmine polnud sama, mida meie nimetame «uuestisünniks». Püha Vaim nende eludes oli sageli võidmine või võime täita Issanda tahet. See oli tegelik põhjus, miks Taavet, seistes silmitsi prohvet Naataniga peale seda, kui ta oli Batsebaga abielu rikkunud otsis nii tuliselt, kuidas säilitada Vaimu võidmist oma elus (Ps 51).
	Meie võidmine ja lähedus Jumalaga ei tähenda seda, et enam pole vaja pastoreid, juhte ja õpetajaid. Ent siiski peab meie elu olema juhitud Jumala, mitte inimeste poolt. Üks näide selle kohta Piiblis on 2Kr 9:7: «Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat.» Paljud kogudused, kes käsitlevad vääralt autoriteeti, manipuleerivad inimesi raha valdkonnas. Uue lepingu põhitõde on see, et me peame olema juhitud Jumala poolt, mitte inimeste poolt.
	Veel üks näide selle kohta on Ap 21. peatükis, kus auväärne prohvet Agabus tuli Pauluse juurde prohvetliku hoiatusega selle kohta, mis juhtub siis, kui ta Jeruusalemma läheb. Inimesed, kes seda prohveteeringut kuulsid, keelitasid Paulust, et too võtaks sõnumist õppust ega läheks Jeruusalemma. Kuid Paulus jättis endale õiguse olla juhitud Jumala hääle poolt, mis rääkis tema sisemuses. See ei vähendanud Agabuse prohvetiteenistuse autentsust tema sõnad täitusid, kuid Paulus pidi selle sõnumi läbi töötlema läbi oma isikliku tarkuse, kogemuste, usu ja isikliku juhtimisega, mis tuleb Jumalalt Püha Vaimu kaudu.
	1Kr 14:3 ütleb, et prohveteeringud on «ülesehitamiseks usus, julgustuseks ja lohutuseks». Uues Testamendis ei ole juttu sellest, et prohveteering peaks kontrollima, manipuleerima või koguni hukka mõistma inimesi. «Juhtivad» prohveteeringud olgu need siis isiklikud või suuremale rahvahulgale mõeldud peavad saama läbi katsutud Tema laste poolt, kes on juhitud Püha Vaimu poolt (Rm 8:14).
	Selge on see, et juhid on kutsutud juhtima, kuulutama, õpetama ja vahel ka märkusi tegema, ent kui on tegemist selliste isiklike küsimustega nagu kuidas, millal ja kus teenida Jumalat, peame me lähtuma sellest, et see on meie isiklik «preestriteenistus», mille eest Jeesus suri, et seda meile anda.
2. erinevus Kaasaegne prohvetlus ja «Nõnda ütleb Issand...»	Teine Vana Testamendi ja praeguse aja prohvetluse erinevus sarnaneb erinevusega Jumala poolt delegeeritud autoriteetide logose ja rhema vahel. Kuna meil on olemas täielik Piibel, siis on kõik prohveteeringud antud rhema kujul, mitte logose näol. Põhiline erinevus logose ja rhema vahel on see, et Jumala poolt inspireeritud logos anti kunagi mitte üksnes selleks, et muuta olukordi Vana Testamendi ajastul, vaid ka selleks, et see saaks olema üks kanoniseeritud osa Piiblist ning võiks omada mõju inimeste eludele läbi kõigi ajastute.
	Ka rhema on inspireeritud Jumala poolt, kuid see on määratud ühele kindlale isikule teatud kindlal ajal ja kindlas olukorras. Teisisõnu: erinevus logose ja rhema vahel on nagu erinevus üldise tõe ja mingi teatud tõese rakenduse vahel.
