Jutlus: Me hindame Jumala halastust

Me hindame Jumala halastust

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

Kehras 4.10.1998

Me hindame Jumala halastust. Usume, et halastus on selle alus, mida Jumal teeb meie päästmises. Nüüd püüame me Jumala halastust edasi anda üksteisele ja kõigile, keda me teenime
(Kl 3:12-13) Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasaduse ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!.
See on väljavõte meie koguduse väärtushinnangute dokumendist. Kui me õpime tundma, milline on Jumal, siis on loomulik, et tema iseloom kandub üle ka tema lastele. Halastaval Jumalal on halastavad lapsed.
Pole raske nõustuda asjaoluga, et Jumal on halastav. Jumala halastus on tingimusteta, sellest lähtudes tegi Jeesus kõike, mida ta tegi maa peal käies - toitis, tervendas, vabastas. Sellest lähtudes läks Jeesus ka meie eest ristisurma. Jumala halastusest lähtudes toimib ta inimesi päästes ka täna. Jumal ootab, et ka meie osutaksime halastust. Me peame teadma, mis asi see halastus on ja kuidas seda tuleks osutada.
Jumala halastus väljendub Tema armastavas kaastundes inimeste vastu. Halastuse läbi näeb Jumal patuses, süüdlases ja hukkamõistetud inimeses viletsat abivajajat. Jumala halastus on tema üks armastuse väljendus ning tähendab andmist.
Inimene on abivajav nii vaimulikus kui materiaalses mõttes, Jumal oma halastuses pakub abi mõlemal alal. See on hästi jälgitav Jeesuse tegevuses. See peab olema jälgitav ka kristlaste tegevuses.
Halastus kristlase poolt on võime näha inimeses, kes on sattunud täbarasse olukorda, ka tema enese süü tõttu, abivajajat ja õnnetut ning tema abistamine. Halastus on aktiivne kaastunne - ka millegi tegemine, abi osutamine. Halastus pole haletsus.
Halastus võib olla tihedalt seotud andeksandmisega - nende suhtes, kes sinu vastu on midagi ülekohtust teinud. Halastus kaastundega - nende suhtes, kes on sattunud viletsasse olukorda oma süü tõttu või Ťvääramatutel asjaoludelť.
Halastus ja õiglus Halastus ei ole kõige rangemas mõttes Ťõiglaneť. ŤÕiglaneť oleks see, kui süüdlane oma süü tõttu ka vastavalt karistuse ja tagajärje kannaks. Halastus püüab seda karistust ja tagajärge leevendada.
Õiglane kohus ja halastus on teatud mõttes siis vastandid. Veel enam: Jumala kohus on halastamatu selle suhtes, kes pole halastanud. Õndsad on halastajad, ütleb Jeesus, sest nende peale halastatakse (Mt 5:7) ning halastus viimaks võidurõõmutseb kohtu üle (Jk 2:12-13). Kui see Jumala juures on nii, siis peab see ka tema laste juures nii olema.
Jumal on nähtavasti inimestest rohkem huvitatud kui sellest, et õiglus tingimusteta võidule pääseks. See on paha uudis neile, kes on oma südames väga õiglased ja halastamatud. Mõnikord õigustavad inimesed oma halastamatut õiglust sellega, et nad on samasugused ka enda vastu. Õiglus ilma halastuseta on surmav.
Kui ranged ja pühad mehed kord küsisid, miks Jeesus koos selliste inimestega aega veedab, kes Jeesuse aega ei vääri, vastas ta, et arsti vajavad haiged, mitte terved. Jeesus soovitas religioossetel tegelastel õppida ühte uut asja, mida nad varem polnud teadnud: Jumal ei igatse meie ohvreid, vaid halastust. Jeesus pole tulnud nende pärast, kes iseendi arvates on õiged, vaid neid, kes on patused.
