|
|
Uus otstarve |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
Kasutatud materjal Nicky Gumbel A Life Worth Living
Kehras 17.1.1999
| Seda tööd, mida Jumal inimese juures teeb, nimetame me sageli uuendamiseks. Rääkisime möödunud korral, et Jumal annab uue südame ja sellega seoses muutuvad väga paljud põhimõttelised asjad meie elus. | |
| Üks asi, mida Jumal meie juures muudab, on meie elu otstarve. Elu otstarve ei ole päriselt seesama, mis elu eesmärk. Otstarve on põhjus, milleks elada. Otstarve on seotud (vähemalt võib olla) elu eesmärgiga. Näiteks võib kellegi elu eesmärk olla käia ära põhjapoolusel ja tema elu otstarve võib olla selle eesmärgi saavutamine. Kõik, mida ta teeb on sellele eesmärgile allutatud - ta kogub raha, karastab tervist, treenib suusatamist ja nii edasi. | |
| Teistel võib olla eesmärgiks olla oma laste üleskasvatamine. Kõik, mida nad teevad, on selle eesmärgi teenistuses. Nad teenivad raha, et riietada ja koolitada lapsed. Nad ehitavad maja, et jätta see lastele. Nad kasvatavad aedvilju ja teevad neid sisse, et anda need lastele ja nõnda edasi. | |
| Põhjapoolusele tahavad meist vähesed minna ja laste kasvatamine on mingil määral peaaegu igaühele tuttav. Üks ei puutu meisse ja teises pole midagi uut. Millise uue otstarbe on Jumal meie elule andnud? | |
| Jumala kohalolu | Olen mõnikord kuulnud kristlasi kurtmas, et Jumal «ei tööta» nende kodus (nad peavad silmas enamasti oma mittekristlastest pereliikmeid - abikaasat, lapsi, vanemaid jt). Kuidas on lugu sinuga? Kas Jumal teeb oma tööd sinu kodus? Aga töökohas? Koolis? |
| Olen veelkord kuulnud kristlasi õhkamas: «Kui tuleks pastor või mõni evangelist meie koju/töökohta/kooli ja kuulutaks seal Jumala sõna...» Aga kui sina oledki Jumala kohalolu nendes paikades? | |
| See on suur osa uuest otstarbest, mida Jumal tahab kõigile anda. Tema Püha Vaim asub meie sisse elama, kui me võtame Kristuse vastu oma Päästjaks. Nüüd saab Jumal (siis «meie sees») minna uutesse kohtadesse, sinna kuhu meiegi läheme. Jumalat on nendes kohtades just sedavõrd, kui meie oleme seal ja sedavõrd, kui meie oleme täidetud Püha Vaimuga. | |
| See annab muuhulgas Püha Vaimuga täitumisele uue perspektiivi. See pole niivõrd meie jaoks (et me end kindlalt ja hästi tunneksime), vaid selleks, et seal, kus meie oleme, oleks ka «palju Jumalat». | |
| (2Kr 5:17-21) | «Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. |
| Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Meie palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! | |
| Ta on teinud patuks meie asemel Kristuse, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.» | |
| Evangeeliumi levitamine | Esimene asi, mida uue otstarbe juures vaadata tuleb, on seesama «lepitussõna meie sees». Jumal on tahtnud, et sõnum Jeesusest Kristusest - teated sellest, et on võimalik päästetud saada ja kuidas on võimalik päästetud saada - leviks nende samade juba päästetud saanud inimeste kaudu. |
| Evangeeliumi kuulutamine on siis mitte kõva kõne kiriku kantslist, vaid Jeesusest Kristusest tunnistamine. Igaühel, kes tunneb Jeesust päästjana, on oma lugu. See lugu räägib, kuidas ta sai Jeesust tundma. See ei anna vastuseid tingimata kõigile küsimustele, vaid on lihtsalt lugu: Minuga juhtus nii. | |
| Kord tunnistas suurel krusaadil kuulus muusik. Ta rääkis, kuidas ta oli saavutanud kõik rikkuse, kuulsuse ja mida iganes oli soovinud. Ja siis avastas, et see kõik ei rahulda teda ning ta rääkis, kuidas alles Kristuses leidis ta tõelise elu mõtte. Seal oli keegi mees, kes aga mõtles: «Mis sellisel viga kristlane olla. Mina pole kunagi midagi sellist saavutanud ega vist saavutagi kunagi. Pean vaatama, kuidas ots-otsaga kokku tulen.» | |
| Kui kuulus muusik oli esitanud oma laulu, astus staadionikoosolekul esile teine tunnistaja, kunagine jõugupealik ja narkodiiler. Ta rääkis, milliseid jubedusi oli ta varem teinud, olnud kõige kardetavam ja ise samas kõiki kartnud. Siis kohtas ta Kristust ja vabanes painajatest. Rahvas kuulas hinge kinni pidades endise mafioso lugu, aga meie sõber mõtles: «No nii madalale ma pole ka langenud, et ma peaksin hakkama Jumalalt abi otsima.» | |
| Aga seal oli veel üks tunnistus. See oli mees samast linnast, prügiauto juht. Ei midagi erilist polnud tema loos. Sõber kutsus ta kirikusse, ta otsustas minna ja läks. Oli tavaline koosolek ja pastor lõpetas selle altarikutsega. Mees mõtles, et ta tahaks küll kristlaseks saada ja läks. Siiani pole ta seda otsust kahetsenud. | |
| Mõnes mõttes on nii, et mida lihtsam lugu, seda parem. Inimesed mõtlevad sageli nii: Kui see võis juhtuda temale, siis see võib juhtuda ka minule. Pane oma lugu valmis ja varem või hiljem annab Jumal sulle võimaluse seda rääkida. Inimesi ei huvita enamasti keerukad mõttekäigud ega tõestused, vaid lihtne lugu, kus on tegelasteks nendesarnased lihtsad inimesed koos oma raskuste ja probleemidega. | |
| Ma usun, et enamus kristlasi saavad evangeeliumi kuulutada seal, kus nad peavad olema. On olemas ka üks vähemus - need, keda Jumal on kutsunud Tema sõna viima kaugemale. Nende inimeste eludes on kutse misjonitööle kas lähemal või kaugemal. Nad peaksid targasti seda kutset järgima - mitte üle pingutades ja mitte viivitades, vaid Jumala ajagraafiku kohaselt. Aga see on teise korra jutt. | |
| Nagu ütlesin, enamus saab olla tunnistajaks seal, kus ta on. Paulus veetis tükk aega oma elust vanglates. Sageli tähendas see olla ahelatega oma valvuri külge seotud. Kaheksa tundi ühe mehe küljes ja siis tuli vahetus. Need valvurid arvatavasti küsisid, miks see pealtnäha arukas mees sellises olukorras on. Ja Paulus rääkis oma loo, kuni ta võis öelda, et juba kogu keiserlik kaardivägi teab, et ta on Kristuse pärast ahelais (Fl 1:13). Neid oli aga oma kuusteist tuhat meest! | |
| Pole olemas olukordi, kus ei saaks evangeeliumi kuulutada. See ei tähenda, et me peame olema taktitundetud ja pealetükkivad, kuid me võime alati rääkida, kui see inimesi huvitab. | |
| Tahaksin selle vangla näitega eriti julgustada vange meie hulgas. Mõned on oma laste külge aheldatud, teised jälle koju pesumasina ja pliidi külge. Tean neid, kes on oma tööle otsekui vangistatud. Nad mõtlevad, kui ma ükskord vabaks saan, siis ma hakkan... | |
| Loomulikult, kui sa võid pigem vabaks saada, siis saa vabaks, aga mõnikord ei sõltu see meist. Aga kuuluta evangeeliumi sellele, kelle külge oled aheldatud. Kui need on lapsed, siis ära unusta, et sa kasvatad Kristuse sõdureid. Kui need on pereliikmed, keda sa teenid või kaastöölised, siis pea meeles, et mõned neist saavad igaveseks hukka, kui nad ei tunne Kristust. | |
| Tahaksin puudutada veel kahte asjaolu seoses meie uue otstarbega - olla Jumala kohaloluks siin maailmas. | |
| Saadikutöö | Me oleme käskjalad Kristuse asemel. Olen tihti võrrelnud kogudust taeva saatkonnana maa peal. Saatkonna töötajad ja saadikud esindavad oma riiki mõnes teises riigis. Meie esindame taevariiki, Jumala kuningriiki. See seab meile ka teatud nõuded, me peame õppima Jumala kuningriigi kodanikena käituma. |
| Nägin hiljuti dokumentaalprojekti kaheksakümnendate alguse sündmustest Iraanis. Mõned mäletavad, et sel ajal vapustas maailma pantvangikriis. Vihased ja fanaatilised Iraani üliõpilased tungisid USA saatkonda, laastasid selle ning võtsid saatkonna töötajad enam kui aastaks pantvangiks. | |