	Rhema, mis polnud mõeldud kanoniseerimiseks nagu logos, oli kasutusel ka Vana Testamendi ajal. Mõned teoloogid väidavad, et tänapäeval ei eksisteeri prohvetiandi, kuna meil on olemas Piibel selle täies ulatuses. See argument ei märka prohvetluse kogu tähendust terves Piiblis. Tihtipeale kohtame Vana Testamendi ajal prohvetite salku, näiteks «prohvetite pojad», kelledest on juttu Saamueli raamatus. Nad küll prohveteerisid, kuid nende sõnad ei olnud mõeldud ühe osana Piiblist tulevastel aegadel ning me ei leia neid enam kusagilt. Ap 11:27 ja 13:1 räägivad prohvetitest kaasa arvatud Agabus, kuid meie elude juhtimiseks pole jäetud ühtegi suuremat või tähtsamat sõnumit neilt, nagu näiteks Saamueli, Jesaja ja Jeremija raamatutes.
	Tahaks veelkord rõhutada, et küsimus pole selles, kas Jumal tänapäeval räägib või ei räägi Ta teeb seda loomulikult. Mõte on selles, et Jumal ei delegeeri tänapäeval oma autoriteeti prohveteeringutes või prohvetiteenistuses kaudu sel viisil, nagu Ta tegi seda Vana Testamendi ajal.
	Kõneledes ühel seminaril pealkirjaga «Prohvetliku koguduse arendamine: Isaga rääkima õppimine» andsin ma inimestele soovituse mitte lisada prohveteeringute ette sõnu «nii ütleb Issand». Ma usun, et see fraas väljendab üht osa autoriteedist, mida Püha Vaim ei ole kavandanud tänapäeva jaoks. Rhema peab saama korralikult läbi palvetatud ja mõeldud igaühe isikliku preesterluse seisukohast, see pole mõeldud pimedalt kuuletumiseks.
	Rääkides inimese tulevikku puudutavast ning juhtivast prohveteeringust, viitan ma sellele mõnikord kui «hüppelauale palvetamise basseini». Kui inimene tõesti otsib kinnitust Issandalt, siis on ta ka avatud Issandale, et saada Temalt juhatust ja kuulda seda, mida muudel viisidel ei kuuleks. Tihtipeale on Issanda poolt meie tuleviku jaoks kavandatu kas liiga hea või siis radikaalselt erinev sellest, mida me ette kujutada suudame. Selle nurga alt vaadates näeme, et väljastpoolt tulev sõna võib meid avada uutele perspektiividele.
	1Kr 12:9 ütleb: «...vaid nõnda nagu on kirjutatud: «Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad».»
3. erinevus Halastus ja arm viha ja kohtumõistmise vastu	Uustestamentliku prohvetliku teenimise mõistmiseks peame meeles pidama, et Kristus on Jumala kohtu poolt määratud karistuse meie eest kandnud. Jeesus ei tulnud mitte hävitama, elu tooma ja seda ülikülluslikult. Tihtipeale need, kes kujutlevad enestel olevat prohvetianni, aga ka need, kellel tegelikult see and on, üritavad järgida näiteks Eelija või Jeremija maneere. Probleem on selles, et niisugused viimsepäeva prohvetid eksivad, mõistmata täit pilti prohvetluse eesmärgist.
	Klassikaliseks näiteks on siin Jakoobus ning Johannes Kõuepojad, kes tahtsid tule taevast alla kutsuda, et hävitada Samaaria küla. Nende rolli-eeskujuks oli Eelija, kes kutsus taevast alla tule, mis hävitas kaks salka sõdureid. Õiglases vihas ja nördimuses, arvates end olevat Jeesuse poolt, tahtsid tigedad mehed, et külalislahkusetud saaks hävitatud. Jeesus pöördus selle peale ümber ning sõitles neid. «Teie ei tea, mis vaimu lapsed te olete! Inimese Poeg pole tulnud mitte hävitama, vaid päästma!»