Halastus - kelle arvel Halastus saab toimuda vaid enda arvelt. Selleks, et enda Ťarveltť midagi välja anda, peab seal ka midagi olema. See pole halastus, kui lubad kerjusel naabri õunaaeda minna, ikka sinu õunaaeda. See pole halastus, kui saadad kedagi kogudusse sõnadega: ŤMine vaata, seal on üks humanitaarabi ruum, äkki keegi annab sulle sealt midagi...ť Selle kohta ütleb Jakoobus: Kui mõni vend või õde oleks riieteta ja tal puuduks vajalik toit, siis kui sa ütleksid: Mine rahus! Soojenda end ja riieta end ja söö kõht täis, aga sa ei annaks ise midagi - mis kasu oleks sellest? (Jk 2:15-16) Tegelikult on Piiblis ilus näide halastusest praktikas. See on tähendamissõna. Milline?
Tähendamissõna halastajast samaarlasest on läbi mängitud peaaegu igas pühapäevakooli rühmas ja enamikes laagrites. Seal on nii koloriitsed tegelased, et lausa lust. Loeme täna tähendamissõna natuke eestpoolt, et näha, miks Jeesus selle üldse rääkis.
Lk 10:25-37
Jeesus näitas selle tähendamissõnaga kahte asja: esiteks seda, kuivõrd praktiline peab olema halastus - sa peatad abivajaja pärast oma kiired toimingud, annad talle esiteks esmaabi ja siis veel abi edaspidiseks ja lõpuks veel võtad kohustuse jälgida, kas sellest antud abist küllalt on ja kui pole, siis anda veel abi lisaks.
Teiseks aga näitas Jeesus, et ligimese armastamine tähendab tema peale halastamist ning see on seotud armastusega Jumala vastu ja see on seotud ka igavese elu omamisega.
Jumal halastas meile samuti enda arvelt - ta andis ristil pattude hinnaks oma Poja. Jumala halastuse hind oli väga kallis. Sageli need, kes halastust vastu võtavad, ei teagi, mis see halastajale maksma on läinud. Ka meie peame olema valmis osutama halastust ning selle eest hurjutada saama. Jumal ei osuta halastust siiski etteheide silmis, vaid teeb seda armastusest lähtuvalt.
Halastuse vaimulik külg Me peame meelde tuletama, et Jeesuse halastustöö oli nii materiaalse kui vaimuliku, sealjuures ka üleloomuliku abi osutamine. Tänapäeva mõistes on kristlikust halastustööst järgi jäänud vaid riidejagamine ja supiköök. Mõnikord püütakse seda Ťvaimulikumaksť muuta mõne traktaadi kaasaandmisega.
Ma kardan, et kui meie halastustööst jääb välja või väga tahaplaanile Jumala üleloomuliku väe osutamine, saavutab meie halastustöö vaimulikus mõttes vähe. On loomulikult õige, kui me jagame abivajajatele ära välismaalt tulnud toiduained ja riided - see veel puuduks, kui me kõik ise ära tarvitaks. Aga kui meie halastustöö ei lähe sellest edasi, siis on see samasugune halastustöö, kui talvel linnukestele pekitüki akna taha panemine. Nii hea tunne on teada, et me oleme ka midagi ära teinud, et linnukesed ei hukkuks... Aga vaimulik halastustöö ei näe inimest üksnes füüsiliste vajadustega olendina, vaid Jumala ülimat loomingut, kes ka täiskõhu ja heade riietega hukkub viimaks, kui ta pole midagi kuulnud Kristuse halastusest ristil.
Me oleme abi edasiandmisest sammukese edasi astunud - mõnikord ohverdame ise ka oma varandusest ja heaolust, et aidata hädasolijaid. See kõik on hea ning kiidetav, ent ma usun siingi veel ruumi olevat.
Halastustööd ei saa täiesti Ťpulkadeksť lahti võtta, jagades selle vaimulikuks ja materiaalseks komponendiks, kuid ma usun, et mida rohkem me halastustöös järgime Püha Vaimu juhiseid, seda efektiivsem on see vaimulikus mõttes.
Püha Vaimu juhised võivad meid õhutada kusagil andma välja mõnda rahasummat või kutsuma kedagi lõunale või viima kuhugi peresse koorma puid või võtma tee ääres peale hääletaja või mis iganes. Aga see võib olla ka märguanne küsida kelleltki, kas ta ei soostuks oma probleemi koos sinuga Jumala ette viima, kellegi tervenemise pärast palvetama või koguni mõne vaevatu juures deemonlikule jõule Jeesuse nimel vastu seisma.