| Ligi paarikümne aasta tagant meenutasid sündmustes osalenud neid päevi. Sõna said nii Iraani endised üliõpilased kui ka nende käes vangis olnud saatkonna töötajad. Näis, nagu polnud veel kõik haavad paranenud, sest see polnud vaid poliitiline konflikt. Oli tunda sügavat maailmavaatelist lõhet. Iraani pool oli tunda tugevat islamifanatismi, ilmselt kõik USA saatkonna töötajad polnud siiski kristlased. Iraani endised üliõpilased arvasid veel tänagi, et see oli tegu, mida pole vaja kahetseda. Ameerika asjaosalised olid küll neile tehtud ülekohtu andeks andnud, kuid kibedad mälestused olid neil siiski. | |
| Kõige huvitavam oli kuulata, kuidas maailma võimsaima riigi esindajad käitusid, kui neid mõnitati ja alandati. Dokumentaalkaadritest võis seda ka vaadata. Saatkonna turvaülem kõneles, kuidas neil oleks olnud jõudu ja võimalust märatsevat hulka relvadega tõrjuda, vähemalt enesekaitseks võinuks nad tulistada, kuid nad ei teinud seda. | |
| Küllap olid omad probleemid ka ameeriklastel, ent märkimisväärne oli see, et fanaatilise jõugu vastu ei püüdnud nad olla filmidest tuntud rambod, kes viivitamatult näitavad, kelle pool on jõud ja sellest tulenev õigus. Nad käitusid selle riigi vääriliselt, mille kohta tuleb öelda, et see vähemalt püüti rajada kristlikke tõdesid aluseks võttes. | |
| (Fl 1:27-30) | Paulus kasutas tegelikult seda «evangeeliumi kodakondsuse» pilti enne mind. Ta kirjutab: «Ainult käituge Kristuse evangeeliumi kodakondsetena, et mina, olgu tulles ja teid nähes või tulemata jäädes, kuuleksin teie kohta, et te püsite ühes vaimus, võideldes evangeeliumi usu eest, ega lase vastastel end heidutada millegagi, mis on neile hukatuse, teile aga pääste tähiseks, ning seda Jumalalt. Sest teile ei ole ju kingitud ainult armu uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast ning võidelda sedasama võitlust, mida te minust olete näinud ja nüüd minust kuulete.» |
| Kõige rohkem läks mulle sellest saatkonna loost südamesse ühe töötaja ütlus: «Meil tuleb edasi elada teadmisega, et maailmas on inimesi, kellele meie lihtsalt ei meeldi...» | |
| Koostöö | Teine asi, mida ma nüüd äsjaloetud kirjakoha valgel üsna põgusalt meelde tuletan, on see, et me oleme Jumala kohalolu tunnistajaks ühiselt, kogudusena. |
| Kui veelkord seda saatkonna pilti kasutada, siis iga saadik esindab küll üksikuna oma «kuningriiki», kuid pilt saadakse siiski saatkonna kui terviku järgi. Paulus rõhutab, et mis ka ei juhtuks, püsige ühes vaimus. | |
| Uus Testament võrdleb kogudust Jumala templiga - ka selles mõttes, et kogudus on koht kus Jumal elab. Me saame öelda: Kui sa tahad näha Jeesust, siis vaata mind - ma olen tema esindaja. Ja kui sa tahad näha Jumalat, siis tule kogudusse! Me peame saama niimoodi öelda. | |
| Kokkuvõtteks | Jumal on meile andnud otstarbe - olla Kristuse esindajaks ja Jumala kohalolu ilminguks. Tegelikult pole see koorem, vaid meile on kingitud see arm. Jumala Püha Vaim tahab täna täita igaühte, kes seda ise tahab. Jumala Püha Vaim tahab meid üksikut - sind - ja kogudust kui tervikut, Kristuse ihu, selleks et Jumalat oleks siin maailmas rohkem. |
| Kui sa tahad, et Jumala kohalolu oleks rohkem sinu kodus, koolis, töökohas, siis võime esiteks koos paluda Püha Vaimu täitmist ja teiseks panna ennast valmis Jumala tegutsemiseks seal, kus oleme meie ja meie käsi, jalgu ja suud kasutades. |
Pealeht - Teated - Uus - Misjonikool - Vaimulikud tekstid - Kristlik statistika - Juhtimine - Sisukord
© Kehra Kogudus 1998. Teostus Alland Parman
Kreutzwaldi 1, Kehra, 74306 Tel:2-6084384; Fax:2-6085696; e-mail: kehra.kogudus@mail.ee