	Asi on selge Püha Vaim ei varusta inimesi andidega selleks, et hävitada. Mõned ehk väidavad, et see kuidas Issand Ap 5. peatükis Ananiase ja Safiira ära võttis, on sellega vastuolus, kuid antud juhul ei ole kusagil juttu sellest, et Peetrus oleks kõnelnud nendega koguduse ees. See, et mõned noored mehed olid väljas sel ajal, kui Peetrus Safiiraga rääkis, viitab sellele, et tegemist oli erajutuajamisega. Igal juhul oli valetamine Pühale Vaimule selles olukorras küllalt tõsine ning sellest tingituna ei andnud Jumal neile enam võimalust meelt parandada vähemalt mitte selles maailmaajastus.
	Palju kordi olen ma kuulnud prohveteeringutest, milles on sõitlemist, hukkamõistu ning tuuakse esile isegi peidetud patte. Sellistel juhtudel paistab, nagu oleks prohvetlus mingi kiire parandamisviis põduratele kogudustele. Ei piisa sellest, et suudame näha tõde ka saatan näeb meie pattusid ning nii öösel kui ka päeval istub ta Jumala trooni ees ja süüdistab meid. Vastandlikult sellele aga kasutab Jesaja hädas oleva uskliku kohta kaht väljendit, mille puhul ta ütleb, et Jeesus «ei murra rudjutud pilliroogu» ja «hõõguvat tahti ta ei kustuta ära».
	Paljusid, kes on Kristuse juurde tulnud, iseloomustavad väga hästi just need sõnad. Tervenemine ei ole mingi kiiresti toimuv muudatus. Paljudele inimestele tähendab see pääste nõudmist kartuse ja värinaga, kuid seda kõike armastuses, tarkuses ja teadmises, et Jumal on sind vastu võtnud just sellisena, nagu sa praegu oled.
	Kui tõde tuleb esile ilma armastuseta, siis on tulemuseks tavaliselt häving ja surm. Eks olnud need ju variserid, kes viisid abielurikkumiselt tabatud naise Jeesuse ning suure rahvahulga ette (Jh 8:3). Rääkides tolle naisega ei mõistnud Jeesus teda hukka.
	Paljudel kordadel on Jumal mulle näidanud inimeste varjatud patte ja silmakirjalikkust, kuid peame teadma, et on olemas ka selliseid viise sõitlemiste ja hoiatuste edasiandmiseks, millega me ei hävita inimest. Jumala Vaim toob patutunnetuse, veenab meid ning toob samas ka julgustust ja meeleparanduse (Ps 85:10).
	Jah, Jumal toob mõnikord päevavalgele salapatte, kuid prohvet, kes teab vaid tõde ja ei tunne Isa südant, võib osutuda ka valeprohvetiks, sest ta ei esinda tõeliselt Jumala loomust.
4. erinevus Jumala autoriteet võib olla pärandatud ja delegeeritud	Üks probleemne küsimus paljudele kogudustele ning nende juhtidele on prohvetlikud inimesed, kes ei mõista Jumala poolt delegeeritud autoriteeti teiste isikute eludes. Nad püüavad olla prohvetid ja riietavad end sageli segase müstikaga. Nad peavad endid kõrgemaks igast pastorist ja juhist, sest nemad on ju «need, kes kuulevad Jumala häält» ja kõik peavad alluma nende ilmutusele. Nende olekus on enesestmõistetav otseühendus Jumalaga, mis neid kõigist kõrgemale tõstab.
	Vahe on siin selles, et Jumal võib oma autoriteeti delegeerida ja pärandada. Vana Testamendi aegadel oli mõnedel prohvetitel, nagu näiteks Saamuel või Eelija, mõnel puhul suurem autoriteet kui isegi kuningatel. Kuid, nagu me juba varem rääkisime, on suur vahe selles, milleks delegeeris Jumal prohveteid toona ja nüüd.
	Prohvet Eelija tüüpi ametitele vastab praegu pigem apostliamet. Ning isegi sel juhul peame arvestama Uuele Testamendile kohaseid suhteid ning vastutust, mitte pilti otse üle kandma. Kui keegi tõesti käib Jumalaga, siis on neil arusaamine mitte üksnes sellest, milleks Jumal on neid kutsunud, vaid neil on respekt ka selle suhtes, milleks Jumal on kutsunud ja võidnud teisi oma sulaseid.