Kui vaimulik komponent jääb meie halastustöös tagaplaanile, siis me saavutame sellega küll armsate ja sõbralike inimeste image, kuid me peame need inimesed kokku viima ka Jumala väega. Ajalik halastus muudab olukordi vaid ajutiselt - kõht saab täis mõneks tunniks, riie selga mõneks kuuks. Kui halastusel on vaimulik tagamaa, siis Jumala vägi muudab inimest igaviku jaoks. Seda tegi Jeesus ja seda ta ootab ka meilt ning selleks on ta meile ka andnud meelevalla paluda Isa tema nimel.
Halastus ja selle tasu Rahvalik arusaam ütleb, et halastus ei tohiks loota midagi vastutasuks saada. Jeesus räägib Mäejutluses et halastustööl on siiski oma palk ja tasu (Mt 6:1-4). Üks võimalus on teha halastustööd suure meediakäraga ja sellega saada tunnustust inimestelt. Tunnustus on palk. Teine võimalus on teha halastustööd nii, et vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Kuidas see on võimalik? See on halastustöö tegemine varjatult, mõnikord isegi nii, et need inimesed, keda aidatakse, ei tea, kust abi tuleb. Sellisel halastustööl on tasu taevast. Milline see tasu võiks olla? Kui ma vaesteabisse oma vanad riided ära viin, ei tea kas Taevaisa annab mulle siis Ťmersuť?
Ma ei tea, kas see tasu on Ťmersuť või midagi muud, kuid ka halastustöö juures kehtib minu arusaamist mööda kaks taevase andmise printsiipi: Kuidas külvad nõnda lõikad ja mida külvad, seda lõikad. Kui tahad Ťmersutť lõigata, siis peaks vist vähemalt Ťbemariť külvama, või mis?
Halastustöö seega ei peaks taotlema tunnustust inimestelt. Kas see tekitab äkki mure: Kui me teeme halastustööd salaja, siis äkki keegi ei saagi teada, et see on Ťkristlikť halastustöö? Aga me ju tahame olla veendunud, et inimene teaks, et Ťmina kui kristlaneť tõin sulle selle toidupaki?
Kristlik halastus võib küll saavutada positiivsema suhtumise ühiskonna poolt, kuid halastustöö eesmärk pole maailma käest Ťpunkte teenidať. Siin ongi vaimulik saladus, mida tähendab, kui Isa, kes näeb ka salajasse, annab meile tasu. See tasu võib olla vaimulik - inimesed hakkavad Jumalat otsima, aga mitte sellepärast, et meie nii head olime ja neid aitasime, vaid seepärast, et Püha Vaim nende südame vastu rääkis.
Halastus võib küll inimeste südameid pehmendada ja neid evangeeliumile rohkem avada, kuid halastustöö mõte pole ettekäände otsimine evangeliseerimiseks. Halastustöö eesmärk on inimene, kes vajab abi. Jumal on teda armastuses loonud ja tahab ehk sinu kaudu oma armastust välja näidata.
Halastus pole kerge harrastus. Me saame olla halastavad, kui mõistame, kuidas Jumal meile on halastanud. Mitte kõigil inimestel pole antud ühesuurust võimet halastada - aktiivselt halastustööga tegeleda. Mõnele on Jumal selleks erilise anni andnud. Meil on saadaval raamat ema Teresast ja igaüks võib lugeda, mida Jumala halastusest ajendatud inimene teiste heaks võib teha. Kes tunnevad enesel olevat võimet ja andi halastada, peaks sellega aktiivselt teenida püüdma, sest kõik seda niivõrd ei suuda.
Ma tunnen, et vajan ise väga palju seda, et Jumal minu südant pehmeks ja halastavamaks teeks. Kes igatsevad täna, et Jumal nende südant halastuse ja kaastundega puudutaks, neile on avatud eestpalve altar.

Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord

	Me hindame Jumala halastust. Usume, et halastus on selle alus, mida Jumal teeb meie päästmises. Nüüd püüame me Jumala halastust edasi anda üksteisele ja kõigile, keda me teenime
*(Kl 3:12-13)*	Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasaduse ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!.
	See on väljavõte meie koguduse väärtushinnangute dokumendist. Kui me õpime tundma, milline on Jumal, siis on loomulik, et tema iseloom kandub üle ka tema lastele. Halastaval Jumalal on halastavad lapsed.
	Pole raske nõustuda asjaoluga, et Jumal on halastav. Jumala halastus on tingimusteta, sellest lähtudes tegi Jeesus kõike, mida ta tegi maa peal käies - toitis, tervendas, vabastas. Sellest lähtudes läks Jeesus ka meie eest ristisurma. Jumala halastusest lähtudes toimib ta inimesi päästes ka täna. Jumal ootab, et ka meie osutaksime halastust. Me peame teadma, mis asi see halastus on ja kuidas seda tuleks osutada.
	Jumala halastus väljendub Tema armastavas kaastundes inimeste vastu. Halastuse läbi näeb Jumal patuses, süüdlases ja hukkamõistetud inimeses viletsat abivajajat. Jumala halastus on tema üks armastuse väljendus ning tähendab andmist.
	Inimene on abivajav nii vaimulikus kui materiaalses mõttes, Jumal oma halastuses pakub abi mõlemal alal. See on hästi jälgitav Jeesuse tegevuses. See peab olema jälgitav ka kristlaste tegevuses.
	Halastus kristlase poolt on võime näha inimeses, kes on sattunud täbarasse olukorda, ka tema enese süü tõttu, abivajajat ja õnnetut ning tema abistamine. Halastus on aktiivne kaastunne - ka millegi tegemine, abi osutamine. Halastus pole haletsus.
	Halastus võib olla tihedalt seotud andeksandmisega - nende suhtes, kes sinu vastu on midagi ülekohtust teinud. Halastus kaastundega - nende suhtes, kes on sattunud viletsasse olukorda oma süü tõttu või Ťvääramatutel asjaoludelť.
Halastus ja õiglus	Halastus ei ole kõige rangemas mõttes Ťõiglaneť. ŤÕiglaneť oleks see, kui süüdlane oma süü tõttu ka vastavalt karistuse ja tagajärje kannaks. Halastus püüab seda karistust ja tagajärge leevendada.
	Õiglane kohus ja halastus on teatud mõttes siis vastandid. Veel enam: Jumala kohus on halastamatu selle suhtes, kes pole halastanud. Õndsad on halastajad, ütleb Jeesus, sest nende peale halastatakse (Mt 5:7) ning halastus viimaks võidurõõmutseb kohtu üle (Jk 2:12-13). Kui see Jumala juures on nii, siis peab see ka tema laste juures nii olema.
	Jumal on nähtavasti inimestest rohkem huvitatud kui sellest, et õiglus tingimusteta võidule pääseks. See on paha uudis neile, kes on oma südames väga õiglased ja halastamatud. Mõnikord õigustavad inimesed oma halastamatut õiglust sellega, et nad on samasugused ka enda vastu. Õiglus ilma halastuseta on surmav.
	Kui ranged ja pühad mehed kord küsisid, miks Jeesus koos selliste inimestega aega veedab, kes Jeesuse aega ei vääri, vastas ta, et arsti vajavad haiged, mitte terved. Jeesus soovitas religioossetel tegelastel õppida ühte uut asja, mida nad varem polnud teadnud: Jumal ei igatse meie ohvreid, vaid halastust. Jeesus pole tulnud nende pärast, kes iseendi arvates on õiged, vaid neid, kes on patused.
Halastus - kelle arvel	Halastus saab toimuda vaid enda arvelt. Selleks, et enda Ťarveltť midagi välja anda, peab seal ka midagi olema. See pole halastus, kui lubad kerjusel naabri õunaaeda minna, ikka sinu õunaaeda. See pole halastus, kui saadad kedagi kogudusse sõnadega: ŤMine vaata, seal on üks humanitaarabi ruum, äkki keegi annab sulle sealt midagi...ť Selle kohta ütleb Jakoobus: Kui mõni vend või õde oleks riieteta ja tal puuduks vajalik toit, siis kui sa ütleksid: Mine rahus! Soojenda end ja riieta end ja söö kõht täis, aga sa ei annaks ise midagi - mis kasu oleks sellest? (Jk 2:15-16) Tegelikult on Piiblis ilus näide halastusest praktikas. See on tähendamissõna. Milline?
	Tähendamissõna halastajast samaarlasest on läbi mängitud peaaegu igas pühapäevakooli rühmas ja enamikes laagrites. Seal on nii koloriitsed tegelased, et lausa lust. Loeme täna tähendamissõna natuke eestpoolt, et näha, miks Jeesus selle üldse rääkis.
	Lk 10:25-37
	Jeesus näitas selle tähendamissõnaga kahte asja: esiteks seda, kuivõrd praktiline peab olema halastus - sa peatad abivajaja pärast oma kiired toimingud, annad talle esiteks esmaabi ja siis veel abi edaspidiseks ja lõpuks veel võtad kohustuse jälgida, kas sellest antud abist küllalt on ja kui pole, siis anda veel abi lisaks.
	Teiseks aga näitas Jeesus, et ligimese armastamine tähendab tema peale halastamist ning see on seotud armastusega Jumala vastu ja see on seotud ka igavese elu omamisega.
	Jumal halastas meile samuti enda arvelt - ta andis ristil pattude hinnaks oma Poja. Jumala halastuse hind oli väga kallis. Sageli need, kes halastust vastu võtavad, ei teagi, mis see halastajale maksma on läinud. Ka meie peame olema valmis osutama halastust ning selle eest hurjutada saama. Jumal ei osuta halastust siiski etteheide silmis, vaid teeb seda armastusest lähtuvalt.
Halastuse vaimulik külg	Me peame meelde tuletama, et Jeesuse halastustöö oli nii materiaalse kui vaimuliku, sealjuures ka üleloomuliku abi osutamine. Tänapäeva mõistes on kristlikust halastustööst järgi jäänud vaid riidejagamine ja supiköök. Mõnikord püütakse seda Ťvaimulikumaksť muuta mõne traktaadi kaasaandmisega.
	Ma kardan, et kui meie halastustööst jääb välja või väga tahaplaanile Jumala üleloomuliku väe osutamine, saavutab meie halastustöö vaimulikus mõttes vähe. On loomulikult õige, kui me jagame abivajajatele ära välismaalt tulnud toiduained ja riided - see veel puuduks, kui me kõik ise ära tarvitaks. Aga kui meie halastustöö ei lähe sellest edasi, siis on see samasugune halastustöö, kui talvel linnukestele pekitüki akna taha panemine. Nii hea tunne on teada, et me oleme ka midagi ära teinud, et linnukesed ei hukkuks... Aga vaimulik halastustöö ei näe inimest üksnes füüsiliste vajadustega olendina, vaid Jumala ülimat loomingut, kes ka täiskõhu ja heade riietega hukkub viimaks, kui ta pole midagi kuulnud Kristuse halastusest ristil.
	Me oleme abi edasiandmisest sammukese edasi astunud - mõnikord ohverdame ise ka oma varandusest ja heaolust, et aidata hädasolijaid. See kõik on hea ning kiidetav, ent ma usun siingi veel ruumi olevat.
	Halastustööd ei saa täiesti Ťpulkadeksť lahti võtta, jagades selle vaimulikuks ja materiaalseks komponendiks, kuid ma usun, et mida rohkem me halastustöös järgime Püha Vaimu juhiseid, seda efektiivsem on see vaimulikus mõttes.
	Püha Vaimu juhised võivad meid õhutada kusagil andma välja mõnda rahasummat või kutsuma kedagi lõunale või viima kuhugi peresse koorma puid või võtma tee ääres peale hääletaja või mis iganes. Aga see võib olla ka märguanne küsida kelleltki, kas ta ei soostuks oma probleemi koos sinuga Jumala ette viima, kellegi tervenemise pärast palvetama või koguni mõne vaevatu juures deemonlikule jõule Jeesuse nimel vastu seisma.
