Jutlus: Pöördumise vajadusest

Pöördumise vajadusest

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Rahvas on üle elanud mitmekümne aastase vangipõlve võõral maal ning on just tagasi pöördunud oma kodupaikadesse. Kohad, kus varem on elatud ja Jumalat teenitud, on laastatud ja asustatud võõra rahvaga. Nemad ei taha midagi kuulda elava Jumala teenimisest, vaid on asunud ebajumalaid teenima.
Rahvas, kes on taas vaba, tahab hakata ehitama üles linnamüüre ning jumalakoda, kuid olukord maal ei ole sugugi julgustav. Ähvardatakse sõjaliste rünnakute ja poliitiliste kallaletungidega. Tööd templi juures lähevad liiga aeglaselt. Maal valitseb majanduslik ebaõiglus, usuline segadus.
Jumala vaenlased teavad, et parim viis võidelda Jumala vastu on ajada Jumala rahvas omavahel tülli, et kaoks üksmeel. Ei olegi tarvis laastavaid sõdasid ega taude. Inimesed on valmis ise üksteist hävitama, elades päev päeva järel üksteise vastu hõõrudes. Kogu energia kulub omavahelistele jagelustele. Jumala asi jääb tegemata, sest on nagu tähtsamatki teha.
Nüüd on üks noor mees, preester ja prohvet, kelle nimi on ŤJehoova mäletabť. Sakarja, astub üles prohvetliku sõnaga, et innustada rahvast käsi mitte lõdvaks laskma. Ta saab mitmed ilmutused ja nägemused, mis kõnelevad Jumala rahva erilisest ülesandest ja kutsumusest maailmas.
Sakaria 1:1-6 Daarjavese teisel aastal, kaheksandas kuus, tuli Jehoova sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles: ŤJehoova oli üpris väga vihane teie vanemaile! Sellepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Jehoova: Pöörduge minu poole, ütleb vägede Jehoova, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Jehoova! Ärge olge oma vanemate sarnased, kelledele endised prohvetid hüüdsid, üteldes: Nõnda ütleb vägede Jehoova: Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest! Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Jehoova! Teie vanemad - kus nad on? Ja prohvetid - kas nad elavad igavesti? Aga minu sõnad ja seadused, mis ma andsin oma sulastele prohvetitele, eks need tabanud teie vanemaid, nõnda et nad pöördusid ja ütlesid: Nõnda nagu vägede Jehoova nõuks võttis meiega talitada meie eluviiside ja tegude järele, nõnda Ta meiega talitas!ť
On huvitav, et enne tiivustavaid nägemusi ja julgustavaid üleskutseid on prohvetil öelda üsna tavaline ja üleskutse pöördumiseks. ŤMeie kõrvad on tüdinemas säärastest üleskutsetest!ť võisid inimesed mõelda. Meile meeldiks kuulda hoopis midagi sellest, kuidas Jumal patuseid ja pöördumatuid nuhtleb. Aga Jumala arvates on asjadel oma kindel järjekord. Ka pöördumisel on järjekord. Vaatame kolme asja: need on pöördumise järjekord; mittepöördumise tagajärjed; pöördumise tagajärjed.
Pöördumise järjekord Pöörduge minu poole, on Jumala Sõna, ja siis ma pöördun teie poole, ütleb Jumal! Jumal kutsub inimest tegema ühte pööret oma eluteel. See ei ole mitte esimene pöördumine, vaid üks pöördumiste ajaloos.
Alguses Jumal, kui nii võib väljendada, Ťpöördusť inimese poole: Ta lõi inimese, andis temale elu, et inimene võiks elada koos Jumalaga, oma Loojaga. Teine pöördumine tuli inimese poolt: see oli ärapöördumine Jumalast. Seljakeeramine oma Loojale, oma teed astumine, see oli paraku surmatee. Jumal pöördus taas inimese poole: ŤAadam, kus sa oled?ť Inimene oli põõsasse pugenud. Tema seljakeeramine oli jäädav.