	On ilmne, et Jeesusel polnud pattu, millest meelt parandada, ent siiski Ta tuli Ristija Johannese juurde ja alistus temale kutsele lasta end ristida (Lk 3). Jeesus lihtsalt respekteeris seda autoriteeti, mille Isa oli andnud Ristija Johannesele.
	Osaduse ja vastastikuse aruandmise printsiip on Uues Testamendis selgelt väljendatud. Me loeme Hb 13:17: «Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile, sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kelledel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates, sest teil ei oleks sellest kasu.»
	Paljud pseudo-prohvetid teevad tõsist pattu. Nad juhivad inimesi sellise elustiili juurde, mis on mässumeelne ja vastuhakkaja pastorite, koguduse vanemate ja vaimulike juhtide autoriteedile. Üksnes osa sellest probleemist on asjaolu, et Jumal annab mõnes osaduses mõnele inimesele juhtumisi suurema prohvetliku võidmise, kui selle juhile.
	See olukord võib muutuda probleemiks, kui juhtub mõni järgnevaist asjadest. Esiteks, juhid võivad tunda end ebakindlalt ning ei suuda vastu võtta ühtegi suunamist, küsimust ega isegi mitte julgustust altpoolt. Teiseks, prohvetliku anniga inimesed ei respekteeri seda autoriteeti, mida Jumal on andnud juhtidele juhtimiseks. Jk 3:17 aga ütleb: «Tarkus, mis on ülalt, on kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta.» See on vastandiks maailma tarkusele, mis pärineb vaenust ja isekatest ambitsioonidest.
	Niisugused isehakanud prohvetid põhjustavad juhtidele pahatihti vaeva, halvimal juhul viivad lõhenemisteni. Need prohvetlikud inimesed võivad küll näha tõde või osa sellest, ent nad toimivad valest motiivist lähtudes, milleks on võimuambitsioonid ja kontroll inimeste üle. Ülaltoodud kirjakoha mõte on, et ülevalt antud tarkus ei püüa manipuleerida ega kontrollida kedagi, vaid seda tarkust saab arutada ja läbi palvetada.
	Rohkem kui täpsust, olen ma prohvetites hakanud otsima iseloomu alandlikkust ja piibellikku suhtumist koguduse juhtidesse.
5. erinevus «Tabavusprotsent» ja õppimise aeg	Üks peamisi argumente prohvetliku anni kasutamise vastu on väide, et mitte keegi ei ole prohveteeringuis kunagi absoluutselt täiuslik ja täpne. Minu seisukoht sellise väite puhul on see, et kui vaadata Uut Testamenti, siis pole ma sugugi kindel, et see väide isegi teoloogiliselt paika peab. Jeesus ei ütelnud kunagi, et me tunneme prohveti ära sellest, kuivõrd täpsed on ta prohveteeringud, vaid sellest, millised on ta elu viljad (Mt 7:15-16).
	1Kr 14. peatükis ütleb Paulus, et «kaks või kolm prohvetit rääkigu ja teised katsugu see hoolikalt läbi». Ta ei ütle, et las kaks või kolm inimest, kes arvavad enestel olevat prohvetianni, prohveteerivad, vaid las kaks või kolm prohvetit prohveteerivad. Põhjus on selge. Tol ajal oli koguduses inimesi, kel oli ilmne prohvetlik and, kuid nende sõnad tuli siiski läbi katsuda.
	Paulus ütleb veel 1Kr 13:9 et «poolik on see, mida me teame ja poolik on see, mida me prohveteerime». Me nõustume üsna kergesti sellega, et meie teadmised ja tunnetus ei küüni täiuseni, kuid sedasama öeldakse ka prohvetliku võime kohta. Meil tuleb sellega leppida, kuni tuleb täiuslik asi. Miski ei viita siin, nagu oleks see täiuslik asi kanoniseeritud Pühakiri, nagu õpetavad mõningad.