	Kui vaimulik komponent jääb meie halastustöös tagaplaanile, siis me saavutame sellega küll armsate ja sõbralike inimeste image, kuid me peame need inimesed kokku viima ka Jumala väega. Ajalik halastus muudab olukordi vaid ajutiselt - kõht saab täis mõneks tunniks, riie selga mõneks kuuks. Kui halastusel on vaimulik tagamaa, siis Jumala vägi muudab inimest igaviku jaoks. Seda tegi Jeesus ja seda ta ootab ka meilt ning selleks on ta meile ka andnud meelevalla paluda Isa tema nimel.
Halastus ja selle tasu	Rahvalik arusaam ütleb, et halastus ei tohiks loota midagi vastutasuks saada. Jeesus räägib Mäejutluses et halastustööl on siiski oma palk ja tasu (Mt 6:1-4). Üks võimalus on teha halastustööd suure meediakäraga ja sellega saada tunnustust inimestelt. Tunnustus on palk. Teine võimalus on teha halastustööd nii, et vasak käsi ei tea, mida parem käsi teeb. Kuidas see on võimalik? See on halastustöö tegemine varjatult, mõnikord isegi nii, et need inimesed, keda aidatakse, ei tea, kust abi tuleb. Sellisel halastustööl on tasu taevast. Milline see tasu võiks olla? Kui ma vaesteabisse oma vanad riided ära viin, ei tea kas Taevaisa annab mulle siis Ťmersuť?
	Ma ei tea, kas see tasu on Ťmersuť või midagi muud, kuid ka halastustöö juures kehtib minu arusaamist mööda kaks taevase andmise printsiipi: Kuidas külvad nõnda lõikad ja mida külvad, seda lõikad. Kui tahad Ťmersutť lõigata, siis peaks vist vähemalt Ťbemariť külvama, või mis?
	Halastustöö seega ei peaks taotlema tunnustust inimestelt. Kas see tekitab äkki mure: Kui me teeme halastustööd salaja, siis äkki keegi ei saagi teada, et see on Ťkristlikť halastustöö? Aga me ju tahame olla veendunud, et inimene teaks, et Ťmina kui kristlaneť tõin sulle selle toidupaki?
	Kristlik halastus võib küll saavutada positiivsema suhtumise ühiskonna poolt, kuid halastustöö eesmärk pole maailma käest Ťpunkte teenidať. Siin ongi vaimulik saladus, mida tähendab, kui Isa, kes näeb ka salajasse, annab meile tasu. See tasu võib olla vaimulik - inimesed hakkavad Jumalat otsima, aga mitte sellepärast, et meie nii head olime ja neid aitasime, vaid seepärast, et Püha Vaim nende südame vastu rääkis.
	Halastus võib küll inimeste südameid pehmendada ja neid evangeeliumile rohkem avada, kuid halastustöö mõte pole ettekäände otsimine evangeliseerimiseks. Halastustöö eesmärk on inimene, kes vajab abi. Jumal on teda armastuses loonud ja tahab ehk sinu kaudu oma armastust välja näidata.
	Halastus pole kerge harrastus. Me saame olla halastavad, kui mõistame, kuidas Jumal meile on halastanud. Mitte kõigil inimestel pole antud ühesuurust võimet halastada - aktiivselt halastustööga tegeleda. Mõnele on Jumal selleks erilise anni andnud. Meil on saadaval raamat ema Teresast ja igaüks võib lugeda, mida Jumala halastusest ajendatud inimene teiste heaks võib teha. Kes tunnevad enesel olevat võimet ja andi halastada, peaks sellega aktiivselt teenida püüdma, sest kõik seda niivõrd ei suuda.
	Ma tunnen, et vajan ise väga palju seda, et Jumal minu südant pehmeks ja halastavamaks teeks. Kes igatsevad täna, et Jumal nende südant halastuse ja kaastundega puudutaks, neile on avatud eestpalve altar.