Nüüd on tarvilik inimese pöördumine. Mitte 10° ega 45°, vaid täielik suunamuutus See pole mitte käe või pea pööramine, vaid kannapööre, mis annab suuna kogu kehale. Mis enne oli seljaga Jumala poole, peaks nüüd olema näoga Looja poole. Ei ole mõtet vähemal pöördumisel, kui seda on ümberpöörd! Jumal ei ole seljaga inimeste poole. Ta ootab meie pöördumist. Siiski on oluline järjekord. Me leiame Sõnast kahte sorti järjekorda.
Oluline on inimese pöördumine enne Siin maailmas seab tingimusi Jumal. Muidu Ta polekski Jumal. Inimene on pattu langenud ja Jumala aust ilma jäänud. Sina oled Jumala aust ilma jäänud ja sinult ootab Jumal meeleparandust. Sina oled kadunud poeg ja sinult ootab Jumal tagasipöördumist isakoju. Sina oled vastu hakanud Jumalale, sina pead oma relvad alla laskma ning alanduma Jumala ette. Sina pead puhastama käed, sest sina oled need patuga määrinud. Sina pead kasima oma südame, sest seal on kaksipidi mõtlemist. Ja seda ei ütle inimene sulle, vaid seda räägib Jumala sõna. Mul on sinust kahju, kui see sulle ei meeldi, ent see ei muuda asja.
Oluline on, et Jumala rahvas peab pöörduma enne Kogudus arvab mõnikord, et nad ootavad ärkamist. Patused peaksid nagu tulema patutunnetusele, otsima üles koguduse kasvõi maa alt, parandama pisarates meelt ja pöörduma Päästja Kristuse poole. Aga seda millegipärast ei juhtu. Kui räägime inimestega ja kuulutame neile evangeeliumi, siis jääb neil õigust ülegi. Kui me kutsume neid koosolekule Jumala sõna juurde, siis pole vabandustest puudus. Kui me kõneleme maailmale pattudest, siis süüdistab maailm Jumalat ning näitab näpuga koguduse plekkidele. Kui meie tunnistame, siis maailm naerab selle peale ja ütleb, et koguduses on kena programm, ent nemad eelistavad professionaalset teatrit või kontserti. Ja miks? Sest seal näitlejad näitlevad seda, mis pole tõsi, nii veenvalt, et saal hirnub või valab pisaraid; aga siin ei saa Jumala rahvas seda, mis on tõsi, välja elada nii, et keegi sellesse uskuma jääks. Milles asi? Kas kogudus ei võta Jumalal siis tõsiselt?
Jumal ütleb: Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa! Seda, mida me ootame, et maailm peaks tegema, peab Jumala rahvas, kelle on pandud Kristuse nimi - kristlased - tegema kõigepealt. Kogudus võib-olla ütleb, et me oleme seda juba teinud. Aga Jumal ütleb, et me pole seda veel teinud, sest kui me oleksime, siis maailm tungleks janusena koguduse ukse taga, nad otsiksid kasvõi maa alt üles koha, kus Jumala sõna kuulutatakse ja päästetud võib saada. Võib-olla me arvame, et nad ei tea, kust elavat vett saab, seepärast tuleb kirik keset küla ehitada, Õige, kirik tuleb keset küla ehitada, aga mitte sellepärast, et siis inimesed paremini teaksid, vaid sellepärast, et Jumala koda peab olema maja number 1. Ja mitte ainult külale, vaid ennekõike Jumala rahvale. Sinna kulub meie uudsevili ja parim osa ajast ning tööst! Aga kui inimesed ei tea, kus asub elava vee allikas, siis pole seal süüdi allika kõrvaline asukoht vaid midagi muud. Kas on allikas ära solgitud või pole neil janu.
Kes solgivad allikat? Kas need pole mitte lihavad lambad, kes külje ja õlaga lükkavad ning sarvega puskavad nõrku, kuni need on välja lükatud! Uurige Hesekieli raamatust (petükk 34) kes need on, kellel pole küllalt heal karjamaal söömisest ja selge vee joomisest, vaid kes tallavad ära karjamaa ning ajavad vee ülejäägi segaseks.
Millest tuleb janupuudus? Kas mitte sellest, et soola ei ole. Või on sool tuimaks läinud. Uurige Matteuse evangeeliumist (5. peatükk), mis see maitsetu sool on ja mida sellega veel teha saab.
Mittepöördumise tagajärjed Tavaliselt armastatakse kõnelda sellest, millised toredad tagajärjed on sellel, kui keegi pöördub Jumala poole. See on õige, me kõneleme ka sellest. Aga mõnikord tehakse see viga, et ei räägita midagi sellest, mis juhtub siis, kui pöördumist ei ole. Ja kuna sellest ei räägita, siis arvavad paljud, et kõik läheb edasi niisamuti, kui alati on olnud. Tegelikult on mittepöördurnine sama tõsine otsus kui pöörduminegi. Sellel on samuti tõsised ning kaugeleulatuvad tagajärjed, mida see, kes on mõistlik, arvesse võtab.
Kui inimene, kes elab seljaga Jumala poole, jätkab seda, lükates pöördumist aina edasi ja edasi, siis ta elab suurimas hädaohus, mida iganes võib kujutleda. Võib-olla ta mõtleb, et tal on surmatunnil aega küll pöörduda ja Jumalat paluda, kuid see on sama sorti lootus, kui keegi loodab surra magades. Muidugi võib seda juhtuda, kuid võib ka mitte. Kui ta jumalatult sureb, siis ta jumalatult läheb igavikku. Nimelt on küsimus selles, kus me veedame oma igaviku. Jumala Sõna räägib selgelt, et jumalatu inimese igavik on samuti jumalatu, Piibel nimetab seda kohta põrguks. Pärast surma ei saa enam otsustada. Nii on siis inimesega, kes ei tunne Jumalat ega taha meelt parandada.
Aga veel kurvem on asi, kui seda ei taha teha Jumala rahvas. Kuidas see võib juhtuda? On tähele pandud, et kui usklik päevast päeva kuuleb Sõna ega tee selle järele, siis tema süda paadub ja muutub tuimaks. Üha rohkem ja rohkem jutlusi aina paadutab ja paadutab südant nagu vihm ja lumi, mis aasta aasta järel sadades muudab maakamara kõvaks. See pind, mis on määratud vilja kandma, ei lase seemnel enam idanema hakata. Võib-oll isegi umbrohud armastavad seal kasvada. Mida see siis endaga toob?
Üks Jumala mees, Finney, on loetlenud seitse asja, mida toob kaasa usklike meeleparanduseta olek.

Usklike hulgas puudub armastav vennalik-õelik õhkkond, selle asemel on isekus, ametlikkus, jahe viisakus.

Usklike hulgas puudub üksmeel, selle asemel on jagelused, pinged ja vaidlused. Vahel on need konkreetsete inimeste vahelised, mõnikord tervete perede ja suguvõsade vahelised ning ulatuvad kuhugi aastakümnete taha.

Ilmalik meelsus usklike hulgas. Hinnatud on need väärtused, mida ka maailm ihkab: rikkus, võim, üleolek, himude rahuldatus, väljapaistmine. Suhtumisi, moode ja hoiakuid, mida maailm omab, püütakse iga hinna eest jäljendada, sest Ťega me mingid imelikud poleť.

Koguduses esineb avalikke ja skandaalseid pattusid, mis annavad maailmale põhjust kõnelda Kristuse ja koguduse süüdistuseks.

Palavad vaidlused Ťõige õpetuseť üle, kusjuures süüdistused kasvavad isiklikeks. Koguduse energia kulub vaidlemisele ja argumenteerimisele.

Õelad irvitavad koguduse üle. Ei mingit aukartust.

Viimane ning halvim asi: hulk hulga järel lähevad pahaaimamatult hukatuse poole. Meeltparandamata kogudus sarnaneb tuletõrjujatega, kes muretult magavad, seni kuni terve linn maha põleb.

Püha Vaim tuletas prohvet Sakarja läbi meelde, et pöördumatuse tagajärg on surm. Ja kui patune ei pöördu, siis ta peab surema. Ent kui kristlane jätab pöördumata oma kurjadelt teedelt, toob see surma paljudele, kes teda tähele panevad.
Pöördumise tagajärjed Pöördumisel on head tagajärjed. See toob meid tagasi näoga Jumala poole. Alles siis, kui oleme näoga Tema poole, me näeme, kas me olime Jumalast kaugel või mitte. Alles pöördumise järel saab meile selgeks meie tegelik olukord. Siis me näeme, millised asjad meid on Jumalast lahutanud. Pöördumise järel algab ka liikumine, aga uues suunas, Jumala suunas.
Jumal ütleb meile: Pöörduge ja elage! Miks tahate surra? Pöördumise tagajärg on elu. Elu ei ole võimalik lahus kõige elava allikast - Jumalast. Sealt algab elu koos Jumalaga, igavene elu, mille mõju ulatub üle surma piiride. Kellel on igavene elu, see ei sure mitte igavesti, ütles Jeesus.
Pöördumise tagajärjel algab uuenemine. See, mida Jumal oli algusest inimesse pannud ja mida patt oli rikkunud, hakkab taas esile tulema. Need on jumalikud iseloomujooned - heldus, armastus, headus, pühadus, mis pöördunud inimeses ilmnema hakkavad. Mõne juures toimub see väga kiiresti, teiste juures mitte nii ruttu. Aga kasvamine on ainus tunnus, mis näitab kas elu on või ei ole.
Pöördumine toob kaasa tervenemise. Kõigepealt muidugi surmavast haigusest nimega patt. Viha, kadedus, kibedus, masendus, meeleheide, raev - need haavavad meid ja meie ümber olevaid inimesi pidevalt. Ainult Jumal on see, kes selliseid haavu seob ja parandab. Armastus ja andeksandmine on rohud, mida pöördumine pakub kättemaksu ja vimma pidamise asemele.
Pöördumine toob kaasa Jumala õnnistuse. See on midagi, mida Jumal tahab, et me teeksime, sellepärast Ta otsekui soosib pöördumist Tema poole.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

	Rahvas on üle elanud mitmekümne aastase vangipõlve võõral maal ning on just tagasi pöördunud oma kodupaikadesse. Kohad, kus varem on elatud ja Jumalat teenitud, on laastatud ja asustatud võõra rahvaga. Nemad ei taha midagi kuulda elava Jumala teenimisest, vaid on asunud ebajumalaid teenima.
	Rahvas, kes on taas vaba, tahab hakata ehitama üles linnamüüre ning jumalakoda, kuid olukord maal ei ole sugugi julgustav. Ähvardatakse sõjaliste rünnakute ja poliitiliste kallaletungidega. Tööd templi juures lähevad liiga aeglaselt. Maal valitseb majanduslik ebaõiglus, usuline segadus.
	Jumala vaenlased teavad, et parim viis võidelda Jumala vastu on ajada Jumala rahvas omavahel tülli, et kaoks üksmeel. Ei olegi tarvis laastavaid sõdasid ega taude. Inimesed on valmis ise üksteist hävitama, elades päev päeva järel üksteise vastu hõõrudes. Kogu energia kulub omavahelistele jagelustele. Jumala asi jääb tegemata, sest on nagu tähtsamatki teha.
	Nüüd on üks noor mees, preester ja prohvet, kelle nimi on ŤJehoova mäletabť. Sakarja, astub üles prohvetliku sõnaga, et innustada rahvast käsi mitte lõdvaks laskma. Ta saab mitmed ilmutused ja nägemused, mis kõnelevad Jumala rahva erilisest ülesandest ja kutsumusest maailmas.
*Sakaria 1:1-6*	Daarjavese teisel aastal, kaheksandas kuus, tuli Jehoova sõna prohvet Sakarjale, Iddo poja Berekja pojale; ta ütles: ŤJehoova oli üpris väga vihane teie vanemaile! Sellepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Jehoova: Pöörduge minu poole, ütleb vägede Jehoova, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Jehoova! Ärge olge oma vanemate sarnased, kelledele endised prohvetid hüüdsid, üteldes: Nõnda ütleb vägede Jehoova: Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest! Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Jehoova! Teie vanemad - kus nad on? Ja prohvetid - kas nad elavad igavesti? Aga minu sõnad ja seadused, mis ma andsin oma sulastele prohvetitele, eks need tabanud teie vanemaid, nõnda et nad pöördusid ja ütlesid: Nõnda nagu vägede Jehoova nõuks võttis meiega talitada meie eluviiside ja tegude järele, nõnda Ta meiega talitas!ť
	On huvitav, et enne tiivustavaid nägemusi ja julgustavaid üleskutseid on prohvetil öelda üsna tavaline ja üleskutse pöördumiseks. ŤMeie kõrvad on tüdinemas säärastest üleskutsetest!ť võisid inimesed mõelda. Meile meeldiks kuulda hoopis midagi sellest, kuidas Jumal patuseid ja pöördumatuid nuhtleb. Aga Jumala arvates on asjadel oma kindel järjekord. Ka pöördumisel on järjekord. Vaatame kolme asja: need on pöördumise järjekord; mittepöördumise tagajärjed; pöördumise tagajärjed.
Pöördumise järjekord	Pöörduge minu poole, on Jumala Sõna, ja siis ma pöördun teie poole, ütleb Jumal! Jumal kutsub inimest tegema ühte pööret oma eluteel. See ei ole mitte esimene pöördumine, vaid üks pöördumiste ajaloos.
	Alguses Jumal, kui nii võib väljendada, Ťpöördusť inimese poole: Ta lõi inimese, andis temale elu, et inimene võiks elada koos Jumalaga, oma Loojaga. Teine pöördumine tuli inimese poolt: see oli ärapöördumine Jumalast. Seljakeeramine oma Loojale, oma teed astumine, see oli paraku surmatee. Jumal pöördus taas inimese poole: ŤAadam, kus sa oled?ť Inimene oli põõsasse pugenud. Tema seljakeeramine oli jäädav.
	Nüüd on tarvilik inimese pöördumine. Mitte 10° ega 45°, vaid täielik suunamuutus See pole mitte käe või pea pööramine, vaid kannapööre, mis annab suuna kogu kehale. Mis enne oli seljaga Jumala poole, peaks nüüd olema näoga Looja poole. Ei ole mõtet vähemal pöördumisel, kui seda on ümberpöörd! Jumal ei ole seljaga inimeste poole. Ta ootab meie pöördumist. Siiski on oluline järjekord. Me leiame Sõnast kahte sorti järjekorda.
Oluline on inimese pöördumine enne	Siin maailmas seab tingimusi Jumal. Muidu Ta polekski Jumal. Inimene on pattu langenud ja Jumala aust ilma jäänud. Sina oled Jumala aust ilma jäänud ja sinult ootab Jumal meeleparandust. Sina oled kadunud poeg ja sinult ootab Jumal tagasipöördumist isakoju. Sina oled vastu hakanud Jumalale, sina pead oma relvad alla laskma ning alanduma Jumala ette. Sina pead puhastama käed, sest sina oled need patuga määrinud. Sina pead kasima oma südame, sest seal on kaksipidi mõtlemist. Ja seda ei ütle inimene sulle, vaid seda räägib Jumala sõna. Mul on sinust kahju, kui see sulle ei meeldi, ent see ei muuda asja.
Oluline on, et Jumala rahvas peab pöörduma enne	Kogudus arvab mõnikord, et nad ootavad ärkamist. Patused peaksid nagu tulema patutunnetusele, otsima üles koguduse kasvõi maa alt, parandama pisarates meelt ja pöörduma Päästja Kristuse poole. Aga seda millegipärast ei juhtu. Kui räägime inimestega ja kuulutame neile evangeeliumi, siis jääb neil õigust ülegi. Kui me kutsume neid koosolekule Jumala sõna juurde, siis pole vabandustest puudus. Kui me kõneleme maailmale pattudest, siis süüdistab maailm Jumalat ning näitab näpuga koguduse plekkidele. Kui meie tunnistame, siis maailm naerab selle peale ja ütleb, et koguduses on kena programm, ent nemad eelistavad professionaalset teatrit või kontserti. Ja miks? Sest seal näitlejad näitlevad seda, mis pole tõsi, nii veenvalt, et saal hirnub või valab pisaraid; aga siin ei saa Jumala rahvas seda, mis on tõsi, välja elada nii, et keegi sellesse uskuma jääks. Milles asi? Kas kogudus ei võta Jumalal siis tõsiselt?
	Jumal ütleb: Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa! Seda, mida me ootame, et maailm peaks tegema, peab Jumala rahvas, kelle on pandud Kristuse nimi - kristlased - tegema kõigepealt. Kogudus võib-olla ütleb, et me oleme seda juba teinud. Aga Jumal ütleb, et me pole seda veel teinud, sest kui me oleksime, siis maailm tungleks janusena koguduse ukse taga, nad otsiksid kasvõi maa alt üles koha, kus Jumala sõna kuulutatakse ja päästetud võib saada. Võib-olla me arvame, et nad ei tea, kust elavat vett saab, seepärast tuleb kirik keset küla ehitada, Õige, kirik tuleb keset küla ehitada, aga mitte sellepärast, et siis inimesed paremini teaksid, vaid sellepärast, et Jumala koda peab olema maja number 1. Ja mitte ainult külale, vaid ennekõike Jumala rahvale. Sinna kulub meie uudsevili ja parim osa ajast ning tööst! Aga kui inimesed ei tea, kus asub elava vee allikas, siis pole seal süüdi allika kõrvaline asukoht vaid midagi muud. Kas on allikas ära solgitud või pole neil janu.
	Kes solgivad allikat? Kas need pole mitte lihavad lambad, kes külje ja õlaga lükkavad ning sarvega puskavad nõrku, kuni need on välja lükatud! Uurige Hesekieli raamatust (petükk 34) kes need on, kellel pole küllalt heal karjamaal söömisest ja selge vee joomisest, vaid kes tallavad ära karjamaa ning ajavad vee ülejäägi segaseks.
	Millest tuleb janupuudus? Kas mitte sellest, et soola ei ole. Või on sool tuimaks läinud. Uurige Matteuse evangeeliumist (5. peatükk), mis see maitsetu sool on ja mida sellega veel teha saab.
Mittepöördumise tagajärjed	Tavaliselt armastatakse kõnelda sellest, millised toredad tagajärjed on sellel, kui keegi pöördub Jumala poole. See on õige, me kõneleme ka sellest. Aga mõnikord tehakse see viga, et ei räägita midagi sellest, mis juhtub siis, kui pöördumist ei ole. Ja kuna sellest ei räägita, siis arvavad paljud, et kõik läheb edasi niisamuti, kui alati on olnud. Tegelikult on mittepöördurnine sama tõsine otsus kui pöörduminegi. Sellel on samuti tõsised ning kaugeleulatuvad tagajärjed, mida see, kes on mõistlik, arvesse võtab.
	Kui inimene, kes elab seljaga Jumala poole, jätkab seda, lükates pöördumist aina edasi ja edasi, siis ta elab suurimas hädaohus, mida iganes võib kujutleda. Võib-olla ta mõtleb, et tal on surmatunnil aega küll pöörduda ja Jumalat paluda, kuid see on sama sorti lootus, kui keegi loodab surra magades. Muidugi võib seda juhtuda, kuid võib ka mitte. Kui ta jumalatult sureb, siis ta jumalatult läheb igavikku. Nimelt on küsimus selles, kus me veedame oma igaviku. Jumala Sõna räägib selgelt, et jumalatu inimese igavik on samuti jumalatu, Piibel nimetab seda kohta põrguks. Pärast surma ei saa enam otsustada. Nii on siis inimesega, kes ei tunne Jumalat ega taha meelt parandada.
	Aga veel kurvem on asi, kui seda ei taha teha Jumala rahvas. Kuidas see võib juhtuda? On tähele pandud, et kui usklik päevast päeva kuuleb Sõna ega tee selle järele, siis tema süda paadub ja muutub tuimaks. Üha rohkem ja rohkem jutlusi aina paadutab ja paadutab südant nagu vihm ja lumi, mis aasta aasta järel sadades muudab maakamara kõvaks. See pind, mis on määratud vilja kandma, ei lase seemnel enam idanema hakata. Võib-oll isegi umbrohud armastavad seal kasvada. Mida see siis endaga toob?
	Üks Jumala mees, Finney, on loetlenud seitse asja, mida toob kaasa usklike meeleparanduseta olek. Usklike hulgas puudub armastav vennalik-õelik õhkkond, selle asemel on isekus, ametlikkus, jahe viisakus. Usklike hulgas puudub üksmeel, selle asemel on jagelused, pinged ja vaidlused. Vahel on need konkreetsete inimeste vahelised, mõnikord tervete perede ja suguvõsade vahelised ning ulatuvad kuhugi aastakümnete taha. Ilmalik meelsus usklike hulgas. Hinnatud on need väärtused, mida ka maailm ihkab: rikkus, võim, üleolek, himude rahuldatus, väljapaistmine. Suhtumisi, moode ja hoiakuid, mida maailm omab, püütakse iga hinna eest jäljendada, sest Ťega me mingid imelikud poleť. Koguduses esineb avalikke ja skandaalseid pattusid, mis annavad maailmale põhjust kõnelda Kristuse ja koguduse süüdistuseks. Palavad vaidlused Ťõige õpetuseť üle, kusjuures süüdistused kasvavad isiklikeks. Koguduse energia kulub vaidlemisele ja argumenteerimisele. Õelad irvitavad koguduse üle. Ei mingit aukartust. Viimane ning halvim asi: hulk hulga järel lähevad pahaaimamatult hukatuse poole. Meeltparandamata kogudus sarnaneb tuletõrjujatega, kes muretult magavad, seni kuni terve linn maha põleb.
	Püha Vaim tuletas prohvet Sakarja läbi meelde, et pöördumatuse tagajärg on surm. Ja kui patune ei pöördu, siis ta peab surema. Ent kui kristlane jätab pöördumata oma kurjadelt teedelt, toob see surma paljudele, kes teda tähele panevad.
Pöördumise tagajärjed	Pöördumisel on head tagajärjed. See toob meid tagasi näoga Jumala poole. Alles siis, kui oleme näoga Tema poole, me näeme, kas me olime Jumalast kaugel või mitte. Alles pöördumise järel saab meile selgeks meie tegelik olukord. Siis me näeme, millised asjad meid on Jumalast lahutanud. Pöördumise järel algab ka liikumine, aga uues suunas, Jumala suunas.
	Jumal ütleb meile: Pöörduge ja elage! Miks tahate surra? Pöördumise tagajärg on elu. Elu ei ole võimalik lahus kõige elava allikast - Jumalast. Sealt algab elu koos Jumalaga, igavene elu, mille mõju ulatub üle surma piiride. Kellel on igavene elu, see ei sure mitte igavesti, ütles Jeesus.
	Pöördumise tagajärjel algab uuenemine. See, mida Jumal oli algusest inimesse pannud ja mida patt oli rikkunud, hakkab taas esile tulema. Need on jumalikud iseloomujooned - heldus, armastus, headus, pühadus, mis pöördunud inimeses ilmnema hakkavad. Mõne juures toimub see väga kiiresti, teiste juures mitte nii ruttu. Aga kasvamine on ainus tunnus, mis näitab kas elu on või ei ole.
	Pöördumine toob kaasa tervenemise. Kõigepealt muidugi surmavast haigusest nimega patt. Viha, kadedus, kibedus, masendus, meeleheide, raev - need haavavad meid ja meie ümber olevaid inimesi pidevalt. Ainult Jumal on see, kes selliseid haavu seob ja parandab. Armastus ja andeksandmine on rohud, mida pöördumine pakub kättemaksu ja vimma pidamise asemele.
	Pöördumine toob kaasa Jumala õnnistuse. See on midagi, mida Jumal tahab, et me teeksime, sellepärast Ta otsekui soosib pöördumist Tema poole.