	Kui vaadata asja üldistatult, siis näeme, et prohveteering võib tulla kolmes allikast: Pühast Vaimust oma ettekujutustest vaimumaailmast, mis pole Jumalast
	Tavalisel inimesel kulub söandamiseks ja teadmiste kasvamiseks oma mõistuse ning vaimumaailma eristamisel arvatavasti aastaid, kui mitte kogu elu. Ma ei väida seda, et Jumal räägi selgesti, vaid seda, et ühel tõelisel Jumalat kuulaval prohvetil läheb aastaid selleks, et välja kasvada selle maailma motiividest ja segadusest. Kuni sinnamaani võime me oma südame silmadega ja kõrvadega rikkuda või kinni hoida seda, mida kuuleme ja näeme. Ka prohvetliku anniga on nii nagu enamiku asjadega elus tuleb läbi teha õpiaeg, mille jooksul teeme kindlasti vigu.
	Prohvetikuulutuse läbikatsumiseks peame küsima mitmeid küsimusi: Kas selle sisu on piibellik? Kas see toob su südamesse rahu, isegi, see kutsub esile radikaalseid muutusi? Kas seda võivad kinnitada 2 või rohkem vaimulikult küpset inimest? Kas inimesed saavad julgustatud ja lähemale Jumalale või on see lihtsalt peotäis vaimulikke targutusi?
	Peamine asi, mida mina prohvetluses otsin, on selle asja kaugeleulatuv vili. Kas inimesi julgustatakse otsima Jumala palet? Kas neid julgustatakse süvenema palvesse, pühadusse ja sõnakuulmisse? Kas sellest teenistusest esiletulev vili toob elu? Kui Jeesus rääkis Jumala tahte teadmisest, siis ütles Ta, et me paluksime Isalt seda, mis on hea (Lk 11:11-13). Me võime Jumalat usaldada selles, et Ta ei anna meile madu (see on sümboolne, kui mõtleme deemonlikust eksitusest).
	Jeesus tõotas ka seda, et Püha Vaim juhib meid kõigesse tõesse (Jh 16:3). Nagu ka igal teisel elualal, oleme ka siin kord algajad, nagu lapsed, kes alles õpivad kõndima. Juhtub, et teeme vigu. Kõige võti on aga meie südame motiiv. Kui me püüame ausalt teenida Jumalat, siis võime Tema armust lõpuks ka vilju kanda, sest Ta tahab, et Tema lapsed oleksid Tema Vaimust juhitud (Rm 8:14).
Lohutus, tugevus ja julgustus	Viimaks näen ma muutust prioriteetides, mis peegeldavad muutusi lepingutes ja Püha Vaimu väljavalaamistes. Ma usun, et prohvetliku teenistuse peaeesmärk on iseenese reprodutseerimine. Siinkohal võime tõmmata paralleeli prohveti ja evangelisti ameti vahel. Evangelist on uskmatutele sama, mis prohvet usklikele. Evangelistid, kes on teevad lähedast koostööd Jumala Vaimuga, panevad suurt rõhku kristlaste treenimisele evangeeliumi kuulutamisel. Samal viisil peaks ka prohvetiteenistuses olijad treenima ja õpetama Kristuse ihule Jumalaga lähedalt suhtlemise kunsti.
	Kõige lõpuks tahan öelda seda, et prohveti tõeline ülesanne tänapäeval on sama, mis Saamueli ajal julgustada Jumala rahvast tulema lähemasse osadusse Issanda südamega. Tõeline prohvet on see, keda Jumal kasutab selleks, et esile tuua Tema südant ja trooni ning seda teha armastuse ja õrnusega. Vahe on selles, et tänapäeval on prohvetid ja prohveteeringud antud selleks, et julgustada ja üles ehitada inimesi nende omas preestriametis, et võiksime tõesti olla püha preesterkond ja preesterlik rahvas (Js 42:6-9; Ilm 1:1).

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord